Kui ma olen seisukohal, et tööl räägitakse tööjuttu, sest siis säilib professionaalne õhkkond ja seeläbi ei kahane ka efektiivsus, siis minu juht alati nii pole arvanud. Ma pole kindel, kummal meist "õigus" on, sest kindlasti ei peaks maha "salgama" oma pereelu või lastega seotud muresid, sest kui need eksisteerivad, siis mõjutavad nad ka tööd. Küll aga on seda kõike võimalik teha mõistuse piires ja jätta oma isiklikud kompleksid a la sünnitanud kõht ja paksud käevarred või mees on idioot stiilis kommentaarid sõbrannadega jagamiseks või siis kontori kööginurka koos valitud seltskonnaga. Ma siinkohal ehk ei mõista taas, et paljude jaoks ongi tööinimesed rohkem sõbrad, kui tal neid väljaspool üldse on, sest aeg on näidanud - töökohad kaovad, sõbrad ja pere jäävad. Seega, ma pole julgenud üleliia sidemeid tugevdada - mõned lahkunud toredad inimesed on hea näide sellest, kuidas siis suhted ka vaikselt hääbuvad. Mis silmist, see südamest? Igatahes, tuleks siis mõistuse piiri jälgida. Ja sealhulgas lõpetada ka teiste asjade hinnanguliselt kommenteerimine ja kasutada oluliselt rohkem filtrit ja peenetundelisust, mitte tund end anonüümselt Delfi lehekülgedel lahmijana, kelle sõnad õhku kaovad. Lahendus olemas - sina said oma häda ära teha ja veega alla lasta. Aga need, kelle pihta sa neid päriselt, kontoriruumides, pillud - nemad ju mäletavad. Nemad on see ümbritsev audients ju? Ja mõned sõnad ei lähe iial meelest.
Küll aga arvan ma, et juuksuris ja kohvikus ja oma kodu eraldatusest võib rääkida kõigest, mis seltskonnale sobib ja pähe tuleb. Ajalooliselt on minul juuksuritega väga vedanud - mõlemad on nn minu tüüpi inimesed, kes on jutukad, rõõmsad ja sõbralikud, kuid samas väga intelligentsed inimesed, kellega ikka kannatab rääkida. Kahjuks olen ma kohanud ka selliseid iluteenindajaid, kel lisaks kehvadele professionaalsetele oskustele on puudu ka sõnaosavusest ja kliendiga käitumise skillidest. Niisiis, mina enda juuksureid hindan ning nendega saab alati ka ventileerida ja rõõme jagada.
Nüüd viimane kord juuksuris käies oligi käes aeg, kui mul oli juba korralik kõhuke ees ning juuksur küsis, kas võib õnne soovida. See, et ta küsis, on juba armas - paljud tõttavad ka lihtsalt palju küpsiseid söönud naistele kaela kukkuma. Ma ütlesin - jah, ning selle peale ütles ta - temale samuti! Nii et tuli välja - ta ootab samuti last. Ja siis oli meil jutlemist palju. Ja kui ma istusin, värv peas, selgus, et ümberringi olid noored naised, kellel juba sünnituskogemuskäes, ning ka nemad võtsid vestlusest julgelt osa. Seal kontekstis see mind üldse ei häirinud! Ei sünnitus- ega rasedusjutud :D Aga äkki ma olen nüüd seitsmenda kuu pealt arenenud, mine tea? Et olen nagu teemas sees? Mitte ei oska öelda. Igatahes on juuksur minust kuu aega kuskil nn taga, kuid ootab samuti poissi, ja kui palju aastaid me oleme rääkinud lastest ja laste saamisest? Näiteks oli temaga juttu sellest, et enne 30-aastaseks saamist küll mitte. Vähemalt temal. Nüüd oleme mõlemad kolmekümnendate teisel poolel. Ja kui minul on siin 10 aastat läinud aega, et asjad "korda" saada, seejärel üllatusega avastada - et nüüd on nii, siis temal oli nii nagu paljudel, kes mul siin tutvusringkonnas on - kohe, kui päevad ära jäävad, on asi selge. Ja nii see oligi. Õudselt lahe. Ära sai räägitud, mis haiglas keegi on, kui rõve on glükoositest (tema käib ka glükomeetriga ringi), kus asub platsenta ja kas tasulist ämmaemandat plaanime või ei. Nii et lisaks sellele, et sain värskendatud juuksed, vadistasime ka poole elu projektid ära :D
Kuna juuksur on mul ettevõtja ja mina tavaline kontoritoolinühkija, siis, on meie emapuhkusel olemine jne kõik hoopis teisiti planeeritud. Tema on samuti kuni kuu aega enne ikka tööl, seejärel kohaneb uue ilmakodanikuga ning lõpuks tuleb juba paari kuu pealt tööle tagasi, kuna ta ema saab last hoida mõned päevad nädalas. Ma pole kindel, kas minul selline plaan õnnestuks, nii et ma plaanin võtta maksimumi, mida riik sellises olukorras inimestele pakub, ja siis juba edasi vaadata.
