Kuri ema jõuluõhtul

Jõuluõhtu põhjal, kohtudes jälle terve perega (st suure hulga jõnglastega, kes pole mu enda omad), sain ma aru, et minust tuleb vist üks kuri ema. Ma nimelt kuidagi ei suuda end tagasi hoida, kui lastele on viis korda juba midagi öeldud ja siis ikka on üle piiri (see kisa näiteks), siis ma ikka käratan ise ka veel sinna otsa. Õnneks ma ei tee seda esimesena (ehk ma polegi vist kõige lühema sütikuga?), vaid ikka viimaste seas. Äkki, kuna ma seda harva teen, siis tegelt mõjub?
Tegelikult on kõik hästi, sest jõuluõhtu möödus suurema ülesöömiseta (minu eest sõi mul mees ning tema tunne oli vist sarnane nagu mul praegu igapäevaselt :D - see pani ta täiega ägama).
Õnneks olid kingid ka kõik asjalikud ja kuigi see uskumatu tarbimishullus läheb minust järjest enam mööda (ma tahaks ise jõuda kunagi süsteemini 1 kink inimese kohta, see võiks inimesed koopereeruma panna peresiseselt), siis lapsed oskavad sellest endiselt rõõmu tunda. Ma ei tee mingeid veksleid ega plaane, aga lihtsalt unistan, et äkki mul õnnestub tulevikus seda jõhkrat pakendimajandust vähemalt vähendada (eile oli kinke küll palju, aga pakendiprügi veel ohtramalt - me ei räägi ainult vaevast, mis on kingipakkimisse pandud ilusate sõnumite ja paberitega, vaid ka jõhkralt ülepakendamist juba ka tootjate poolt).

Nähtavasti paar märkust lastele mõjusid kiirkarmakorras mulle nii, et ärkasin jälle kell pool 5 ja pool 6 enam ei jõudnud mobiilist blogisid lugeda, tulin arvutisse. Nüüd on tunne, et internet on otsas ja tahaks tegutseda, aga teine pool ju magab, peab vaikselt olema.

Hommikul aga ootab meid jõuluralli jätk...

Maksimalist

Ma olen maksimalist. Võib-olla see pole päris õige väljend, äkki on paremaid, kuid igatahes on mul alati kõigest proovida välja võtta see viimane - mõnede eranditega. Ehk  tuleb see nõuka pärandist, et kui saab, siis võta nii palju, kui jõuad, sest pärast äkki ei jätku? Või siis sellest, et lapsepõlves õpetati - kui teed, siis tee korralikult! Rääkimata siis taldriku tühjaks söömisest, kõige lõpuni tegemisest ning alati hilisõhtuni rassimist, et veri nina väljas. Poolikuid asju ma ei ole kunagi kannatanud ning elu on mind ise õpetanud, millal siis on OK asjad pooleli jätta, nii et see ei tunduks ebakompetentsusena või tundena, et andsin alla. Nii et ma olen ennast treeninud ja nüüd tean - tuleb kuulata keha, mitte alati mõistust, nii et kui ei jõua, siis ikka jätad pooleli ja lähed puhkama või kui jõuad omadega ummikusse, alustadki uuesti. 

Seega, ka oma rasedusega olen ma nüüd proovinud olla maksimalist. Esiteks teen ma kõiksugu märkmeid, et midagi ei ununeks (loomulikult ununeb tegelt kõik suht kiirelt ja ega ma kõike ka ei jõua üles kirjutada). Siis proovin ma võtta raseduskogemusest samamoodi viimast - arstid, raamatud, äpid on minu infoallikad. Mida ma aga ei tee, on kõiksugu foorumite lugemine või iseendale diagnoosi andmine või sõprade kogemusest lähtumine. 

Ma nüüd olen küll õppinud neid kogemusi kuulama, sest rasedus on viimases trimestris ning ongi loogiline, et ma juba talun rohkem infot. Aga sellest kuulamisest olengi aru saanud, et nii palju, kui on sarnast, on ka erinevat - alates sellest samast algusest, eostamisest, arusaamisest, iiveldusest, ärevusest, eripäradest kuni siis juba kaalu, mõõdu, enesetunde, isude, ettevalmistuseni, sünnituseelistuste ning sealt edasi juba lapseni. Nii et ma tõesti kuulan, aga ei lähtu nendest lugudest. 

Internetist kõige kohta lugemine ja selle põhjal järelduse tegemine ei ole ka päris minu stiil, kuna hüpohondrikke on siin küllalt nähtud ja pehmelt öeldes ajavad need inimesed mind silmi rullima. Nii nagu iga viimane info, mis lükkab ümber eelmise samal teemal saadud info, ei ole alati õige, ei ole õige ka kõik google'ist loetu.

Samas ei ole kahjuks ettevaatlikkus ning kindlasti saab mingi üldpildi ette ka tänu interneti kättesaadavusele. Aga eelkõige minu jaoks annab see aluse küsida faktid arstilt üle ning siis selle teabe põhjal edasi minna. Ma peaks mainima, et mu töökohal on selles suur roll olnud - alati enne otsuste tegemist pidi piisavalt infot koguma, mitte hear-say põhjal asju edendama.

Lisaks siis teabele hangin ma ka füüsiliselt infot - käisin lõpuks paaris vankripoes näiteks, et pilti ette saada. Juba ongi teada, et üks käru, mida mina tahaks, on USA turu jaoks hoopis. Ja muidugi, kuna tark ei torma, siis võib-olla on lõpuks ikkagi nii, et saan endale mõne suguvõsa käru (need rattad, kookon ja istekäru on kolm erinevat osa, mida saab omavahel kombineerida, tuleb välja :D), ja need liiguvad siin meil 2-3 lapse vahel siis ringi.

Mõtlesin, et kuna mul see rasedus nii kaua ja nii raskelt tuli, siis peaks ikkagi tegema endale ka mälestuseks mõned fotod. See oli ka eraldi projekt, kuna mul on fotograafile väga kõrged nõudmised alati (sest ega ma ise ka üleliia kehv pildistaja pole, ehkki mitte professionaal). Aga natuke netis surfides tuli välja, et iga suvafotograaf.ee on endale pannud jõhkra hinna sellele pildistamise sessioonile - 150, 250€ isegi? Ja mitu tundi??? Ja tuleb välja, et rasedad veel maksavad ka seda hinda. Mis on teie kogemus, kui palju selline teenus võiks maksta? Igatahes mina sellist summat maksma pole nõus ning otsustasin, et mulle piisaks umbes 10-15 erinevast fotost, mille saaks ära teha nii poole tunniga (sest ühtlasi olen ma ka kogenud modell, kuigi mitte modellimõõdus :D - eriti palju pole vaja soojendusaega ning ideid pakkuda, samuti tean ma enda keha piisavalt, et selles end mugavalt tunda ning mitte häbeneda fotosilma). Aga samas tahaks ma tippfotograafi... ning lõpuks sain kokkuleppele Kristiina Männikuga, kelle juures on mul alati hea kogemus olnud. Nüüd tagantjärgi eriti on mul tunne, et mina ei tea, mida ma seal kauem oleks teinud või kuidas olnud.

Ahjaa üks asi selle pildistamisega veel - paljud soovitasid, et pildistada oleks suurepärane nii kuskil 34. nädala paiku, aga see tundus mulle ka ulme - esiteks olen ma siis ilmselt üsna väsinud, siis juba üsna suur, nina on laiaks läinud, jalad paistes jne. Miks ma seda tahaks jäädvustada? Nii et ei - ma käisin juba enne dekreeti ära, sest minu arvates on see kõht juba praegu hullult suur (ma olen nii lühikest kasvu ka, et tundub eriti suur).

Ja viimasena võtan ma vastu kõik loengud, mida pakub haigla, et oleks informeeritud, enne kui läheb asjaks. Eks palju ju läheb ka kõrvust mööda, kuid palju on ka sellist, mis on ehk meeles ja tuttav. Nii et nüüd ma siis hakkan järjest loengutel käima ja annan kindlasti teada, mis mulle huvi pakkus ja mis mitte nii väga.

Ahjaa, ja igasugune hingamine, jooga ja võimlemine on ka väga minu teema. Kuigi ma pole olnud järjepidev joogaharrastaja, siis hingamistehnikatega olen küll tegelenud ja võimlemine on samuti tuttav, kuna olen pidanud mõlemat kasutama nii stressimaandamise, pea- kui seljavalude puhul. Ja kuigi suur ujuja ma pole, proovin ikkagi ära siis ka rasedate ujumise - äkki on midagi kasu ja äkki meeldib ka. Spaa kogemuse sain just möödunud nädalavahetusel ja see mulle küll väga meeldis. Aga miks on spaa nii kallis, sellest ma aru ei saa - ma tahaks ainult ujuda ju? Ilmselt pean minema ujulasse, aga see mulle niiväga ei meeldi, kuna seal on üsna jahe vesi.

Nii et ma proovin võtta viimast ja otsustasin, et kuigi ma ei ole end pannud kirja mõnda gruppi nimega "selle kuu beebid", siis oma tutvusringkonnast noorte emadega proovin küll ühenduses olla. Kui nad ise muidugi ka soovivad seda ja kui ma isegi oma rutiinid kätte saan. Praeguse seisuga olen ma "avastanud" veel paar noort ema, kes just hiljuti lapse saanud ning mõned on minuga suht samas graafikus. Loodetavasti seega nii kärutamise kui hiljem playdate korralamisega probleeme ei tule :)

Aga beebigruppidest rääkides, siis kust neid leiab, kas nad on asjalikud ning kas keegi soovitab?

Ning järsku on kellelgi veel veebruari beebi tulekul?

Viimane tööpäev

...oli mul tegelikult täna. See tähendab, et homsest hakkab dekreet ning tänaseni siis viibisin puhkusel. Küll aga tähendas see, et ma ikkagi iga nädal taarusin töö vahet ning ka e-maile vaatasin sagedasti nii mobiilist kui ka arvutist ning ka kontorisse oli võimalik minna uksekaardiga (kasutasin veel viimaseid võimalusi printida mingit kraami ja... - kus ma siis seda nüüd tegema hakkan???).

