Kiidukuked ja karma

Kirjutan siin täitsa ausalt ja südamest, nii et vahel on väga valus kuulata, kui keegi ikka veidi nagu uhkustab oma lapse "edu"sammudega. Ma olen seda meelt, et nii ei peaks. Esiteks iga laps kasvab ju omas tempos ja vanemate tegemine või mittetegemine siin võib, aga ei pruugi mõjutada. Noh et kas võimlen või ei võimle, laulan või ei laula jne. Mõni laps isegi ei keera selles vanuses, kui teine juba istub jne. Ma olen vahel tundnud, et keegi ütleb "meil KÜLL" ja "kas teil IKKA VEEL EI...". Natuke selline mulje jääb, et on kas harimatus või kiidukukendus. Tahaks küsida, aet kas kodus ei õpetatud, et kiitlemine pole ilus? Aga teine asi - karma. Kui liiga palju kired, siis järgmine hetk kuskilt ka põrud. Nii et ma proovin anda ülevaadet ilma võrdluseta, sest mu laps pole kellestki parem, aga ta on parim, kes meil on. Ja ma ise ka ei kavatse teda võrrelda.

Psühholoog ütles, et kui ta midagi saaks soovitada lapsevanematele, siis seda, et nad oma lapsi ei võrdleks. Väga palju hingetraumasid jääks olemata! Noh, et vaata, naabripoiss nii (ilusti, hästi jne) sõidab jalgrattaga, aga sina (oled saamatu, ei oska jne). Selles stiilis. Eeskujuks võib küll tuua, aga väga teadlikult peaks sõnastama.

Lõpetuseks ütleks teistele ka, et kui tundub, et kellelgi on kõrval imelaps, keda ema ainult kiidab küll muinasjutuliselt ise magama jäämise, küll aina kiirema arengu eest (minu laps juba räägib, kuigi tegelt ütleb EMM nagu kõik teised beebid, ja juba loeb, kuigi tegelt võttis niisama raamatu kätte, ja kakab potti, kuigi enne 2 a neil ei ole sellega mingeid seoseid) ja endale jääb aega joogat teha, juuksuris, ripsmetes ja mani-pedis käia, siis uskuge mind - neil on tegelt äkki midagi muud halvasti. Mine tea, äkki on nad lapse saanud kompentsatsiooniks mõnele kompleksile, suhte päästmiseks või et veel ei peaks tööle minema, sest riik ju maksab emapalka. Ning veelgi enam, suur kadedus või mingi muu puudujääk sunnib neid aina kõvema häälega teavitama, kui andekad, ilusad ja targad nende lapsed (või nad ise on, sest noh andekad lapsed sünnivad andekatele vanematele), et keegi kuuleks. Äkki nende mees pole toetav? Võib-olla pole vanavanemaid, kellele laps jätta? Või ehk on unetus ja kurnatus nii suur, et ilma kiitlemata ei tunne, et oled midagi teinud. Ehk on nad stressis, sest nende 3-kuuselt ideaalselt (mis kellele) maganud beebi magab nüüd halvasti nagu meil, või hoopiski loobus tissist, ja sellest on kahju, või siis hoopis on mingi potistreik või mingi muu tagasilöök, mis ema ego murendab. Või on laps järjest haige, ja ta teab, et on tassinud teda teab kuhu, aga ikka on teised süüdi? Ning muidugi, asi võib olla ka selles, et on tehtud "liiga palju lapsi" ehk enda jaoks enam aega pole ja siis on hea teisi süüdistada, kuidas neil on "kerge". Isekeskis oleme arutanud, et kuidas seda üldse võrrelda saab. Et näiteks mitu tervet last on üks puudega laps ja kui raske peab puue olema, et mõni 1+ ehk siis 2-3-4-5 lapse ema sulle aegajalt ei nähvaks et mis sul viga, sul on ju PUHKEKODU! Ma ütleks selle peale, et jah. On küll. Täielik luksus. Ja sul oli ka siis, kui sul ainult üks laps oli. Aga nüüd on sul neid rohkem ja mina selles küll kuidagi süüdi ei ole. Sinu elu, sinu valikud, sinu lapsed ja sinu mees. Ja sinu aastad.

