Päevad pole vennad

Meil on nüüd 5 nädalat täis ja alates tänasest jookseb kuues. See tähendab, et ma olen aru saanud - päevad pole vennad! Nii nagu ma olen juba aru saanud, et pojal on gaasid. See on ilmeksimatu tõde ja selle vastu ma ei saa. Muust ma väga palju veel aru ei saa, aga noh - vara veel.
Käisime arstil ka. St perearstil esmasel visiidil, et meid hingekirja võetaks.
See päev muidugi algas halva tujuga: esiteks gaas segas magamist, siis söömist ja loomulikult krooks ja puuks olid algpõhjused. Tegin siis arstitädi jaoks poja hommikuse dushiga puhtaks. Ja kui talle muidu meeldib dush, siis seekord oli ta pahas tujus ja vihastas. Ühesõnaga, kisaga käis kogu protseduur. Aga ma ei saa viia ju musta last arstile, kutsuvad veel sotsiaalametnikud, eks.
Igatahes dush oli viimane piisk väsinud lapsele ja ta jäi kohe magama.
Mina sain teha korraliku hommikusöögi: tatrapuder, muna, võiku ja kohvi. Nagu peab.
Just kui olin lõpetanud ja mõtlesin ka veidi koristada, hüüdis pill tagatoast ja aeg oli tegutseda. Veidi poiss sõi vähemalt, siis oli kisapaus, ja siis lõpuks sõi korralikult. Hellust oli vaja hädasti.
Ja kui oli aeg minna välja, siis tuli jälle suur nutt peale. Lõpuks sain läbi häda ta riidesse. Laste piinamise võte nr 1 onju. Õnneks turvahällis ta rahunes ning magas minutiga.
Kahjuks on meil sõit arstile nii 5 minutit, aga kuna pidin kaugele parkima, siis jõu- ja ilunumbreid tehes ehk turvahälli kiigutades, endal selg leemendamas, sai ta edasi magada. Ja kuna jäime hiljaks, siis sai veel magada.
Järgmiseks ootas meid pereõde. Laps nagu illikuku. Teate ju küll. Et kui võõrad, siis hea laps, kui omad, siis tujutseb. No vot meil on ka nii. Igatahes saime mõõdetud ja kaalutud end. 4 nädalaga ehk peale haiglast koju saamist on laps juurde võtnud 631g ja kasvanud 1.5cm. Pereõde vangutas pead ja arvas, et issand jumal, ikka vähe. Mõistagi ma tõmbasin selle peale turri, sest kurat - mis vähe??? Vaata mis põrgust me läbi tulime! Aga ei.
Justkui illustreerimaks seda juttu, hakkas poja nutma. Kuna seal head lahendust rinna andmiseks ei olnud, siis üritasin kuidagi põlve otsas. Poiss tegelt oli väsinud ja kisa võinuks tõlkida: pane enda tiss ära ja lase mul magada. Ja siis see pereõde vaatas mulle etteheitev-süüdistavalt otsa, et nonäed - ta ei saa piisavalt SÜÜA! Issand jumal, mul sitt kees. Ja siis ta hakkas rääkima: ei, rahunege. Siis saab laps ka rahuneda. Ja kui mulle keegi ütleb rahune maha, siis ma tahaks teda lüüa. Sest ma olin rahulik, aga tahtsin kiiresti saada poja magama. Andke enda retseptid ja asjad.
Pärast muidugi tuli välja, et ta on ämmaemand ka olnud ja elas oma komplekse minu peal siis ellu. Et nagu "imetamisprobleemidest tuleks rääkida". Mine pekki. Kui ma tahan, siis ma lähen räägin nendega, kes meid juba aitasid!
Ah. Minu arvates me oleme tublid ja premeerisin end kohe jäätisega. Poja vajus sekundiga turvahällis magama ja lasi mul teha järgnevaid asju: käia kodust läbi ja panna lõpuks käru autosse mehe abiga, külastada beebikeskust, et seal siis veenduda - meie turvahällile ei ole selle vankri ratastele adaptereid; osta poest hädavajalikke asju (küll on head need shoppingkärud ja iseteeninduspult, umbes 5 minutit läks ainult); käia läbi apteegist ja postkontorist ning võtta kaasa takeaway söök ning isegi osta endale uue panni (vana läks hingusele). Ja siis ma käisin veel ja pesin auto ka puhtaks. Ja lõpuks jõudsin koju, sõin toidu ära, lobisesin sõbrannadega ja siis ärkas ka laps, nagu uus inimene, ja oli terve päeva ka mulle illikuku. Magas, sõi, magas jälle ja sõi ja ööunne läks ka normaalsel ajal. Kõikidele tegevustele lisaks sain veel ka kulmud pähe (veel ma ju ei unista salongi minemisest).
Tehnoandmed lapsel 5-nädalasena: 3845g ja 53cm, pea ümbermõõt 38. Järgmine nädal vaktsiini saama.

Täna seevastu ärkas laps hea tujuga, aga see ei näidanud midagi. Ta sõi hästi, aga magas kehvasti, tukkus powernap'ide kaupa, nõudis süüa, kakas õnneks, aga sellega kaasnes 3 x outfiti vahetus nagu pretentsioonikal diival... oeh. Lõpuks kell 7 õhtul jäi normaalselt magama :)
Ma olen inimlutt!

