Pojaga haiglas

Ma pole unustanud teid, kuid oleme ikka veel haiglas ja seetõttu arvutisse minna või pikalt blogida on väga keeruline. Sünniloo tahan kindlasti eraldi kirjutada. Kuid tänaseks, kui laps on 4 päeva vana ja 5. elupäev käib, olen siis full time ema ja seda siin haiglakeskkonnas alles. Eks uus kohanemine hakkab ju ka kodus.

Eks emad teavad väga hästi, kuidas see aeg siin kasutust leiab - algsuses on kõik ikka väga uus ju.
Ma juba kardan, et minust kipub saama poputav kanaema, kes räägib meie vormis ja sädistab õnnelikult kakast. Aga ma loodan, et ehk annan endale ikka aru! Hetkel siis on käed peamiselt beebit täis ja parim formaat suhtlemiseks, kui keegi ei maga/söö/karju, on ikka telefonikõned. Ja ma ei saa isegi neid piisavalt pikalt teha. Ja magada ka veel ei oska tüki kaupa... kõige raskem osa.

Täpsemad esmamuljed kindlasti jõudumööda. Aga muidu kõik liigub paremuse suunas, ootame analüüse nii mulle kui lapsele ja siis teab, mida edasi - kas saame koju juba täna või oleme veel mõnda aega sees.

Live broadcast (to be continued...)

Enne kella 9 jõudsin saatekirjaga haiglasse, palutud oli 8-9 vahel. Mees tagurdas maja ette ja läks veel tööle. Massiivne järjekord! Nagu pühade ajal PERH EMOs, ainult kontingent on suurte kõhtudega rasedad lõhki löödud ninadega purjus asotsiaalide asemel :D

Mõtlesin, et teen märkmeid endale, kui siin ootan, aga ehk pakub teistelegi huvi, kuidas siis minnakse sünnitusele nii, et ise ka tead, et lähed! Tüütu on muidugi mobiilist kirjutada, aga mis sa hädaga teed, kui istumiseks on tool emo osakonna välisukse kõrval koos teistega, kes samamoodi koos sinuga ootavad, et saaks sünnitama :D nimelt, haiglas kohti pole, kõik ootavad esiteks registratuuris (see on normaalne järjekord), siis annavad riided ära (siin on läbi aegade üks jube tähtis tädi, kes alati suudab ennast käima tõmmata, ma olen siin varemgi käinud, sellepärast tuttav nägu, ja kõik teevad kõike valesti, nii et ta läheb nii närvi iga kord, täna ma reaalselt rahustasin teda õlale patsutades ja ütlesin, et pole hullu, kõik on hästi, ja ta muutus kohe sõbralikumaks ning asus jooksma ja toimetama), ja siis suunataksegi koridori nagu polikliinikus, kus sa ootad koos teise juba eelnevad asjad läbi teinud naistega, kes kõik on ka plaanilisele esilekutsumisele ja neid on siin üle 10 (mõned on juba ka protseduurile kutsutud - KTG põhjal siis vaadatakse edasi). Vaat selline titevabrik on siin täna! Mõnel mehed ka kaasas, kuid paljud ka üksi, ühel nt Rimi kilekotiga haigla asjad kaasas. Ja kuna sünnieelses osakonnas on kõik juba ägavaid naisi täis, siis siin on KTG järjekord 2 tundi!!! Uskumatu. Nii et ma tiksun siin ja ootan alles esimest asja! Närvid hakkavad kergelt läbi minema, sest keegi tuli minust tund aega hiljem ja sai enne sisse kui ma. Nagu wtf. Aga ma olen kindel, et neil on siin süsteem ikka, need ligi 42-nädalased, kel lapsel kõhus hea on olla, need vaadaku, kuidas siin plastmasstooli peal hakkama saavad :D

Ma siis täiendan seda posti, koos ajaliiniga, saavad kaasa elada need, kes tahavad. Kell on praegu juba 10:15 ja mul pea valutab (jah ma tean, varsti on see unustatud, aga nõme on ikka).

Nii kell on 11:00 ja olen KTG all. Nüüd läheb paarkümmend minutit ja siia vaadatakse edasi!

11:45 ja ootan jälle tuttavas koridoris. Ilmselt arsti? Etappe ju seinal kirjas pole.

11:58 Ei jõudnud veel kirjaga panna, kui juba on käidud ka mitte arsti, vaid õe juures. Õde oli silmnähtavalt tore inimene! Pluss oli rõõmus, et ma ei hammustanudki tal nina peast (tema sõnad). Arutasime ka, et palju rasedaid ja kõik induktsiooni - tea, kas külm või poliitiline olukord, mis nende soovi välja tulla takistavad? Ja tema ütles, et nüüd ootan arsti ja üks rase on enne mind!

12:42 ja ikka ootan! Huvitav on. Samal ajal SMS käib mitme sõbrannaga ja mul on aku juba 57% peal. Ühtlasi on kadunud peavalu, mis asendunud rämeda näljaga. Kui ma peatselt süüa ei saa, siis muutun kurjaks, kaotan viimasegi huumorimeele ja kirjutan palju tigedamaid emotsioone. Ikkagi 4-5h varsti oodatud viimasest söögist - raseda jaoks liiga pikk aeg!!!