Mina olen piisavalt reisinud, pidutsenud, joonud, tööd teinud ja kasulapse kasvatamises osalenud (veel 3 aastat ja ta on täisealine). Ma arvan, et üks puhkekodu sarnane beebielu kulub mulle väga ära!

Seitse!

Õnnenumber, eks? Meil sai 7 kuud täis. Eile. Mõtlesin, et kuna sain rasedusest nii 2 kuu pealt teada, siis tegelikult ootasin teda 7 kuud (+2 nädalat üle, eks) ehk sama kaua on ta nüüd siin olnud. Ja kui ma eelmisel aastal peale rasedusest teadasaamist hakkasin kohe tegutsema, siis aeg lendas ainult, aga nüüd on veel kiiremini läinud. Ja mida vanemaks saan, seda kiiremini päev juläheb. Ehk siis - need päevad muutuvad sekunditeks ja kuud päevadeks ja aastad nädalateks. Kümme aastat on nagu aasta ja enne, kui ma aru saan, olen juba vana. Kui mul suur nostalgia tuleb, siis vahel mõtlen ikka, et äkki näen ikka oma lapselapsi ka.

Kuna oli megailus ilm, siis käisime seekord tähistamas vanavanemate juures. Ikkagi terve pere koos.
Saime sügisesi fotosid oma 7-kuusega ning kõik lapselapsed said ka pildile. Vanaema oli väga rõõmus eriti!

Tänaseks Marvin siis oskab peale roomamise (nädal enne 6k) juba üsna kenasti istuda (nädal enne 7k) ja ka toe najal seista (3 päeva enne 7k - ühtlasi on see ka lemmikmeelelahutus), paar sammugi teeb nii. Kiirelt õpib peale kukkumist, et peab käsi ja tagumikku maandumiseks kasutama. Muidugi pole selline seismine eriti "lahe", kuigi paljud oleks õnnelikud ja uhked. Muidugi oleme, aga see tähendab et nii vara juba tuleb asju riiulitelt ära panna ja ümber organiseerida! Samal ajal, kui ma seda kirjutan, on ta juba avastanud läikiva köögiahju ukse (meil see vanas stiilis ehk mitte silma- vaid põlvekõrgusel), kust sai kätte nõuderäti, ning ka kamina, mille klaasist ukse tagant paistab palju huvitavat (ehk sodi, mida ma pole põletada jõudnud), ja kust ta sai kivist teravate äärtega küünlaaluse (see alus on minu arvates kamina värvi, ehk suht kamuflaaž, aga last ikka ära ei peta).

Hambaid on endiselt kaks, aga ülemised valutavad vist, sest nuttu on mõni öö iga tunni tagant ja siis endiselt aitab vaid tiss. Samas ei ole ma piisavalt kogenud, et osata vaadata, kas ige on paistes. Ja ega ta ei lase ka. Vahel öösel peale sööki pistab mu näpu endale igemete vahele, aga see on ka kõik. Külma lutiga ei oska midagi teha ja palavikku, köha ega nohu pole ka siiani olnud (ptüi ptüi ptüi). Seega, jääb üle oodata.