Minu ööpäev

Päev on ühikutes - 15 minuti kaupa enamasti planeerin asju sh tegevused lapsega ja need, mis ta laseb mul teha või kui ta mehe süles on nt.
Esimene äratus täna oli pool 8 ja andsin rinda - vasak rind piimapaisus, nii et oli hädasti vaja abi.
Siis unelesin ise kuni ca 9ni. Lapsega mängisin 1 ühik.Siis muutub ta virilaks. Mängimine on nii, et ta on mu põlvedel, tegeleme krooksudega, ma pildistan teda õhtusteks muljeteks issile ja teistele, keda huvitab.
Mähkmevahetus 1 ühik, sest ta oli nõus olema tsentrifuugi ajal vaikselt pesumasina peal - sain hambad pestud, WCsse, 2 min dush ja täis pissitud bodi ära pestud, soengu pähe ja näo pestud ning lapse kaalutud (3910g). Toas tegin samal ajal akna lahti korraks, et oleks värskem.
Pool 10: veidi vigises juba. Kõndisime toas ringi ja telefon laadima samal ajal. Telefon on mu põhiline tööriist :D, sinna lähevad kirja kõik päevased tähtsad sündmused nagu uni, söök ja kaka.
Viitsin aega ükshaaval asju magamistuppa viies (ajakirjad, arvuti), laps süles. Valmistasin söögi ette ehk saiad rösti ja tõstsin suvalised söödavad asjad taldrikule. Korraks panin lapse käest, sest võid oli vaja määrida! Seda ma ei saanud rahus teha, poja andis teada, mis ta sellest arvas. Ehk et on ok, aga siis pean kisa taluma :D Tassisin söögi magamistuppa voodisse.
Tegin kohvi isegi, et kohe peale rinda juua. See kõik oli ka kiire 1 ühik. Aga muna praadimisest ja pudrust jäin unistama...
9:47 voodisse - laps juba täitsa viril; lootsin anda rinda ja et jääb magama ehk. Sõin mina ja sõi laps :D #glamuurneelu :D
Kuni 11ni ta magas rinna kõrval. See kokku 5 ühikut siis :D
Mängisime ja tegin pilti - 1 ühik. Siis 1 ühik kõndisime toas ringi: viisin nõud kööki kraanikaussi nt . Samal ajal vesi keema ja tegin kiiruga teed (joon seda külmana). Virin saabus.
Pool 12 uuesti rinna otsa (parem rind). Sõi umbes 15 min ja nüüd magab.
Samal ajal:
Vastasin töökõnele, postitasin Instagrami ja vastasin e-mailidele ning kirjutasin päeva kokkuvõtte :)
(Kell on 12:08)
Kell pool 3 lõpuks ärkas veidi pahaselt! Magas siis umbes 9 ühikut.
Vahepeal jõudsin ma kalkuleerida erinevaid kärutamismarsruute, lugeda blogisid, sorteerida ja kustutada mobiilist pilte, planeerida tegevusi kalendrisse jne.
Ma olin terve aeg ta kõrval, seega söönud ma pole. Võtsin sooja nutva beebi õlale, vahetasime mähkmed, beebi endiselt õlal, panin pesud kuivama (mõned lapse riided st), jõin pool liitrit vett, seejärel võtsin pool liitrit keefiri-maasikajogurti segu, 1 banaani ja kappasin jälle magamistuppa ning laotasin end laiali. Nüüd unistan, et saaks WCsse :D kuni järgmine ühik läbi saab #momlife
(Kell on 15:00)
Päeva teine pool kipub alati venima. Õue nagu ei lähe enam nii hilja ja laps on juba väsinum ka. Seega, peale rinda tuleb leida tegevust. Järgmine ühik oli täis krooksutamise "mängu" ehk tegime pilte jälle ja proovisime asendeid vahetada krooksu nimel.
Kuna ma püüan ikka arendada ka enda ema-oskusi, siia proovisin järgmiseks uues asendis rinda anda. Õnnestuski! Tea, kas alati viitsin ja jõuan, aga idee on selles, et saaks vajadusel kohvikus imetada, mitte ei pea kuskile pikali viskama.
Seejärel lapsuke tukastas jälle 10 mintsa ning läks teisele rinnale. Ja siis jäi magama tunnikeseks (mu kõrval jälle muidugi ning kindlasti ei näe ma seda ette). Siiski lasin tal magada 55 minutit ning siis sain 5 endale: WC ja koridoris vankri kontroll (tahtsin natuke lähemalt seda vaadata, enne kui reaalne olukord kuskil käes on). Muidugi hakkas siis monitori vahendusel laulupidu ja minu "vaba aeg" sai läbi. Jälle rinnale! Võtsin siis helistada sõbrannale ja seda kõnet katkestasid gaasid. Kuniks astus sisse Mees ja võttis ta sülle! Kõne oli nagunii läbi, seega nüüd sain võimaluse teha süüa ja kõpitseda veidi köögis ja siis ka ise ära süüa ilma kugistamata. Siis sain mähkmeid vahetada ja tagasi voodisse, kuhu mees tõi kohukest.
(Kell on 19:59)
Ülejäänud õhtu viibisin voodis enamjaolt, laps rinnal ja magama jäämas, peaaegu õnnestuski ning taustaks vaatan Must Love Dogs. Julgesin sõbrannale helistada, kui jutu katkestasid lapse gaasid ning kõne jätkus hiljem - siis kui mees suutis ta enda rinnal unele sättida. Sain ka nõud pesema panna, WCsse ja oma külma tee ära juua. Ja kui jälle gaas lapse äratas, siis tulingi voodisse, andsin rinda 22:30 ja nüüd ööuni!
(Kell on 23:01)
Kokku on laps maganud täna ca 14 tundi, söönud 14 korda ja vahetatud mähkmeid tal 4 korda!
Öösel ärkas 4 korda - esimene uni 3, teine 2, siis 1,5 ja lõpuks tunnike - pool 7 olime üleval suurte gaaside peale, nii et mees ka pakkus abi krooksutamisel (ma olin nii sodi ikka). Vahetasime mähkmed ja keerasime end teisele küljele ning siis magasime, vahepeal 2 gaasist äratust ja lohutuseks tissi. Paar minutit enne 9 ärkas (jälle gaasiga) ja võttis rinda. Siis nohisesime mõlemad, ärkasin telefonikõne peale - koristusfirma oli kohal kell 10, vaatasid korteri üle.
Ja jätsin lapse voodisse magama, lootsin, et piimaradar kohe tööle ei hakka ja viskasin öösärgi asemel midagi muud selga ja seejärel tegime korteri tuuri (meil on siin tõesti palju asju praegu), ja imede ime - laps ikka magab, nii et sain hommikusöögi teha ja nüüd söön Vaprate ja ilusate saatel (midagi ei saa aru, kes siin on?) ja raiskasin aega arvutis :D.
(Kell on 10:58)
Ööpäeva raport lõppenud peaaegu! Laps ärkas paar minutit peale seda, kui hõiskasin, et ta magab, ja siis jälle sõime - vahepeal sain ka dushi, arvuti ja telefoni laaditud!
Proovisin vahelduseks teist asendit söötmiseks (nn laid back, seda saab kohvikus ka kasutada). Ma eelistan seda vaid vasakul käel, paremal kuidagi ei õnnestu. Aga vähemalt saab hakkama!
Poja oli nõus tsillima umbes 5 minutit üksi diivanil, sain nõud pestud. Siis oli gaasiralli süles, vahetasime mähkme ja panin linasse magama - alguses ei õnnestunud, sest gaas kimbutas jälle. Aga täna kuulasime lisaks tuttavale R’n’B listile ka George Michaelit, nii et siis jäi magama. Sain nüüd pesud kokku voltida ja korra hinge tõmmata.
Lõpp!
(Kell on 13:59)

Üks kuu

Meie poja on täna ka üks kuu noor! Ja kuna on lühike kuu see veebruar, siis ühtlasi täitus ka 4 nädalat.

Seega kokkuvõte siit:

Pojal ei ole endiselt regulaarset magamist ja tundub, et see veel nii pea ei kujune - mõni päev suudab ta magada 2 2,5 - 3-tunnist und, kuid mõni päev teeb ainult powernap-haaval, nii et jääb rinna otsas tuttu. Sellega seoses on juba mõnigi päev meil möödunud üleväsimuse tähe all. Ööunne tahaksin ta panna nii 8-9 paiku, kuid alati ei õnnestu see ka. Öösel võib olla 2-4 söögipausi, viimasel ajal ka gaasipoisid kiusavad, nii et minul uni täitsa pekkis. Näiteks täna öösel “sünnipäevakingiks” magas 1,5-tunniste jupikeste kaupa. Kõige kauem on üleval olnud 5 tundi ilma magamata, vaene laps.

Söömisega on nüüd nii, et 100% RP laps! Juuhuu, see on saavutus. Toidan rinnakaitsmega, aeg-ajalt öösel pakun ilma, sest kui väsimus on suur, uni silmas ja lõpuks frustratsioon, siis ei saa ta aru, mida tegema peab. Jällegi hea näide tänasest ööst - ärkab, tahab süüa, aga rinda järsku imeda ei oska. Nagu 3. elupäev oleks… ja see on minu kõige suurem kurbus! Täna oligi siis see hetk, kui mees käratas hommikutervituse asemel, et “kus see lutt siis on” ja “ei ole vaja last piinata” (?!), nii et nutsin ja kraamisin 3 erinevat lutti välja. Pakkusin pojale, kes aga nendest midagi ei arvanud. Nii et kink oli rohkem isale kui pojale. Veel hullem, ta pettus, et sealt midagi ei tule ning karjus, endal silmad märjad, et mis te topite mulle “asju” suhu. Suure röökla tulemusena nõustus nahk-nahal kontaktis ainult minu süles olema, mina samal ajal pallil põrkudes, ning ei söönud ega maganud lõpuks. Kui siis väikesele unele jäi, olin väga õnnelik ega lahkunud ta kõrvalt, et kasvõi 2h olin nõus passima… siis ärkas iseenda nutu peale üles ning ikkagi oli frusa. Natuke aitas mähkmevahetus, siis tuli uus miniuni, ja värskemana ärgates võttis rinda ka jälle! Üks osa, miks ta ei pruugi rina võtta, on muidugi see, et gaasivalu pingutab lapse vibuks.
Ma ei julge tükk aega lutti pakkuda.