14:47 ja olen kenasti sünnituseelses osakonnas. Seadsin end just sisse 4ses palatis, kus ma olen ainuke eestlane. Üks kaunitar tuli koos minuga. Enne seda siis sain ka arsti juurde, kelle juurde varem polegi sattunud ning ta vaatas undruku alt üle, seejärel suunas haiglasse. Kogu perekond arvab, et on parem, kui olen haiglas arstide järelvalve all, mis iseenesest polegi paha.
Ahjaa, kutsuti ka kohe protseduuride tuppa, õed registratuuri taga on lõbusas tujus ja viskavad nalja, et ongi ainult "induktsioonikad" sees. Siis antigi mulle mingit esilekutsuvat jooki, ja paari tunni pärast tehakse KTG, et kas on sellest ka tolku! :) Ühtlasi loomulikult ka kanüül kätte, tavaprotseduur... ma olen tõeline haiglakunn, on mul endal tunne. Arvestades kõiki aegu, ma ei imesta enam millegi üle ja isegi ei piiksata, kuigi õde soovitas, et hinga rahulikult ja tuleb torge. Olen seisukohal, et mingi torge veeni on ikka väga marginaalne valu siin tulevate sündmuste valguses :D
Palat on päikseline, rõõmsates värvides ja palju ruumi. Arvuti ja WiFi, ajakirjad kaasas ja mobiili saab laadida, ei ole probleemi. Kohe, kui sain sisse, pakuti ka "kaunis" öösärk ühiskapist. Mina ei võtnud näiteks öösärki kaasa veel, kuna arvasin, et ollen nn päevariietes kõigepealt. Aga vist on default et saad selle kohe selga. Nii et lasen ikka enda oma tuua. Patja tahaks ka teist :D Praegu niisiis olen oma kitliga, glamuurselt sõin hädaabi Corny ära.
Juba käis ka arst rääkimas, et kas on küsimusi, ja mida siis oodata ja mitte oodata. Tuttav jutt loengutest. Üldiselt on personal siiani ikka fantast. Garderoobitädiga sain täitsa sõbraks kohe. Ja ma peaks meelde jätma kõik need nimed, kes siin kokku puutuvad minuga. Nii tore on vaadata, kuidas kõik hingega oma tööd teevad.
Keda huvitavad meditsiinilised detailid: emakas veel täitsa pikk ja kinni, ei mingit sünnitegevust (no see küsimus ongi mind nädalaid vaevanud, vabandage detailide pärast), aga samas juba pehme; ja jook oli toimeainega misoprostool.
Nüüd istun ja loen, päike ilusti paistab sisse! Peale 5 jälle update!
PS paluti valmis panna et läheb paar päeva kindlasti :D

17:46 Vahepeal käisin KTGs ära ja siis palusin ka endale süüa tuua. Nimelt õhtusöök on siin kell 5 juba. Krt hommikiusöök on ka siis mingi 7 raudselt, ma ei viitsi nii vara ärgata ausalt. Aga igatahes nüüd ootan uut KTG roundgi sest järgmine round jooki läks juba sisse. Vaatame, kas miskit reageerib. Endiselt seisukoht pole muutunud - täna ei sünni kedagi. Ausalt kõikidele kuupäevaspekuleerijatele ja ennustajatele - palun avage kihlveokontor ja äkki siis on nagu hea, sest mina selles rallis ei osale. Pole ju mõtet ennustada siin mingeid kuupäevi, inimesed organismiga on tegemist, mitte jäämasinaga, mis teatud aja tagant kuubiku välja sülitab ning asub uut tegema?
Ja muide veel nõuanne, kui keegi teie tuttavatest peaks ka minema esilekutsumisele (mitte aga sünnitusele, nagu loodus on ette näinud): uskuge mind, need tunnid, minutid ja päevad, mis siin ootamisega tekivad ja sa ikka ei tea, MILLAL (kuidas see nii põletav küll teistele on, mitte aga mulle??? - imestan siin ka ise), on eelkõige talle rasked. Mitte aga neile, kes ootavad :D mul on küll kohati tunne, nagu ma peaks ise teisi siin rahustama (hence live blog ka muidugi), aga tegelt on ju minu kõhus keegi ja mina pean siin mingit jooki jooma ja haigla piimasuppi kala-muna-pasteedi võikuga sööma. Õnneks mees tõi normaalseid asju ka nagu palusin :)

20:31 ja nüüd on kokku tehtud 4 KTGd ja jooki antud 2 korda. Sellega ka asi piirdub. Planeerin poole tunni pärast veidi süüa head paremat ja siis ilmselt magama minna. Ikkagi on siin haiglas see halb, et voodi on rämekõva, WC on kuskil koridoris ja inimesed ümber ju võõrad. Ja mis teema sellega on et WCs inimesed viskavad vetsupaberi prügikasti? Muid asju - jah, aga pissine paber? Ja siis kõik haiseb. Õnneks koristatakse. Nii et ma olen tiba pinges. Keskküte ka hullem veel kui meil kodus. Seega nina on nii jõhkralt kinni. Enesetundest muud pole muutunud, kui et jätkuvalt on kange olla, kui korra istuma/pikali oled saanud, siis on ikka raske käia.
Inimestest ka, kes koridoris on. Üks (ma pole kindel) on beebigrupist (miks ma pole kindel - tal on juuksed vist teist värvi ja ma nägin teda vaid korraks). Teine on selline ütleks et õrnake - ta palus enda kotti lausa tassida. Mina olen enda kotte harjunud tassima, kuid õde võttis selle väega ära ja siis imestas et issand kui raske. Ja ta peaks ka olema harjunud. Ja siis on ilusad vene tütarlapsed, kaunite figuuridega ilusad rasedad, näod nunnud ja meigitud, leopardikarvamustriga hommikumantlitega. Mina oma mustas natuke lühikeses kitlis (mis võiks ka olla hommikumantel samas) mõjun täitsa kohatu ja vanema naiskana, kes jalgu lohisedes KTG toa vahet kõnnib.
Tänaseks side lõpp - kui öösel midagi ei toimu, siis hommikul jälle! :)