Täna läksin siis oma suure kõhuga kõiki neid mugavusi nagu telefon, arvuti, uksekaart jne ära viima (hea, et mul pole nt tööautot!) - tundub, nagu elu jääks äkki seisma. Tegelikult muidugi mitte - kui ma viimati ilma tööarvutita olin, siis soetasin endale koju ka läppari. Kuid tänaseks on see jäänud vanaks, nii et jälle peab uue peale mõtlema. Siiski ei suuda ma end veel ette kujutada olukorras, kus mul ei olegi Excelit, Word'i ja muid asju käepärast, ja siis see printimise asi. Eks mul on ka pliiats ja märkmik olemas, sest nimekirju ei teinud ma mitte ainult arvutis. Kuid hoolimata sellest on veel mõni hetk minna, kohe arvutit ostma ei hakka!

Tagasi kontorisse tulles - andsin ikkagi veel viimased asjad üle ning ühte asja panin küll tähele. Nimelt, mina olen siin kirunud enda unetust, kuna aju ei pea enam nii intensiivselt töötama. Ja mul on terve see pea et 3 nädalat olnud võimalik lihtsalt teha täitsa enda asju. Siiski mitte päris enda graafikus, sest jutud mu kodusolemisest levisid kiiresti ning puukajasisustajaid tekkis ka hulgi. Mitte et keegi mind oleks sundinud, oh ei - aga ajal on hoopis teine väärtus, kui sa oled kodus ja teed omi aju. Nii et mul on ikkagi igaks päevaks tihe graafik, sh loengud, arstilkäigud, poes- ja külaskäigud, teater, kino jne. Ja ma mõtlesin, et mul endiselt on nii kiire, endiselt ei ole ma "vajalike" asjadega tegelenud ning endiselt ma isegi ei tea, mis asju mul veel vaja teha on. Kontorisse minnes olin ma väga rõõmsa ootusega, et aega jagub küllaga, saab veel lobiseda, ehk kohvigi võtta. Aga ei! On detsember ja kõigil paistis nii kiire olevat, et mina liikusin aegluubis lausa. Muidugi ka füüsisest tulenevalt, aga see meeletu tempo - koosolekud, telefonihelin, kiirkõnes edastatud sõnumid kolleegile, et midagi kaotsi ei läheks.

Midagi. Ei. Ole. Muutunud.

Päriselt! Ka minu 2 tundi läks väga kiiresti ning lisaks ühele tegemata tööle istusin ma ka veerand tundi "kauem" ehk kuna mul oli ka uksekaart juba ära antud, siis mõistagi pidin mõne kolleegi käest abi paluma, et majast väljuda. Seda tegin ma aga sellise tempoga, et hea, et ma viimasel päeval oma autot ära ei rihtinud meie tillukeses manööverdamisruumis garaažist välja sõites!

Isegi õhtusöögi võtsin ma tööomast ehk Stockmanni delist. Vähemalt ei olnud seal järjekorda ja on ka uuendus, et nüüd on kliendile 2 tundi tasuta parkimist, ma ei tea kas üldiselt või jõulude puhul.

Ja nüüd olen ma kodus, teadmisega, et rohkem töömaili ma ei vaata, rohkem ülesandeid ma ei saa ning rohkem ei oska ma üldse isegi aidata, sest kõik ligipääsud, lingid, dokumendid jmt on kaotatud.

Nüüd peaks siis hakkama õige raseduseks ettevalmistumise aeg!

Pregoelu

Hetkel on nii, et mul on mees komandeeringus (ja nii juba mitmendat nädalat, või õigemini võib varsti isegi öelda, et kuud?), nii et ma elan kodus mõnusat põrsaelu. Ma ei tea, milline see rasedaelu päriselt peaks välja nägema - mida peaks tegema ja mida kõik eeldavad ja mida oodatakse... kas peaks suutma kohe peale töölt kojujäämist keskenduda nendele kodustele tegemistele? Et sätid beebinurka ja teed käsitööd ja ehk kood mõned sokid või mütsi tulevasele kodanikule?
Ma ei tea. Aga ma tean, mida mina siin teinud olen. Ma olen söönud ja maganud, maganud ja söönud. Ja siis ma olen enda aega raisanud korralikult. Sest mul on praegu illusoorne tunne, et mul on aega. Ja siis ma jagan rumala peaga seda aega ka teistega või isegi ainult teiste jaoks. Ja alles pärast saan aru, et olen üleliia rebestanud ning enda asjad on ikka tegemata. Ja muidugi ma olen ise rumal, et ma ei ei oska öelda, ja siis saadki oma vitsadega. Ma muidugi lohutan ennast, et varsti mul ei ole selliseid probleeme, kuna keegi teine dikteerib mu elu. Ja siis ma muidugi frustreerun sellepärast :D Aga äkki sellepärast, et ma tean, et mingist hetkest annan ma KOGU oma aja kellelegi teisele, olengi ma praegu natuke nagu ärritunud, et miks ma üldse peaks oma aja kellelegi andma? Õudselt naljakas.
Mõistagi kirjutan ma seda juttu jälle pooldeliiriumis keset ööd, kui mul und pole.
Sest lisaks söömisele ja magamisele ma ka EI MAGA, ja siis vahepeal saab kirjutada ja nagu öeldud, ka rumalaid mõtteid mõelda.
Igatahes - põrsaelu on mul. Voodis on vähemalt 3 ajakirja, arvutikaanele toetuv tühi kakaotass ja kasulik kirjandus raseduse kohta, mobiil, telekapuldid, märkmik, pastakas ja kõrvaklapid. Kõik on voodis, sest siis ei pea palju liigutama. Lampe saan põlema panna samuti vaid käeulatuses asuvast lülitist.
Muidu on kodu suht korras - sellepärast mul ongi igav vist - midagi pisikest a la sahtlite ja karpide koristuse võiks ju jätta selleks ajaks, kui mul on vaja rattaid kõhu alla toetuseks ehk kui ma viimasel kuul vaalana siin kodus istun ja ainult söön ja magan. Ehk kõik on sama ka paari kuu pärast?
Aga köögis olen ma küll võimeline seisma korraga kahe kapi ees - külmast otsin juua ja perenaisekapist süüa, mõlemad uksed lahti. Nii ongi köögis üks suur segadus, sest ma tahan nii krõpsu, cocat, leiba, küpsist, apelsinimahla ja kakaod ja isegi Reese's buttercups'i või midagi muud jõhkralt magusat, siis võiks lahti olla ka minitomatite karp ja olemas ka igaks juhuks õun, millele määrida peale maapähklivõid... keskendudaja valida ma ei suuda muidugi ja ise ma ei tunnegi, et mul oleks mingeid isusid... ikkagi siis on?
Homme on esimene advent. Sellega võiks küll "ära" tegelda. Midagi konkreetset vähemalt. 

Teisigi rasedaid...

...häirivad needsamad asjad, mis mindki. Näiteks need diskrimineerivad-kohatud märkused mälu kadumise, kõhu suurenemise jne kohta. Lugesin just PM ajakirjalisa Elustiil ja seal Liina Randpere näiteks tunnistas sama, et mingeid asju pannakse tähele ja tehakse märkusi, kui kaldud perfektsionismist kõrvale. Kes siis jõuab kogu aeg olla ideaalne?
Tööl käies ma muidugi leidsin, et mingi hetk oli kergem selle mänguga ka ise kaasa minna. Ja ausalt - mõned asjad paistsidki täitsa jaburad. No keda huvitab mingi mikroprobleem a la ka Excelis oli tekst boldis või italicus ning kas ikka on vahet, mis kell keegi kirja saatis, selle kätte sai ning siis tegutses - peaasi, et sellesama päeva numbri sees? Tähtsamad asjad on ju sinu tervis, lapse tervis, stressi vähendamine, vähem istumine, rohkem liikumine ning tulevikule mõtlemine - ega see töö jänes pole, et eest jookseb.
Aga rohkem ja rohkem häirib mind praegu see unetus, mis mitte kuidagi mind ei jäta. Ja siis need lollid mõtted, mis sellega kaasnevad - uskumatu, kui palju prahti võib toota tegevuseta aju. Järgmine hetk oled sa oma mõtetega end nii üles kruvinud, et võiksid suvalise inimese tänavalt läbi sõimata.
Ning siis muidugi häirib mind see, kui keegi tõesti enda eluga hakkama ei saa. Et nagu - võta ohjad enda kätte! Ei ole ju olemas asja, millega vähemalt ei peaks proovima jõudu katsuda. Aga enne, kui alla annad, peadki proovima. Nõme on see, kui keegi lihtsalt käega lööb ja vaatab otsa näoga, et miks sa üldse soovitad - NAGUNII ei tule välja. Ei ole nii, et nagunii EI tule. Äkki just tuleb? Kuidas sa enne tead, kui sa ei katseta? Ma hakkan aru saama nendest ettevõtjatest, kes muudkui veavad ja üritavad ja teevad visioone ning siis kari vinduvaid ja virisevaid inimesi kuidagi jalgu järele vedades üritavad kõigest väest vastu seista või siis on poole vinnaga nõus midagi tegema. Õudselt väsitav.
Sama on ka nendega, kes küll pole ettevõtjad, aga lihtsalt inimesed, kes nagu enda elu eest üldse ei vastuta - võtke ometi jalad perse alt välja ja hakake tegutsema?
Vot näed. Sellised mõtted tulevad, ajavad mind närvi ega lase mind magama minna.
Selle asemel, et raamatut lugeda, ma siis hakkangi siin mõistujuttu ajama. Ma ei mõista, miks.