Ja kolmas tähtis asi - kaka on ka OK. Aga gaasine on vahel. Pakun Colinoxi vajaduspõhiselt, kui öösel punnitab.

Areng ja kasvamine: lähme järgmisel nädalal arstile, kuid oleme lõpuks sünnikaalule veidi peale korjanud, põsed on punased ja prisked.
Veidi on beebiaknet ja higipunne. Kulmudes veel vähe soomuseid.
Juuksed on endiselt peas, kuid need on heledamaks läinud.
Praegu on tal esmane arenguspurt ehk siis see on talle väga raske ning võib seletada ka nutmist, ema läheduse vajadust, tihedamat ärkamist-rinna võtmist jne.
Natuke harjutab naeratust juba.
Veidi on koogamise algeid.
Natuke on nõus omaette “jutustama” (midagi koogamise eelset) peale söömist, enne kui ära väsib.
Kiirvann meeldib endiselt, pikem teeb virilaks.
Nr 1 mähkmed hakkavad vist väikseks jääma, vähemalt reiest.
Ükspäev ehmatasin end siniseks, kuna värskelt lõigatud küüntega suutis oma suud vigastada ja kõik oli verine. Õnneks see kohe laabus ja sain aru, et väike kriim suu sees, sealt ju alati verd lahmab.
Esimesed pühad ehk lihavõtted on pojal ja sel puhul värvisime mune :)
Gaasivalud - need jah nüüd lähevad hullemaks, soolikad arenevad.
Üks uut moodi nutt on ka tekkinud.
Vahel ajab end unes ise üles.
Tark äpp ütleb, et praegu on kasvuspurdiaeg ning kuna see on esimene, siis on see talle raske! Me püüame siis toeks olla ja ehk saab ta enda soolika sirgeks, usub, et ema ei kao kuskile ja järgmine spurt juba kergem!

Ise olen magamata, juuksed pesemata, välja kasvanud, ja vetsu võtan lapse enamasti kaasa. Olen võimeline käima duši all 2 minutiga, kui laps mähkmelaual mind vaatab ja mina temaga räägin! Küüsi lakin ise, maniküürist ja pediküürist unistan. Õue pole endiselt saanud, kohvikusse ja sõbrannade juurde ka mitte. Kuid olen saanud pool tundi üksi toidupoodi näiteks, samal ajal kui mees auto ja lapsega ringi sõitis.
(Arstil käigud ei loe :P).

:)

Sünnipäev ei ole niisiis just väga laheda algusega olnud, aga kuu on ikkagi koos elatud ja muidu on kõik hästi. Sel ajal, kui käisid vanaema-vanaisa-õde, otsustas siis laps lõpuks magada. Aga see, et ta magab, on juba suur kingitus emale ja isale! Sain selle jutugi valmis kirjutada!
Õhtul loodan ikkagi tähistada.
Ja kingiks siis lutt ning liikuv kiiktool ja lapitekk talle :)

Järgmine nädal tuleb raske, sest olen 5 päeva üksi ja ei kujuta seda veel ette.

Hea päev

Või noh, mida "vanade" standardite kohaselt kutsuksin heaks päevaks. Ehk päev, kus midagi sai "ära" teha. Ma pean sellest mõttemallist loobuma, kinnitavad mulle ühehäälselt kõik emad, kes on siin olnud ja seda teinud (otsetõlge been there, done that).
Aga pojake ärkas täna üsna vara, seegi juba tegusa päeva algus, mis? Seejärel saime me koos kõik perena hommikusööki süüa: ja kuna mees viitsis kõigutada last kätel, siis sain mina vahelduseks hommikuks putru ja muna teha ning seda serveerida. Nii me siis istusime kõik laua ääres - laps rinnal, mina ühe käega sõin omletti ja isegi kohvi sain juua soojalt kaks lonksu (sest noh, imetasin ju), ja lõpp läks ikka külmaks kätte!
Aga edasi - mees läks tööle. Päike paistis! Ja meie lapsuke oli heas tujus, sest mähkus oli suur kaka! Ei mingeid gaase ega kinnist kõhtu seega. Öö oligi rahulik, kui ma nüüd mõtlen (tavaliselt olen nii sodi, et kõik käib automaatselt, hommikul äpist tsekin, et mis kell ja mis rinnast siis söödi ja kui kaua). 3 ärkamist oli.
No ja siis mõtlesin, et vaja ju midagi ära teha ja poja peaks magama jälle, ning tutvustasin talle emme-issi muusikavarudest vanakooli R'n'B muusikat. Ikka P.M. Dawn, P.Diddy, R.Kelly, 2Pac, Notorious B.I.G jne. Ja laulsime ja õõtsusime. Kuni laps jäi kandelinasse magama. Mina laulsin edasi "bounce with me, bounce with me" ja "sometimes your words just hypnotise me".
Ja maagiline lugu: järgmised kolm tundi olid minu päralt, laps kängurukotis ees.
Mul õnnestus pesta nõud, panna pesu pesema, õhutada tuba, mõrvata kõrvits, mis oli ammu oodanud, et teda püreestatakse, ja see võttis ligi tunni, ja ma olin ekstra ettevaatlik oma suure noaga, kui laps siinsamas ju, siis kleepisin 2 albumitäit fotosid ära, õiges järjekorras muide! Ja lõpuks sain vaadata veel lindistatud programmi ka. Kuniks tups ärkas ja nõudis süüa.
Muidugi siis päev nii ilus enam polnud, sest poja paistis iga asja peale pahane olevat. Ei sobinud rind, ei uni, ei puhas mähe... 3-4 tundi jaurasin, et teda unele saada. Sest 1-2 h on piisav, et ta üleval oleks ju nii tillukesena! Igatahes, silmalaud olid tal juba rasked ja paksud, aga unele ju ei oska ise jääda. Seega ikka tissi abil... aga tiss oli millegipärast paha. Ja umbes 3-4 korda ärkas jälle peale 5-minutist und üles, ja röökis. Paha emme noh. Ei saa aru, mida vaja! Aga tegelt ta vist nuttis mulle, et "ma olen nii väsinud, miks ma ei saa magama jääda??". Igatahes, lõpuks kukkus, ja sellise ajastusega, et ma ei jõudnud teda enam kuskile mujale panna, kui sättisin tuhat patja talle imetamispadja ümber ning võtsin vastu külalise, kes juba oligi ukse taga. Nii et on normaalne, et mul paljaste rindade asemel oli öösärk peale tõmmatud. Kostiks sain mõnusat Stockmanni peekonisalatit ja yakitori kanavardaid, millest ma olin unistanud :)  Ja ilusad värvilised lilled. Ja vestlus, milles ei sisaldunud kaka, mähkmed, piim jne. Ehk siis täiskasvanute vestlus :D
Ja oh imet, lapsuke magas jälle tubli paar tundi - sain teha õhtusöögi, panna pesud kuivama ja üle pika aja istusime koos mehega köögilaua taga, rääkisime tööst ja plaanidest, mitte mitu mähet lapsel oli täna ega passinud arvutis :D
Ja lõpuks sain isegi nõud pestud. Ja mõtlesin, et kuidas see laps nüüd nii kaua magab? Käisin kuulamas, kas ta ikka hingab. Sobival hetkel ta muidugi köhatas. Tunne oli, et ma juba igatsen ta järgi! Tema poolt loodud "orjuse" järgi. Et saaks tissi suhu pista ja kuulata matsutamist. Ja lohutada ärkavat last. Ja siis temaga koos ööunele minna.
Et selline see emaarmastus ongi vist! Et süda väriseb sees, et kas on ikka elus? Ja kus ta on? Ja mis ta teeb, kas kõik on OK? Ma saan aru, et see uus asi ei kao nüüd mitte kuskile :)

Siit üks lühike Leelo Tungla luuletus. (Tal on üks pikem ka, selle panen teinekord).

