Vahepeal on laps saanud kahe aasta ja kahekuuseks ning ma pole endiselt veel tööle läinud. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus see mõte hakkab küpsema ning vahetult enne suve oleme saanud siis alustada hoidjaga harjutamist. Paremat terminit selle kohta polegi, seega, nii on.
Meil on olnud alati nii, et kuni poolteist aastat hoidsin ainult mina, sekka mõned korrad mu ema, mees ja isegi vanem õde. Sinnani mitte keegi teine. Kuni kaheni hoidis paar korda ka õde pikemalt ning isegi tekkis väike rutiin, et ühel õhtul nädalas on minu õhtu ning sain minna kinno, naistega sööma või midagi sarnast.Siis ta oli mehega.
Umbes poolteiseselt tutvustasime esimest hoidjat, kes on niivõrd super inimene. Selline, keda tahaks et oleks lapse elus ka edaspidi. Muidugi juhtus nii, et ta läks tööle, poole kohaga küll, aga siiski piisavalt pani enda aja kinni, lisaks ka enda laps. Nüüd siis otsisime uue ja see on üks suur ja tänamatu ülesanne! Paar keerulisemat protsessi on elus veel olnud, aga see jah, käib top 10 alla. Et inimene oleks normaalne, on ju meie suurim soov. Aga mis on normaalne, eks?
Läbi juhuse leidsime endale siis ühe noore tsiki, kes ise väga lapsi armastab, tahab ise peatselt emaks saada ning ka pojale sobis. Ja niisiis me paari nädala kaupa harjutasime, ja nüüd kuu aega hiljem on alles esimesed märgid, et laps saab aru: nii on. See on tema "töö". Ja enam polegi võimalik olla teisiti, kuna paari päeva pärast asun "päris" tööle - siiani olen kodus "puhanud" (= koristanud, sorteerinud, sättinud kodu suveks valmis jne). Ja maksed, suvised plaanid jne teinud + muu majapidamine.
Teist hommikut järjest läheb nutuga. Kurvalt. Igatsedes. Ma tean, et see läheb mööda ja lohutan, et võib nutta, et tiss ootab (ikka annan tissi), et emmega varsti näeme ja issiga ka.
Aga noh ema süda. Hoian end tagasi, et mitte poole päeva pealt kohale minna ja ära võtta teda. Veel on paar päeva aega ja siis nii ongi ju - ei saa minna poolelt päevalt.
Meil on olnud alati nii, et kuni poolteist aastat hoidsin ainult mina, sekka mõned korrad mu ema, mees ja isegi vanem õde. Sinnani mitte keegi teine. Kuni kaheni hoidis paar korda ka õde pikemalt ning isegi tekkis väike rutiin, et ühel õhtul nädalas on minu õhtu ning sain minna kinno, naistega sööma või midagi sarnast.Siis ta oli mehega.
Umbes poolteiseselt tutvustasime esimest hoidjat, kes on niivõrd super inimene. Selline, keda tahaks et oleks lapse elus ka edaspidi. Muidugi juhtus nii, et ta läks tööle, poole kohaga küll, aga siiski piisavalt pani enda aja kinni, lisaks ka enda laps. Nüüd siis otsisime uue ja see on üks suur ja tänamatu ülesanne! Paar keerulisemat protsessi on elus veel olnud, aga see jah, käib top 10 alla. Et inimene oleks normaalne, on ju meie suurim soov. Aga mis on normaalne, eks?
Läbi juhuse leidsime endale siis ühe noore tsiki, kes ise väga lapsi armastab, tahab ise peatselt emaks saada ning ka pojale sobis. Ja niisiis me paari nädala kaupa harjutasime, ja nüüd kuu aega hiljem on alles esimesed märgid, et laps saab aru: nii on. See on tema "töö". Ja enam polegi võimalik olla teisiti, kuna paari päeva pärast asun "päris" tööle - siiani olen kodus "puhanud" (= koristanud, sorteerinud, sättinud kodu suveks valmis jne). Ja maksed, suvised plaanid jne teinud + muu majapidamine.
Teist hommikut järjest läheb nutuga. Kurvalt. Igatsedes. Ma tean, et see läheb mööda ja lohutan, et võib nutta, et tiss ootab (ikka annan tissi), et emmega varsti näeme ja issiga ka.
Aga noh ema süda. Hoian end tagasi, et mitte poole päeva pealt kohale minna ja ära võtta teda. Veel on paar päeva aega ja siis nii ongi ju - ei saa minna poolelt päevalt.