Lapseootuse jagamine

Kunagi, kui ma alles alustasin sellega, et valmistuks nüüd laste saamiseks, olid paljudel minu tuttavatel juba beebid käes. See oli väga vahva ning andis alati julgustust ja lootust, et kohe-kohe on minu kord. Iga uudis mõne sõbra beebi kohta oli superarmas ja tulevased vanemad alati väga õnnelikud. Uue elu siia ilma tulemine on nii ulmeline ime ikkagi - kahest rakust saab terve inimene, kes siis õnnelikult nagu merihobu kalpsab emakas tervelt 9 kuud (okei, mooniseemnest arbuusini on see suurus siis, eks). Seega, igatahes on see super, et ikka lapsi juurde tuleb.
Aja peale ma muidugi ootasin juba seda, et ma ka ise saaks uudisega lagedale tulla. Kuigi ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes igal hetkel kuulutavad ja demonstreerivad, kui palju nad lapsi ikka tahavad. Ega ka nende hulka, kes võõraid lapsi sülle võtma ja plutitama kipuvad. Isegi mitte nende hulka, kelle idee mõnusast reedeõhtust on kellegi teise lapse seltsis aja veetmine ükskõik kas teda hoides või siis püüdes tema emaga suhelda, samal ajal kui laps nõuab ikka oma (siis ma parema meelega valin teise aja, et laps ei peaks kannatama - minul ju aega on ning elu on ka kannatust õpetanud :D). Ma ei ole isegi see inimene, kes oleks eluaeg tundnud, et ma väga tahan lapsi. Ma teadsin alati, et kunagi võiks. Kindlasti osalt sellepärast, et "nii on kombeks". Igatahes, ma ei ole kunagi läinud piimalõhna peale hulluks ega tõtanud peale sellega kokkupuudet ka koju "lapsi tegema". Igasugune liigne tite- ja sünnitusjutt on mulle alati pigem pinda käinud ja praegu ma leian, et see ei olnudki nii ebanormaalne.

Niisiis sel ajal, kui mina alles tegelesin detektiivitööga, et kuidas see laste tegemine ikka käib ja mis salakomponente on vaja siis retsepti kokku kuhjata, said järjest lapsi nii värskemalt kui pikemalt koos olnud paarid. Sealhulgas ka minu enda noorem vend sai tütrekese. Peale meie enda last oli tema esimene, kes tundub nagu pereliige, kellega mulle tõesti meeldib aega veeta. Ning aja jooksul on lisandunud ka mehe õelapsed. Ja ka nemad on mulle tuttavamaks ja mõnusamaks saanud. Kuid see "veri on paksem kui vesi" ütlus on aastatega ilmselt ikka kohale jõudnud - ma pole veel muutnud oma arusaama sellest, et kõik lapsed ei peagi automaatselt meeldima, nii nagu kõik inimesed pole sümpaatsed. Ei saa ju olla kõigiga hirmus sõber?

Ka parim sõbranna jõudis vahepeal lahku minna oma pikaajalisest suhtest, kohtuda uue kallimaga ning üsna kiiresti said nad ka oma esimese lapse. Eks ta oli kõige lähem inimene, kelle pealt ma nägin, kuidas emadus võib muuta sinu elu. Just see igapäevasem pool - see, mida õnnelikud beebiblogijad oma juttudes ei räägi ning mida ei oska ka ette arvestada. Ning ma arvan, et kuigi nägin ka lapseootust väga lähedalt, ei saanud ma tookord midagi sellest väga palju teada - sest ta ei rääkinud mulle. Võib-olla ei mäleta ma pooli jutte, mis on ka kindlasti tõsi, kuid võib-olla ta ei jaganud omadel põhjustel. Igatahes ei pidanud ma sündsaks ise torkida (inimesel niigi pea mõtteid täis) ning teiseks, võib-olla oli tema omakorda taktitundeline, kuna teadis ju minu probleemidest.
Siiski sain ma minna haiglasse teda vaatama ja õnnitlema ning õnneks oleme aastate jooksul suutnud ka oma sõprussuhte säilitada. Ma usun, et selles on suur osa mõlemal. Sest sageli ju öeldakse, et noored emad "kaotavad" oma "päris" sõbrad ja leiavad "uued". Kuid tõsi on see, et ei pea nii olema. Kõik ju sõltub. Ja mul on hea meel, et meie vähemalt sel moel pingutasime, kuigi - me ju mõlemad teame, et see teekond väikese lapsega ei ole kerge, ning igale poole teda integreerida püüdmine võtab samamoodi harjumise aega.

Protsessis on aga läinud nii, et meie oleme sõpradeks jäänud, kuid tema last ma eriti inimesena ei tunne - ma pole kunagi käinud ta sünnipäeval juba alates nr 1 aastast, ja ma pole kunagi teda hoidnud. Me oleme käinud vaid koos jalutamas, kärutamas ja ma olen neil külas käinud ning nemad meil mõnikord harva (lihtsam on käia lapsel külas, kui hakata last kuskile transfeerima). Ja nüüd on poiss juba 6-ne jõmpsikas ja ongi temast saanud omal jalal käiv, rääkiv ja juba isegi mobiili kasutav indiviid - ning mina saan alles esimese lapse. Kuna meie vanem laps on jällegi juba 14, ja selliseid 5-6-7-aastaseid on mul ümber enam kui küll, kuid nn "teisel ringil" vanemaid inimesi oluliselt vähem, siis nähtavasti meie lastest ei saa ühestki omavahel suuri sõpru, kuid ma loodan, et meie omavahel ikkagi jääme suhtlema.

Nüüd, kus ma olen lapseootel, mind väga see sõna rase enam üldse ei häiri. Õigupoolest on see lühike ja konkreetne sõna - ka ma ise olen ju lühike ja konkreetne. Aga. See, kuidas ma jagan infot selle kohta, mida ma raseduse ajal kogen, on kindlasti üsna spetsiifiline.

Nimelt ma samamoodi ei kipu suud avama oma teemade osas. Kui keegi küsib - siis jah. Enamasti küsivad need, kes on ise olnud ka oma raseduse ajal jutukad või siis on neil praegune või hiljutine lapseootuskogemus, või siis hoopis mitmekordne, ja siis neid huvitavad asjad juba statistilise võrdluse korras. Või lihtsalt teavad ja mäletavad nad, kuidas oli rase olla ja mis see sünnituseelne aeg ning ka -järgne endast kujutab. Raseduspolitsei (termin ühest raamatust, mis on priceless) tekitab minus endiselt õõva - mul tekib blokk ja tahaks öelda teravalt ja halvasti, kui keegi enda õpetussõnu peale surub (paljud tõed on vananaiste- või tondijutud - ma olen neid juba jaganud ka varasemates postides) või siis targutav muudkui. Vahel olen ma õnnelik, et ma satun olema toru otsas, kui keegi midagi jaburat sinna jahub, ning ma rullin õnnelikult silmi, ise olles tänulik, et ta seda ei näe. On ka ettevaatlikumaid küsijaid, kes vist küsivad moepärast või viisakusest - ma ei tea, kas nad tegelt isegi tahavad teada, aga noh, mis sa selle rasedaga enam ikka muud räägid kui stiilis "kas tervis korras" ja "kuidas kõhuke kasvab" ja "kas on ka millegi isu". Siis ma vastan lühidalt ja viisakalt ning me ei peagi sel teemal vestlusse laskuma. Me võime endiselt rääkida poliitikast, majandusest, päevakajalistest uudistest, minu poolest shoppamisest või isegi ilmast. Lühike kogemus on niisiis juba näidanud mulle, kes soovib ning kes mitte kuulda detailsemalt ja kes üldisemalt, ja kes silmanähtavalt tukkuma jääb või mõtte ekslema laseb, kui on möödunud kolm sõna teemal "olen rase ja...".

Ning siis on muidugi inimesed, kes küsivad mitte eelkõige tervise, aga materiaalsete ja väga kaugete tulevikuküsimuste kohta - et kas ülikool ja trennid on välja valitud (whaaaaat?) või mis sorti vankri või turvatooli ma olen soetanud ning kas me hakkame ka kolima. Need on minu jaoks need küsimused, millele ma praegu ei mõtle, nad on mu ajus karbis nimega tulevik (jah, kuigi vankri peale ma pean juba mõtlema - see kõlab ennekuulmatu doktoritööna). Ja samuti siis väga spetsiifilised sünnituse või sünnitusjärgse tervise teemadega pole ma veel isegi hakanud tegelema - nii et ma ei oska vastata, mis asendis ma tahan sünnitada ja kas loomulikult või tugiisikuga... las ma jõuan sinnamaani omal ajal. Väga kindlasti ei alusta ma vestlust teemal rasedusaegne kaal ja peale sünnitust vormi saamine - ma ei pea neid teemasid üldse nii tähtsaks kui näiteks seda, et laps ikka iga päev hingaks ja ellu jääks ning kui ma saan juba käia ja normaalselt tualetti tarbida, siis ma hakkan ülejäänud maailma jälle uurima, mingite teiste inimeste ootused-plaanid mind sinnamaani ei huvita.

Seetõttu olen ma väga rõõmus, et jätkub piisavalt inimesi, kes on erinevad, ja kes hoiavad mind kursis töö- ja muude teemadega "väljaspoolt", kuniks ma ise oma armsas rasedusmullis ka õnnelikult ringi kalpsan. No viimasel ajal juba vaikselt taarun, paari kuu pärast veel rohkem ja siis juba lihtsalt tiksun päevi maha.

Seega, kui keegi mult küsib, kuidas mul rasedana läheb, võiksin ma vastata kahel viisi:

A) - vastus meestele, kel pole emakat ega günekoloogi haridust, ning inimestele, kes veel ei tea, mis on rasedus ega sünnitus:
Tänud küsimast! Tõesti hästi läheb, pole suurt midagi kurta ja olen väga rõõmus ja õnnelik, naudin kodus olemist, beebiriiete sorteerimist ja ettevalmistusi, loen raamatuid, käin perekooliloengutes, kõnnin värskes õhus ja magan siis, kui tuju tuleb, käin veel mõnel peol ning ootan väga uue ilmakodanikuga kohtumist.
(Sest võrreldes sellega, et mul ei ole süda paha, ei aja lõhnade peale iiveldama, olen kodus, mitte haiglas tilgutite all, riided lähevad selga, kilosid on mõistlikult tulnud, vererõhk pigem madal kui kõrge, isegi raud ja veresuhkur normaalsel tasemel veel ning ka perekondlik seis siia juurde täitsa OK - ongi kõik nii).
Täiendus juhul, kui huvi jätkub või tegemist on sünnitanud inimese või siis sellega, kes siiralt huvitub: kui sa tahad, siis me võime sellest rohkem rääkida?