11:59 hommik! Head vabariigi aastapäeva!
Ma endiselt ühes tükis. Tegelikult hakkas hommikul muidugi nii 8 paiku. Aga kohe nii tegusalt, et mul ei õnnestunudki enne arvutisse tulla! Ärkasin öösel tegelikult ka mitu korda üles, oma lemmik-kellaajal poole 4 paiku, et vetsus käia näiteks. Ühtlasi öösel natuke tundsin ka kõhuvalulaadseid asju, mis kestsid hommikuni nii iga 30-40 minuti tagant (kuivõrd seda läbi une on võimalik hinnata). Nüüd on taolised valud harvemaks jäänud, kuigi öösel paar korda hoidsin voodist kinni. Veel üks tähelepanek, et jube raske on käia, nagu laps käiks vaagnasse või midagi. Aga tegelikult siis kell 8 tuli üks tõre söögitädi (eilne oli palju rõõmsam) - ja ta on ainuke personalist, kes ei koputa, vaid rüsab sisse, kes tõi hommikusööki. Samuti haiseb ta suitsu järgi ning tõstab asjad toas "nii nagu peab" - vaas peab olema aknalaual, mitte laual! Hommikusöögiks oli puder ja halb kohvi ja askeetlik keeduvorstilõik hapul vormileival. Kas mitte ei peaks rasedad sööma tervislikult? Ma pean sellesse menüüsse siin veel süvenema. Puder oli talutav, aga kohvist loobusin ning juurde sõin enda banaani hoopis!
Osad prouadet ei söönud isegi putru. Ma selle koha pealt olen üsna salliv - puder on kasulik ja ma pole peps.
Siis käisin dushi all, mis on samuti üsna askeetlik, samas päike paistis ja oli soe. Enne veel, kui sain püksid jalga, kutsuti juba arstile. Noh, pükse pole nagunii vaja puki otsas, eks? Igatahes oli valvearst kohal ja nentis fakti, et kuna emakas pole endiselt veel nii valmis, et saaks veed avada, siis jätkame aga rohuga täna (homme peaks olema puhkepäev). Aga vähemalt oli rohi mõjunud nii palju, et pehmemaks oli läinud. Kohe saadeti ka KTGsse jälle (minu lemmikprotseduur vist nüüd kogu eluks!). Kui see oli ära tehtud, sain püksid vaevu jalga, kui helistas mees, et ta on lattega kohe all. Nii et siis ma põgenesin haiglast tunnikeseks ja olengi nüüd tagasi alles. Mehega käisime niisama sõitmas ringi, tõime mulle arvuti laadija ja öösärgi; temal oli vaja võtta bensiini ja pesta auto ära. Nii et nägin ka päikesevalgust meie vabariigi aastapäeval. Telekat siin pole, nii et paraadi ei vaata, õhtul ei näe esimest korda üle pika aja ilmselt ka pingviinide paraadi.

12:12 toodi lõuna. Sama tõre tädi. Ma nüüd ei teagi, kas pean minema KTG enne või sööma enne? Lõunaks on mingi kahtlane supp. Aga nüüd keegi kutsub mind ukselt.

17:05 peale kolmandat doosi rohtu olen juba peaaegu "rajal", hindavad õed. Ma ise ka tunnen valusid, millest osad panevad värisema ja "hingamisega" proovin neist üle saada. Siiski keegi mulle ju no-spaad või midagi ei paku. Veel üks tunnus, et asi on "paremuse" poole minemas - mul pole söögiisu. That's a first. Muidu on päev kulgenud 2 KTG saatel ja kolmas on kohe tulemas. Iseenesest pole paha istuda seal tuksuvate südamekeste mulksuva soundi keskel. St lamada. Aga pekki, kui see valulaine tuleb... söögiks oli lõunaks ülesajav frikadellisupp ja õhtuks on legendaarne haigla vorstikaste jahu baasil, kõrval tatar ja kurgi-kapsa(?)salat. Jõin ära klaasi keefirit, see võiks olla midagi, mis ei ole liiast. Igatahes, ma usun, kuna mul pole head asendit arvuti jaoks, siis ma mõnda aega nüüd ei kirjuta. :) aga vaikus veel ei tähenda midagi, eks. Ma kasutan valuvahest aega ära WCsse minekuks (muidu ei saa kõndida, onju) ja enda ämmakale helistamiseks. :)

Viimane päev

Täna on viimane täispäev kodus ilma uue ilmakodanikuta! Jep, sest on otsustatud - ma lähen homme haiglasse ja hakatakse esile kutsuma. Seega, olen põnevil ja veel rohkem ootel, kuna ei istugi hetkel koduselt teadmatusest, et millal siis midagi toimub, ning ka viimased õhtud kinos ei ole õnnestunud ühtegi tooli saalis puhkenud veega ära märgistada.
Seega täna hommikul nautisime veel viimast esmaspäevast hommikusööki elus täiesti kahekesi. Täitsa eriline tunne oli tegelt, ja kuigi pidulikuks läheb ju asi siis, kui uus ilmakodanik üle läve tuua, mõtlesin, et see on meie viimane täispäev ainult kahekesi siin ilmas :) Alates homsest (aga suurema tõenäosusega pigem ülehomme, ja mõnda kogemust vaadates ka paari päeva pärast alles) on juba lood mitmekesisemad! Nii et homme on meil veebruarikuu viimane teisipäev ja sel puhul lähen võtan end sisse hakatakse protseduuritama.
Ei ole just päris "see" tunne, aga esmasünnitaja puhul pidada olema tavaline nii ülekandmine kui ka siis esilekutsumine. Seni olen nn tulemusteta pidanud kõhuelanikuga läbirääkimisi, tal on nähtavasti hea olla veel ja ma saaks kasvada veelgi suuremaks kui dinosaurus-känguru, kes ma praegu olen. Tõeline vaatamisväärsus seega. Eriti, kui ma vaatan mingit detsembris tehtud fotot, kus ma arvasin, et olen juba väga suur - ja nüüd vaatan, et ehh, kõik läks ju selga. Täna on juba asjad kõik väikesed :D
Hommikusöögil arutasime, et plaaniline keisrilõige on kõige teadlikum valik ilmselt - lähed sisse, siis ops! narkoosi, ja järgmine hetk ärkad, beebi olemas. Ja kõige shokeerivam on ilmselt see erakorraline keiser, kui sekunditega kõik muutub... aga ka esilekutsumine võib olla väga intensiivne ja kiire, et keha ei jõua valmistuda... või siis ei mõju üldse nii kiiresti kui vaja, ja siis on see ootuseäng nii suur.
Seega, nüüd siis alates homsest võite siin käia piilumas. Ma live-streami ei plaani, aga noh mobla on ju kaasas ja... sünnitustoas telekat pole, seega... jääb üle käia ja veebis tsillida (kuni saab "tsillida").