Unega on juba eelmisest lõigust lähtuvalt nii nagu on. Ma enam ei jõua üles kirjutada, millal ta ärkab ja kui palju kordi me keerame voodis (meil on pesa, kus saab 360 kraadi end keerata ja beebivoodi on ühendatud suurega, nii et ruumi jagub), aga üldiselt ma magamata pole. Kui siis äkki nendel hommikutel, kui poja ärkab mingil põhjusel 6 paiku. Suure pingutusega (teeseldes magamist ja mitte suheldes) saan vahel läbi nõnda, et tunnike läheb puselemisele, aga siis edasi magab jälle veidi. Muidugi suht trammi alt tulnud tunne on sel päeval. Aga ei, muidu ei kurda. Olen harjunud selle magamisega nii ja veel ei kiirusta kõikvõimalike unekoolide ja asjadega. Need kõik on muidugi tehtavad, aga see nõuab ka minult pingutust ja ma olen vist laisk ja kade, mitte ei raatsi teda oma voodisse veel panna. Tahan seda nohisevat nina oma rinnal ja väikeseid varbakesi keisrihaaval tunda.
Samas on uus asi see, et ei ta ei taha väga hästi nii kergesti enam tissiga magama minna, vaid on vaja keerutada. Sageli nutuni välja, ilmselt õpib magama jäämist. Vaesekesel see nii kergesti ei õnnestu veel ja eks ajabki nutma!

Söömine on meil hetkel suurim väljakutse, sest kuigi kuu aega juba olen teemaga tegelenud, siis endiselt meil see pole hindele viis pluss. Ma ei leia ka, et ma peaks lapsele toitu sisse suruma, kui ta siin ei nälgi. Eks ole näha, kuidas hakkab olema meil see kaaluiive ja vitamiinide seis, et kas saab piisavalt toitaineid jne. USAs öeldakse, et food before one is just for fun, nii et arvestades, et inimene pole ju elus peale piima midagi neelama pidanud, on täitsa okei, et kogu tema organism reageerib sellele söömisele.
Kakad rohelised, nägu püreene ja näputoit mööda tuba laiali kokkuvõtvalt. Isegi mingi nahalööve tuli väike, aga täpselt ei ole teada, millest - vist äkki kiivist, sest seda ta pole varem saanud. Ma muide cave'isin, ka kuigi soetasin selle aurutamise-püreestamise masina, siis sellest hoolimata võtan poest neid Ella köögi tuubikesi. Et kas talle need maitsevad. Sest äkki minu tehtud asjad on halva maitse või tükkidega. AGa mulle tundub, et pigem on probleem lusikaga söömises, mitte üldiselt söömises. Sest käega võtab asju ja paneb suhu palju parema meelega.

Lobiseb ka mõnusalt juba. Jutustab, häälitseb ja ütleb umbluu. Või midagi sarnast. Vile on hele ja huilged ka, ning nutt on iga väikse frusa peale. Beebielu on ikka raske!

Aga minu emmehetk sai nüüd läbi, sest poja kukkus (jälle) peaga põrandale ning vajab tähelepanu. Ilmselt ka veidi püreed. Või tissi. Jah, tissi.

Ahjaa. Me lähme õue. Istumiskäru vahetasime ära ja see sobib pojale paremini. Meil on küll ilmatu raske ja suur käru, mis minu diastaasiga kõhule tõstmisega iga kord karuteene teeb seljast rääkimata, sopastest riietest hoopiski mitte, aga ma saan õues olla ja värsket õhku hingata! Poja aga läheb mõnusalt magama ja teeb oma ühe tsükli und seal ära :) Progress!

Magamisest ... jälle.

Iga kord, kui arvan, et olen nipi kätte saanud, muudab beebi midagi. Ja seda rääkisid mulle kõik, üks targem kui teine. Nii hull see asi siiski pole, kuna otseselt halvemaks pole midagi läinud ja stressi tekitab see magamise värk järjest vähem. Julgen õue minna, välja minna, varieerida unesid jne. Ainus, mida ma endiselt ei saa teha, on õhtused väljaskäimised, kohe seletan. Ja etteruttavalt, seda polegi mulle praegu vaja, nii et "vaesekesena" ma end ei tunne. Ma olen elus käinud nii kinos kui ka klubis, vast kannatan ära see paar aastat ilma kokteiliklaasita näpus ja öiste filmide/kontsertideta.