B) - vastus sisekaemuses ja endale vaid, võib-olla halvas tujus ka mehele, arstile või sõbrannale, kes ära ei minesta:
Tänud küsimast, tead, ma ei hakka rääkima, et olen küll kodus, kuid ei viitsi midagi teha, sest energiat pole just palju, kuna unetsükkel on perses, puusad, eriti vasak valutab (sest selle külje peal peab magama), õue jalutama ei jõua nii palju, kui ma tahaks, sest ilm on küll soe, aga pime ja üldse mitte inspireeriv, jalad ja käed veel ei paisteta ning veenilaiendid ka ilmselt alles tulevad, kuid see-seedimine on kõvasti kannatada saanud ning perse, kui raske on istuda, sest lisaks hemorroididele hakkab ka selg valutama, aga terve päev ei saa olla ju jalgel ja noh, pikali ka ei saa olla!!!
Täiendus juhul, kui inimene ikka veel on minu kõrval ega pole jahmunud, solvunud või imestunud raseda rändi peale: pmst, läheb vist hullemaks kui siiani on olnud - me võime sellest rohkem rääkida, kui sa jõuad kuulata?

Unegraafik

... on täitsa segamini. Mõni päev ärkan kell pool 5 hommikul, silm selge ja valmis ringi toimetama. Mõni hommik magan nagu kott kella 12ni. Ei saa üldse aru, millest see sõltub - hommikul ma enam ei mäleta, kas ma siis öösel olen halvasti maganud või lihtsalt - keha ütleb. Õnneks võrreldes töölkäimise ajaga pole sellest suurt midagi, sest kui kuu aega tagasi oli mul veel põhjust olla kell 9 valmis jälle tegusid tegemas, mis tähendas, et pidin ikka une täis magama, siis nüüd võin lihtsalt kell 5 pannkooke teha, koristada või telekat vaadata, sest kell 8 hommikul saan taas minna "lõunauinakule". Või siis alustan ikkagi päeva kell pool 12 paiku, teen siis hommikusööki ja 4 paiku kerge lõuna, õhtul 8 aga õhtusöök. Täitsa normaalne vaba inimese graafik?

(Esialgu tundub see muidugi õudse ajaraiskamisena, aga äkki praegu on vaja!)

Juuksurijutud

Kui ma olen seisukohal, et tööl räägitakse tööjuttu, sest siis säilib professionaalne õhkkond ja seeläbi ei kahane ka efektiivsus, siis minu juht alati nii pole arvanud. Ma pole kindel, kummal meist "õigus" on, sest kindlasti ei peaks maha "salgama" oma pereelu või lastega seotud muresid, sest kui need eksisteerivad, siis mõjutavad nad ka tööd. Küll aga on seda kõike võimalik teha mõistuse piires ja jätta oma isiklikud kompleksid a la sünnitanud kõht ja paksud käevarred või mees on idioot stiilis kommentaarid sõbrannadega jagamiseks või siis kontori kööginurka koos valitud seltskonnaga. Ma siinkohal ehk ei mõista taas, et paljude jaoks ongi tööinimesed rohkem sõbrad, kui tal neid väljaspool üldse on, sest aeg on näidanud - töökohad kaovad, sõbrad ja pere jäävad. Seega, ma pole julgenud üleliia sidemeid tugevdada - mõned lahkunud toredad inimesed on hea näide sellest, kuidas siis suhted ka vaikselt hääbuvad. Mis silmist, see südamest? Igatahes, tuleks siis mõistuse piiri jälgida. Ja sealhulgas lõpetada ka teiste asjade hinnanguliselt kommenteerimine ja kasutada oluliselt rohkem filtrit ja peenetundelisust, mitte tund end anonüümselt Delfi lehekülgedel lahmijana, kelle sõnad õhku kaovad. Lahendus olemas - sina said oma häda ära teha ja veega alla lasta. Aga need, kelle pihta sa neid päriselt, kontoriruumides, pillud - nemad ju mäletavad. Nemad on see ümbritsev audients ju? Ja mõned sõnad ei lähe iial meelest.

Küll aga arvan ma, et juuksuris ja kohvikus ja oma kodu eraldatusest võib rääkida kõigest, mis seltskonnale sobib ja pähe tuleb. Ajalooliselt on minul juuksuritega väga vedanud - mõlemad on nn minu tüüpi inimesed, kes on jutukad, rõõmsad ja sõbralikud, kuid samas väga intelligentsed inimesed, kellega ikka kannatab rääkida. Kahjuks olen ma kohanud ka selliseid iluteenindajaid, kel lisaks kehvadele professionaalsetele oskustele on puudu ka sõnaosavusest ja kliendiga käitumise skillidest. Niisiis, mina enda juuksureid hindan ning nendega saab alati ka ventileerida ja rõõme jagada.

Nüüd viimane kord juuksuris käies oligi käes aeg, kui mul oli juba korralik kõhuke ees ning juuksur küsis, kas võib õnne soovida. See, et ta küsis, on juba armas - paljud tõttavad ka lihtsalt palju küpsiseid söönud naistele kaela kukkuma. Ma ütlesin - jah, ning selle peale ütles ta - temale samuti! Nii et tuli välja - ta ootab samuti last. Ja siis oli meil jutlemist palju. Ja kui ma istusin, värv peas, selgus, et ümberringi olid noored naised, kellel juba sünnituskogemuskäes, ning ka nemad võtsid vestlusest julgelt osa. Seal kontekstis see mind üldse ei häirinud! Ei sünnitus- ega rasedusjutud :D Aga äkki ma olen nüüd seitsmenda kuu pealt arenenud, mine tea? Et olen nagu teemas sees? Mitte ei oska öelda. Igatahes on juuksur minust kuu aega kuskil nn taga, kuid ootab samuti poissi, ja kui palju aastaid me oleme rääkinud lastest ja laste saamisest? Näiteks oli temaga juttu sellest, et enne 30-aastaseks saamist küll mitte. Vähemalt temal. Nüüd oleme mõlemad kolmekümnendate teisel poolel. Ja kui minul on siin 10 aastat läinud aega, et asjad "korda" saada, seejärel üllatusega avastada - et nüüd on nii, siis temal oli nii nagu paljudel, kes mul siin tutvusringkonnas on - kohe, kui päevad ära jäävad, on asi selge. Ja nii see oligi. Õudselt lahe. Ära sai räägitud, mis haiglas keegi on, kui rõve on glükoositest (tema käib ka glükomeetriga ringi), kus asub platsenta ja kas tasulist ämmaemandat plaanime või ei. Nii et lisaks sellele, et sain värskendatud juuksed, vadistasime ka poole elu projektid ära :D
Kuna juuksur on mul ettevõtja ja mina tavaline kontoritoolinühkija, siis, on meie emapuhkusel olemine jne kõik hoopis teisiti planeeritud. Tema on samuti kuni kuu aega enne ikka tööl, seejärel kohaneb uue ilmakodanikuga ning lõpuks tuleb juba paari kuu pealt tööle tagasi, kuna ta ema saab last hoida mõned päevad nädalas. Ma pole kindel, kas minul selline plaan õnnestuks, nii et ma plaanin võtta maksimumi, mida riik sellises olukorras inimestele pakub, ja siis juba edasi vaadata.

See tuletab mulle meelde, et peaks võtma neid loenguid. Minu meelest on nad kogu aeg täis! Ja rasedate jooga? Või õigemini rohkem nagu vestlusgrupp?
Võib-olla seda viimast polegi vaja. Ma loen väga head rasedusaegset raamatut (mis ei ole Benjamin Spock "Teie laps" aastast 78), mille saatis mulle minu hea sõber ja number 1 toetaja laste saamisel raseduskingiks. Nüüd, kui ma unetusega vaevlen, võtan raamatu näppu ja proovin mitte kõva häälega naerda, et mees kõrval üles ei ärkaks.

Õnnelik kodukana

Lõpuks olen kodus ja tervelt nädal aega juba ehk on kolmapäev ja eelmisest neljapäevast alates ma enam tööl ei ole. Võtsin välja puhkuse väga lihtsal põhjusel - kes seda teab, millal ma sinna tagasi lähen ja kuidas siis puhkustega on. Minul on olulisem, et jõuaksin praegu vaimu puhata eelkõige ning füüsiliselt on mul praegu kergem ringi käia kui 2 kuu pärast, näiteks jaanuari alguses, kui oleks võinud ju samuti jääda veel koju (ja viimase hetkeni tööd teha).

Nii et ei, mina ei kuulu nende hulka, kes viimast võtavad - ma tean, et paljud on selle üle uhked isegi, et 25 päeva enne sünnitust Excelit rullivad. Ma olen liialt palju aga näinud neid, kelle laps sünnib juba näiteks 5 nädalat (so 35 päeva) varem, ning mis sa hing siis teed? Paned ta põrandale? Muidugi, võib-olla on tegemist ülivõimekate isikutega, kes töö kõrvalt ka beebiasjadega ära tegelevad. Mina aga tundsin, et ma ei suuda. Ma lahterdasin mõtted töö omadeks ja rassisin viimase hetkeni kontsentreeritult ja sedagi viimase piirini. Õhtuti läksin ikka peavaluga koju. Tegelikult olin ma hea töötaja (kuid vaevalt, et seda keegi märkab - oluline on, et töö ei katkeks). Ja kuna aastaid rööprähklemine ei ole kindlasti mu ajule head teinud (selle kohta on vist mingid uuringud isegi, kui ebaefektiivne see on?), siis ma tunnen - ei jõua sajal rindel rassida. Tahan mõelda tööasju töö ajal ja koduasju kodus.

Nii ma siis olengi mitmendat päeva kodus, aga beebi-, kodu- või organiseerimisteemadega pole üldse tegelnud :D Ikka on vaja mingi muu kiirem asi vahele võtta. Ja üsna kiirelt tuli tuttav tunne sellest ajast, kui eelmine kord kodus olin - kuidas peaks üldse inimene veel jõudma tööl käia, kui kodus ka midagi tetud ei jõua?

Aga nüüd on mul suur to-do-list, kus peaksid asjad iseenesest ära lahenema, sest mina ju tegutsema veel pole hakanud. Teraapiavormis võiksin endalt küsida, et mis mind takistab? Igakord kui lähenen meie kolakapile või asju täis tuubitud riiulitele-kummutile, vajuvad käed rippu - kõike on nii palju.

