Käisin pojaga rahva seas ehk töökaaslasi nägin korraldatud olengul. Eks ikka on tore neid näha ja mul isegi polnud väga selle vastu midagi, et nad last nunnutasid. Mitte üleliia, äkki sellepärast. Teisigi lapsi seal ju. Aga peamised küsimused, mida ikka esitatakse, olid: kas magab hästi, kas laseb magada, mis kell magama läheb, kas magab terve öö, kas sööb öösel? ja: kas sööb hästi, kas sööb lisatoitu, kas sa ise sööd kõike, kas annad ikka rinda, kas öösel ka, kas avalikult? jne. Palju kaalub ja kelle nägu olid vähem populaarsed.
Igatahes vastus "läheb 7 magama" tekitas ovatsioone. Nagu ikka laeni.
Vau! Kus sul on vedanud! Sul on OMA elu! Nii hea, ja magab nii kaua jah (12h)? Sa oled õnnesärgis sündinud! Oota, küll see läheb mööda! Kui 1 une peale läheb, siis kõik sassis... jne.
Aga nad ei tea, et ma lähen kell 7 temaga koos ju voodisse. Ja olen seal kõrval päris pikalt, sageli 2-3h. Mõnikord 5. Alles siis tuleb sügav uni. Ja see 12h und? On katkestatud nutu, puuksu- ja hambahädadega ning ärkamistega, et süüa. Jah - hetkel sööb nii, et iga tunni tagant. Mulle tundub. Kuna meil on co-sleep, siis ma nii unine, et ega ma ei loe. Aga rinnad lekivad nagu kunagi alguses ja on piima täis. For real. Ja tissi otsas vintsklemine paneb seedimise tööle, siis tuleb ka puuks ja pätsike. Ja pasteet.
Ja eemaldumine tekitab häire üsna kiiresti. Vahel saan 15 min eemal olla, vahel 30. Mõnikord piisab 2 minutist ja juba WCs kuulen heledat kisa.
Siinkohal ei aita õpetamine, et ära mine kohe - äkki jääb ise edasi magama. Ei jää. Isegi, kui ma kiirustan, on ta enamasti juba istuli ja mind nähes muutub nutt kriiskavaks - emme, sa pidid ju siin olema, kus sa olid? Ja kui ma ei läheks, ta ilmselt tuleks voodist välja või unesegasena isegi kukuks (mul ausalt pole huvi järele proovida) ning paremal juhul ehk jõuaks ka hüsteeriasse. No thanks.
Nii et jah, ma kindlasti igatsen tulevikus seda aega, mil ma "sain" voodisse minna kell 7 ja seal oleskleda ja puhata (sundasendis, pimedas, vaikuses ja tissibaar avatud, muidugi, käsi külmetamas), aga praegu ma kogu aeg seda aega ei suuda nautida. Ehkki, nutitelefoni ajastul on see tõesti mõneti talutav - saan vaadata TV saateid ning filme, lobiseda teiste emmedega ning lugeda uudiseid.
Kuna enesetunne on ka okei ning aktiivsusmonitor kinnitab seda 80% rahuliku unega, siis ma tegelikult ei kurda. Küll tuleb ka minu aeg ning ma saan jälle nautida oma õhtuid.
Targemad ütlevad (ja tean et neil ongi õigus), et see aeg tuleb kiiremini, kui oskan oodata.
Igatahes vastus "läheb 7 magama" tekitas ovatsioone. Nagu ikka laeni.
Vau! Kus sul on vedanud! Sul on OMA elu! Nii hea, ja magab nii kaua jah (12h)? Sa oled õnnesärgis sündinud! Oota, küll see läheb mööda! Kui 1 une peale läheb, siis kõik sassis... jne.
Aga nad ei tea, et ma lähen kell 7 temaga koos ju voodisse. Ja olen seal kõrval päris pikalt, sageli 2-3h. Mõnikord 5. Alles siis tuleb sügav uni. Ja see 12h und? On katkestatud nutu, puuksu- ja hambahädadega ning ärkamistega, et süüa. Jah - hetkel sööb nii, et iga tunni tagant. Mulle tundub. Kuna meil on co-sleep, siis ma nii unine, et ega ma ei loe. Aga rinnad lekivad nagu kunagi alguses ja on piima täis. For real. Ja tissi otsas vintsklemine paneb seedimise tööle, siis tuleb ka puuks ja pätsike. Ja pasteet.
Ja eemaldumine tekitab häire üsna kiiresti. Vahel saan 15 min eemal olla, vahel 30. Mõnikord piisab 2 minutist ja juba WCs kuulen heledat kisa.
Siinkohal ei aita õpetamine, et ära mine kohe - äkki jääb ise edasi magama. Ei jää. Isegi, kui ma kiirustan, on ta enamasti juba istuli ja mind nähes muutub nutt kriiskavaks - emme, sa pidid ju siin olema, kus sa olid? Ja kui ma ei läheks, ta ilmselt tuleks voodist välja või unesegasena isegi kukuks (mul ausalt pole huvi järele proovida) ning paremal juhul ehk jõuaks ka hüsteeriasse. No thanks.
Nii et jah, ma kindlasti igatsen tulevikus seda aega, mil ma "sain" voodisse minna kell 7 ja seal oleskleda ja puhata (sundasendis, pimedas, vaikuses ja tissibaar avatud, muidugi, käsi külmetamas), aga praegu ma kogu aeg seda aega ei suuda nautida. Ehkki, nutitelefoni ajastul on see tõesti mõneti talutav - saan vaadata TV saateid ning filme, lobiseda teiste emmedega ning lugeda uudiseid.
Kuna enesetunne on ka okei ning aktiivsusmonitor kinnitab seda 80% rahuliku unega, siis ma tegelikult ei kurda. Küll tuleb ka minu aeg ning ma saan jälle nautida oma õhtuid.
Targemad ütlevad (ja tean et neil ongi õigus), et see aeg tuleb kiiremini, kui oskan oodata.
No comments:
Post a Comment