Uued emotsioonid

Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma tegelikult nii väga rõõmustan selle üle, kuidas beebi kõhus sulistab ja ma seda ka ise tunnen juba. Veel päris ei näe (nii nagu kuulsad fotod beebi jalajäljega läbi ema kõhu), aga tunnen ikkagi eksimatult ära. Ja siis veel palju muid ägedaid tundeid, peale selle, et ma olen inkubaator ja kest, kelle eest kõik palju rohkem hoolitsevad, kui mu enda eest. Ma pean siinkohal silmas nii enda meest kui ka ämma, kes on võtmefiguurid, mis puudutab kogu beebiprojekti. See on minu arvates NEILE nii oluline. See, mida MINA sellega seoses kõike olen pidanud läbi elama, tundma, tegema - see pole üldse oluline. Aga ma ISE ju tean? Nii et on kahju tõdeda, et toetust ja mõistmist sel ajal, kui "tegemine" käis, oli ikkagi vähe tunda, aga survet ja miks-küsimusi see-eest väga palju. Sest lapsetegemine - see on ju enesestmõistetav ning naise PÕHIEESMÄRK. Hea küll, ma ei hakka vanainimesega vaidlema, kuidas pool sajandit on varsti möödas sellest ajast, kui sina viimati hakkasid laste peale mõtlema, aga ei, enam ei ole nii.
Aga ma loomulikult kõik see aeg tänu ümbritsevale keskkonnale tundsin end aegajalt pooliku naisena, sest nii defineerivad sind inimesed kõrvalt. Ja suruvad. Ja uurivad. Ja puurivad. Ja eeldavad, et ju ma siis ei taha, ju  meil on midagi suhtes halvasti või ei taha mees või siis me oleme lihtsalt imelikud, sest muidu oleks ju AMMU olnud laps olemas?
Õnneks on mul imelised sõbrad, kellele sai end tühjaks nutta, muret kurta, salaja lohutuseks alkoholi või sigarettigi küsida, oma tüütutest protseduuridest rääkida ja lõpmatuseni loota ja unistada koos nendega. Ja ma imestan, kuidas mõne inimese taktitunne on minu jaoks nii superhea (kas ma olen ise siis nii õrn?) ja kuidas mõne filtreerimata kommentaarid (ma ei saa aru, mis inimesed lapsi tahavad või siis hoopis, issand jumal, miks teil juba lapsi pole) mind sageli sisemiselt nii endast välja viisid.
Ma siiani imetlen enda sõbrannasid-emasid, kes on vahepeal oma lapse(d) suuremaks kasvatanud, ja pole muutunud tänitavateks, õpetavateks, manitsevateks inimesteks, samas kui teised, samadel tingimustel, oma üleolevate kommentaaridega sind pidevalt pihuks ja põrmuks tulistavad (saa ise üks kord laps, siis saad aru - see on mu lemmik, ja ma ei unusta seda iial).
Need negatiivsed emotsioonid hakkavad igatahes jääma selja taha ja tuhmuma. Ilmselt mu keha mäletab seda kauem kui mu mälu.
On tulnud uued ja positiivsed, helged ja naeratama panevad tunded. Uued mõtted, mis tekitavad inspiratsiooni, mida ma ammu pole tundnud. Ja paljuräägitud pesapunumise-sisustamise tuhin on ka vaikselt pead tõstmas - oleks vaid aega tegelda!
Eks nendest üsna pea - ja teine asi, igasugused tegevusnimekirjad.
Olen praegu lõpetamas 24. nädalat, nii et alates 3. trimestrist olen juba kodus, puhkusel ja saan tegutsema hakata :)

Iga laps on oma vanemate vanem

Just sellise mõtteteraga puutusin ma hiljuti kokku ja see pani mind niiväga mõtlema, et tõsi! Keegi jagas seda infot kuskil laste sünnipäeval, kus kokku olid saanud erinevas vanuses lapsed 3 kuu vanusest kuni 17-aastaseni. Aga peamiselt need sellised 3-5 vanuses, kes on juba piisavalt suured, et omaette ka mängida, aga samas ikkagi vajavad veel juhendamist ja tähelepanu.
Meie, suured, muidugi vaatasime ja imestasime, kuidas ikka nii on, et juba ainuüksi meie endi lähisuguvõsas on juba 8 last ning kindlasti veel paar tükki tulemas mõne noore tegelase poolt. Sest noh, mina olen ilmselgelt juba liiga vana, et siin trobikonda juurde toota.