Nüüd peaksin suutma õppust võtta tööelust, et ühtki projekti ei tehta ühe päevaga ja ühtki putru ei sööda kuumalt ja tervet elevanti süüakse ju ka tükikaupa. Ma vabandan, elevandifännid. Asendage siin loom nt põdra või mõne muu tavalise loomaga, minu eesmärk oli suurust väljendada.
Niisiis. Ma olen kokku ostnud kaste ja olen hetkel välja töötamas süsteeme, kuidas saada ruumi juurde, ilma et see ainult ühest kastist teise tõstmist ei tähendaks.

Kas teha üks konkreetne kast nimega meik? Ma nagunii lähiaastatel end suurelt meikima ei hakka, seega piisab, kui käeulatusest on ripsmetush ja põsepuna. Ülejäänud säravad asjad võivad vabalt minna "lattu" ehk kasti ära. Samas, äkki on mõni pidu? Seega pööningul ma neid just ei ladustaks.
Teine kast - kontori- ja kirjutustarbed. Ma olen kindel, et aastad teevad meid veel digitaalsemaks, aga mulle meeldib joonistada ju. Ja ma pean kirjutustarvetele ligi saama :)

Siis on üsna palju asju, mis on sentimentaalse tähendusega või väärtusega. Aga olgem ausad - ma vaatan neid iga kord eranditult ainult siis, kui ma satun sinnakanti koristama - see on siis voodi all, abikapis või kuskil arhiivkarbis. Ja üle paari aasta maks... järelikult - ma võiks need tegelt ära visata?
Ajalugu jääb ju ikka. Ah, ma unistan, et kunagi on mul suur sein, kus järjest on ühesugused karbid nagu ameerika politseifilmides, kus minnakse lattu ja kaevatakse välja 20-aasta tagune tõenditekast. Ma tahan, et mul oleks vähemalt 1 selline sein, mis täidaks ühtlasi ka dekoratiivset funktsiooni - ja sellepärast peavad kastid kindlasti samasugused olema :) (no kujutage ette JYSK või IKEA karpide osakonna maast laeni riiuleid, mis on täidetud karpidega). Diagnoos: karbihaige.

Siinkohal imetlen inimesi, kes suudavad kõhklemata ära visata kõik, mida nad igapäevaselt ei tarvita. Ma muidugi tean, et mul on imehea mälu (mitte praegu küll, arvestades konditsiooni, ja see häirib mind igal sammul, kui mul midagi meelde ei tule), ja seetõttu oskan ma vastata ka ammustele detailsetele sündmustele viidates alati küsimustele, isegi, kui mul pole "tõendit" parajasti võtta. Aga ma ei saa midagi parata sinna, et mulle meeldib minu/meie tekitatud rada ja vaadata neid mahajäetud kübemeid a la salmikud, koolivihikud, joonistused, esimene kallis ost, mille silt on alles jäetud välismaalt, sest vene ajal oli tunne, et kunagi midagi ei saa, ei jõua osta... ma nimetan vene ajaks muidugi seda aega, kui ma ise veel raha ei teeninudki. Esimene armastuskiri, esimene tööleping, müstilised krooniaegsed summad autoostulepingul jne. Te saate aru, miks ma ei viska asju ära? Nostalgia.

Mul on veel soov teha korrastustöö ka fotodega, mida ma pole ammu paberile printinud. Neid hakkasin siis arvutist välja sorteerima, kuid oh õudust - 3-4 päevaga ei jõudnud ma kuigi kaugele, sest juba reisipilte on mul hirmsasti. Ja nad kõik ei ole sellises kvaliteedis, mida kannataks trükkida... seega, ajaraiskamine. Kuid ma luban - selle asja teen igatahes ära ning isegi kui mitte albumisse, siis vähemasti karbikesse.

Vanad ajakirjad - kõik, mis ootavad seda aega, mil me kolime majja kunagi. Et siis saaks KÕIK need ideed ära rakendada, mis seal kirjas on. Ma olen päris kindel, et nii see ei hakka olema :D Mul on siis uued ideed, turul on uued tooted ja meie pere vajab uusi asju. Seega võiksin need vabalt minema visata ja sellest kergendust tunda. Aga ei, veel käsi ei tõuse.

CD plaadid ja DVD-d? Ma ei mäleta, millal ma viimati mõnda CDd kuulasin. Autos äkki on midagi. Kuid mitte kodus, mitte selles sahtlis, kus need plaadid meil asuvad. Ei, see seisab niisama. Ehk kui olen lapsega kodus ja otsin head muusikat, siis leian minuti? Õigustuseks - seal on ka lastelaule, a la Entel Tentel. Samas ei ole ju raske tänapäeval Youtube'ist otsida "lastelaul" ja tuleb mitmeid liste. Jälle olen kahevahel...

Sellised mõtted täna. Ilm ei soosi üldse õueminekut, kuid toas on ka piisavalt pime, et mitte inspireeruda koristamiseks. Äkki kui ma ei organiseeri, siis vähemalt võtaks tolmu? See on üks hea mõte, ma usun.

Kolmandast ;)

Sattusin lugema Sipsiku posti teemal kolmas laps, siit: http://kunksmoor.blogspot.com.ee/2015/11/kolmas.html ning ka mul tekkis mõtteid. Ühtlasi panin need koha sinna ka kirja.

Ja kuna ka minu enda teekond selle ESIMESENIGI on olnud eriti raske, siis annan siinkohal au Sipsikule ja kõigile teistele, kes hoolimata igasugustest probleemidest ikka ei anna alla, vaid muudkui rühivad edasi. Olgu see 3 kuud, aasta või 10 aastat. Ja see, et kolmanda kohta keegi küsib, on tõesti ulme. Aga teeb endiselt kindlasti samamoodi meelehärmi nagu esimesegi küsimise kohta.

Issand kui nõus ma olen! NIIII nõus! ja ma ei jõua ära kiita neid inimesi, kes suudavadki naeratada ja vait olla ja oodata, et see teema (seekord) jälle üle saaks. Kui palju aastaid ja vaeva paljud inimesed näevad - ja täpselt, mis okas see hinges võib olla? Või mured, probleemid, enda või partneriga? Kõrvaltvaataja ei ole olnud ju sinu nahas ning peenetundelisust, või nagu ma ise kasutan viimasel ajal, filtrit, võiks palju tihemini kasutada! Aga see teema ei lõppe ju iial, olen mina aru saanud - mingid "normid", mida "eeldatakse" (ma ei tea, kas enam ühiskond, aga lähikond ikka): noh, millal sina siis peika leiad? (okei leidsid), noh, millal tanu alla saad? (okei, abiellusite) noh, millal "peenikest peret" (minu lemmikväljend) oodata on? (tuleb laps nr 1) millal siis "mängukaaslane" tuleb (teine lemmikväljend)? (okei, saate teise lapse - ja siinkohal stsenaarium varieerub, et kas saite samast soost või täitus komplekt - oletame, et saite samast soost) noh, kas proovite x/y? või (kui sündis komplekti puuduv osa) kas te "pesamuna" ei tahaks (juba)? (appi, pere taastub haigustest ja magamatusest, hea et pole lahutatud või üksteist ära tapetud) aga nüüd? (minge te ka pekki) aga NÜÜD? (kaua võib?) AGA NÜÜD? (vodka martini palun)... ja siis kui jõuame sinna ikka, et lapsed on pesast väljas ning veel hiljem, äkki oled kas lahutatud või lesk, uuritakse uuesti - kas PEIKA OLED LEIDNUD??? (võtaks veel ühe vodka martini reumatableti peale).

Järeldan nagu iga teine, kes on olnud samas olukorras - võib küsida ettevaatlikult ja miks mitte lähtuvalt just sellest positiivsest isikust, keda võiks "juurde toota", ja kui inimene ise soovib rääkida. Aga eeldada, suruda, vihjata, suunata või isegi süümepiinu tekitada - see ei ole abiks, eetiline ega ka mitte kuidagi toetav.

Kolm päeva veel

Ma olen oma töökohaga viimasel ajal väga rahul ning eelkõige tuleb see nähtavasti sellest, et ma peatselt ehk 3 päeva pärast ütlen mõneks ajaks "adios" ning lähen pikemalt puhkusele. Ma mõtlen muidugi "puhkusele", sest olen piisavalt hästi kursis, kui palju keerulisi aegu on mul veel ees ning tegelikult on ju lapsevanemaks olemine veel see kõige raskem töö üldse.
Siiski olen ma kohanud lisaks uskumatule vingule, kui raske on emadus (magada ei saa, sünnitus oli rõve, kuidas see kõik nii raske on, ma ei teadnud, et ... ja ... (täida lüngad) ette tulevad, roheline kaka, lapse haigused, tänamatu laps, saamatu mees jne), kuulnud ka palju positiivseid arvamusi, mis julgustavad. Sest jah - kuigi ma panen koefitsendi vahele, et igal on oma rist kanda ja kõigi jaoks on raskused ju erinevad, siis ega see väga palju esmakordse rasedana ei aita, kui keegi alalõpmata juhib tähelepanu, et "küll sa siis näed" sellisel pooltänitaval-manitseval toonil. Ei. Hoopis mõnusam on, kui keegi ütleb - see on kõige ilusam aeg. Naudi seda aega, see on vaid korraks. Sa hakkad igatsema oma pisipõnni järele, ta kasvab kiiresti suureks, Maga ja söö ja tee kõike, mis hing ihaldab. Sa oled hinnangutevaba inimesega koos - ole sina ise. Sünnitus kestab vaid hetke ja ununeb peatselt (seda kõike tagantjärgi vaadates). Jne. Ja ma olengi võtnud endale eesmärgi vaadata emaks saamist nagu turundusprojekti ehk brändingut - ma rebrändin ennast. Ma valmistan ette väga pikka aega (9 kuud), ma teen lansseerimisürituse (sünnitus) ning ma olengi uus (ema) ja seda järgnevad x aastat, kui laps või lapsed kasvavad. Ning siis tuleb uus rebränd, ning me hakkame jälle enda elu elama. Ning ma loodan, et ma olen 50+ ja perky blond või brünett, kes oma parimas vormis ja aastates naudib mitte ainult oma elu, vaid ka seda, et ümber on perekond jne. Ma väga loodan, et kõik see läheb täide ja saan uhkusega vaadata tagasi enda elule, mis on juba minu arvates praegu päris palju põnevaid sündmusi täis.

