Minu laps sai rinda kuni 2 aasta ja 7 kuu vanuseni. Ma ise ei arvanud, et nii kaua seda teen, aga elu kujunes nii. Kasutasin erinevat tehnikat võõrutamiseks - väga aeglaselt ja kokku läks umbes aasta selle jaoks. Esialgu otsustasin nii aasta vanuselt, et plaanin anda, kaua on endale okei, kuna laps ise ie näidanud ühtegi märku võõrutamiseks. Ja mõtlesin, et kui 2 saab, nagu WHO soovitab, siis on hästi. Paar kuud sinna-tänna.
Kui ta oli poolteist, alustasime hoidjaga olemist paari tunni kaupa, seejärel pikendasime poole päeva peale ning nende olemiste käigus ei saanud ju rinda. Esialgu lõunauinakud ja õhtud ikka minuga. Seejärel võtsime igapäevase hoidja, kes oli terve tööpäeva juba lapsega, st pikendasime päeva tunni kaupa, ja siis suurendasime päevade arvu nädalas. Lõpuks harjus ka hoidjaga magama (vankris jalutades või seisvas) ning see periood kestis oma 4 kuud. Kuni lõpuks hakkasime harjutama väikesesse hoidu, kus juba oli vaja ka täitsa magada omaette. Kaisulooma tähtsus suurenes. Rinna võtmise arv vähenes ja osatähtsus kahanes. Hakkasin kandma kinniseid kleite, lapsele selgitama, et ei saa igal pool ja igal ajal rinda, mõnikord oli külm ja mõnikord oli hea mõte, et lähme koju, seal teeme. Kodus ja minuga oli endiselt nõudmise peale tiss, kuigi ma ise juba ammu ei pakkunud. Siiski parim lohutus, ravi kukkumisele vm oli alati ema rind. Lastehoius unega probleeme ei olnud, õhtuti ammu olid märgid sellest, et vajas rinda, kuid keeras ise magama. Oma isale sünnipäevaks, st samal õhtul, avaldas soovi hoopis isa kõrval magada. Öösel muidugi toodi nuttev laps mulle kaissu (nautisin seni omaette magamist), kuid jah, märgid olid olemas. Ja see oli veidi enne hoidu. Ta oli aru saanud, kuidas käib uinumine. Paralleelselt rääkisin talle umbes pool aastat, et ta ikka vaataks, kas piima tuleb, sest kui ta saab suuremaks, siis ta enam ei vaja piima. Ta mõnikord ise ütles mulle isegi - las ma vaatan, emme, kas tuleb veel piima. Ja mõnikord, võtnud vaid sõõmu, teatas: siin on nüüd otsas.
Ahjaa, kaks juhtumit koos minuga ka, kus ta ei jäänud rinnaga magama: 1) poolteiseaastaselt tekkis tunne, et on rinnast võõrdunud, kui vaid nuttis ega võtnud, sii skussutasin unne, nutuga jäi; 2) umbes 2-aastaselt, kui ta lõi kehvasti enda huule ära, nii et oli raske jääda, siis uinus süles ja nuttis.
Igatahes suured elumuutused lapse jaoks siis aasta jooksul iga paari kuu tagant ja lastehoidu jätmisest ja rinnast võõrutamise kuupäevani oli umbes 5 nädalat. Käisin nimelt paaril välisreisil, neist esimene 1 öö ja teine 2, lühikese vahega. Ja selleks hetkeks ei olnud ka rinnas enam seda rasket tunnet, kui keegi piima ära ei "võta" - ma pole proovinud isegi, kas tuleb või ei, aga on olnud okei, alguses võib-olla veidi raske rindadel. Koju tulles ütlesin lapsele, et mina sain sõnumi, et tema on nüüd suur poiss, ja piim jäi maha ja tissud kibedad. Ta vaatas, aga ei proovinud ja uskus. Tahtis mitu korda vaadata veel, ütlesin, et tissudel on kahju, et enam ei saa piima anda ja nüüd nad on valusad (veidi olidki ju). Igatahes ühtegi nuttu, draamat või kiskumist siiani ei ole saabunud.
Mul umbes mõned päevad oli endal nostalgia ja väga kahju. See lähedustunne ja vajamine. Et olen supermom ja keegi ei suuda seda pakkuda, mida mina. Ühel ööl (sest öösel on nad kõige armsamad) ma isegi nutsin veidi, kui teda kaisutasin. Nüüd on siis nii ja enam pole tagasipöördumist. Ja mul on sellega okei.
Nüüd ootan vaid enda keha taastumist, oma hormoonide taastumist ja normaalse päevakava taastumist. Põhjus, miks ma seda tegin, oligi peamiselt endast tulenev: oma hormoonid korda saada, kuna olen diabeetik. Nad räägivad, et nii pool aastat võtab aega, et näha, kuidas see kehale mõjub. Rindadele, rasvaprotsendile, ja hormoonide tasakaalule. Lähen siis arstile seda kõike kontrollima.