See tuletab mulle meelde, et peaks võtma neid loenguid. Minu meelest on nad kogu aeg täis! Ja rasedate jooga? Või õigemini rohkem nagu vestlusgrupp?
Võib-olla seda viimast polegi vaja. Ma loen väga head rasedusaegset raamatut (mis ei ole Benjamin Spock "Teie laps" aastast 78), mille saatis mulle minu hea sõber ja number 1 toetaja laste saamisel raseduskingiks. Nüüd, kui ma unetusega vaevlen, võtan raamatu näppu ja proovin mitte kõva häälega naerda, et mees kõrval üles ei ärkaks.
Küll aga arvan ma, et juuksuris ja kohvikus ja oma kodu eraldatusest võib rääkida kõigest, mis seltskonnale sobib ja pähe tuleb. Ajalooliselt on minul juuksuritega väga vedanud - mõlemad on nn minu tüüpi inimesed, kes on jutukad, rõõmsad ja sõbralikud, kuid samas väga intelligentsed inimesed, kellega ikka kannatab rääkida. Kahjuks olen ma kohanud ka selliseid iluteenindajaid, kel lisaks kehvadele professionaalsetele oskustele on puudu ka sõnaosavusest ja kliendiga käitumise skillidest. Niisiis, mina enda juuksureid hindan ning nendega saab alati ka ventileerida ja rõõme jagada.
Nüüd viimane kord juuksuris käies oligi käes aeg, kui mul oli juba korralik kõhuke ees ning juuksur küsis, kas võib õnne soovida. See, et ta küsis, on juba armas - paljud tõttavad ka lihtsalt palju küpsiseid söönud naistele kaela kukkuma. Ma ütlesin - jah, ning selle peale ütles ta - temale samuti! Nii et tuli välja - ta ootab samuti last. Ja siis oli meil jutlemist palju. Ja kui ma istusin, värv peas, selgus, et ümberringi olid noored naised, kellel juba sünnituskogemuskäes, ning ka nemad võtsid vestlusest julgelt osa. Seal kontekstis see mind üldse ei häirinud! Ei sünnitus- ega rasedusjutud :D Aga äkki ma olen nüüd seitsmenda kuu pealt arenenud, mine tea? Et olen nagu teemas sees? Mitte ei oska öelda. Igatahes on juuksur minust kuu aega kuskil nn taga, kuid ootab samuti poissi, ja kui palju aastaid me oleme rääkinud lastest ja laste saamisest? Näiteks oli temaga juttu sellest, et enne 30-aastaseks saamist küll mitte. Vähemalt temal. Nüüd oleme mõlemad kolmekümnendate teisel poolel. Ja kui minul on siin 10 aastat läinud aega, et asjad "korda" saada, seejärel üllatusega avastada - et nüüd on nii, siis temal oli nii nagu paljudel, kes mul siin tutvusringkonnas on - kohe, kui päevad ära jäävad, on asi selge. Ja nii see oligi. Õudselt lahe. Ära sai räägitud, mis haiglas keegi on, kui rõve on glükoositest (tema käib ka glükomeetriga ringi), kus asub platsenta ja kas tasulist ämmaemandat plaanime või ei. Nii et lisaks sellele, et sain värskendatud juuksed, vadistasime ka poole elu projektid ära :D
Kuna juuksur on mul ettevõtja ja mina tavaline kontoritoolinühkija, siis, on meie emapuhkusel olemine jne kõik hoopis teisiti planeeritud. Tema on samuti kuni kuu aega enne ikka tööl, seejärel kohaneb uue ilmakodanikuga ning lõpuks tuleb juba paari kuu pealt tööle tagasi, kuna ta ema saab last hoida mõned päevad nädalas. Ma pole kindel, kas minul selline plaan õnnestuks, nii et ma plaanin võtta maksimumi, mida riik sellises olukorras inimestele pakub, ja siis juba edasi vaadata.
See tuletab mulle meelde, et peaks võtma neid loenguid. Minu meelest on nad kogu aeg täis! Ja rasedate jooga? Või õigemini rohkem nagu vestlusgrupp?
Võib-olla seda viimast polegi vaja. Ma loen väga head rasedusaegset raamatut (mis ei ole Benjamin Spock "Teie laps" aastast 78), mille saatis mulle minu hea sõber ja number 1 toetaja laste saamisel raseduskingiks. Nüüd, kui ma unetusega vaevlen, võtan raamatu näppu ja proovin mitte kõva häälega naerda, et mees kõrval üles ei ärkaks.
No comments:
Post a Comment