Kõik algab meeletusest,

tarkus tuleb pärast,

suur argipäev on igas silmapilgus.

Ent igavesti miskit salapärast

on noore ema pehmes, soojas pilgus,

On usk, et sinus jätkub eluahel

On tundeid, mida teistele ei näita

On teadmine, et maa ja taeva vahel

ei suuda keegi sinu aset täita.

Võib lapsi kallistada, kukil kanda,

võib igal päeval osta uue lelu.

Kuid enamat sinust ei suuda keegi anda,

sest ainult sina, ema, annad elu!

Olematu päevakava ja harjumine

Lubasin, et hakkan poja kohta päevikut pidama, käsitsi. No kust see aeg võetakse? Hea, kui ma siia jõuan miskit kirjutada! Aga püüan sedagi!
Esimesed ja tähtsad asjad: kaalunumber on ainult positiivses trendis. Jään põnevusega ootama, mis tal esimeseks "minisünnipäevaks" (nii kutsutakse neid kuiseid tähtpäevi) see kaal siis on! Igatahes, juba tundub suur poiss ja ausalt, aeg lendabki! Alles see oli, kui jäin rasedaks... kui ütlesin perele, sõpradele, tööl... veeresin ringi, tüdisin küljel magamisest, ootasin last, sünnitustoas aerlesin... ja buum! - siin ta on. Palju suurem kui alguses (mul on mõned konnapoja pildid ka ikka tehtud).

Meil ei ole veel päevakava ja kunagi ei tea, mis järgmine päev toob. Tean vaid seda, et kui poja ärkab, oskan talle esimese asjana rinda pakkuda ja järgmiseks mähkmed ära vahetada. Siis juba on natuke raskem - kohe ta magama ei jää, kui, siis süües, aga mitte kohe peale ööund. Mis ma taga siis teen? Raske on leida tegevust, mis on stimuleeriv mulle ja sobiv talle.

Aga prooviks näidisööpäev - mul on üks äpp, kus ma kirjutan üles söömised, uned ja mähkmed.
Äratus hommikul 6-7 paiku, rind 1. Kuskil 45 mintsa sööb. Eriti kui unine on, siis sööb kaua. Kui on teise rinna kord, siis juba läheb 10 - 20 mintsa ja nägu on erksam. Et noh, võiks nüüd jalkat mängida või midagi? Krooksutamine on väga pikk protsess. Alguses ma sellele nii palju tähelepanu ei pööranud, aga nüüd tuleb ikka korralikult võimelda, et mull välja tuleks.
Mõnikord olen kell 8 voodist väljas, mõnikord jään edasi, nüüd juba teen teadlikult krooksuharjutusi.
Loomulikult on mul mobiil kogu aeg kõrval, teen nii pilte kui ka märgin äppi asju üles. Hiljem kustutan, valin ja töötlen pilte :D Telefon on lapse ripsmete, varvaste ja muude armsate kehaosade fotosid saja erineva nurga alt täis :D
Kui mees on kodus, siis ma vahel kell 7 paiku, peale esimest rinda, annan lapse 10 minutiks talle, ja lähen duši alla. Juukseid laseb laps mul kuivatada fööniga, ilma et ta karjuks või rabeleks - fööni hääl meeldib. Nii et selle jaoks ma issi kallist aega ei raiska.
Vahel jõuan ära süüa, kui mees kodus on, eriti, kui ta on võileivad valmis teinud.
Aga on ka neid hommikuid, kus ma enne pool 11 voodist välja ei saa, sest olen ise unine või on laps viril, ja siis tulen, laps süles, ja üritan teise käega süüa. Hullem on siis, kui ta on sülle magama jäänud - siis ma ei julge müra teha, kuna pindmine uni on kerge ja ärkab iga krõpsu peale ju üles! Nii et teed olen ma nüüd harjunud külmana jooma, peamiselt on "menüüs" imetamise tee või siis apteegitillitee (gaaside ennetamiseks, minimeerimiseks). Must tee sobib mulle soojana ikka rohkem :D
Kuskil pool 12-12 proovin uuesti rinda anda ja siis loodan, et ta jääb pikemale unele. Noh, tissi otsas vahel 40 mintsa õnnestub, aga omaette ta veel ei jää kuskile. Kui just ei "peta" ehk ei eemalda end kunstlikult peale uinumist, aga siis jälle valvab ning pikast unest ei tule endiselt midagi välja.
Nii et ma ei tea praegu kunagi ette, kui pikalt ta magab - kas hakkan mingit pikemat protsessi tegema kodus (albumisse pilte kleepima?) või teen pisiasju (loen maile, tsekin uudiseid, pesen hambaid jne).
Näiteks ma tunnen, et kui ma koristada ei saa, siis ma olen nagu lost. Nii et kui mees vahel last hüpitab, siis ma tunnen, et ma kohe lendan korterile peale ja hakkan tarbetuid pisiasju "oma" kohtadesse panema, ja tegelt see tundub nii mõttetu! Millega ma tegelen? Teised inimesed läheks õue jalutama :D Aga jällegi, kuna ei tea, millal on söögisoov, siis restoran peaks olema igaks juhuks olemas kogu aeg. Ükspäev aga sain tänu mehe kätele, kus laps tsillis, panna terve poti suppi käima (puljong oli juba keema tõusnud, juurviljad lõikusin ja panin valmis, et saaks paari tunni pärast sisse visata).
Umbes 2-3 paiku on mul tõeline teadmatus, et mida nüüd teha. Tavaliselt vahetan siis jälle mähet - see talle ei meeldi, nii et ma valin hetke, pluss, on teada, millal umbes sinna midagi tekib - ca söögi ajal või kohe peale seda, nii et topelt ma traumat ei hakka tegema.
Lohutuseks läheb rind. Mõnulemise ajal tegelen mina mobiilis erinevate asjadega: maksan arveid, tellin e-Selverist asju, saadan vanavanematele pilte jne.
Siis võiks olla käru ehk õueaeg. Juba paar päeva üritasin, aga ikka lõi mingi rahe või puhta talve peale (head kevade algust meile kõigile).
Täna aga näiteks läksin magamistuppa, et annan veidi rinda, et oleks hea uni - ja jäin nagu toss ka ise magama. Mind äratas umbes poole tunni möödudes mees, kes oli koju saabunud, et aidata last vannitada. Kell oli 5. Umbes pool 6 paiku alustasime vanniga, mis täna üldse ei meeldinud (muidu meeldib). Suur kisa oli peale 2 minutit. Seega veerand 7 olin ma voodis, ja kuni kella 8ni mängisin inimlutti ühelt rinnalt teisele.
Peale viimast ärkamist vahetan tavaliselt jälle mähkme, kõndisime veidi toas ringi, ja siis endale "vahelduseks" lükkan rinna suhu teisest asendist ja elutoas, et saaks telekat vaadata või mehega kaks sõna vahetada. Loodan, et ta jääks õhtusele unele nii 8-9 kandis.
Kui see õnnestub, siis 12 paiku on uus söömine, siis kolin voodisse, kus järgmine söömine nii 3 paiku, ja siis jälle 6 paiku, nii et ongi 24h täis!
Aga need ei ole reeglid. Üks öö hakkas iga tunni tagant vääks, nii et kell 4, 5, 6, 7 ehk iga täistund tegelesin rinna andmisega. Täitsa läbi võtab see, kuna krooksutad ka vahele, ise seega üldse magada ei saa.
Nii et veel ei saa ma teha kellaajalisi plaane - kui õnnestub arstile õigeaegselt jõuda, siis on see ikka millegi arvelt - näiteks äratan poja enne seda, kui ta ise oleks ärganud. Või annan süüa lühemalt. Või siis kuulan, kuidas ta protesteerib valjuhäälselt mähkme, siis riiete ja seejärel turvahälli peale.