Veel ei sünnita, vaid kannan üle ja kõht trummis

See on siis märge, et ma ei ole veel sünnitama hakanud :D Ja hoopis otsin tegevusi, kuidas saada oma mõtteid mujale. Sest salamisi ma ju lapsega räägin, et kaua ta ema karistab - vupsaku juba välja. Samas ei ole mul tõesti seda tunnet, et issandjumalmillalometi, kuigi raske juba on ja mees vaatab ka, et appi, see kõht on veel suuremaks läinud! Eks ta näeb, et mul on juba üsna keeruline siin manööverdada, aga kõrvalt vaadates tundubki vist õudsem. Ühesõnaga, kuigi mul on suur kõht (lõbustasin ennast ja vaatasin, et 115cm põiki, aga see on ehitus(metall)mõõdulindiga, nii et ma ei tea kui täpne see on, õmblusmõõdulint on kadunud), ei ole mul muid vaevusi, kui vaid see trepist üles tulekuga hingeldamine, siis see, et palju sööki ei mahu kõhtu, samas isu on endiselt, ja siis kogu aeg tahaks juua. Ma siis joon nõmmliivateed, nagu on soovitatud. Aga muidu ma pean end üsna sallivaks inimeseks selle raseduse osas, eriti kui ma jälgin, et paljud tahaks juba 38. nädalast "maha saada". See viimane on õudne väljend, mul on kogu aeg tunne, et laps kukub siis peaga vastu maad.

Ja kuigi öeldakse, et 37-42 nädalat on ajaline sünd, ja see kuupäev on lihtsalt nagu mingi indikaator, siis inimesed on väga kinni selles kuupäevas. Ja siinkohal ma ei mõtle vaid ainult enda kuupäeva suunas kommenteerijaid-puurijaid, vaid ümberringi teistegi jutte kuuldes. On ka nõmedaid kommentaare ja selliseid isegi vastikuid. Kuigi inimesed, kes ise parajasti rasedad pole, sellest nähtavasti aru ei saa - ja see on ok, ega nad midagi halba ei taha, kunagi saavad ju kenasti aru, mida see tähendab, kui sina istud oma 20-kilose känguruga, ja siis keegi tuleb, pistab veel ILMA HOIATAMATA oma käe kõhu peale ja PATSUTAVAD sind niigi trummis kõhule, ja see on JUMALA VALUS sinna niigi vastu minna, ja küsib: noh, kas ootad ikka Vabariigi aastapäeva ära, kas tavaline kuupäev ei sobi, kaua siis ülbab veel (nagu see väike saaks üldse ülbata, mis kuradi sõna???), kas ootad, et tähemärk vahetus (veevalajatest kaladeks), jne jne. Tahaks röökida, ja öelda - MIS SEE SINU ASI ON, proovi ise kõigepealt rase olla ja siis rahulikuks jääda, kui sa üle kannad!

Tulles tagasi selle kõhu näppimise juurde, siis me just ühega siin arutasime seda teemat, et on raseda kõhu fetišigiga inimesi, kes nii armastavad seda kõhtu näppida. Aga on vaid üks viis, kuidas seda ON OK teha - KÜSI palun enne, ära pane oma kätt keset suvalist hetke mulle kõhule. Suvel oleks see ilmselt veel hullem (vähemalt tal oli), mul on enamasti mantel, kampsun või midagigi seljas. Ja teiseks, naba piirkond on nagunii plahvatamas - palun hoidke enda näpud eemale, ja ärge lööge mu kõhtu! Sest kuigi võib ju tunda, et teed "kerge" patsu-patsu, siis mina ägan selle rõveda tunde all. Ilmselt see on midagi taolist, et teed lapsele pluti-pluti, ja siis laps tahaks oksendada. Või kannustad teda patsuga tagumikule ja siis pisem kukub kummuli. Pigem PAI ja õrn soe silitus nagu tahaksid kallile inimesele põsele teha, aga mitte selliselt, et tal jääks kõrvakiilutunne ja punane õhetus. Sarnase tunde muide saab, kui üritada ennast nabasse vajutada. Üsna rõve tunne on, kas mitte?

Nii et palun küsige, või andke kuidagigi märku, mitte ärge puutuge rasedat KÕHUST. Õlast, käest vmt on palju parem. Ma ise võpatan iga kord, kui keegi jälle on hakkama saanud, aga kuna see tuleb nii ootamatult, siis ma pole siiani ka midagi jõudnud veel öelda ning mul pole seda ka tihti juhtunud. Muide kõige ulmem on siis, kui mõni paariaastane ligi satub, sest kõht on ju nagu õhupall ja sellega tahaks mängida. Üks tuli oma minirusikatega, aga noh õnneks tal ema õudusega märkas seda eemalt ja teadis, mis õigel hetkel öelda :D Ja ma korra vist rääkisin, kui õudne oli ühistranspordis kõhuga viibida? Hiljuti käisin ma kinos ja see on ka piisavalt jube, kui kõik liiguvad, nüüd ma käin, käsi 3cm kõhu ees ja olen valmis rusika ja küünarnukiga end kaitsma, kui keegi arvab, et ta võiks pea ja õlgade distantsi järgi silma järgi natuke lähemalt mööduda.