Mu poeg sai rinda viimati hommikul kell 7, 2 aasta ja 7 kuu vanusena (8. kuu hakkas jooksma täpselt järgmisel päeval). Ma olen väga rahul ja uhke selle üle, et nii kaua vastu pidasin.
Kui ta oli poolteist, alustasime hoidjaga olemist paari tunni kaupa, seejärel pikendasime poole päeva peale ning nende olemiste käigus ei saanud ju rinda. Esialgu lõunauinakud ja õhtud ikka minuga. Seejärel võtsime igapäevase hoidja, kes oli terve tööpäeva juba lapsega, st pikendasime päeva tunni kaupa, ja siis suurendasime päevade arvu nädalas. Lõpuks harjus ka hoidjaga magama (vankris jalutades või seisvas) ning see periood kestis oma 4 kuud. Kuni lõpuks hakkasime harjutama väikesesse hoidu, kus juba oli vaja ka täitsa magada omaette. Kaisulooma tähtsus suurenes. Rinna võtmise arv vähenes ja osatähtsus kahanes. Hakkasin kandma kinniseid kleite, lapsele selgitama, et ei saa igal pool ja igal ajal rinda, mõnikord oli külm ja mõnikord oli hea mõte, et lähme koju, seal teeme. Kodus ja minuga oli endiselt nõudmise peale tiss, kuigi ma ise juba ammu ei pakkunud. Siiski parim lohutus, ravi kukkumisele vm oli alati ema rind. Lastehoius unega probleeme ei olnud, õhtuti ammu olid märgid sellest, et vajas rinda, kuid keeras ise magama. Oma isale sünnipäevaks, st samal õhtul, avaldas soovi hoopis isa kõrval magada. Öösel muidugi toodi nuttev laps mulle kaissu (nautisin seni omaette magamist), kuid jah, märgid olid olemas. Ja see oli veidi enne hoidu. Ta oli aru saanud, kuidas käib uinumine. Paralleelselt rääkisin talle umbes pool aastat, et ta ikka vaataks, kas piima tuleb, sest kui ta saab suuremaks, siis ta enam ei vaja piima. Ta mõnikord ise ütles mulle isegi - las ma vaatan, emme, kas tuleb veel piima. Ja mõnikord, võtnud vaid sõõmu, teatas: siin on nüüd otsas.
Ahjaa, kaks juhtumit koos minuga ka, kus ta ei jäänud rinnaga magama: 1) poolteiseaastaselt tekkis tunne, et on rinnast võõrdunud, kui vaid nuttis ega võtnud, sii skussutasin unne, nutuga jäi; 2) umbes 2-aastaselt, kui ta lõi kehvasti enda huule ära, nii et oli raske jääda, siis uinus süles ja nuttis.
Igatahes suured elumuutused lapse jaoks siis aasta jooksul iga paari kuu tagant ja lastehoidu jätmisest ja rinnast võõrutamise kuupäevani oli umbes 5 nädalat. Käisin nimelt paaril välisreisil, neist esimene 1 öö ja teine 2, lühikese vahega. Ja selleks hetkeks ei olnud ka rinnas enam seda rasket tunnet, kui keegi piima ära ei "võta" - ma pole proovinud isegi, kas tuleb või ei, aga on olnud okei, alguses võib-olla veidi raske rindadel. Koju tulles ütlesin lapsele, et mina sain sõnumi, et tema on nüüd suur poiss, ja piim jäi maha ja tissud kibedad. Ta vaatas, aga ei proovinud ja uskus. Tahtis mitu korda vaadata veel, ütlesin, et tissudel on kahju, et enam ei saa piima anda ja nüüd nad on valusad (veidi olidki ju). Igatahes ühtegi nuttu, draamat või kiskumist siiani ei ole saabunud.
Mul umbes mõned päevad oli endal nostalgia ja väga kahju. See lähedustunne ja vajamine. Et olen supermom ja keegi ei suuda seda pakkuda, mida mina. Ühel ööl (sest öösel on nad kõige armsamad) ma isegi nutsin veidi, kui teda kaisutasin. Nüüd on siis nii ja enam pole tagasipöördumist. Ja mul on sellega okei.
Nüüd ootan vaid enda keha taastumist, oma hormoonide taastumist ja normaalse päevakava taastumist. Põhjus, miks ma seda tegin, oligi peamiselt endast tulenev: oma hormoonid korda saada, kuna olen diabeetik. Nad räägivad, et nii pool aastat võtab aega, et näha, kuidas see kehale mõjub. Rindadele, rasvaprotsendile, ja hormoonide tasakaalule. Lähen siis arstile seda kõike kontrollima.
Mu poeg sai rinda viimati hommikul kell 7, 2 aasta ja 7 kuu vanusena (8. kuu hakkas jooksma täpselt järgmisel päeval). Ma olen väga rahul ja uhke selle üle, et nii kaua vastu pidasin.