Sellest kõigest hoolimata - ma ootan iga järgmist päeva ja samas natuke kardan ka. Et kui kiiresti ta suureks saab. Ja ta pole ju veel kuinegi!

3 nädalat

Kolmas nädal:
... on mind tutvustanud gaasidega ehk krooksu-puuksu ralli, peamiselt õhtul ja öösel, mis on kõige virilamad hetked.
... saime oma sünnikaalu kätte, jei! Täpsemalt 3502 ehk magusalt gramme pealegi!
... imetamisnõustamine on nüüdseks läbi, jälgime kaalu kuni kuuseks saamiseni.
... ma ikkagi suudan olla rahulik, mitte nagu kartsin - et hakkan nutma, karjuma või lihtsalt katus sõidab ära, ja mees peab üle võtma.
... oleme teinud vanni, mis on beebile üleväsimust tekitav, peab varasemal kellaajal proovima?
... seisvas vankris magamine - check, aga 45 minutit ainult.
... omaette magamine - mis see on? 7 minutit hällis, 10 minutit diivanil ja 0 minutit oma voodis - ülejäänud eluminutid tissi otsas või sooja keha kõrval.
... olen masterdanud 3 erinevat imetamise asendit, aga tahaks veel käte peal istudes ja seistes imetada, siis kandelinas proovida ning lamades selili ka, juba uurisin YT videosid...
... oskan nüüd päeval magada koos lapsega ja saan selle vajadusest aru.
... suudan ühe käega teha nii mõnegi asja köögis ära, näiteks pudru, kohvi ja võileivad, söömine ühe käega on kökimöki selle kõrval :D
... ei karda enam, kui beebi nutab - no siis nutab, küll maha rahuneb, kui sülle võtan!
... olen tekitanud suure to-do listi, kuhu asju aina koguneb, aga veel midagi teinud selles osas pole :D
... olen lõpuks üksi lapsega ringi sõitnud ja turvahälliga mässanud, keisrihaav varem takistas, aga nüüd on tunne - saan kõik tehtud, lihtsalt peab ukse ette parkima, et jõuaks tassida seda hälli ilma higistamata, ropendamata ja minestamata :D
... kõige tähtsam: beebi on ikka siin meiega ja aeg muudkui lendab! Tunne on, et beebi on nii suur juba :)

Kosume!

20. elupäeval pole meil endiselt muud rütmi, kui et mina muudkui pakun rinda, nii kui kerge nälg tekib. Ühtlasi ei ole meil päevarutiini. Ning loomulikult ei ole mul vaba aega nii nagu oligi karta.
Eile nägi poja oma teist vanaema, kes väga oli oodanud kohtumist! Peale haigla gripi tõttu külastuskeeldu ja poja aeglast taastumist sai lõpuks külla tulla meile, aidata mul keeta kartuleid, sättida veidi köögis ja panna pesu pesema ning sinna juurde näha ka oma päris elus lapselast :) See on tal siiski teine, aga no ikkagi.
Täna käisin esimest korda üksi asjatamas ka - poja autosse ja arstile ning siis apteeki ja kiirelt ka poodi! Kuna turvahäll on minu jaoks peale keisrit ikkagi veel veidi raske pikka maad tassida, siis parkisin igal pool ukse ette, sh ka haigla juures. Ja krt see ITK parkla - miks nad trahvu teevad seal, kui ma pole kellelgi ees? Ega ma kohvile ei tulnud, ikka arstile ju! Sain trahvi ühesõnaga. Fakk ma ütlen. Ja väljakutse oligi see üle õue apteeki kõnd, suur kott ühes ja turvahällis laps teises käes. Aga hea oli see, et sain enda 1-tilga D-vitamiini lõpuks kätte :) Käsi pidi otsast kukkuma pärast ja no see trahv ka... kuna poiss ilusti magas, siis tundsin, et oleks nagu lõviküpsist söönud, ja tarisin ta kaasa veel paari kohta: ilupoodi ja fotopoodi. Ega kui ukse ette poleks saanud, siis poleks läinud :D Aga Kristiine keskuses on mõlemad poed kohe 2 sammu kaugusel ja parklast kalpsasin ka 3 meetrit vaid. Sain kätte esimesed paberfotod ning kaua igatsetud kuivshampooni, mis mul otsas oli :P
Et kell oli palju ja mu veresuhkur oli madal peale ühte näljast hommikust banaani, siis edasi tulin juba koju. Ja poisu magas mul tunnikese veel kenasti, sain blogi ligi ja lõuna ka ära söödud. Nüüd ta juba ärkabki, adios ja kes teab, millal jälle saab!
Ahjaa. Kosume tõesti. Poja on nüüd lõpuks sünnikaalu taastanud ja paar grammi pealegi saanud. Nüüd on aeg plaanida õueskäike! Ilm ju ka aina kaunimaks läheb! :)

Kokkuvõte veebruari sündidest 2016

Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmetel registreeriti veebruaris Eesti perekonnaseisuasutustes kokku 1114 sündi, neist 520 tütarlast ja 594 poisslast.

Kaksikuid registreeriti 18 paari, neist viis paari poisse, kuus paari tüdrukuid ja seitse segapaari.
Veebruaris olid populaarsemad eesnimed tüdrukutele Sofia (9), Aleksandra, Alisa, Annabel, Elisabeth, Emily, Kertu, Isabella ja Marleen (5).
Poistele pandi enim nimeks Robert (10), Henri, Sebastian (9), Oskar, Robin (8).

2 nädalat

Beebigrupis on vahva traditsioon jagada oma beebi elu nädalate kaupa ja sellel eeskujul kirjutan täna ka meie beebist ning püüan seda teha iga nädal. Vähemalt esialgu, kui muutused on suured.
Esimene nädal jäi vahele, sest veetsime nii kaua haiglas. Saime sel nädalal 2-nädalaseks, kuid polnud aega varem kirjutada! Arvutis on mul suhteliselt raske istuda - poja magab ainult tunnetades sooja keha enda kõrval. Esialgu on see ka väga OK.

Laps sündis erakorralise (välkoperatsiooniga) keisriga hüpoksia tõttu, viibis kuvöösis, hingas lisahapnikuga ning toideti sondist. Rinnale sain 1-päevaselt, oma tuppa 2-päevaselt. Toitus doonorpiimast süstlaga, sest rinnas esialgu piima polnud. Hiljem Aptamili peale.

Sündis 3452 ja 51.5cm. Haiglas jälgiti trombotsüüte, bilirubiini (fototeraapiat ei vajanud), temperatuuri hoidmsiega oli probleeme. Poja oli eritähelepanuga neonatoloogia profiiliga ning analüüse muudkui tehti: veresuhkur, trombotsüüdid, bilirubiin...