Aga jutt, kuidas lapsed saadetakse meile siia ilma meid kasvatama ka õpetama, ei ole ju iseenesest üldse midagi uut. Lihtsalt nüüd ma hakkan aru saama, et korrelatsioon "normaalne vanem, normaalne laps" (ja normaalne siinjuures on mõistagi interpreteeritav ja subjektiivne mõiste) on tõesti arusaadav - täiesti loogiline ju, et mida suurem frukt sa oled, seda rohkem vormimist sa vajad? Ja kui sinu enda vanemad päris "lõpule" seda tööd ei jõudnud viia, siis noh, oota - küll see laps tuleb ja tuule alla teeb.

Kuna mina olen üks paras tegelane ja kindlasti mitte kergemate iseloomudega inimene, siis ma muidugi mõtlen, et hell no, ei jõua vist end ette valmistadagi, mis tornaado mind ees ootab. Samas olen ma aastaid kogenud oma mehega seda, et ju on ka meid saadetud teineteisele arendamiseks ja äkki meil ei olnud veel oma arengud lõpuni tehtud ning alles seetõttu saame me alles nüüd, palju küpsemana ja maharahunenuna, lapsevanemateks saada? Kunagi ei tea ja tagantjärele tarkus jne jne jne... ma ikka imestan kui palju "heurekaid" ma viimasel ajal jälle enda jaoks avastan.

Seal lastesünnipäeval oli veel üks tore püant - ja kuigi ma olen maininud, et sünnitusele ma veel üleliia ei mõtle, siis seal ütles keegi armas inimene nii - mõtle, et see on ainult ühekordne tegevus. Ja siis on see läbi. Ma siis enda jaoks paningi selle üritusturunduse formaati (mis on sageli väga tänamatu): valmistad ette ilgelt pikka aega, suurte eelarvete ja suurte kannatustega, pisarate, vere ja higiga, kuid siis on see sündmus käes ning ühtlasi kestab  vaid fragmendi kogu sellest eelnenud planeerimisest. Ja siinkohal pole oluline, kas see on 2-tunnine või 24-tunnine - kokkuvõttes on ta ikka lühike. Selle hea mõttega ma edasi lähen ja kogun neid veelgi. Ette muretseda pole mõtet!

Samas on vist normaalne hoopis teistele asjadele mõelda, kui tööle, mis üsna pea ära lõpeb.
Mõned nädalad veel ning ma annan ära ligipääsud, kaardid, arvutid ja muu, mis mind legaalselt praegu tööandjaga seob, ning astun vastu dekreedile.

Tere tulemast, mõtestatud pesapunumine ja lasteriiete shoppamine!

Rasedusaegne riietumine

Kui ma teada sain, et last ootan, oli pea pulki täis. Esialgu muidugi sellepärast, et ma ei saanud aru, mis toimub, siis juba muretsesin enne kõiki neid tähtsaid uuringuid, ning alles siis jõudsin teadmiseni, et üsna pea ei lähe mul ju riided selga?

See on asi, mis muidugi ei ole probleem - viimaste aastate jooksul olen siin +-10 kg raames kogu aeg paisunud või kõhnemaks muutunud, nii et riideid on mul tõesti  S-ist XL-ini ja 36st 44-ni. Kuna kaalu kõikumine on olnud tõeline probleem tänu erinevatele asjaoludele, siis olen ma palju investeerinud vanast heast trikookangast rõivastesse ning hõlmik- ja muudesse lahendustesse, mis ka kõige ümarama kõhu enda sisse ära suudavad peita.

