Lõpuks olen kodus ja tervelt nädal aega juba ehk on kolmapäev ja eelmisest neljapäevast alates ma enam tööl ei ole. Võtsin välja puhkuse väga lihtsal põhjusel - kes seda teab, millal ma sinna tagasi lähen ja kuidas siis puhkustega on. Minul on olulisem, et jõuaksin praegu vaimu puhata eelkõige ning füüsiliselt on mul praegu kergem ringi käia kui 2 kuu pärast, näiteks jaanuari alguses, kui oleks võinud ju samuti jääda veel koju (ja viimase hetkeni tööd teha).
Nii et ei, mina ei kuulu nende hulka, kes viimast võtavad - ma tean, et paljud on selle üle uhked isegi, et 25 päeva enne sünnitust Excelit rullivad. Ma olen liialt palju aga näinud neid, kelle laps sünnib juba näiteks 5 nädalat (so 35 päeva) varem, ning mis sa hing siis teed? Paned ta põrandale? Muidugi, võib-olla on tegemist ülivõimekate isikutega, kes töö kõrvalt ka beebiasjadega ära tegelevad. Mina aga tundsin, et ma ei suuda. Ma lahterdasin mõtted töö omadeks ja rassisin viimase hetkeni kontsentreeritult ja sedagi viimase piirini. Õhtuti läksin ikka peavaluga koju. Tegelikult olin ma hea töötaja (kuid vaevalt, et seda keegi märkab - oluline on, et töö ei katkeks). Ja kuna aastaid rööprähklemine ei ole kindlasti mu ajule head teinud (selle kohta on vist mingid uuringud isegi, kui ebaefektiivne see on?), siis ma tunnen - ei jõua sajal rindel rassida. Tahan mõelda tööasju töö ajal ja koduasju kodus.
Nii ma siis olengi mitmendat päeva kodus, aga beebi-, kodu- või organiseerimisteemadega pole üldse tegelnud :D Ikka on vaja mingi muu kiirem asi vahele võtta. Ja üsna kiirelt tuli tuttav tunne sellest ajast, kui eelmine kord kodus olin - kuidas peaks üldse inimene veel jõudma tööl käia, kui kodus ka midagi tetud ei jõua?
Aga nüüd on mul suur to-do-list, kus peaksid asjad iseenesest ära lahenema, sest mina ju tegutsema veel pole hakanud. Teraapiavormis võiksin endalt küsida, et mis mind takistab? Igakord kui lähenen meie kolakapile või asju täis tuubitud riiulitele-kummutile, vajuvad käed rippu - kõike on nii palju.
Nüüd peaksin suutma õppust võtta tööelust, et ühtki projekti ei tehta ühe päevaga ja ühtki putru ei sööda kuumalt ja tervet elevanti süüakse ju ka tükikaupa. Ma vabandan, elevandifännid. Asendage siin loom nt põdra või mõne muu tavalise loomaga, minu eesmärk oli suurust väljendada.
Niisiis. Ma olen kokku ostnud kaste ja olen hetkel välja töötamas süsteeme, kuidas saada ruumi juurde, ilma et see ainult ühest kastist teise tõstmist ei tähendaks.
Kas teha üks konkreetne kast nimega meik? Ma nagunii lähiaastatel end suurelt meikima ei hakka, seega piisab, kui käeulatusest on ripsmetush ja põsepuna. Ülejäänud säravad asjad võivad vabalt minna "lattu" ehk kasti ära. Samas, äkki on mõni pidu? Seega pööningul ma neid just ei ladustaks.
Teine kast - kontori- ja kirjutustarbed. Ma olen kindel, et aastad teevad meid veel digitaalsemaks, aga mulle meeldib joonistada ju. Ja ma pean kirjutustarvetele ligi saama :)
Siis on üsna palju asju, mis on sentimentaalse tähendusega või väärtusega. Aga olgem ausad - ma vaatan neid iga kord eranditult ainult siis, kui ma satun sinnakanti koristama - see on siis voodi all, abikapis või kuskil arhiivkarbis. Ja üle paari aasta maks... järelikult - ma võiks need tegelt ära visata?
Ajalugu jääb ju ikka. Ah, ma unistan, et kunagi on mul suur sein, kus järjest on ühesugused karbid nagu ameerika politseifilmides, kus minnakse lattu ja kaevatakse välja 20-aasta tagune tõenditekast. Ma tahan, et mul oleks vähemalt 1 selline sein, mis täidaks ühtlasi ka dekoratiivset funktsiooni - ja sellepärast peavad kastid kindlasti samasugused olema :) (no kujutage ette JYSK või IKEA karpide osakonna maast laeni riiuleid, mis on täidetud karpidega). Diagnoos: karbihaige.