Sest jah, erinevalt paljudest inimestest, ma ei arva, et emaks olemine on naise ainus õilis ja õige elu eesmärk. Ei ei. See võib olla üks neist. Ja ilmselt on ta kõige rohkem elu muutev. Aga ma usun, et ma olen siiski ka muidu väärt inimene. Täna ma tean seda. Ja ilmselt seetõttu, et mul on lõpuks mingi perspektiiv paigas :)

Uued emotsioonid

Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma tegelikult nii väga rõõmustan selle üle, kuidas beebi kõhus sulistab ja ma seda ka ise tunnen juba. Veel päris ei näe (nii nagu kuulsad fotod beebi jalajäljega läbi ema kõhu), aga tunnen ikkagi eksimatult ära. Ja siis veel palju muid ägedaid tundeid, peale selle, et ma olen inkubaator ja kest, kelle eest kõik palju rohkem hoolitsevad, kui mu enda eest. Ma pean siinkohal silmas nii enda meest kui ka ämma, kes on võtmefiguurid, mis puudutab kogu beebiprojekti. See on minu arvates NEILE nii oluline. See, mida MINA sellega seoses kõike olen pidanud läbi elama, tundma, tegema - see pole üldse oluline. Aga ma ISE ju tean? Nii et on kahju tõdeda, et toetust ja mõistmist sel ajal, kui "tegemine" käis, oli ikkagi vähe tunda, aga survet ja miks-küsimusi see-eest väga palju. Sest lapsetegemine - see on ju enesestmõistetav ning naise PÕHIEESMÄRK. Hea küll, ma ei hakka vanainimesega vaidlema, kuidas pool sajandit on varsti möödas sellest ajast, kui sina viimati hakkasid laste peale mõtlema, aga ei, enam ei ole nii.
Aga ma loomulikult kõik see aeg tänu ümbritsevale keskkonnale tundsin end aegajalt pooliku naisena, sest nii defineerivad sind inimesed kõrvalt. Ja suruvad. Ja uurivad. Ja puurivad. Ja eeldavad, et ju ma siis ei taha, ju  meil on midagi suhtes halvasti või ei taha mees või siis me oleme lihtsalt imelikud, sest muidu oleks ju AMMU olnud laps olemas?
Õnneks on mul imelised sõbrad, kellele sai end tühjaks nutta, muret kurta, salaja lohutuseks alkoholi või sigarettigi küsida, oma tüütutest protseduuridest rääkida ja lõpmatuseni loota ja unistada koos nendega. Ja ma imestan, kuidas mõne inimese taktitunne on minu jaoks nii superhea (kas ma olen ise siis nii õrn?) ja kuidas mõne filtreerimata kommentaarid (ma ei saa aru, mis inimesed lapsi tahavad või siis hoopis, issand jumal, miks teil juba lapsi pole) mind sageli sisemiselt nii endast välja viisid.
Ma siiani imetlen enda sõbrannasid-emasid, kes on vahepeal oma lapse(d) suuremaks kasvatanud, ja pole muutunud tänitavateks, õpetavateks, manitsevateks inimesteks, samas kui teised, samadel tingimustel, oma üleolevate kommentaaridega sind pidevalt pihuks ja põrmuks tulistavad (saa ise üks kord laps, siis saad aru - see on mu lemmik, ja ma ei unusta seda iial).
Need negatiivsed emotsioonid hakkavad igatahes jääma selja taha ja tuhmuma. Ilmselt mu keha mäletab seda kauem kui mu mälu.
On tulnud uued ja positiivsed, helged ja naeratama panevad tunded. Uued mõtted, mis tekitavad inspiratsiooni, mida ma ammu pole tundnud. Ja paljuräägitud pesapunumise-sisustamise tuhin on ka vaikselt pead tõstmas - oleks vaid aega tegelda!
Eks nendest üsna pea - ja teine asi, igasugused tegevusnimekirjad.
Olen praegu lõpetamas 24. nädalat, nii et alates 3. trimestrist olen juba kodus, puhkusel ja saan tegutsema hakata :)

Iga laps on oma vanemate vanem

Just sellise mõtteteraga puutusin ma hiljuti kokku ja see pani mind niiväga mõtlema, et tõsi! Keegi jagas seda infot kuskil laste sünnipäeval, kus kokku olid saanud erinevas vanuses lapsed 3 kuu vanusest kuni 17-aastaseni. Aga peamiselt need sellised 3-5 vanuses, kes on juba piisavalt suured, et omaette ka mängida, aga samas ikkagi vajavad veel juhendamist ja tähelepanu.
Meie, suured, muidugi vaatasime ja imestasime, kuidas ikka nii on, et juba ainuüksi meie endi lähisuguvõsas on juba 8 last ning kindlasti veel paar tükki tulemas mõne noore tegelase poolt. Sest noh, mina olen ilmselgelt juba liiga vana, et siin trobikonda juurde toota.

Aga jutt, kuidas lapsed saadetakse meile siia ilma meid kasvatama ka õpetama, ei ole ju iseenesest üldse midagi uut. Lihtsalt nüüd ma hakkan aru saama, et korrelatsioon "normaalne vanem, normaalne laps" (ja normaalne siinjuures on mõistagi interpreteeritav ja subjektiivne mõiste) on tõesti arusaadav - täiesti loogiline ju, et mida suurem frukt sa oled, seda rohkem vormimist sa vajad? Ja kui sinu enda vanemad päris "lõpule" seda tööd ei jõudnud viia, siis noh, oota - küll see laps tuleb ja tuule alla teeb.

Kuna mina olen üks paras tegelane ja kindlasti mitte kergemate iseloomudega inimene, siis ma muidugi mõtlen, et hell no, ei jõua vist end ette valmistadagi, mis tornaado mind ees ootab. Samas olen ma aastaid kogenud oma mehega seda, et ju on ka meid saadetud teineteisele arendamiseks ja äkki meil ei olnud veel oma arengud lõpuni tehtud ning alles seetõttu saame me alles nüüd, palju küpsemana ja maharahunenuna, lapsevanemateks saada? Kunagi ei tea ja tagantjärele tarkus jne jne jne... ma ikka imestan kui palju "heurekaid" ma viimasel ajal jälle enda jaoks avastan.

Seal lastesünnipäeval oli veel üks tore püant - ja kuigi ma olen maininud, et sünnitusele ma veel üleliia ei mõtle, siis seal ütles keegi armas inimene nii - mõtle, et see on ainult ühekordne tegevus. Ja siis on see läbi. Ma siis enda jaoks paningi selle üritusturunduse formaati (mis on sageli väga tänamatu): valmistad ette ilgelt pikka aega, suurte eelarvete ja suurte kannatustega, pisarate, vere ja higiga, kuid siis on see sündmus käes ning ühtlasi kestab  vaid fragmendi kogu sellest eelnenud planeerimisest. Ja siinkohal pole oluline, kas see on 2-tunnine või 24-tunnine - kokkuvõttes on ta ikka lühike. Selle hea mõttega ma edasi lähen ja kogun neid veelgi. Ette muretseda pole mõtet!

Samas on vist normaalne hoopis teistele asjadele mõelda, kui tööle, mis üsna pea ära lõpeb.
Mõned nädalad veel ning ma annan ära ligipääsud, kaardid, arvutid ja muu, mis mind legaalselt praegu tööandjaga seob, ning astun vastu dekreedile.

Tere tulemast, mõtestatud pesapunumine ja lasteriiete shoppamine!

Rasedusaegne riietumine

Kui ma teada sain, et last ootan, oli pea pulki täis. Esialgu muidugi sellepärast, et ma ei saanud aru, mis toimub, siis juba muretsesin enne kõiki neid tähtsaid uuringuid, ning alles siis jõudsin teadmiseni, et üsna pea ei lähe mul ju riided selga?

See on asi, mis muidugi ei ole probleem - viimaste aastate jooksul olen siin +-10 kg raames kogu aeg paisunud või kõhnemaks muutunud, nii et riideid on mul tõesti  S-ist XL-ini ja 36st 44-ni. Kuna kaalu kõikumine on olnud tõeline probleem tänu erinevatele asjaoludele, siis olen ma palju investeerinud vanast heast trikookangast rõivastesse ning hõlmik- ja muudesse lahendustesse, mis ka kõige ümarama kõhu enda sisse ära suudavad peita.

Muidugi märkasin ma üks hetk, et kõhtu enam sisse ei saa tõmmata, kuid samas ei olnud veel ka "päris rase" figuur. Ja lepime kokku, et rase üldsegi pole hea ja ilus sõna. Beebi- või lapseootel või lihtsalt ootel on palju ilusam. Kuid rase on jällegi hea ja lühike, seega praktiline ja efektiivne väljend.
Peatselt emaks saava inimesena ma loomulikult poes ei oota järsku pöördumist, et "rasedate osakond" või "mammade riided" on seal pool. Aga nii omavahel, ma kannatan selle ilusti ära.
Ning ma olen alati nii arvanud. Lõpuks on mul hea meel öelda, et see, kas oled olnud rase või mitte, ei määra ikkagi seda, millised on sinu tunded ja mõtted teatud teemade suhtes.

See, kuidas ma hakkan tundma selles osas, kuidas kutsuda last - kas üleliia nännutades või siis üdsõnaga "titt", mis minu arvates on eriti õudne, kuigi täiesti legaalne ja kasutuses olev eestikeelne sõna (erinevalt pruunlasest on sellel ikkagi OK maik küljes), kõige hullemas kombinatsioonis näiteks "titt lõugab" - kuidas saab nii koledasti öelda? -, või siis hoopis beebi, lapsuke, laps, poiss, purakas jne hüüdnimed, mida lapsevanemad ikka leiavad.

Igatahes, tagasi siis seekord mitte tite- vaid raseda riiete juurde.
Ükspäev möllasin ma oma kapis korralikku inventuuri teha ja hindasin üsna kainelt, et milline kleit veel kannataks selga panna ja milline oleks juba liiast. Samuti sain ma eksrasedate käest (see on üsna vahva sõna mu meelest, nagu huumor või nii) hunniku riideid. Mis, tuleb tõdeda, olid omakorda kas lühikesed / pikad, suured / väiksed või siis hoopis kantud ja topilised. Ja mina olen ju harjunud alati olema peaaegu et uute riietega - on tavaline, et ma leian enda kapist uusi veel kandmata rõivaid.
Aga sellest saan küll aru, et rasedus on ikkagi mööduv nähtus ning ei ole mõtet investeerida üleliia paljudesse või siis väga kallitesse kehakatetesse. Ikkagi üheksa kuud, ja see on ehk ka põhjus, miks rasedate riideid nii palju ringi ei liigu - need kantaksegi "ära".