Muidugi märkasin ma üks hetk, et kõhtu enam sisse ei saa tõmmata, kuid samas ei olnud veel ka "päris rase" figuur. Ja lepime kokku, et rase üldsegi pole hea ja ilus sõna. Beebi- või lapseootel või lihtsalt ootel on palju ilusam. Kuid rase on jällegi hea ja lühike, seega praktiline ja efektiivne väljend.
Peatselt emaks saava inimesena ma loomulikult poes ei oota järsku pöördumist, et "rasedate osakond" või "mammade riided" on seal pool. Aga nii omavahel, ma kannatan selle ilusti ära.
Ning ma olen alati nii arvanud. Lõpuks on mul hea meel öelda, et see, kas oled olnud rase või mitte, ei määra ikkagi seda, millised on sinu tunded ja mõtted teatud teemade suhtes.

See, kuidas ma hakkan tundma selles osas, kuidas kutsuda last - kas üleliia nännutades või siis üdsõnaga "titt", mis minu arvates on eriti õudne, kuigi täiesti legaalne ja kasutuses olev eestikeelne sõna (erinevalt pruunlasest on sellel ikkagi OK maik küljes), kõige hullemas kombinatsioonis näiteks "titt lõugab" - kuidas saab nii koledasti öelda? -, või siis hoopis beebi, lapsuke, laps, poiss, purakas jne hüüdnimed, mida lapsevanemad ikka leiavad.

Igatahes, tagasi siis seekord mitte tite- vaid raseda riiete juurde.
Ükspäev möllasin ma oma kapis korralikku inventuuri teha ja hindasin üsna kainelt, et milline kleit veel kannataks selga panna ja milline oleks juba liiast. Samuti sain ma eksrasedate käest (see on üsna vahva sõna mu meelest, nagu huumor või nii) hunniku riideid. Mis, tuleb tõdeda, olid omakorda kas lühikesed / pikad, suured / väiksed või siis hoopis kantud ja topilised. Ja mina olen ju harjunud alati olema peaaegu et uute riietega - on tavaline, et ma leian enda kapist uusi veel kandmata rõivaid.
Aga sellest saan küll aru, et rasedus on ikkagi mööduv nähtus ning ei ole mõtet investeerida üleliia paljudesse või siis väga kallitesse kehakatetesse. Ikkagi üheksa kuud, ja see on ehk ka põhjus, miks rasedate riideid nii palju ringi ei liigu - need kantaksegi "ära".

Muidugi mu töökoht nõuab teatud riietumise taset, seetõttu tegin väljamineku ja soetasin mõned spets-riided nagu kontorikleidid, eripüksid ja isegi mantli, sest kõik külmemad kuud peab ju ka kuidagi üle elada. Siinkohal aga tundsin kerget kadedust küll näiteks nende tuttavate arstide suhtes, kes võisid vabalt oma dressides ja retuusides liikuda, sest tööl oli ju vaja vaid 1 valget kitlit, mis ümber kõhu mahuks. Jah - päris nii lihtsaks mul asja ei õnnestunud teha :)

Seega, ma mõtlesin - ma viin meie kontoris rasedusriietumise uuele tasemele, olles kuni viimase hetkeni stiilne, hoolitsetud ja võimalusel isegi kontskingades.
Jah, on olnud päevi, kus ma pole end üldse hästi tundnud, ja unisusest tingituna paar korda ka ilma meigita tööle jõudnud (lihtsalt unustasin ripsmetushi peale panna), kuid enamasti ma ikkagi olen üsna OK välja näinud (kontrollin seda aegajalt peegliselfit tehes).

Aga, ma tunnistan ka, et mida aeg edasi (ja see teine pool on ju raskemgi veel), seda mugavam on jalg lükata tennisesse, mitte aga üritada lukuga saapaid või kontsakingi jalga panna. On mugav ja on turvaline, ja veel ei ole nii külm ka, et ma peaks mõtlema nt täitsa kalossidele või UGGSidele.