Haiglast saime koju 3214 (max langus oli siiski 3176) ja alates teisest elunädalast kohanesime kodus.
Kaalu oleme kogu aeg jälginud. Esimene arstivisiit oli 3252, teine nädal nüüd 3292. Sünnikaal veel ei ole taastunud, seetõttu ei käi me väljas ka veel ning ka külalisi ei oota (poliitika on üks uus bakter korraga).

Ka toitumist oleme jälginud - rinnapiima jaoks olen võimelnud tablettide ja imemistrenniga, raporteerinud imetamisnõustaja juures igast piisast, mis rinnast tuleb. Tänane ema rõõm oli, et ühest rinnast söötsin, teisest nirises. Jei! Aptamil on tagavaraks, hetkel juba mitu päeva ei kasuta. Järgmine samm: varuks pumpamine!

Tänaseks on meil selge sott, et laps on üliaktiivne nagu isa ja ülikannatamatu nagu ema, sööb ja imeb korralikult, väheke ka gaasidega probleeme, rassib öösel ja päeval, on tundliku unega, sööb 9-10 korda ööpäevas ja lemmikrind on parem. Kakab, pissib normaalselt, mähkmevahetus ei meeldi, pepupesu aga küll. Riided sobivad ainult hõlmiklahendusega, üle pea ei kõlba kuskile, ja suurus 50 alles. Juukseid on väga palju peas veel. Hetkel veidi beebiaknet ja ketendust, mõlemad peaks ise taanduma. Naba pole veel ära kukkunud. Ootame, see peaks olema iga hetk.

Öösel sööb 2-3 korda, õhtune üleväsimus on väga levinud külaline. Vanema õe süles meeldib olla. Emme süles ka. Kandelina tundub sobivat. Eelistab melu vaikusele. Unest ehmatab end üles ja läbi une ehmub ka. Röögib valjult. Päeval magab minu arvates vähe ja hängib liiga palju ebaefektiivselt tissi otsas. Eks peame nende asjadega siis vaeva nägema.

2-nädalane on meil perebüroos registreeritud. Talle kingiks saime lõpuks vankri kätte, nüüd ootame ilmasid ja õueminekut! Samuti on käidud vannis (see meeldib).

Ja mina sain “kingiks” KAKAEMME tiitli - nagu olin kõik puhtaks teinud, soristas kutt suure kaarega värske pissi mu kõhule, otsa puristas korralikult kakat ka. Ma kohe itsitasin. Egas muud kui uuesti pepu pessu.

Mina ise olen suht väsinud, eriti sellest, et laps omaette ei maga, ta ei soostu olema rohkem kui 5 minutit ei hällis ega voodis ega üldse üksi kuskil “pinnal”. Ja kohe karjuma, ja ma ei taha et ta songa karjub endale, nii et ma siis ei lase ka karjuda. Samuti ei oska ma ise veel minuti kaupa magada.
Mees on mul tubli, ta küll ei ole kodus nagu ehk paljud, kes selle 2-nädalase isapuhkuse võtavad, aga teeb mulle hommikul võileibu ja muna ning teed (neid ma saan siis külmalt ja kuivanult nautida kui poja mu voodist välja laseb), ja aitab logistikaga ja kõige muuga, milleks rinda pole vaja.
Järgmine arst on 3-nädalaselt, ühtlasi on tegemata veel lastearsti leidmine, lasteaedade järtsu panemine ja noh, ametlikult see sünnikaalu taastamine!

Muidu on kõik nii lill. Mulle meeldib ema olla. On raske ka, aga noh - see oli ju ette teada? Ise ma ju tahtsin ka?