Muidugi mu töökoht nõuab teatud riietumise taset, seetõttu tegin väljamineku ja soetasin mõned spets-riided nagu kontorikleidid, eripüksid ja isegi mantli, sest kõik külmemad kuud peab ju ka kuidagi üle elada. Siinkohal aga tundsin kerget kadedust küll näiteks nende tuttavate arstide suhtes, kes võisid vabalt oma dressides ja retuusides liikuda, sest tööl oli ju vaja vaid 1 valget kitlit, mis ümber kõhu mahuks. Jah - päris nii lihtsaks mul asja ei õnnestunud teha :)

Seega, ma mõtlesin - ma viin meie kontoris rasedusriietumise uuele tasemele, olles kuni viimase hetkeni stiilne, hoolitsetud ja võimalusel isegi kontskingades.
Jah, on olnud päevi, kus ma pole end üldse hästi tundnud, ja unisusest tingituna paar korda ka ilma meigita tööle jõudnud (lihtsalt unustasin ripsmetushi peale panna), kuid enamasti ma ikkagi olen üsna OK välja näinud (kontrollin seda aegajalt peegliselfit tehes).

Aga, ma tunnistan ka, et mida aeg edasi (ja see teine pool on ju raskemgi veel), seda mugavam on jalg lükata tennisesse, mitte aga üritada lukuga saapaid või kontsakingi jalga panna. On mugav ja on turvaline, ja veel ei ole nii külm ka, et ma peaks mõtlema nt täitsa kalossidele või UGGSidele.

Alguses, mäletan, et nipid olid juhtida tähelepanu oma kasvavalt kõhult eemale (siis, kui ma veel ei tahtnud, et kõik teaks) ikka värviliste ja kontrastsete pluuside, sallide ning suurte kõrvarõngaste, uute prillide või kõrgete soengutega.
Tänaseks on jäänud sügise tõttu alles sallid, kuid värvilistest asjadest ei mahu enam midagi selga. Nüüd on kõik hall, valge või must ja mõned üksikud punased ja sinised sekka. Soeng ka peale suvest räsitud juuste lõikamist lühike ja funktsionaalne ning nagu ma aru saan, peale sünnitust on normaalne juuksed kooraks veel lühikeseks lõigata. Mitte mugavuse ainult, vaid ka selle tõttu, et juuksed siis otsustavad välja langeda. No vaatame, ma alles jõuan sinna.

Nii et minu second hand rasedate riiete hulgas on igaks juhuks suur hulk mingeid kasutatud tuunikaid, paar paari pükse (kuid ma pole suur pükste kandja nagunii), umbes 3 seelikut ja 5 kleiti, mantel, ja siis mõned topid, mis ei olegi spetsiaalsed, vaid lihtsalt pikema lõikega.

Üks soovitusi oli veel oma mehe garderoobi sukelduda, kuid seda ma siiski pole teinud. Ma ei tea, mismoodi, aga mulle tundub, et kui lõpuks see arbuusisuurune kõht "valmis" saab, on ta igatahes M-suurustest meesteriietest laiema ümbermõõduga ning siis ma pean vist lihtsalt tekiga ringi käima.

Mul on üks eelis - mul pole aeda, ma ei pea ka laudas käima ning elan kesklinnas ja sõidan autoga. Seega, end sisse mässin vaid selleks ajaks, kui ma õues jalutamas käin, ja siis on ju ükskõik, kuidas ma välja näen. Sest kui on vaja minna kinno, kohvikusse või viisakasse kohta, lähen ma ikka autoga ukse ette, nii et vähe õhemad riided või lahtised hõlmad on täiesti OK.
Ja kui ma enam rooli ei mahu (lisaks suurele kõhule võib süüdlasteks siinkohal nimetada mu lühikesi jalgu), siis hakkan taksoga sõitma. Ka siis on OK ükskõik kuidas riides olla või siis kinninööpimata mantliga olla.

Seniks, kuni ma kodus olen ja tööle ei lähe (iial ei tea, kui kaua see võib olla), pakkisin ma enda ilusad kontorikleidid, viigipüksid ja pintsakud ajutisse laagrisse pööningul. Ülejäänud riideid nagu dressid, retuusid ja venivad pluusid ootavad siis mõne kuu pärast saabuvad post-partum aega, kui ma jällekord oma uue kehaga pean harjuma.

Tänaseks olen aru saanud, et see, mida ütles keegi kuulsatest näitlejatest oma keha kohta raseduse ajal ja peale sünnitust, on täitsa tõsi: mu keha on imeline, ta suudab teha imelisi asju, kohaneda mitu korda ümber, ja seda kõike tohutult suure asja nimel - uue elu nimel.

Ja ma olen tänulik, et mul on see võimalus kõike seda kogeda. Ma loodan, et see meeleseisund ei muutu. Eks paistab.
Elagu suurenenud rinnad, kõht, tagumik, venitusarmid, pigmenidlaigud, paisunud nina ja laienenud labajalad! Tähistame, me teeme seda hea asja nimel :)

Nii palju rõõmu

Ei oleks kunagi arvanud, et lapse saamine on selline rõõm ja õnn mitte ainult asjaosalistele (naiivselt pean ma asjaosalisteks loomulikult eostajaid ehk ema ja isa, ehk ka õde-venda), vaid ka sõpradele, suguvõsale ja kogu maailmale.
Ma proovin selle mõttega harjuda ning tegelikult ju saan aru - inimese sünd ongi üks suur õnn ja rõõm!
Niisiis olen saanud pisarates õnnesoove ja külmavärinates rõõmukiljatusi nagu ka sõnatuid kallistusi, mis ütlevadki enam, kui valju kõne.
Hoolitsevaid soovitusi nii söömise kui ka muidu tervise kohta tuleb aknast ja uksest: mõni meenutab, kuidas säilitusaineid või margariin ikka ei sobi, teine ei saa aru, et lehttaigna-pirgandipirukas ei ole mitte "lahja köögiviljaroog", vaid ikkagi puhas suhkur ehk süsivesikud. Ja nendest peaksin ma just eemale hoidma. Kõndimise, hingamise ja istumise kohta olen saanud (häirivaid) kommentaare: ära kanna kontsa, hoia kinni käsipuust ja kas see on ikka OK, et sa niiviisi külili oled? Kas lapse kael ei ole imelikult? Ma ei ole kolmandaski trimestris veel, tegemist on banaanipikkuse kodanikuga, kes kaalub mõnisada grammi, ja kelle turvalisim keskkond ongi keras kõhus olla. Mis kaelalülist me räägime? Need on muidugi peamiselt kas a) sünnitanud tarkurid või b) sugulased või c) a+b (kõige suurem protsent).
Nii et jah, kogu inimkonnal on sinu rasedusega asja.
Kõige loomulikumalt tunnevad end raseda seltskonnas lapsed, kes alati hea meelega katsuvad ja kuulavad kõhtu, uurivad, kui suur on beebi ja küsivad lihtsaid ja loogilisi küsimusi (mitte neid, et mis ülikooli ta siis läheb - ?).
Sõbrad on ka toredad - igaüks omamoodi. Kes on juba toonud armsa kingituse, kes on olnud sõnadega toeks või (erinevalt pealetükkivatest ämmalistest) andnud head nõu, mis puudutab planeerimist, kojujäämist, ostuliste või isegi sünnitust (teemad, millest ühelegi ma veel õieti mõelda pole jõudnud). Mõni on juba saatnud oma lapsest üle jäänud varusid, et ma saaksin pusle kokku panna, mida veel on vaja. Ning mõni teeb kodus üle jäänud mähkimislauast ja vannist pilti, koos mõõtudega - et äkki läheb vaja?
Igatahes on rõõm näha, et inimesed, kes on mind toetanud sel ajal, kui ma veel väga palju vaeva nägin (kuid seda vaeva ma enam siin ei jõua üle elada), ootavad nüüd ka neid häid uudiseid ja tahavad ka headel aegadel kõigest osa saada.
See on mulle tohutult oluline tunne - kogeda, et ma ei koorma kedagi oma teemadega, olgu need head või halvad.
Ma lihtsalt ei oleks iial osanud arvata, et see kõik ka teiste jaoks nii tähtis on!
Nii et jah, ma harjun mõttega, et lausa võõrad inimesed rõõmustavad minu esmalt kaugustest lähenevat kõhtu nähes, rääkimata omadest.

It's a boy

Kõikidel on ju alati ütlemist ja arvamist, kes siis võiks sündida. Nagu ma vist juba mainisin, siis "keda sa tahaksid?" on üks levinumaid küsimusi ja teine pop on "mis TUNNE sul on, kes sünnib?". Kahjuks ei ole ma sedasorti inimesi, kes vananaiste uskumusi toetab, et mingeid asju ise tehes saad lapse sugu mõjutada. Asi tuleb ikka kromosoomidest ning siiani ei ole teadus õpetanud, kuidas siis ikka täpsemalt neid tüdrukuid või poisse teha. Ikka tuleb nii nagu tuleb - ja kui meeles pole, siis selle otsustab veel isa geneetika. Nii et meie peres läks nii, et tuleb poiss. Ja me oleme väga rõõmsad.
Aga me oleks kindlasti ka rõõmsad siis, kui oleks tüdruk. Peaasi, et laps. Ja peaasi, et terve.