Siinkohal imetlen inimesi, kes suudavad kõhklemata ära visata kõik, mida nad igapäevaselt ei tarvita. Ma muidugi tean, et mul on imehea mälu (mitte praegu küll, arvestades konditsiooni, ja see häirib mind igal sammul, kui mul midagi meelde ei tule), ja seetõttu oskan ma vastata ka ammustele detailsetele sündmustele viidates alati küsimustele, isegi, kui mul pole "tõendit" parajasti võtta. Aga ma ei saa midagi parata sinna, et mulle meeldib minu/meie tekitatud rada ja vaadata neid mahajäetud kübemeid a la salmikud, koolivihikud, joonistused, esimene kallis ost, mille silt on alles jäetud välismaalt, sest vene ajal oli tunne, et kunagi midagi ei saa, ei jõua osta... ma nimetan vene ajaks muidugi seda aega, kui ma ise veel raha ei teeninudki. Esimene armastuskiri, esimene tööleping, müstilised krooniaegsed summad autoostulepingul jne. Te saate aru, miks ma ei viska asju ära? Nostalgia.
Mul on veel soov teha korrastustöö ka fotodega, mida ma pole ammu paberile printinud. Neid hakkasin siis arvutist välja sorteerima, kuid oh õudust - 3-4 päevaga ei jõudnud ma kuigi kaugele, sest juba reisipilte on mul hirmsasti. Ja nad kõik ei ole sellises kvaliteedis, mida kannataks trükkida... seega, ajaraiskamine. Kuid ma luban - selle asja teen igatahes ära ning isegi kui mitte albumisse, siis vähemasti karbikesse.
Vanad ajakirjad - kõik, mis ootavad seda aega, mil me kolime majja kunagi. Et siis saaks KÕIK need ideed ära rakendada, mis seal kirjas on. Ma olen päris kindel, et nii see ei hakka olema :D Mul on siis uued ideed, turul on uued tooted ja meie pere vajab uusi asju. Seega võiksin need vabalt minema visata ja sellest kergendust tunda. Aga ei, veel käsi ei tõuse.
CD plaadid ja DVD-d? Ma ei mäleta, millal ma viimati mõnda CDd kuulasin. Autos äkki on midagi. Kuid mitte kodus, mitte selles sahtlis, kus need plaadid meil asuvad. Ei, see seisab niisama. Ehk kui olen lapsega kodus ja otsin head muusikat, siis leian minuti? Õigustuseks - seal on ka lastelaule, a la Entel Tentel. Samas ei ole ju raske tänapäeval Youtube'ist otsida "lastelaul" ja tuleb mitmeid liste. Jälle olen kahevahel...
Sellised mõtted täna. Ilm ei soosi üldse õueminekut, kuid toas on ka piisavalt pime, et mitte inspireeruda koristamiseks. Äkki kui ma ei organiseeri, siis vähemalt võtaks tolmu? See on üks hea mõte, ma usun.
Nii et ei, mina ei kuulu nende hulka, kes viimast võtavad - ma tean, et paljud on selle üle uhked isegi, et 25 päeva enne sünnitust Excelit rullivad. Ma olen liialt palju aga näinud neid, kelle laps sünnib juba näiteks 5 nädalat (so 35 päeva) varem, ning mis sa hing siis teed? Paned ta põrandale? Muidugi, võib-olla on tegemist ülivõimekate isikutega, kes töö kõrvalt ka beebiasjadega ära tegelevad. Mina aga tundsin, et ma ei suuda. Ma lahterdasin mõtted töö omadeks ja rassisin viimase hetkeni kontsentreeritult ja sedagi viimase piirini. Õhtuti läksin ikka peavaluga koju. Tegelikult olin ma hea töötaja (kuid vaevalt, et seda keegi märkab - oluline on, et töö ei katkeks). Ja kuna aastaid rööprähklemine ei ole kindlasti mu ajule head teinud (selle kohta on vist mingid uuringud isegi, kui ebaefektiivne see on?), siis ma tunnen - ei jõua sajal rindel rassida. Tahan mõelda tööasju töö ajal ja koduasju kodus.
Nii ma siis olengi mitmendat päeva kodus, aga beebi-, kodu- või organiseerimisteemadega pole üldse tegelnud :D Ikka on vaja mingi muu kiirem asi vahele võtta. Ja üsna kiirelt tuli tuttav tunne sellest ajast, kui eelmine kord kodus olin - kuidas peaks üldse inimene veel jõudma tööl käia, kui kodus ka midagi tetud ei jõua?
Aga nüüd on mul suur to-do-list, kus peaksid asjad iseenesest ära lahenema, sest mina ju tegutsema veel pole hakanud. Teraapiavormis võiksin endalt küsida, et mis mind takistab? Igakord kui lähenen meie kolakapile või asju täis tuubitud riiulitele-kummutile, vajuvad käed rippu - kõike on nii palju.
Nüüd peaksin suutma õppust võtta tööelust, et ühtki projekti ei tehta ühe päevaga ja ühtki putru ei sööda kuumalt ja tervet elevanti süüakse ju ka tükikaupa. Ma vabandan, elevandifännid. Asendage siin loom nt põdra või mõne muu tavalise loomaga, minu eesmärk oli suurust väljendada.
