Uued oskused

Tähendan vahepeal üles, et nüüd siis 12.12 seisuga võib öelda, et poiss meil seisab ise. Küll veel ajuti ja teadvustamata, aga järjest enam ja tihedamini ja pikemalt. Oma paar sammu on ta julgenud ka teha, aga siinkohal ei ütleks ma veel, et kõnnib. Küll see hetk ka tuleb. Nii nagu ta ei räägi veel teadlikult sõnu, vaid pigem jutustab sõnaühendeid, mis meenutavad meie, täiskasvanute, omasid. Nii et emm, täh ja mämm ei ole veel täislausetega vestlus. 

Aga asjade üksteise sisse panek on omandatud. Ja üksteise peale. Ja ta "räägib" ehk annab palju märku oma soovidest. Nii nagu saab aru sellest, kui ma talle midagi seletan.

Tänaseks muud nagu ei ole meeles.

Unetrikid

Hetkel ma muide kirjutan jälle mobiilist. Sest ei saa kuidagi veel mööda sellest faktist, et ma pikutan lapse kõrval. Selles pole midagi halba ja haritud inimesed teavad, et ma ei hellita sellega last ära. Aga ega ma ei maga ka siin kõrval, kui laps müttab nagu põrsas tühermaal ja keerab oma huvitavamatesse poosidesse, mina kuidagi kringlis ta kõrval. 

Sain siis selle kella 7 rutiiniga enamvähem asjad selgeks. Ja nagu teada, see asi jälle muutus. 

Hetkel siis 2 h hiljemaks ehk tagasi nagu suvesse - 9 kandis magama ja 9 ka üles. Põhimõtteliselt nii on okei küll. Tegelikult mulle sobivad mõlemad variandid. Pean tunnistama, et puhkan tänu koos magamisele igatahes välja - söök muidugi on meil saadaval kogu aeg nagu Türgi uai hotellis. Ei loe mina, mitu küpsist või kohvitassi või praadi noormees öö jooksul manustab - kui loeksin, siis pakuks 10-12 kandis ja siis oleksin juba lugemisest täiesti magamata. Umbes iga tunni tagant siis usun.

Ja lõunal siis uned 11-1 ja 3-4-5 mikro. Kasutan vahel võimalust ja teen mõned sõidud ja viimase une siis autos. Siis saan ise salaja endale minuti varastada. Maksta ehk arve, teha toidupoe nimekirja või helistada isegi autost väljas.

Ma nüüd jälle lõpetan. 

Poiss ärkas. Mulle ei meeldi, kui ta on siin ja mina ekraanis :) 

Noore ema depressioon

Ma ei usu, et ma ise depressiooni all kannatan. Ma ei kiirusta nii tõsise asja puhul endale diagnoosi panema. Ja Mees on mul seda usku, et kui ei ole nähtav haigus ehk tükk küljest või siis ei mädane ehk ka ei tilgu midagi (verd, tatti jne), siis on pseudo. 

Ma olen depressiooniga üsna lähedalt kokku puutunud ja see ei ole lahe. Ise olen kergemat sorti versioonist ikkagi ise välja tulnud - siis, kui teraapia korras spetsialist veidi näppu vibutas, et pean end jälgima. 

Nüüd on sama olukord ühel noorel emmed, kes, julgen öelda, sarnaselt mulle, on kena noor ja edukas ja julge ja tark naine. Mina muidugi noor enam pole :D aga ega temagi mees ei oska kuidagi hästi miskit teha. Ja küsimus polegi mehes. Või Mehes. Vaid inimestes. See depressioon on salakaval ja peletab kõik nii eemale. 

Mu enda ema on aastaid end ravinud. Mu kunagise parima sõbranna ema ei tulnudki välja omal käel. Oma käe läbi hoopis otsustas lahkuda. Ja nii läks ka minu esimene boyfriend, kelle diagnoosi ma küll ka ei hakka siin takkajärgi panema, aga praegu üle aastate tundub, et võis ka nii olla. 

Raskeid hetki on mul ka. Olen samuti depressioonile kalduv (kuigi ma seda ise poleks osanud oodata ning minu väljapoole suunatud minast ei oska seda ehk ka teised). Aga üldiselt noored emad omavahel räägivad neist. Mitte teistele. Noored emad on ju õnnelikud ja rõõmsad ja kuigi räägitakse väsimusest ja sellest, et rutiin tapab, ei räägita näiteks üksildusest ega kogu köögipoolest. Ega keegi ei taha kuulda sellest ka. 

Jah unevõlg ja titelapid ning alati elevust pakkuvad kaka ja hambad on normaalne ära mainida ka lastetule kolleegile, lastega inimene oskab juba küsida ka tunde kohta, kuidas on last panna lasteaeda või esimest korda  saata ema juurde terveks ööks. Aga kindlasti ei taha keegi kuulda, kui intensiivselt ruineeriv ja väsitav ja keeruline ja vastutusrikas see kõik on. Et see pole lihtne, kuigi see on loomulik. Ja muidugi on õnn ja rõõm jne kõik meie õuel, aga millegipärast pole okei öelda, et see on raske. Ja hoopis teistel põhjustel, kui loogiliselt võiks eeldada.