Ma ei ole neid müüte kokku lugenud, mida siis on ümberringi pakutud, aga kõige levinud ilmselt pidi olema kõhu kuju - teadjamad vaatavad, et kui on selline konkreetsem ja etteulatuv, on poiss. Ja kui rohkem "laiali valgunud" (väga kaunis teave rasedale, kes end niigi kehvalt võib tunda, öelda). Teised vaatavad, et selja tagant ei saa aru, et oled rase - poiss. Ning veel üks väga ilus asi, mida naisele öelda - sa saad poisi, sest poiss ei võta ema ilus ära. Tänud! Aga kui ma saan tüdruku, siis olen koletis või? Nagu me teame, siis raseda hormoonid nagunii on sassis, emotsioonid laes ja mõtted laiali. On siis vaja seda lisapinget, et mõtled - ma olen veel kole ka? Veel on väga "oluline" ja "hea" tujutõstmise moodus kohe välja öelda, et kui on poiss, sünnib partnerlusest, ja kui tüdruk, siis armastusest. Õudselt hea tunne, mõni nõrgem võib selle peale lausa neuroosi sattuda ja mõelda, et kas tema ja ta mees ei armastagi üksteist siis või vastupidi, nad ei saa hakkama, sest armastust ju on... aga koostöö? Draama.
Ahjaa - söömise järgi saab ka kohe teada, kas ootad poissi või tüdrukut: sööd magusat rohkem, on tüdruk, soolast - poiss. Ma pean mainima, et ma olen söönud küll komme, küll soolakala, ja seda vaheldumisi tujudega, kuigi enamasti ma magusat ei söö. Palju õnne - kesksooline siis peaks ju tulema. Või sootu? Sooneutraalne?
Ning muidugi kohe alguses, kui teaduslikult lapsel sootunnused veel arenenud ei ole (alguses on kõik tüdrukud eks), saab öelda selle järgi, et kui on süda paha, siis tüdruk, ja kui ei, siis poiss. No minul tõesti süda paha ei olnud, aga mu töökaaslasel küll - ja ka temal sünnib poiss.

Nii et nagu mõte veel niigi kinni poleks, on kõigil kogu aeg sinu rasedusega ja hiljem su lapsega asja. Nagu ma nüüd aru saan, siis pean ma sellega kiiresti leppima hakkama ning kasvatama väga, väga paksu naha. Kui ma just ei taha igaühele nähvata.

Küll aga saan ma aru, et minu üsna tagasihoidlik huvi ja uudishimu on olnud ainult hea - olen saanud nii mõneltki inimeselt tagasiside, et ongi hea, et liiga palju ei uuri. Ja mina olen vahel end tundnud lausa ignorantsena. Täna ma oskan öelda, et kui ikka inimene ise oma rasedusest ei soovi rääkida, siis pole see ka teiste asi. Ja ma mõistan totaalselt nüüd, mida nad selle all mõtlesid - ka mina ei taha kõikidega oma isiklikku seisundit jagada.

See pole teiste asi, mida ma söön, tunnen või ootan - kahjuks aga ei saa teatud protsent inimestest ikka aru sellest. Näiteid võiksin siia hulgi tuua, ent kuna ma olen täna heas tujus, siis ma jätan need vahele. Pole vaja seda halba tunnet tagasi kutsuda ning pealegi on teada - kõik, mis sa teed, teed endale. Ja need inimesed, kes tingimata ka midagi halba ei taha, lihtsalt ei ole nii empaatiavõimelised, et aru saada - hinnangud, ükskõik kas head või halvad või misiganes, on alati kohatud.
Kui tahad - ütle midagi ilusat. Et sa näed välja terve, särad või õnnelik. Midagi sisemist.
Pole vaja kaagutada, et oled paks, kosud või hoopis sale. Kõik need välimuslikud asjad tekitavad murekortsu kulmu vahele ning iseennast näed ju nagunii läbi kõverpeegli, kui kabariidid järjest suuremaks lähevad, tempo aeglasemaks muutub ja enam pea et hingata ei saa... muutud väetimaks ja kohmakamaks. Kindlasti ei ole siis hea kuulda stating the obvious või, veel hullem, kuulda, mis horroride veel ees ootavad!

Aga nagu ütles eile üks kaas-rase: kõik rasedusega seotu on mööduv nähtus, mis möödub koos rasedusega.
Ma elan selle rõõmsa teadmisega ja naudin enda rasedust nii palju, kui vähegi saan!

Kolleeg saatis mulle sünnitusdepressiooni artikli. Miks?

Tööl on enne koju jäämist väga huvitav. Peamiselt mõtled sa ikka sellele, et saaks kõik asjad tehtud ning keegi ei jääks sind mäletama kui raseda ajuga naist, keda peale lapse eostamist enam midagi ehuvitanud. Sest Eestis teatavasti säilitatakse ju töökoht ning oleks tore siia tagasi naasta teadmisega, et sind tegelikult ka oodatakse. Mitte nii nagu meil ühe naisega läks - keegi ei oodanud. Ja siis ta tuli ikka tagasi. Ja ongi õudne temaga koos töötada - täpselt nii, nagu kartsin.

Teisest küljest on huvitav jällegi, sest inimesed ju arvestavad, et sa lähed ära. Seega, saabuvad kõiksugu nõuanded, seejärel ka craigslist stiilis teadaanded, kellel mida üle on (vann, söögitool, mähkimislaud - anything?). Mitte et ma praegu suudaks selle peale veel mõelda - ma pean siin enda tööeesmärkidega ühele poole saama ning eelarved, kokkuvõtted ja kvartal 4 plaanid ei lähe kokku nunnude lastenimede, sünnitusplaani ja mis värvi tapeeti osta teemadega.

Nii, sünnitus. "Kas sa plaanid seda v teist tüüpi...." - you lost me. Ma ei ole jõudnud mõelda sinnamaani, et kas ma sünnitan vette, voodis, selili, istuli või kes kurat veel teab mis õudseid variante veel valikus on. Ma arvan, et ma pole jõudnud isegi selleni, ET ma pean ISE sünnitama. Veel vähem oskan ma vastata küsimusele, KES on minuga sünnitustoas on. Ja et see on hirmus kasulik, kui mees ikka ka kaasas on. Sest see, teine või kolmas inimene nii arvab. Hellõu, see on nii kauge teema? Las ma ENNE kohanen sellega, et mul üldse kõht ees on? Ta veel ei ole nii suur, et ma seda pidevalt ära ei unustaks.

Ja palun - sünnitusjärgne depressioon? Nii nagu mind ei huvita praegu sünnituse üksikdetailid a la verekadu, keisri vajalikkus, ja teiste inimeste võrdlevad kommentaarid, ei huvita mind ei peale sünnitust kiiresti salenemine, millised armid on, kust kõik õmmelda võib ning kas hemorroidid lähevad ära. Ning veel vähem tahan praegu teada saada sellest, et võib ka tulla depressioon. Laske ma palun ISE jõuan enda mõtetega sinnamaani. Et ma ennast suudaks ette valmistada. Ja siis ma alles teen oma uurimistöö, küsin üle, kui seda ISE vajalikuks pean, ning usaldan eelkõige ennast ning arste. Senini on see mul lasknud elus päris kaugele jõuda ning ma olen õppinud, et nii toimib MULLE. Justnimelt, sest see on MINU rasedus, MINU sünnitus ja MINU laps.

Võrdlus on kohatu. Sama kohatu nagu igasugune inimeste ja kehade võrdlus. Või kuidas teile meeldiks, kui ma tuleks rääkima teile enda vagiinast, sealselt karvakasvust või hoopis hakkame oma meeste peeniseid võrdlema? Palun - ei. Jäägem normaalseteks inimesteks palun.

Nüüd on siis nii

Alustasin uut vanemateblogi, sest ma olen nii laisk, et ma ei viitsi guugeldada teiste omasid ning nagu ütleb ka psühholoogia 1-0-1, ei ole mõtet end teistega võrrelda - nii saad sa ainult õnnetuks.
Nii nagu pole vaja muretseda, ette mõelda liiga kaugele (mitte segamini ajada planeerimisega, mis, eriti vanemanduses, on väga oluline oskus) ega seada endale liigseid ootusi-lootusi.

Minu situatsioon on siis selline, et olen täiesti trendikohane keskmise rootsi esmasünnitaja vanuses naisterahvas, kes saab esimese lapse 36-aastaselt. 36 on uus 26.
Nii et võite ette kujutada, et kõik minu nooremad kolleegid, kes samal ajal pere planeerivad, omavad olulistes kordades suuremat munasarjavaru ning ka energiat.
Aga ma loodan, et mul on 10 aastat rohkem kogemust kui mõnel neist.
Ja eriti loodan ma seda, et need 10 aastat kõrvalt jälgimist nii meie suguvõsa kui ka sõprade lapsi aitavad mul mitte üllatuda mõne asja peale ning mitte end võrrelda taas üleliia. Sest kõik on erinevad.
Aga ma muidugi salaja loodan ka, et saan öelda mingite asjade puhul, et ma teadsin - et ma kunagi nii ei tee! Ja vaata, ei TEINUDKI!

Muidugimõista on mulle juba selgeks saanud, et kuna ma olen "10 aastat maas", siis ei saa ma iial sama targaks nagu mu sõbrad, kes juba lapsi mitmendasse klassi saadavad. Sest nad on minust alati ees.
Mul on endale hea uudis: see on mulle sügavalt ükskõik.
Nii et kui ma guugeldan ükskõik mida lollakat (ka teie võite selle katse teha), siis sellele leidub alati pikem vestlus Delfi Naistekas või Perekoolis ning ma olen teinud endale missiooniks mitte kunagi neid linke avada.

Õnneks oskab google minuga ka inglise ja rootsi keelt rääkida, nii et ma ei pea alati eesti keeles otsinguid sooritades traumat saama. Sest - kui sul on mure, miks sa veel arvutis midagi kirjutad? Mine arsti juurde või räägi kellegi INIMESEGA!

Sellest, kuidas ma alles poolel teel muidugi selleni olen, et lapsevanemaks saan, lähiajal täpsemalt.
Sest ma olen nimelt alles rase ja kipun unustama, et rasedusega mõttevõime (või kuidas see täpne väljend on - ajumaht?) - kahaneb 20%. Keegi tark ütles nii. Ma pole kindel, mille alusel, aga ma olen õppinud - kui ütleb seda keegi, kes on sinu ametikohast kõrgemal, siis sa ei vaidle. Lihtne Põhja-Korea põhimõte - sina vaid ja kulpi löömas!

Ehk siis tänane seis - rase. Alles teatasin sugulastele. Ja mul on üks hindamatu kogemus - olen ka kasuema. Ning kui patroniseerivalt saab mulle otsa vaadata, et sa ei tea ju sünnitusest midagi - siis lapse eest hoolitsemisest ja tema muredest tean ma küll. Nii nagu ka haigustest, jonnidest, mähkmevahetusest ja vaidlustest ja kodutülidest, mis lastega seoses tekivad.