Nii et ma olen ülekantud rase valmis. Aga endiselt mitte turses. Ja ei sügele. Ja vingun ainult peale treppe. Ahjaa, mõni päev on nina ka ikka rõvedalt kinni. Aga eile näiteks oli ilus ilm ja mõnus, ma sõitsin autoga, istusin 2-tunnisel lõunal kõval kohvikutoolil, kannatasin ära tunnikese keerlemist KTG aparaadi all, käisin kingapoes jalanõusid otsimas ja õhtul veel paaritunnine visiit mehe vanemate juurde, nii et üliaktiivne päev. Tänaseks mul plaane polnud ja nagu Murphyga ikka, ei ole ka sünnitustegevus hakanud. Seetõttu jätkan plaanidega ja vaatan, kas saan liikuma, kuniks veel valge on õues :)

Naljakas ja imelik, et

...mind üldse ei huvita praegu shoppamine või midagi uut vmt. Ma muidugi saan mõistusega aru, et see on normaalne - nii suur muu ootus on ees, et mõtteid mujale ei jagugi! Aga ühesõnaga koristasin siin kööki just ja samal ajal mõte mõlkus, et näe, mul on vist kõik asjad olemas. Isegi köögis. Kuni lihatermomeetrini välja. Ja nii silikoonist kui paberist muffinivormid. Jne. Ja sealt edasi riiete peale - et ei ole ka seal midagi vaja. Õueriided, peoriided. Kapis on äkki paar eset, millel on silt küljes veel? Jalanõusid üldse ei julge osta (olen juba paar tükki pannud "hoiule", sest number tundub ikkagi väike - aga tegelt ehk on jalg paistes; ja nagu nad räägivad - paljudel muutub jalanumber permanentselt).
Siin raseduse lõpus endale tegevusi otsides (sest üleliia pikka maad kuskile ei sõida, aga toas toimetan ju ikka) meenus, et mul on "hoiul" veel üks terve suur karbitäis rasedate riideid, mida ma pole kordagi kandnud. Jepp. Ma isegi ei mäleta, mis seal oli. Ja meenutasin, et ma olen ostnud selle aja jooksul (siin pool aastat siis umbes) üsna vähe asju - ja tegelikult mõnd vaid paar korda kandnud. Nii et nüüd saan aru - see on tõsi. Sa kannad ainult paari lemmikut ja that's it. Mul oli paar lemmikut kleiti, retuusid, siis ühed teksad, mingid lödipüksid, paar kontorikleiti ja siis erinevad hõlstid, mis mul nagunii olid olemas. Ja tagantjärgi vaadates tegin ma õige otsuse ka vaid 1 soodsa mantli ostuga - mitte kõige soojema, vaid sellise, kuhu alla mahub 3 kampsikut, kui vaja. Ja olen ikkagi ka hõlmad valla ringi paarutanud, täitsa tavaliste jopede ja asjadega. Seega nüüd on aeg kõik need asjad üles otsida ja taas kokku koguda, jätta paar neist käeulatusse, sest kodus olen ilmselt ikka vaid kõige mugavamate ja mõnusate asjadega. Muide, huvitaval kombel ei ole minust iial saanud suut öösärkide ega hommikumantlite kandjat. Kuidagi nad ahistavad mind... parema meelega alati t-särk või tuunika või kleit ja on juba parem. Nüüd ma muidugi mõtlen et äkki hõlmadega asju võiks olla veel mõni, siin kui läheb vaja sekundiga rinna välja võtmist või midagi taolist?
Aga kõik need mõtted on mul vaid mõtte tasandil. Täna jookseb 41. nädal ja homme lähen arstile vaatama, et kaua see nali kestab. Mul on juba veidi raskem olla kui tavapäraselt ka kuigi lapsega on kokku lepitud, et täna ju on kuupäev, siis tal ei paista üldse kiire olevat. Nii et ma ei raba siin riideid sorteerida, vaid ikka külitan diivanil ja loodan, et see entusiasm tuleb siis peale, kui on vaja meelt lahutada või mõtteid jälle eemale juhtida... äkki varsti, varsti juhtub see kõige olulisem sündmus mu elus? (Ma ausalt julgen seda juba praegu väita, kuigi olen jätkuvalt seisukohal, et lapse saamine pole AINUS oluline sündmus ükskõik mis naise elus ning see ei defineeri ei mind ega ka kedagi teist, aga MINU elus tundub see praegu nii oluline asi ja see tuleb loodetavasti varsti niisiis!)

Viimased iluasjad

Mul on hea meel, et ma magan taas normaalselt. Kuigi viskab sisse ikka kella pool 4 paiku ärkamist ja seejärel on lausa võimatu taas uinuda, pole probleem kell 7 uuesti magama minna ja siis 11ni lasta. Aga praegu on lausa nii, et lähen kell 12 magama, siis ärkan kell 4 ja kell 8 ja kell 12 (siis lõplikult). Nii et äkki see ikkagi näitab, et tähtaeg lähemal ja tulebki puhata nii palju? Ma väga loodan, sest esiteks ei meeldiks mulle, et laps väga üle tähtaja läheb, teiseks, uni on väga vajalik, sest sünnitus ise on ju ka raske ja väsitav. Nii et pean pöidlaid, et ma oma unevärki nüüd ära ei sõnunud.

Et ma kuupäevale väga ei keskenduks, siis leian endale igaks päevaks tegevusi. Kas tuleb keegi külla või kui sobib, siis lähen ka ise kuskile. Näiteks olen mitu korda kinos käinud, sest kinotoolid kannatavad mingitki kriitikat. Erinevalt kohviku või teatri omadest. Ja kodus olen päris palju filme (nii vanu kui uusi) ära vaadanud. Täna on näiteks Eat.Pray.Love (ma ei suuda uskuda, et see film on juba 6 aastat tagasi tehtud!).

Aeg-ajalt küsib keegi beebigrupis (see on minu viimase aja intelligentse ja tegelikult igasuguse lugemisvara asendus) ikka mõnda toredat küsimust, neist teemadest siin enne tähtaegu on päris tihti "kohualune" (khm) raseerimine või vahatus. Et kas võib minna ja kuidas kõik selle raske asjaga hakkama saavad :D Olenevalt kõhu suurusest ja kogemusest siis inimesed jagavad muljeid. Igatahes on fakt, et algajale esmakordselt viimases vindis vahatust ei soovitata. Ning paljud on lahenduse leidnud käsikaudu, peegli abil või oma mehelt abi paludes. Fakt on aga see, et tegemist on keerulise ja aegavõtva protseduuriga, milleks peab eraldi süsteemi paika panema.
No ma täna siis võtsin ette lisaks tavapärasele jala- ja muule osakonnale... nagu maratoni oleks läbi jooksnud, tegin ikka miinimumi. Ühesõnaga - minu arvates on see overrated ja nagu kirjutas üks raamatu autor - niipea, kui kõhtu ülaltpoolt vaadeldes enam kõhualust näha polnud, loobus ka ka käsikaudu sealkandis tegutsemisest, põhjendades seda nii prioriteetide muutumisega kui ka mõtlemapaneva tõigaga, et mõtle, kui endale seal terariistaga käsikaudu kobades veel liiga teed, või akrobaatilisi positsioone võttes libedal dushipõrandal libised. Need argumendid töötavad ka minu jaoks, üks mess on seal kõik veel mõned kuud, nii et kuna ma modellina ei tööta, siis on miinimumprogramm.