Niisiis. Ma olen kokku ostnud kaste ja olen hetkel välja töötamas süsteeme, kuidas saada ruumi juurde, ilma et see ainult ühest kastist teise tõstmist ei tähendaks.
Kas teha üks konkreetne kast nimega meik? Ma nagunii lähiaastatel end suurelt meikima ei hakka, seega piisab, kui käeulatusest on ripsmetush ja põsepuna. Ülejäänud säravad asjad võivad vabalt minna "lattu" ehk kasti ära. Samas, äkki on mõni pidu? Seega pööningul ma neid just ei ladustaks.
Teine kast - kontori- ja kirjutustarbed. Ma olen kindel, et aastad teevad meid veel digitaalsemaks, aga mulle meeldib joonistada ju. Ja ma pean kirjutustarvetele ligi saama :)
Siis on üsna palju asju, mis on sentimentaalse tähendusega või väärtusega. Aga olgem ausad - ma vaatan neid iga kord eranditult ainult siis, kui ma satun sinnakanti koristama - see on siis voodi all, abikapis või kuskil arhiivkarbis. Ja üle paari aasta maks... järelikult - ma võiks need tegelt ära visata?
Ajalugu jääb ju ikka. Ah, ma unistan, et kunagi on mul suur sein, kus järjest on ühesugused karbid nagu ameerika politseifilmides, kus minnakse lattu ja kaevatakse välja 20-aasta tagune tõenditekast. Ma tahan, et mul oleks vähemalt 1 selline sein, mis täidaks ühtlasi ka dekoratiivset funktsiooni - ja sellepärast peavad kastid kindlasti samasugused olema :) (no kujutage ette JYSK või IKEA karpide osakonna maast laeni riiuleid, mis on täidetud karpidega). Diagnoos: karbihaige.
Siinkohal imetlen inimesi, kes suudavad kõhklemata ära visata kõik, mida nad igapäevaselt ei tarvita. Ma muidugi tean, et mul on imehea mälu (mitte praegu küll, arvestades konditsiooni, ja see häirib mind igal sammul, kui mul midagi meelde ei tule), ja seetõttu oskan ma vastata ka ammustele detailsetele sündmustele viidates alati küsimustele, isegi, kui mul pole "tõendit" parajasti võtta. Aga ma ei saa midagi parata sinna, et mulle meeldib minu/meie tekitatud rada ja vaadata neid mahajäetud kübemeid a la salmikud, koolivihikud, joonistused, esimene kallis ost, mille silt on alles jäetud välismaalt, sest vene ajal oli tunne, et kunagi midagi ei saa, ei jõua osta... ma nimetan vene ajaks muidugi seda aega, kui ma ise veel raha ei teeninudki. Esimene armastuskiri, esimene tööleping, müstilised krooniaegsed summad autoostulepingul jne. Te saate aru, miks ma ei viska asju ära? Nostalgia.
Mul on veel soov teha korrastustöö ka fotodega, mida ma pole ammu paberile printinud. Neid hakkasin siis arvutist välja sorteerima, kuid oh õudust - 3-4 päevaga ei jõudnud ma kuigi kaugele, sest juba reisipilte on mul hirmsasti. Ja nad kõik ei ole sellises kvaliteedis, mida kannataks trükkida... seega, ajaraiskamine. Kuid ma luban - selle asja teen igatahes ära ning isegi kui mitte albumisse, siis vähemasti karbikesse.
Vanad ajakirjad - kõik, mis ootavad seda aega, mil me kolime majja kunagi. Et siis saaks KÕIK need ideed ära rakendada, mis seal kirjas on. Ma olen päris kindel, et nii see ei hakka olema :D Mul on siis uued ideed, turul on uued tooted ja meie pere vajab uusi asju. Seega võiksin need vabalt minema visata ja sellest kergendust tunda. Aga ei, veel käsi ei tõuse.
CD plaadid ja DVD-d? Ma ei mäleta, millal ma viimati mõnda CDd kuulasin. Autos äkki on midagi. Kuid mitte kodus, mitte selles sahtlis, kus need plaadid meil asuvad. Ei, see seisab niisama. Ehk kui olen lapsega kodus ja otsin head muusikat, siis leian minuti? Õigustuseks - seal on ka lastelaule, a la Entel Tentel. Samas ei ole ju raske tänapäeval Youtube'ist otsida "lastelaul" ja tuleb mitmeid liste. Jälle olen kahevahel...
Sellised mõtted täna. Ilm ei soosi üldse õueminekut, kuid toas on ka piisavalt pime, et mitte inspireeruda koristamiseks. Äkki kui ma ei organiseeri, siis vähemalt võtaks tolmu? See on üks hea mõte, ma usun.
No comments:
Post a Comment