Alguses, mäletan, et nipid olid juhtida tähelepanu oma kasvavalt kõhult eemale (siis, kui ma veel ei tahtnud, et kõik teaks) ikka värviliste ja kontrastsete pluuside, sallide ning suurte kõrvarõngaste, uute prillide või kõrgete soengutega.
Tänaseks on jäänud sügise tõttu alles sallid, kuid värvilistest asjadest ei mahu enam midagi selga. Nüüd on kõik hall, valge või must ja mõned üksikud punased ja sinised sekka. Soeng ka peale suvest räsitud juuste lõikamist lühike ja funktsionaalne ning nagu ma aru saan, peale sünnitust on normaalne juuksed kooraks veel lühikeseks lõigata. Mitte mugavuse ainult, vaid ka selle tõttu, et juuksed siis otsustavad välja langeda. No vaatame, ma alles jõuan sinna.

Nii et minu second hand rasedate riiete hulgas on igaks juhuks suur hulk mingeid kasutatud tuunikaid, paar paari pükse (kuid ma pole suur pükste kandja nagunii), umbes 3 seelikut ja 5 kleiti, mantel, ja siis mõned topid, mis ei olegi spetsiaalsed, vaid lihtsalt pikema lõikega.

Üks soovitusi oli veel oma mehe garderoobi sukelduda, kuid seda ma siiski pole teinud. Ma ei tea, mismoodi, aga mulle tundub, et kui lõpuks see arbuusisuurune kõht "valmis" saab, on ta igatahes M-suurustest meesteriietest laiema ümbermõõduga ning siis ma pean vist lihtsalt tekiga ringi käima.

Mul on üks eelis - mul pole aeda, ma ei pea ka laudas käima ning elan kesklinnas ja sõidan autoga. Seega, end sisse mässin vaid selleks ajaks, kui ma õues jalutamas käin, ja siis on ju ükskõik, kuidas ma välja näen. Sest kui on vaja minna kinno, kohvikusse või viisakasse kohta, lähen ma ikka autoga ukse ette, nii et vähe õhemad riided või lahtised hõlmad on täiesti OK.
Ja kui ma enam rooli ei mahu (lisaks suurele kõhule võib süüdlasteks siinkohal nimetada mu lühikesi jalgu), siis hakkan taksoga sõitma. Ka siis on OK ükskõik kuidas riides olla või siis kinninööpimata mantliga olla.

Seniks, kuni ma kodus olen ja tööle ei lähe (iial ei tea, kui kaua see võib olla), pakkisin ma enda ilusad kontorikleidid, viigipüksid ja pintsakud ajutisse laagrisse pööningul. Ülejäänud riideid nagu dressid, retuusid ja venivad pluusid ootavad siis mõne kuu pärast saabuvad post-partum aega, kui ma jällekord oma uue kehaga pean harjuma.

Tänaseks olen aru saanud, et see, mida ütles keegi kuulsatest näitlejatest oma keha kohta raseduse ajal ja peale sünnitust, on täitsa tõsi: mu keha on imeline, ta suudab teha imelisi asju, kohaneda mitu korda ümber, ja seda kõike tohutult suure asja nimel - uue elu nimel.

Ja ma olen tänulik, et mul on see võimalus kõike seda kogeda. Ma loodan, et see meeleseisund ei muutu. Eks paistab.
Elagu suurenenud rinnad, kõht, tagumik, venitusarmid, pigmenidlaigud, paisunud nina ja laienenud labajalad! Tähistame, me teeme seda hea asja nimel :)