Pea et nädal on 7. kuu täitumiseni ja meil on siin uned tagasi nagu beebieas, iga tsükli järel peab pikendama. Kui vahepeal nii 2-3 korda ärkasin öösel (täpsustan, serveerisin söögi, ise poolunes), siis nüüd isegi kella vaatamata tean, et ärkan nii 5-6 korda vähemalt ja õhtul magama jäämiseks kulub oma 3 tissivisiiti, et päriselt sügavasse unne jääks.

Seda viimast päris pikalt juba, süüdistan omas peas hambaid, midagi meenub ka eelmisest hambarallist, et kaka roheline kõigepealt, seejärel tusatuju ja siis öised kriisked.

Muidugi röökimine ja kriiskamine on nii koleda varjundiga sõnad, ma ikkagi ütleks, et nutab. Sest tal vaesekesel on valus. Põhiliselt ärkab läbi une nuttes ja siis on juba päris raske magama saada. Sageli pean kussutama, sülle võtma ja isegi püsti tõusma. Selle kõige juures pean ma ise üllatavalt hästi vastu, aga ma olen alati kehv magaja olnud. Ju siis olen harjunud.

Üks põhjus ärkamisele on kindlasti ka lisatoit, millega tutvust teeme siin. Et ma ei saanud aru, mis seda rohelist kakukest põhjustab, arvasin, et söök pole teema. Ostsin isegi poe oma (oh rongaema), et testida, kas see läheb. No neil on maitsed-kogused-vahekorrad nii sobivaks timmitud, et kui on õuna-porgandi-pastinaagi püree, siis see on vaata et magusamgi kui mõni marjatuub. Muidugi sõi! Ja kui on brokkoli (kibe) ja herne (neutraalne) maitse pirniga (magus) enamuses ära tapetud, siis läheb ka! Aga peaasi et sööb ja mitte vastumeelselt. See söömine kui tegevus on talle igatahes rõõmustav.

Ja lisaks jätkuv unesegaja - uued oskused. Pidime eemaldama voodilt topeltmadratsi, et kui kukub ükskord, siis vähemalt madalamalt. Vaibad on ka kummalgi pool ääres ja endiselt ehitan barrikaade, et öösel läbi une ei roomaks kuskile, kui ma äkki maha magan. Väga tihti ärkab tegusalt roomates, aga siis peaga läbi une vastu kõva voodi otsa (järgneb hale kisa) ja vahel hakkab mägironimist teostama üle patjade ahelmäestiku. Nutt tuleb siis sellest, et ma teda takistan. Kui selleks hetkeks, pole ärganud, siis oma nutu peale aga küll. Järgneb tõsine magamaminekuralli jaälle... otsast peale.

Keegi ütles ka, et mida varem need oskuse on, seda pikemalt rikuvad und. No meil on tõesti varakult mõned asjad, ehkki me pole ainsad. Ja kuna iga laps areneb omas tempos, siis ei pea ma paslikuks ka kiidelda. Et meie laps "juba ammu" jne. Nagu üks mu tuttav, keda ma pole 10 aastat näinud, nüüd lapse saanuna pidas vajalikuks teatada, kuidas 3-kuuselt tulid hambad umbes ja 9-kuuselt kõndis. Mulle pole see info vajalik ja mida on sul üldse tõestada vaja?

Nii et magamised. 45-minutiliste tissipauside ja läbi une ronimistega on minu ööd praegu. Ei, ma ei ole väga väsinud, aga kasutan hetkel juhust küll, et saaks pikutada koos lapsega!

