Alustasin uut vanemateblogi, sest ma olen nii laisk, et ma ei viitsi guugeldada teiste omasid ning nagu ütleb ka psühholoogia 1-0-1, ei ole mõtet end teistega võrrelda - nii saad sa ainult õnnetuks.
Nii nagu pole vaja muretseda, ette mõelda liiga kaugele (mitte segamini ajada planeerimisega, mis, eriti vanemanduses, on väga oluline oskus) ega seada endale liigseid ootusi-lootusi.
Minu situatsioon on siis selline, et olen täiesti trendikohane keskmise rootsi esmasünnitaja vanuses naisterahvas, kes saab esimese lapse 36-aastaselt. 36 on uus 26.
Nii et võite ette kujutada, et kõik minu nooremad kolleegid, kes samal ajal pere planeerivad, omavad olulistes kordades suuremat munasarjavaru ning ka energiat.
Aga ma loodan, et mul on 10 aastat rohkem kogemust kui mõnel neist.
Ja eriti loodan ma seda, et need 10 aastat kõrvalt jälgimist nii meie suguvõsa kui ka sõprade lapsi aitavad mul mitte üllatuda mõne asja peale ning mitte end võrrelda taas üleliia. Sest kõik on erinevad.
Aga ma muidugi salaja loodan ka, et saan öelda mingite asjade puhul, et ma teadsin - et ma kunagi nii ei tee! Ja vaata, ei TEINUDKI!
Muidugimõista on mulle juba selgeks saanud, et kuna ma olen "10 aastat maas", siis ei saa ma iial sama targaks nagu mu sõbrad, kes juba lapsi mitmendasse klassi saadavad. Sest nad on minust alati ees.
Mul on endale hea uudis: see on mulle sügavalt ükskõik.
Nii et kui ma guugeldan ükskõik mida lollakat (ka teie võite selle katse teha), siis sellele leidub alati pikem vestlus Delfi Naistekas või Perekoolis ning ma olen teinud endale missiooniks mitte kunagi neid linke avada.
Õnneks oskab google minuga ka inglise ja rootsi keelt rääkida, nii et ma ei pea alati eesti keeles otsinguid sooritades traumat saama. Sest - kui sul on mure, miks sa veel arvutis midagi kirjutad? Mine arsti juurde või räägi kellegi INIMESEGA!
Sellest, kuidas ma alles poolel teel muidugi selleni olen, et lapsevanemaks saan, lähiajal täpsemalt.
Sest ma olen nimelt alles rase ja kipun unustama, et rasedusega mõttevõime (või kuidas see täpne väljend on - ajumaht?) - kahaneb 20%. Keegi tark ütles nii. Ma pole kindel, mille alusel, aga ma olen õppinud - kui ütleb seda keegi, kes on sinu ametikohast kõrgemal, siis sa ei vaidle. Lihtne Põhja-Korea põhimõte - sina vaid ja kulpi löömas!
Ehk siis tänane seis - rase. Alles teatasin sugulastele. Ja mul on üks hindamatu kogemus - olen ka kasuema. Ning kui patroniseerivalt saab mulle otsa vaadata, et sa ei tea ju sünnitusest midagi - siis lapse eest hoolitsemisest ja tema muredest tean ma küll. Nii nagu ka haigustest, jonnidest, mähkmevahetusest ja vaidlustest ja kodutülidest, mis lastega seoses tekivad.
Nii nagu pole vaja muretseda, ette mõelda liiga kaugele (mitte segamini ajada planeerimisega, mis, eriti vanemanduses, on väga oluline oskus) ega seada endale liigseid ootusi-lootusi.
Minu situatsioon on siis selline, et olen täiesti trendikohane keskmise rootsi esmasünnitaja vanuses naisterahvas, kes saab esimese lapse 36-aastaselt. 36 on uus 26.
Nii et võite ette kujutada, et kõik minu nooremad kolleegid, kes samal ajal pere planeerivad, omavad olulistes kordades suuremat munasarjavaru ning ka energiat.
Aga ma loodan, et mul on 10 aastat rohkem kogemust kui mõnel neist.
Ja eriti loodan ma seda, et need 10 aastat kõrvalt jälgimist nii meie suguvõsa kui ka sõprade lapsi aitavad mul mitte üllatuda mõne asja peale ning mitte end võrrelda taas üleliia. Sest kõik on erinevad.
Aga ma muidugi salaja loodan ka, et saan öelda mingite asjade puhul, et ma teadsin - et ma kunagi nii ei tee! Ja vaata, ei TEINUDKI!
Muidugimõista on mulle juba selgeks saanud, et kuna ma olen "10 aastat maas", siis ei saa ma iial sama targaks nagu mu sõbrad, kes juba lapsi mitmendasse klassi saadavad. Sest nad on minust alati ees.
Mul on endale hea uudis: see on mulle sügavalt ükskõik.
Nii et kui ma guugeldan ükskõik mida lollakat (ka teie võite selle katse teha), siis sellele leidub alati pikem vestlus Delfi Naistekas või Perekoolis ning ma olen teinud endale missiooniks mitte kunagi neid linke avada.
Õnneks oskab google minuga ka inglise ja rootsi keelt rääkida, nii et ma ei pea alati eesti keeles otsinguid sooritades traumat saama. Sest - kui sul on mure, miks sa veel arvutis midagi kirjutad? Mine arsti juurde või räägi kellegi INIMESEGA!
Sellest, kuidas ma alles poolel teel muidugi selleni olen, et lapsevanemaks saan, lähiajal täpsemalt.
Sest ma olen nimelt alles rase ja kipun unustama, et rasedusega mõttevõime (või kuidas see täpne väljend on - ajumaht?) - kahaneb 20%. Keegi tark ütles nii. Ma pole kindel, mille alusel, aga ma olen õppinud - kui ütleb seda keegi, kes on sinu ametikohast kõrgemal, siis sa ei vaidle. Lihtne Põhja-Korea põhimõte - sina vaid ja kulpi löömas!
Ehk siis tänane seis - rase. Alles teatasin sugulastele. Ja mul on üks hindamatu kogemus - olen ka kasuema. Ning kui patroniseerivalt saab mulle otsa vaadata, et sa ei tea ju sünnitusest midagi - siis lapse eest hoolitsemisest ja tema muredest tean ma küll. Nii nagu ka haigustest, jonnidest, mähkmevahetusest ja vaidlustest ja kodutülidest, mis lastega seoses tekivad.
No comments:
Post a Comment