Tööl on enne koju jäämist väga huvitav. Peamiselt mõtled sa ikka sellele, et saaks kõik asjad tehtud ning keegi ei jääks sind mäletama kui raseda ajuga naist, keda peale lapse eostamist enam midagi ehuvitanud. Sest Eestis teatavasti säilitatakse ju töökoht ning oleks tore siia tagasi naasta teadmisega, et sind tegelikult ka oodatakse. Mitte nii nagu meil ühe naisega läks - keegi ei oodanud. Ja siis ta tuli ikka tagasi. Ja ongi õudne temaga koos töötada - täpselt nii, nagu kartsin.
Teisest küljest on huvitav jällegi, sest inimesed ju arvestavad, et sa lähed ära. Seega, saabuvad kõiksugu nõuanded, seejärel ka craigslist stiilis teadaanded, kellel mida üle on (vann, söögitool, mähkimislaud - anything?). Mitte et ma praegu suudaks selle peale veel mõelda - ma pean siin enda tööeesmärkidega ühele poole saama ning eelarved, kokkuvõtted ja kvartal 4 plaanid ei lähe kokku nunnude lastenimede, sünnitusplaani ja mis värvi tapeeti osta teemadega.
Nii, sünnitus. "Kas sa plaanid seda v teist tüüpi...." - you lost me. Ma ei ole jõudnud mõelda sinnamaani, et kas ma sünnitan vette, voodis, selili, istuli või kes kurat veel teab mis õudseid variante veel valikus on. Ma arvan, et ma pole jõudnud isegi selleni, ET ma pean ISE sünnitama. Veel vähem oskan ma vastata küsimusele, KES on minuga sünnitustoas on. Ja et see on hirmus kasulik, kui mees ikka ka kaasas on. Sest see, teine või kolmas inimene nii arvab. Hellõu, see on nii kauge teema? Las ma ENNE kohanen sellega, et mul üldse kõht ees on? Ta veel ei ole nii suur, et ma seda pidevalt ära ei unustaks.
Ja palun - sünnitusjärgne depressioon? Nii nagu mind ei huvita praegu sünnituse üksikdetailid a la verekadu, keisri vajalikkus, ja teiste inimeste võrdlevad kommentaarid, ei huvita mind ei peale sünnitust kiiresti salenemine, millised armid on, kust kõik õmmelda võib ning kas hemorroidid lähevad ära. Ning veel vähem tahan praegu teada saada sellest, et võib ka tulla depressioon. Laske ma palun ISE jõuan enda mõtetega sinnamaani. Et ma ennast suudaks ette valmistada. Ja siis ma alles teen oma uurimistöö, küsin üle, kui seda ISE vajalikuks pean, ning usaldan eelkõige ennast ning arste. Senini on see mul lasknud elus päris kaugele jõuda ning ma olen õppinud, et nii toimib MULLE. Justnimelt, sest see on MINU rasedus, MINU sünnitus ja MINU laps.
Võrdlus on kohatu. Sama kohatu nagu igasugune inimeste ja kehade võrdlus. Või kuidas teile meeldiks, kui ma tuleks rääkima teile enda vagiinast, sealselt karvakasvust või hoopis hakkame oma meeste peeniseid võrdlema? Palun - ei. Jäägem normaalseteks inimesteks palun.
Teisest küljest on huvitav jällegi, sest inimesed ju arvestavad, et sa lähed ära. Seega, saabuvad kõiksugu nõuanded, seejärel ka craigslist stiilis teadaanded, kellel mida üle on (vann, söögitool, mähkimislaud - anything?). Mitte et ma praegu suudaks selle peale veel mõelda - ma pean siin enda tööeesmärkidega ühele poole saama ning eelarved, kokkuvõtted ja kvartal 4 plaanid ei lähe kokku nunnude lastenimede, sünnitusplaani ja mis värvi tapeeti osta teemadega.
Nii, sünnitus. "Kas sa plaanid seda v teist tüüpi...." - you lost me. Ma ei ole jõudnud mõelda sinnamaani, et kas ma sünnitan vette, voodis, selili, istuli või kes kurat veel teab mis õudseid variante veel valikus on. Ma arvan, et ma pole jõudnud isegi selleni, ET ma pean ISE sünnitama. Veel vähem oskan ma vastata küsimusele, KES on minuga sünnitustoas on. Ja et see on hirmus kasulik, kui mees ikka ka kaasas on. Sest see, teine või kolmas inimene nii arvab. Hellõu, see on nii kauge teema? Las ma ENNE kohanen sellega, et mul üldse kõht ees on? Ta veel ei ole nii suur, et ma seda pidevalt ära ei unustaks.
Ja palun - sünnitusjärgne depressioon? Nii nagu mind ei huvita praegu sünnituse üksikdetailid a la verekadu, keisri vajalikkus, ja teiste inimeste võrdlevad kommentaarid, ei huvita mind ei peale sünnitust kiiresti salenemine, millised armid on, kust kõik õmmelda võib ning kas hemorroidid lähevad ära. Ning veel vähem tahan praegu teada saada sellest, et võib ka tulla depressioon. Laske ma palun ISE jõuan enda mõtetega sinnamaani. Et ma ennast suudaks ette valmistada. Ja siis ma alles teen oma uurimistöö, küsin üle, kui seda ISE vajalikuks pean, ning usaldan eelkõige ennast ning arste. Senini on see mul lasknud elus päris kaugele jõuda ning ma olen õppinud, et nii toimib MULLE. Justnimelt, sest see on MINU rasedus, MINU sünnitus ja MINU laps.
Võrdlus on kohatu. Sama kohatu nagu igasugune inimeste ja kehade võrdlus. Või kuidas teile meeldiks, kui ma tuleks rääkima teile enda vagiinast, sealselt karvakasvust või hoopis hakkame oma meeste peeniseid võrdlema? Palun - ei. Jäägem normaalseteks inimesteks palun.