Nii palju rõõmu

Ei oleks kunagi arvanud, et lapse saamine on selline rõõm ja õnn mitte ainult asjaosalistele (naiivselt pean ma asjaosalisteks loomulikult eostajaid ehk ema ja isa, ehk ka õde-venda), vaid ka sõpradele, suguvõsale ja kogu maailmale.
Ma proovin selle mõttega harjuda ning tegelikult ju saan aru - inimese sünd ongi üks suur õnn ja rõõm!
Niisiis olen saanud pisarates õnnesoove ja külmavärinates rõõmukiljatusi nagu ka sõnatuid kallistusi, mis ütlevadki enam, kui valju kõne.
Hoolitsevaid soovitusi nii söömise kui ka muidu tervise kohta tuleb aknast ja uksest: mõni meenutab, kuidas säilitusaineid või margariin ikka ei sobi, teine ei saa aru, et lehttaigna-pirgandipirukas ei ole mitte "lahja köögiviljaroog", vaid ikkagi puhas suhkur ehk süsivesikud. Ja nendest peaksin ma just eemale hoidma. Kõndimise, hingamise ja istumise kohta olen saanud (häirivaid) kommentaare: ära kanna kontsa, hoia kinni käsipuust ja kas see on ikka OK, et sa niiviisi külili oled? Kas lapse kael ei ole imelikult? Ma ei ole kolmandaski trimestris veel, tegemist on banaanipikkuse kodanikuga, kes kaalub mõnisada grammi, ja kelle turvalisim keskkond ongi keras kõhus olla. Mis kaelalülist me räägime? Need on muidugi peamiselt kas a) sünnitanud tarkurid või b) sugulased või c) a+b (kõige suurem protsent).
Nii et jah, kogu inimkonnal on sinu rasedusega asja.
Kõige loomulikumalt tunnevad end raseda seltskonnas lapsed, kes alati hea meelega katsuvad ja kuulavad kõhtu, uurivad, kui suur on beebi ja küsivad lihtsaid ja loogilisi küsimusi (mitte neid, et mis ülikooli ta siis läheb - ?).
Sõbrad on ka toredad - igaüks omamoodi. Kes on juba toonud armsa kingituse, kes on olnud sõnadega toeks või (erinevalt pealetükkivatest ämmalistest) andnud head nõu, mis puudutab planeerimist, kojujäämist, ostuliste või isegi sünnitust (teemad, millest ühelegi ma veel õieti mõelda pole jõudnud). Mõni on juba saatnud oma lapsest üle jäänud varusid, et ma saaksin pusle kokku panna, mida veel on vaja. Ning mõni teeb kodus üle jäänud mähkimislauast ja vannist pilti, koos mõõtudega - et äkki läheb vaja?
Igatahes on rõõm näha, et inimesed, kes on mind toetanud sel ajal, kui ma veel väga palju vaeva nägin (kuid seda vaeva ma enam siin ei jõua üle elada), ootavad nüüd ka neid häid uudiseid ja tahavad ka headel aegadel kõigest osa saada.
See on mulle tohutult oluline tunne - kogeda, et ma ei koorma kedagi oma teemadega, olgu need head või halvad.
Ma lihtsalt ei oleks iial osanud arvata, et see kõik ka teiste jaoks nii tähtis on!
Nii et jah, ma harjun mõttega, et lausa võõrad inimesed rõõmustavad minu esmalt kaugustest lähenevat kõhtu nähes, rääkimata omadest.

It's a boy

Kõikidel on ju alati ütlemist ja arvamist, kes siis võiks sündida. Nagu ma vist juba mainisin, siis "keda sa tahaksid?" on üks levinumaid küsimusi ja teine pop on "mis TUNNE sul on, kes sünnib?". Kahjuks ei ole ma sedasorti inimesi, kes vananaiste uskumusi toetab, et mingeid asju ise tehes saad lapse sugu mõjutada. Asi tuleb ikka kromosoomidest ning siiani ei ole teadus õpetanud, kuidas siis ikka täpsemalt neid tüdrukuid või poisse teha. Ikka tuleb nii nagu tuleb - ja kui meeles pole, siis selle otsustab veel isa geneetika. Nii et meie peres läks nii, et tuleb poiss. Ja me oleme väga rõõmsad.
Aga me oleks kindlasti ka rõõmsad siis, kui oleks tüdruk. Peaasi, et laps. Ja peaasi, et terve.