Keegi ütles, et pediküüri tegemine (iseendale) on rasedana võimatu. Selle proovisin täna küll läbi, kuna ma ei saanud pediküüriaega lihtsalt ja samas ma pole kindel, kui tundlik mu nahk või tald praegu on, massaazhi ka ei saa lasta jalgadele teha, sest veenilaiend takistab seda, ning kui valesid punkte vajutada, siis on ka jama (täitsa kohe ei tahaks sünnitama minna). Osutus täitsa võimalikuks, kuigi jällegi aega ja vaeva võtab veidi rohkem kui tavaliselt. Aga hakkama ma sain ja rõõmus olen selle üle igatahes, kuna minu varbad hakkavad olema kellelgi "in your face", ma ei tahaks meelde jääda kui sünnitaja, kellele ei viidata kui mitte "selle öö kõige kõivem röökija", mis oleks aus ja asjakohane tiitel (whatever gets you through), vaid kui "see kolletanud kulliküüntega metsistunud karvajalg", mis oleks muidugi ilmselge liialdus, aga sünnituse vastuvõtjale kindlasti suurem trauma, kui tühipaljad karjed.

Juuksur on mul mõneks ajaks tehtud, kuigi otsi võiks alati veel lõigata. Kuid ma alles otsustan soengu osas, kas tahan hoida juuksed krunnipaneku ja patsitegemise pikkuses või ikkagi lähen lühema lõikuse peale üle, eriti kui juuksed hakkavad ära kukkuma. Niikaua siis kannatan ja olen rõõmus, et värv on värskendatud.

Maniküüri proovin ka ära teha. Veel ei ole otsustanud, kas klassikalised punased küüned, prantsuse maniküür või hoopis helesinised, et beebi saabudes hästi sobiksid tema sünni puhul :)

Keha: naudin veel viimaseid võimalusi endale parfüümi peale panna ja täiendavate lõhnastatud kreemidega hellitada, kuniks laps pole siin. Esimesed kuud tuleb ju eriti hoiduda. Eks siis kookosrasv ja mandli- ning oliiviõli saavad sõpradeks :) (nad on niigi).

Kahjuks mul vanni pole. Praegu tunnen, et võiks seal vedelda vahepeal, kuna ühiskondlikku spaasse enam ei viitsi minna :) Aga muul ajal ma vannist puudust ei tunne - sobib dush imehästi. Ka saunast ei tunne puudust, aga seda saan ma soovi korral vähemalt alati nautida koos mehega, kes sauna väga armastab.

Ripsmete osas otsustasin - neid esialgu ei pane. Mul on ikkagi komme silmi sügada ja kes teab, millal ma jälle hooldusse siis jõuaksin.

Noh ja... ongi kõik! Ma olen nii valmis, et kui poiss märku annaks, et minek, siis ma ainult keeraks süüdet ja oleks minutitega haiglas :)

Neli päeva tähtajani

Loomulikult annan ma endale aru, et see on indikatiivne kuupäev, sest mul ei ole plaaniline keiser (ma oleks siis vist ikka täitsa närvis, aga samas teisest küljest just rahulikum?). Samal ajal beebigrupis on iga päev mõni jälle ära sünnitanud - paar tükki varem ja paar tükki ka üle tähtaja. Mina olen muidugi esmasünnitaja ja kindlasti ei saa ka aru, missugused need "õiged" valud siis on, kuigi neist ju räägiti ka. Aga siin inimesed räägivad ikka täitsa ulmeasju ja ma üldiselt neisse ei süvene ka. Niisiis ootan lihtsalt ja olen tohutult elevil! Väga paljud inimesed juba küsivad esimese asjana telefonis - noh, võtsid vastu, ei sünnitagi? Mul on kahtlane tunne, et ma kannan selle lapse üle. Samas never know - võib alati minna juba hommepäev haiglasse :D Nii et ma siis ootan siin.
Aega veedan tavaliselt - iga päev planeerin mingi väikse tegevuse ja alles eile koristasin kogu kodu ära, eesmärgiga rohkem enam mitte avada majapidamiskapi ust ja sealt tolmuimejat, põrandalappi ega puhastusvahendeid. Nüüd siis peame elama kliiniliselt, ilma tolmu tekitamata, või siis lihtsalt sellega leppima, et ainus kord ongi tolmukord.
Õnneks ma magan nüüd suhteliselt hästi, kui valin õige magamaminekukellaaja. Aga parim ja toitvaim uni on siis, kui vahepeal üles ärkan, siis jällegi ära väsitan end ja siis uuesti uinun. Üle 5 tunni korraga und ei naljalt ei saa - seega 1-2 paiku magama ja ärkan 6-7 paiku, et siis koos hommikust süüa. Telekas on tühjaks vaadatud ja internet on ka otsas. Aju ei omanda midagi peale uute maailmakodanike fotode, nende sünnikaalude ja pikkuste... armas on muidugi vaadata.
Nii et... ootan!