Aeg lendab tõesti - juba lisatoit

Juba 28 nädalat täis tänase seisuga. Ja laps areneb iga päev, lausa lust vaadata! Kui me alustasime esimesel söögikorral lisatoiduks püreega, siis nüüd olen näputoitumise teed läinud. See termin on üsna uus minu meelest, st ka vanasti anti ju lapsele midagi pihku, et lutsuta ja söö, aga mina ei teadnud, et see nii kontroversiaalne on. Et paljud seda ei tee. Ja et sellel on oma terminid nagu "pinsetihaare" (pincer grip) ja asjad. Ja raamatud. Aga nii on!
Ja seetõttu imestasingi, et kuidas paljud seda loomulikuks ei pea, nähtavasti meie perekonnas ja tuttavate-sõprade seas olen seda piisavalt palju näinud, et sellest mitte eraldi numbrit teha. Mida ma aga arutledes juurde kuulsin ja lugesin ka, et neelamine ja söömine ongi erinev näputades ja püreetades. Et seal on point. Sest see, et laps endale asju kurku võib tõmmata jne - seda pean ju igatahes jälgima. Ja et ei oleks väiksed tükid... see on umbes sama elementaarne, nagu et sa ei anna oma lapsele kilekottidega mängida (kuigi pahatihti annan ka ise mähkmelapipaki kätte).
Nii et jah, ma olen nüüd mitu asja süüa proovida andnud ja nagu me beebiemmede seas ikka armastame korrutada - üks suur pluss on see, et saan ise ka midaghi teha, sellal kui laps on hõivatud. Ja minu jaoks on see olulisem kui vaev, et pean pärast lapse ja põranda ära koristama. Ühtlasi meeldib mulle, et ta saab vaadata, kuidas ma köögis toimetan. Ma loodan, et kunagi ta siis saab aru, et toit ei tule külmkapist ega poest, vaid seda tehakse. Kunagi pole vara alustada seega! Ahjaa. Eeldus on, et laps suudab sirgelt olla toitumise ajal. Seal söögitoolis ta suudab olla ehk siis tugede abil. Ise veel istuda ei suuda ega istuma ajada, aga harjutab!
Oleme nii paar nädalat nüüd on ja off proovinud kõike, peamine eesmärk on siiski maitsetega ja konsistentsiga tutvuda, põhitoiduks veel rinnapiim. Mulle sobib.
Me oleme proovinud kõrvitsat, suvikõrvitsat, brokkolit, türgi uba, lillkapsast, kurki, keedu- ja toorest porgandit, avokaadot, ahjuõuna ja virsikut. Siiani brokkoli, lillkapsas ja suvikõrvits ei meeldinud. Tahaks bataati ja kartulit anda, samuti sparglit köögiviljadest. Peet, tomat ja kaalikas jäävad hiljemaks. Toorest õuna ei anna ka veel ja ploomi ka mitte, aga mõlemad on püreekujul olemas, et kui vaja kõhtu lahtistada, saab sügavkülmast kohe võtta.
Lurr-toitu võime ka ju harjutada millalgi või siis hoopis tükilisemat putru. Sest millalgi peab ta õppima ise ju lusijaga ja kahvliga ka sööma. Ma olen segaduseks valmis :D
Aga lahe on vaadata, et kui laps panna söögitooli, siis ta kohe teab, mis hakkab toimuma! Ja nõuab süüa. Seda ma saan aru valjemast väljendusest. Lusika olen ka kätte andnud, sellega peksab vastu lauda. Aga juba jah oskab jälgida, mis teda huvitab - ma ausalt ei kasuta veel väljendit nõuab. Pigem, et meeldib ja tahaks. Ma ei tea, kas ta oskab nõuda.
Aa ja mina ei ole veel aru saanud, millisesse koolkonda kuulub Eesti, et rinnapiim ette ja siis lisatoit järgi või siis vastupidi, lisatoitu ja siis rinnapiim peale. Mina ise kasutan hoopis varianti et nn vahepeala. Eks kui hakkab päriselt mingeid koguseid sööma, siis saab juba otsustada.
Mis teie kogemus on?