Ma ei ole neid müüte kokku lugenud, mida siis on ümberringi pakutud, aga kõige levinud ilmselt pidi olema kõhu kuju - teadjamad vaatavad, et kui on selline konkreetsem ja etteulatuv, on poiss. Ja kui rohkem "laiali valgunud" (väga kaunis teave rasedale, kes end niigi kehvalt võib tunda, öelda). Teised vaatavad, et selja tagant ei saa aru, et oled rase - poiss. Ning veel üks väga ilus asi, mida naisele öelda - sa saad poisi, sest poiss ei võta ema ilus ära. Tänud! Aga kui ma saan tüdruku, siis olen koletis või? Nagu me teame, siis raseda hormoonid nagunii on sassis, emotsioonid laes ja mõtted laiali. On siis vaja seda lisapinget, et mõtled - ma olen veel kole ka? Veel on väga "oluline" ja "hea" tujutõstmise moodus kohe välja öelda, et kui on poiss, sünnib partnerlusest, ja kui tüdruk, siis armastusest. Õudselt hea tunne, mõni nõrgem võib selle peale lausa neuroosi sattuda ja mõelda, et kas tema ja ta mees ei armastagi üksteist siis või vastupidi, nad ei saa hakkama, sest armastust ju on... aga koostöö? Draama.
Ahjaa - söömise järgi saab ka kohe teada, kas ootad poissi või tüdrukut: sööd magusat rohkem, on tüdruk, soolast - poiss. Ma pean mainima, et ma olen söönud küll komme, küll soolakala, ja seda vaheldumisi tujudega, kuigi enamasti ma magusat ei söö. Palju õnne - kesksooline siis peaks ju tulema. Või sootu? Sooneutraalne?
Ning muidugi kohe alguses, kui teaduslikult lapsel sootunnused veel arenenud ei ole (alguses on kõik tüdrukud eks), saab öelda selle järgi, et kui on süda paha, siis tüdruk, ja kui ei, siis poiss. No minul tõesti süda paha ei olnud, aga mu töökaaslasel küll - ja ka temal sünnib poiss.

Nii et nagu mõte veel niigi kinni poleks, on kõigil kogu aeg sinu rasedusega ja hiljem su lapsega asja. Nagu ma nüüd aru saan, siis pean ma sellega kiiresti leppima hakkama ning kasvatama väga, väga paksu naha. Kui ma just ei taha igaühele nähvata.

Küll aga saan ma aru, et minu üsna tagasihoidlik huvi ja uudishimu on olnud ainult hea - olen saanud nii mõneltki inimeselt tagasiside, et ongi hea, et liiga palju ei uuri. Ja mina olen vahel end tundnud lausa ignorantsena. Täna ma oskan öelda, et kui ikka inimene ise oma rasedusest ei soovi rääkida, siis pole see ka teiste asi. Ja ma mõistan totaalselt nüüd, mida nad selle all mõtlesid - ka mina ei taha kõikidega oma isiklikku seisundit jagada.

See pole teiste asi, mida ma söön, tunnen või ootan - kahjuks aga ei saa teatud protsent inimestest ikka aru sellest. Näiteid võiksin siia hulgi tuua, ent kuna ma olen täna heas tujus, siis ma jätan need vahele. Pole vaja seda halba tunnet tagasi kutsuda ning pealegi on teada - kõik, mis sa teed, teed endale. Ja need inimesed, kes tingimata ka midagi halba ei taha, lihtsalt ei ole nii empaatiavõimelised, et aru saada - hinnangud, ükskõik kas head või halvad või misiganes, on alati kohatud.
Kui tahad - ütle midagi ilusat. Et sa näed välja terve, särad või õnnelik. Midagi sisemist.
Pole vaja kaagutada, et oled paks, kosud või hoopis sale. Kõik need välimuslikud asjad tekitavad murekortsu kulmu vahele ning iseennast näed ju nagunii läbi kõverpeegli, kui kabariidid järjest suuremaks lähevad, tempo aeglasemaks muutub ja enam pea et hingata ei saa... muutud väetimaks ja kohmakamaks. Kindlasti ei ole siis hea kuulda stating the obvious või, veel hullem, kuulda, mis horroride veel ees ootavad!

Aga nagu ütles eile üks kaas-rase: kõik rasedusega seotu on mööduv nähtus, mis möödub koos rasedusega.
Ma elan selle rõõmsa teadmisega ja naudin enda rasedust nii palju, kui vähegi saan!