Minust saigi see rase,

...kes viimastel päevadel enne tähtaega koristab ja kokkab, perspektiiviga asju külma panna ja siis lootes, et sellest piisab, kui üldse ei viitsi süüa teha. Nii ma näiteks täna seisin 4 tundi pliidi ees ja tegin koduse veiselihaborši. Värskekapsa oma. See on ülitüütu, aga positiivne on see, et sain umbes 2-3 liitrit portsudena külma panna ja parem see kui purgisupp poest, eks? Ikkagi e-ainevaba ja öko ja maitseb kogu perele (ma pole tegelt eriline ökomamma). Nüüd on aga külmkapp täis ja järgmine küsimus on - mis ma veel saan ette teha, mis ei lähe pahaks? Leiba ma praegu küpsetama ei hakka ja mitte just paljud asjad ei säili tavalises külmkapis tähtajatult! Plaan on lähipäevil endale vahepalaks teha suur hulk smuutit, kuna isu ei ole just enam väga suur (kõhtu ei mahu), ja samas peaks leidma ruumi sügavkülmas, et sinna teha mingeid soolaseid portse, nii et marju tuleks eest ära "raisata" :D Koristamist, loodan, rohkem ei pea harrastama, sest tulemust sellel polnud - sünnitama ma ei läinud, küll aga lihtsalt selg valutas! Mõttetu.
Täna hakkasin ka sellele mõtlema, et mis need asjad ongi, mis aitavad sünnitust esile kutsuda. Öeldakse, et seks, saun, shampus ehk kolm s-i. Siis seesama koristamine. Siis treppidest käimine. Ja see, et teed raudsed plaanid, siis kindlasti pead nad katkestama... ja pidi aitama ka beebiga rääkimine. Ma alles hakkan seda kõike katsetama, kuid on näha, et mõni asi ikka ei tööta :P

Haiglakott

Eile siis panin peale korduvaid meeldetuletusi haiglakoti kokku. Esiteks olin lõpuks rahulik, sest mees jõudis koju. Teiseks, ämm meenutas, et kott võiks varakult koos olla (siin on ennegi sünnitatud kuu aega enne tähtaega, ja mul on nüüd 12 päeva õige kuupäevani). Kolmandaks, meie veebruarigrupi beebidest on juba päris suur protsent jaanuaris ära sünnitanud (vist üle 20 inimese 120st ca, kes end kirja on pannud) - esimesel veebruaril on sündinud ka paar last :)
Niisiis, kuigi tundus tuttavate soovitusel, et see haiglakott on veits nagu overrated, hakkasin asju sinna laduma, et nagu oleks olemas. Esiteks muidugi tuli välja, et see väike käekott, mis ma planeerisin, ei ole piisava suurusega :D Teiseks, veel reedesel loengul tuli välja, et võiks oma rätik kaasas olla. Lihtsalt mõnus ja kodune lõhn, eks. Kolmandaks - keegi ütles, et võta enda padi ka veel kaasa. No ma ei tea. See tuleb siis näpu vahele võtta ja loota, et ta autosse ei unune. Samas pole mõte paha - viimati võtsin ma ka reisile enda padja kaasa.
Mis ma siis kokku pakkisin?
Sünnituse ajaks mahla ja spordijoogiotsaga veepudeli (on kergem kui seal keerata seda korki, eriti kui parajasti üksi oled). Mõned snäkid, isegi kui ise ei taha, siis äkki mees tahaks. Siis see rätik. Ja huulte niisutamiseks kookosrasv (ei soovitatud seda hügieenilist pulka). Ja mõtlesin ka, et mis ma sünnituseks selga paneks - kas öösärgi, mille pärast ära visata (the bloody mess, eks), või siis panna mingi suvaline hõlst. Paljud pidada tahtvat üldse olla paljalt. Ma ausalt ei tea veel, mis ma tahan.
Peale sünnitust kraam on aga enamik koti sisu, sh snäkid, mida siis sünnituse ajal vaja ei läinud. :D Aga lisaks: suured sidemed (Tena), ühekordsed suured alukad (apteegist saab), imetusrinnahoidja nende uute suurte pommide jaoks, mis hakkavad olema lapse restoranideks nr 1 ja 2, rinnakreem, ühekordsed rinnapadjad, peale sünnitust riided või mingi asi, millega seal haiglas voodis hängida - soovitavalt siis selline, millega saaks rinna kiirelt välja kraamida; tavalised trussikud (ei tea, kas neid üldse saab kasutada enne kui koju saab?), koju minemiseks välisriided, isiklikud hügieenitarbed a la oma shampoon ja palsam, kamm, juuksekumm, hambahari jne. Igaks juhuks võtsin kaasa märkmiku, et kui on mahti, panen mingeid muljeid kirja. Ja viimasel hetkel siis laadija ja telefon loomulikult. Eraldi suurt fotokat pole mul nt olemas.
Beebile: esimesed riided, kuigi ma ei kujuta ette, kui suur ta saab olema veel, äkki vahetan veel midagi ümber, samas pole probleemi, kuna miskid riided sealt ka kaasa; aga meriinovillast bodi ja õhuke müts praegu, minisokid ja minikindad; samuti bodi peale mingi sipukas või kostüüm; õueriided ehk kottkombe ja soe müts; igaks juhuks paar mähkut (aga need on ka olemas haiglast), küünekäärid (juhuks kui on pikad küüned, soovitati), pepukreemi saab vist haiglast, ei hakka vedama; lutt igaks seitsmeks juhuks (kuigi ma pole kindel, et soovin seda kasutada) ja keegi ütles, et võta ka lutipudel (jällegi, ma usun, et las olla igaks juhuks - aga ma pole veel ühtegi ostnud, st see on tõesti pakkimata ja ehk saab kõrvalt apteegist mees tuua vajadusel). Tallinnas saab haiglast ka mingi haiglapaki, seal ka kindlasti ühtteist naljakat kraami. Ja muidugi turvahäll on juba autos valmis, selle saab siis tõsta, kuidas vaja, st kelle autosse vaja.
Ja ongi see kott jube pungil täis, ukse kõrval visuaalselt asukoht meelde jäetud ka mehel. Noh et ta kogemata spordikotti kaasa ei võtaks - tennisereketitest ei ole meil sünnitusmajas just palju kasu.