Poja 13. elupäev

Pojaga oleme nüüd peaaegu et terve nädala kodus olnud ning kosume ja kohaneme siin. Peaaegu 2-nädalast võiks ju tegelikult muidu juba külla vaatama minna, aga meie oleme endiselt veel väga väetid ning kuniks sünnikaal tagasi ei tule (ja peale ka veel väikest varu paarsada grammi), ei lähe me ise välja mujale kui oma arstidele ega lase ka kellelgi külla tulla.
Esimesed muljed esimestest päevadest on siis sellised, et haiglas oli tal peamiselt lisatoit, alguses päris doonorpiim ning siis juba rinnapiimaasendaja, mis on imikutele välja töötatud (Aptamil), mida siis andsime iga päev 5g võrra rohkem. Tänapäeval üks suurimaid "pahesid" on lutt, vähemalt enne, kui laps on imemise selgeks saanud, nii et lutti meil veel pole ja tahaks ikka, et olekski 100% rinnalaps. Selles suunas siis teeme hoolega tööd, laps aga kogu aeg rinnale, et piima rohkem saaks ja ka juurde telliks (kõlab nagu piima e-pood, eksju?), ning mina omalt poolt siis pean välja lüpsma ning joon ka vastavalt erinevaid teesid, söön mingeid tablette ja püüan magada ja korralikult süüa.
Kui alguses oli oluline, et paneme lapse oma väeti-oleku tõttu 2.5-tunnise graafiku peale sööma, siis see oli tõesti jube! Esimesed ööd ma sisuliselt ei maganud, sest ega see söötmine just sups-ja-valmis pole, eriti kui mingite potsikutega möllata, soojendada, mõõta ja kallata ja lõpuks üritada see ka beebisse saada kuidagi! Nii et maks tunnikese sai ehk magada. Laps aga jäi kenasti oma voodis unele ja kui poleks äratanud, oleks edasigi maganud. Siiski kui saime esimest korda kaaluiibe positiivseks, sest langenud oli juba pea et kriitilise piirini (ma saan aru, raportid-tabelid-graafikud-standardid, millest lähtuvad, on ju keskmised, nii et ma ei peaks muretsema), tegime 3-tunnise graafiku. Kodus tähendas see ühtlasi teise tuppa kolistamist, siin kõik need asjad ära tegin üsna mõnusa tempoga ning panin siis oma voodisse, täpsemalt hälli, magama. Pojale see sobis, magas mõned hommikud täitsa normaalselt a la 7ni, öösel võttis süüa hilisõhtul ja siis nii 2-3 paiku.
Esimestel elupäevadel meeldis talle eriti oma teku (meil on nüüd kõik u-liitega sõnad, sh jallud, sokud, kinnud ja pepud - wait, see viimane ongi ju sõna :D) sees olla koopas. Tal oli oma eriline õlanihestus, millega ta teki endale ülespoole nihutas. Samuti sai ta lisaks juba kümnele hüüdnimele veel ühe - Turbokinnas, sest niipea, kui me olime kindad kätte saanud, et ta oma temperatuuri hoiaks ning ühtlasi ka nägu ei kraaviks, lendas vasak kinnas alati kuskile teadmata suunas.
Nüüd kodus olles ja üritades rinnapiima peale saada teda, on lood veidi teisiti. Sellest imetamisest peaks ka kohe eraldi rääkima... ma ei teadnud, et see nii probleemne on! Beebid söövad rinnapiima, mida emad "eraldavad". Ja nii see ju looduse poolt on? Jah aga KUIDAS? Jne. Õnneks on rinnaga toitmine nii toetatud haigla ja arstide poolt, et nõustamisteenus on küll kuldaväärt. Ja kui palju erinevaid muresid seal kurdetakse...
Igatahes, kodus on jube mõnus olla. Me magasime esimesel ööl nii hästi. Haiglas olid ju puust voodid ja kõvad madratsid. Ma mõistagi, peale ühe artikli lugemist, kuidas inimesed Aafrikas sünnitavad, saan aru, et kõva voodi peaks olema üks bitch slap koht, et mis sa virised - grow up, kui teised peavad oma puhta vee ja kausi kaasa võtma, et end peale sünnitust pesta. Kodus on meil ka kaks tuba, mis annab juba vaheldus. Lisaks, keegi ei käi pidevalt ukse vahel - koristaja, ämmakad, toidutädi, arst, lastearst, günekoloog, lasteõde, nõustaja, teine nõustaja, jälle lasteõde ja otsast peale. Siin saab sättida ka mõnusat valgustust, olla diivanis, tugitoolis või voodis, kus aga soovid imetada, käia vetsus uks lahti ja võtta laps sinna kaasa, nii et pissil käimata ei jää, saab olla rinnad valla, pult ühes ja laps teises käes, diivanil, ja süüa ulmekiirusel ära ühe kohukese. Ja saab muidugi ükskõik kuhu end mugavalt magama keerata ja panna selga riided, mis meeldivad, mitte mis kaasas on. Mitte et mul palju riideid praegu oleks siin vaja vahetada :D
Tänaseks on poisil veidi kaalu juurde tulnud, kuid sünnikaal pole ikka veel taastunud. Õues me pole käinud, külalisi me veel ei oota (see kõik sõltub jooksvast arengust, ma ei hakka veksleid andma, et 2 nädala pärast või kuu pärast või juba homme). Laps on veel vastuvõtlik kõigile muutustele ja ega minugi närvid korras pole. Lapse peale pole veel karjunud ja nutnud ka eriti mitte, aga niisama, kui mingi nostalgiahetk tuleb, siis pisar ka tuleb. And when it rains then it poors minu puhul.
Mees on mul absoluutselt ebatraditsiooniline "noor" isa (me teeme ikka nalja, et head pensionärid said lapse - vahel nähes mõnda last emaga pildil ongi tunne, et mõni LAPS on lapse saanud, nii noored näod on!), kes ei võtnud kaheks nädalaks isapuhkust, vaid käib ikka tööl. Õnneks oleme me nii kaua koos olnud ning ka päris inimolendeid lähedalt näinud, et ma vaatan - saan päris hästi hakkama. Ei ole vaja meil koos mähkmeid vahetada, peput pesta ega sööta. Ainult vanniskäik võiks olla kahekesi tehtud, seal on nii suur libastumise oht. Muul ajal aga toetab ta mind kõikide teiste asjadega, mis on vaja teha - käib poes (seda ta vihkab, nii toidu- kui riidepoodides käimist), vajadusel apteegis (oli vaja), sõidab autoga, tassib turvahälli (ma veel ei tohi), isegi tõi sobiva lõikega bodisid lapsele (meil on küll hunnik igasuguseid, aga noh - ei sobi üle pea omadest mitte ükski meie direktorile) jne. Veel hoiab ta last süles ja aktiivses liikumises, kui ma soovin teha 5-minuti dushi, minna vetsu või hingata mõni söök kiirelt sisse, juhul kui see ei lange lapse uneaega. Muidu enamik asju teen sel ajal ära, kui ta magab.
Mees muidu töötab mul lähedal ja ka haigla asub lähedal, nii et  mul ei ole probleeme logistika planeerimisega - kõik saab tehtud, kui soovin. Ükspäev unistasin üksi, laps kätel, söögist, sest selline röögiralli oli, et muu ei aidanud kui sussutamine. Imeline, nagu prints valgel hobusel, saabus kallis kaasa töölt, et 15 minutiga teha mulle võileivad, tee, mahl ja see kõik panna mulle nina alla, seejärel koristas ta köögi ära ja pani pesu kuivama, et ma ei närvitseks nende asjade pärast. (Äkki ma ükspäev tegin vinguva märkuse selle kohta?).
Tänaseks on meil lapsega endiselt null rutiini ja kui direktor köhatab, siis ma jooksen. Ma ei taha, et ta karjuks, pärast saab veel songa. Natuke viriseda võib, see on OK.
Peamiselt ärkamine, sülle, mähku vahetus, kui vaja (küll tänapäeval on lahedad mähkud - mingi värv annab ise märku???), siis rinnale, mõlemale, ja siis kui doos täis, jääb magama, või siis kui ei sobi midagi, siis sussutame. Üldiselt ikka magab normaalselt, kuskil 1.5 - 3h korraga, nii et päevas 8-9 toidukorda on kenasti. Mähkmevahetusel röögib, aga sooja veega pepu pesemine sobib hästi, vesi talle meeldib, peapesu ei meeldi.
Õpime niisiis üksteist tundma, laps juba vaatab otsa, vahel naeratab (veel tahtmatult ilmselt), puksib hästi hästi palju (arstidegi arvates), ja on muidu nagu üks korralik beebi.
Mõõte siinkohal veel ei pane, ma hakkan seda panema ilmselt 1 kuu kaupa.
Minu päev kodus on haigla omast veidi erinev, kuna puudub ka haigla suunav režiim 8-12-5 söökide ning sinna vahele jäävate visiitide-analüüside-unedega. Režiim alles kujuneb. Ja ma olen ikka kogenematu ka veel, ei oska kõike ühe käega teha, nii et korrespondents ja reageerimisajad on mul üsna alla mu keskmist standardit.
Täna, naistepäeva puhul, käisime me arstil ja imetmisnõustaja juures. Mees viis. Arstil läks kenasti, peamiselt head uudised, kuid ka järgmisel nädalal veel kontrolli. Minu ülesandeks on jätkata meierei bisnessit, lapse ülesandeks kaalus juurde võtta ning magada, ja koju on meil vaja normaalset kaalu, mis päriselt ka kaaluks (praegune näitab aiateibaid veidi). Samuti on mul vaja gaasirohtu ning andma hakata D-vitamiini, mis Eestis on kohustuslik alates teisest elunädalast. Arst lohutas, et gaaside seostamine D-vitamiiniga on veidi vägivaldne, mõlemad asjad lihtsalt ilmnevad samal ajal.
Erinev muu atribuutika on meil kodus olemas, nii et igale asjale, mis soovitati, vastasin "olemas". Tegemist pole kallite asjadega, a la nibukaitsed ja mõõtetopsid jne. Mina vastasin, et kui paari euro eest on võimalik investeerida südamerahusse kell 2 öösel tekkivate probleemide seljatamiseks, siis ma seda ka teen. Sest siis need probleemid just tekivadki :)
To do listis on veel lastearsti leidmine. Perearstile regamine aga õnnestus, esimene külastuski kirjas. Ja poeg on ka Eesti kodanikuna registreeritud, Tallinna kodanik nagu meiegi. Igasugused toetused on taodeldud, lasteaianimekirja aga pean panema (ma pean need veel väja valima, aga palju valikuid siin kesklinnas pole, kõik jube täis).
Naistepäevaks ma lilli ega kinke ei oota. Mul on elu õis ja parim kink siin kõrval, ja ta elab ja nohiseb. (Kuigi see pole emadepäev, aga see siin on ema blogi eks, nii et ma rõõmustan naistepäeval nii naiseks kui emaks olemise üle).
Ehk nagu kirjutas mulle hea sõber:

YOU GREW A PERSON. 

YOU FUCKING ROCK!

Sünnilugu!