Eriti meil Eestis. Palk ju jookseb esimesed poolteist aastat ning võid teha mida iganes. Otsid raha eest tegevusi. Jah see on õige - kui palk võimaldab. Ent võib ka jõuda sinna, et juba välja minemise eel tekib ärevus - äkki midagi juhtub, mis siis kui beebil on tuju, mis siis kui ... jne. Mina jätan mõnikord selle kõige hirmus küll mõned asjad tegemata. Olen alati väga rõõmus, kui siiski end ületan ning tehtud saan ja Poja ka kaasa aitab ega nuta. Kadestan ju täie mõistusega neid, kellel lapsed kärus tunde nõus olema ka ärkvel või magavad nad tundide kaupa. Aga jah, ma ise mõtlen et minu shoppamise või seltskonna vajadused pole nii suured, et beebi peaks kannatama. "Kannatama" mõnikord ka. Aga mulle ei meeldi, et lärm ja rahvarohked kohad ja muu pisikesele stressi tekitavad. Kunagi. Ehk. Aga mitte alla aastasele.

Ehk siis. 

Minu teraapia on nüüd see, et ma lindistan ühe emmega. Nagu päriselt - kõigest. Nagu telegramm, aga iPhone ja lindistused. Minutite ja tundide kaupa. Jagan kellegagi oma päeva just siis, kui ise saan, mitte siis, kui keegi ei saa toru võtta. Ning sellest piisab! Ei peagi kohe vastust kuulma. Ja enda juttu üle kuulates saan ka vahel aru, kas ma olen siis nüüd üle reageerinud või ka nädala pärast a la tunnen nii. Ja see aitab. Tore on kuulata neid mõtisklusi ja rõõme ja muresid. Nagu väike kuuldemäng või raadio järjejutt või Ted Talk. Tervendav ja minu jaoks vajalik. Ja nii tänuväärne formaat. Nagu sessioon. Minu oma ööraadio.

Seitsmest magama

Käisin pojaga rahva seas ehk töökaaslasi nägin korraldatud olengul. Eks ikka on tore neid näha ja mul isegi polnud väga selle vastu midagi, et nad last nunnutasid. Mitte üleliia, äkki sellepärast. Teisigi lapsi seal ju. Aga peamised küsimused, mida ikka esitatakse, olid: kas magab hästi, kas laseb magada, mis kell magama läheb, kas magab terve öö, kas sööb öösel? ja: kas sööb hästi, kas sööb lisatoitu, kas sa ise sööd kõike, kas annad ikka rinda, kas öösel ka, kas avalikult? jne. Palju kaalub ja kelle nägu olid vähem populaarsed.
Igatahes vastus "läheb 7 magama" tekitas ovatsioone. Nagu ikka laeni.
Vau! Kus sul on vedanud! Sul on OMA elu! Nii hea, ja magab nii kaua jah (12h)? Sa oled õnnesärgis sündinud! Oota, küll see läheb mööda! Kui 1 une peale läheb, siis kõik sassis... jne.
Aga nad ei tea, et ma lähen kell 7 temaga koos ju voodisse. Ja olen seal kõrval päris pikalt, sageli 2-3h. Mõnikord 5. Alles siis tuleb sügav uni. Ja see 12h und? On katkestatud nutu, puuksu- ja hambahädadega ning ärkamistega, et süüa. Jah - hetkel sööb nii, et iga tunni tagant. Mulle tundub. Kuna meil on co-sleep, siis ma nii unine, et ega ma ei loe. Aga rinnad lekivad nagu kunagi alguses ja on piima täis. For real. Ja tissi otsas vintsklemine paneb seedimise tööle, siis tuleb ka puuks ja pätsike. Ja pasteet.
Ja eemaldumine tekitab häire üsna kiiresti. Vahel saan 15 min eemal olla, vahel 30. Mõnikord piisab 2 minutist ja juba WCs kuulen heledat kisa.
Siinkohal ei aita õpetamine, et ära mine kohe - äkki jääb ise edasi magama. Ei jää. Isegi, kui ma kiirustan, on ta enamasti juba istuli ja mind nähes muutub nutt kriiskavaks - emme, sa pidid ju siin olema, kus sa olid? Ja kui ma ei läheks, ta ilmselt tuleks voodist välja või unesegasena isegi kukuks (mul ausalt pole huvi järele proovida) ning paremal juhul ehk jõuaks ka hüsteeriasse. No thanks.
Nii et jah, ma kindlasti igatsen tulevikus seda aega, mil ma "sain" voodisse minna kell 7 ja seal oleskleda ja puhata (sundasendis, pimedas, vaikuses ja tissibaar avatud, muidugi, käsi külmetamas), aga praegu ma kogu aeg seda aega ei suuda nautida. Ehkki, nutitelefoni ajastul on see tõesti mõneti talutav - saan vaadata TV saateid ning filme, lobiseda teiste emmedega ning lugeda uudiseid.
Kuna enesetunne on ka okei ning aktiivsusmonitor kinnitab seda 80% rahuliku unega, siis ma tegelikult ei kurda. Küll tuleb ka minu aeg ning ma saan jälle nautida oma õhtuid.
Targemad ütlevad (ja tean et neil ongi õigus), et see aeg tuleb kiiremini, kui oskan oodata.