Kirjutan siia piltideta ja kokkuvõtliku sünniloo.
Tänaseks poiss käib 9. päeva, sündis eelmise kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, nii et ikka ei saanud temast Eesti Vabariigi sünnikuupäevaga last (ja mulle meeldib, et tal on oma kuupäev). Igatahes, rasedus kulges mul täiesti superhästi, kuid kandsin võimsalt üle. Saadeti esilekutsumisele 41+4, ITK-sse. Seal oli beebivabrik käimas, kõik naised ootasid nende kõvade toolide peal järjest, et saaks KTGsse. Garderoobitädi on seal alati hullult närviline, ma reaalselt rahustasin teda, et kõik on hästi, ei pea närvitsema. Pärast oli sõber. KTG loomulikult näitas et null tegevust, güne vaatas üle, et emakakael alles pikk 3-4cm, aga õnneks juba pehme. Saatis sünnieelsesse osakonda (sinna jõudsin peale 5 tundi haiglasse saabumisest ja kogu aeg pidi ju istuma, samuti tekkis nälg). Lükati kohe tabletilahus sisse (cytotek ehk misoprostol) ning jälle KTG-sse. Ja teist korda jõudsime ka seda teha. Öösel olid mingid valu moodi asjad, hoidsin voodi äärest kinni. Hommikul emakas lühike ja pehme, avatus 1 cm, aga vett avada ei saanud. Seega, jälle open bar'is väike shot. Seda tegin 2 korda ja siis alles tundsin et noh, nüüs hakkavad valud. Vabariigi aastapäeva ball jääb ilmselt vaatamata, kuigi lõunal mees "varastas" mu korraks ära ja käisime lattet joomas. Kokku sain sed rohtu 4 x ja peale viimast oli väga kiire värk - juba ei saanud liikuda, kui valus oli, siis tuli meelde kirja panna vahed, nii 8 minutit (alates 16.30 vmt), söögiisu kadus ka ära, veed tulid ise valla (18.30), güne vaatas üle - 2 cm. No polnud just lohutav. Valud juba 5 minuti tagant kui ükskord KTGsse jõudsin, siis jõudis ka tasuline ämmakas, saadeti sünnitusosakonda. Mees saabus ka sinna nii 8 paiku, aitas masseerida (valud 2 min tagant). Kuna ämmakas nägi, et valud ei ole tasakaalus avatusega, pakkus ise epiduraali, mis mulle mõjus hästi. Suutsin kannatada küll. Umbes 22.30-24 vahel vahel oli kõik hästi, monitor näitas kenasti valusid. Ämmakas tuli kontrollima avatust - juba 6 cm ehk kergem osa nüüd ees. Valude vahe oli 30 sek, valu ise kestis 2 min. Aga siis juhtus see, et lapse südamelöögid järsku aeglustusid. Alguses oli kõik ok, ja siis ülijärsku. Ma olin enda epi uimas, ei saanud midagi aru, kõik jooksid, mingi häirekell pandi, peaarst jooksis kohale, käigu pealt panin allkirja, mees jäeti sünnitusruumi ja mind viidi megakiirelt opisaali. Olukord oli kriitline (sel hetkel ei saanud ma ise arugi), nii et mingi 10 inimest sebis ja erakorraline keiser toimus mitte spinaaliga, vaid üldnarkoosis (vs sugulase erakorraline keiser, kus oli siiski rahulikult aega tegelda, kuna tegemist oli vale asendiga a la, ikka tehti spinaaliga, räägiti inimesega, et mis tehakse jne - mina kujutasin ka nõnda seda keisrit ette -, ja siis pannakse beebi rinnale, mitte kõhule). 15 minutiga oli laps väljas ja saadi viimasel hetkel kätte, tekkinud oli hüpoksia ehk hapniku transpordi vaegus (ja kuna sellest võib tekkida ajukahjustus, oligi kiire, eks).
Ma ei näinud enda beebit, kui üles ärkasin, ja kartsin kõige hullemat. Nina oli mul kinni ka kuna kurgus see mingi toru olnud, siis ei saanud rääkida, pingutasin välja sõna "Laps?" - mingi meesarst karjus mu peale - te saate rääkida, mis te tahate, rääkige (aga ma ei saanud) - jube trauma jälle. Eks nad peavad hoolitsema, et ma tuleks välja (‪#‎rudeawakening‬).
Aga kõik läks hästi lapsega ja mind viidi intensiivi. Laps oli ka intensiivis, aga neonato osakonnas. Teistel emadel lapsed kõik nutsid nende kõrval, ja ma olin nii õnnetu. Enne, kui mees ja ämmakas kohale jõudsid, ma veel ei nutnud. Aga kui nägin pilti beebist kuvöösis igast aparaatide all hingamas, siis hakkasin nutma lõpuks. Et ta oli elus. Siiamaani tulevad pisarad silma. Last sain minna vaatama järgmisel päeval, olin ise ratastoolis ja last sülle ka ei saanud võtta. Alles järgmine õhtu anti veidiks ajaks rinnale see imeline olend. Ööbisime haiglas esimese öö ilma lapseta ja lootsime, et kõik näitajad paranevad kiiresti. Järgmisel hommikul saime arstidelt jooksvalt ülevaadet, et hapnikuga enam probleeme pole, küll aega ei hoia laps temperatuuri, siis oli tal trombotsüütidega mingi jama, loomulikult bilirubiiniga (meil oli mingi kõrgendatud risk tänu meie veregruppidele, mis on mõlemad negatiivsed, vähemalt pole konflikti). Sain proovida last toita (süstlast ja sõrmega, sest endal mõistagi ju rinnas veel piima polnud. Proovisin pigistada välja minisüstlasse, tuli umbes 3 tilka per rind ja ise proovisin huumoriga võtta, et noh - nagu mesilasema saialille peal mett korjamas tilga kaupa. Pealelõunal saime kergelt kollase ja pilusilmse, täiesti mustade juustega lapse enda palatisse ning pidime talle ise lisatoitu andma. Siis hakkas juba paremaks minema, kuid mina ise valutasin sajaga, ja laps võttis alla ikka... Olin kokku üle nädala haiglas, ja oleme endiselt jälgimisel, juba käin imetamisnõustaja juures ning lastearsti visiit ka tehtud. Trombotsüüdid ja bilirubiin on lõpuks OK, kaalu tuli 6 grammi juurde ükspäev. Mul on olemas kodus kaal ning õppisin lapsele topsist süüa andma, samuti õppis tema minu väljakujunemata nibust imema.
Kogu ITK personal oli megatore, mul oli raskekahurvägi tõesti abiks kriitilises olukorras. Minuga käis rääkimas imevahva raseduskriisi nõustaja ning olime kogu aeg neonatoloogia eriprofiiliga, laps sai alguses lausa doonorpiima, kuni viimasel päeval otsustati, et on piisavalt tugev - nüüd on piimaasendus, see Aptamil. Ja hetkeseis on see, et oleme 2 päeva kodus olnud, arstil käidud, registreerisime sünni, keiser veidi teeb muret, mingi armivorakas on tekkinud, aga muidu olen tubli, poiss veel tublim ja Aptamili koguseid ka kõvasti olen vähendanud! Aitäh kõigile kaasa elamast igatahes.

Täna saame koju!

Lootsime tegelikult juba eile, kuid ikka veel mingeid analüüse ja asju pidime ootama. Seega, kui täna otsustati, et on OK arstide range järelvalve alt lahkuda, siis me küll rõõmustasime! Poja on meil 6-päevane tänaseks, homme nädalane! Selle aja jooksul on ainult üks suur ralli käinud. Loodan, et kodus kohanemine on kerge ja pojale meie juures meeldib! Hetkel hakkan asju pakkima ja loodan, et saab varsti päriselt ära minna!
(muidugi, homme ja ülehomme on juba samasse majja arstivisiidid, nii et mitte kauaks pole me eemal).
Aitäh kõigile heade soovide eest!