Viimane loeng - tugiisikule

Ma juba kirjutasin oma käidud loengutest ka veidi, kuid nüüd viimane oli siis see, mis mõeldud tugiisikule. Ja sinna ma suutsin läbi pettuse kaasa meelitada mehe. Vähemalt esmapilgul tundus see talle suur skämm ja petuskeem olevat  - pole ju vaja aega kulutada, kui tegemist pole millegi kriitilisega nagu tähtis ultraheli, mis otsustab raseduse edasise käigu või mõni muu elunäitajate uuring. Ja kuigi ma olin sellest rääkinud kuu aega ette, siis veel nädal ette ja lõpuks ka sama päeva hommikul, oli ikka haiglasse jõudes nii pettunud nägu ees, et "mismõttestundaega?" ja "maarvasinet10minutit". Siiski, ukselt tagasi ta ei pööranud ning et loeng on ju tasuline ja parkimine ka, siis noh need kulud olid jälle minu kanda.
Muidu see loeng ise, mina arvasin, oli kasulik nii talle kui mulle. Üks mu tuttav käis ja talle meeldis. Eks oleneb ka ämmakast, kes seda annab, ja meile sattus üsna vahva - ise 3 lapse ema, sünnitusel olnud nii tugiisikuga kui ilma, olnud ise nii ka tugiisik, ja mõistagi ka ämmakas. Seega, ainus vaatenurk, mida ta ei suutnud esindada, ongi meesterahva oma. Küll aga kõikidest muudest perpektiividest andis ta nõu ehk tegelikult kirjeldas, mida oodata, mida mitte, ja kuidas protsessid toimuvad sünnitusmajja jõudes.
Ta tõi näiteid, tegi vahepeal nalja (no need naljad mehele peale ei läinud, tiba infantiilsed olid), siis noh päris moraali ei lugenud (mina suhtusin külmalt, aga mees arvas jälle, et ega ma ju 10-aastane pole, aga osad seal olid küll barely legal, eks nendele tuleb ka asju selgitada, eks), aga tuletas meelde küll, et sünnitajat me ei kritiseeri ning kui sünnitaja muutub käsutavaks, siis ka see tuleb andeks anda. Paljud noored ja entusiastlikud küsisid ka küsimusi, paljud mõmisesid nagu ikka eestlastele kohane. Loeng, muide, oli täitsa täis, nii et ilmselgelt huvi oli. Ja nagu rõhutati - vähemalt ühe hea mõtte saab ikka. Ja see oli hästi tore lubadus, sest sain sealt mõtte, et oma rätik kaasa võtta :)
Nii et kokkuvõttes - oli kasu küll. Ja mees pidas ilusti vastu, harjutas paari massaaživõtet (selles pole ta iial hea olnud, aga minu jaoks piisabki vaid soojast toetavast käest) ja lubas mingeid asju läbi mõelda ja oma sünnitusplaan on küll minu enda asi :)
Nüüd ongi vaja see va sünnitusplaan ära kirjutada. Sealt anti nimelt blankett ka. :)

Hambaravihüvitise nali

Tuleb välja, et rasedad saavad hambaravihüvitist. Ja tervelt üks kord aastas. Hoolimata summast kindel summa, 28.77€. JUHUU! See oli sama (450?) juba ka 10 aastat tagasi. Nii vaadates tundub see summa ikka eriti väike veel. Mina ei mäleta, millal on mul läinud hambaravi arve all 60 €. Ausalt. Ja hambaarstiga konsulteerides, alla 30€ ma ei teagi, mida sa üldse saad. Pool täidist (aga töö?)? Hamba tervisekontroll (looda parem, et siis kõik korras!)? Väiksem kogus tuimestust (aga ülejäänud summa?)? Isegi puhastust ei saa selle raha eest.
Samal ajal räägitakse, et pead eriti hästi hambad korda tegema, enne lapse sündi. Ja räägitakse ka, et väga tihti just rasedus toob nõrgad kohad välja, sh ka põletikud või minu poolest sellesama hambavalu. Närvidega seonduvaid valusid on alati palju rasedusega seoses. Ja hambaarstid rääkisid kõik, kuidas nad tihti ei saa mõnda asja teha, sest on raseduse lõpp ja röntgenit siis ei tehta. Minul vähemalt tehti tuimestus ning alustati juureravi (elus esimest korda ja magu Murphy, ikka raseduse lõpus!), aga valu oli ka ikka kohutav (mul tavaliselt hambad ei valuta). Muidu on hambad korras.
Igatahes, kuna mul on JUBA kokku ligi 200€ eest neid arveid siin (ja kõik jäid kuidagi sellesse, mitte aga nt eelmisse aastasse sobivalt), siis jah, see summa tundub ikka jõhkralt naeruväärne. Aga on tõsi - vähemalt midagigi. Ja kuigi pole suur summa, võtsin nüüd aega, et kõik see protseduur läbi teha - ma ütleks selle peale, et jooksmist ja jändamist ja bürokraatiat on rohkem kui see summa väärt on! Õnneks ma rasedana oma töötunde kokku ei löö, sest aega siin ju on ja mis see paar bensiiniliitrit ikka ära ole arstilkäimiseks...
Aga reaalselt, et täita avaldus, siis joosta veel arsti juurde rasedust tõendava dokumendi järgi (vabandust, kas meie e-riigis ei ole selline asi kuskil e-majanduses juba nähtav???) ja siis hoida alles see arve (ka see võiks olla tegelikult elektrooniliselt kättesaadav, antagu andeks, aga kes tänapäeval kuskil midagi skännib?) ja siis üles leida ja kõik see siis tuleb veel saata haigekassasse... postiga? Digitaalselt? No ma proovisin digitaalselt ja lihtsalt tegin foto dokumentidest. Ei osanud küll kuidagi paremini läheneda sellele.
Igatahes, see summa niisiis on eos ära kulutatud ehk läinud juba järgmise ravi peale ette. Ja järgmine kord lähen ma sama summa peale välja, sest ka 1-aastase lapse ema (kes peab jälle kuidagi tõestama, et tal on laps sündinud, ja selle kuskile üles kirjutama - miks seda süsteemis pole näha automaatselt?) saab samas summas hüvitist. No mingi 100€ läheb kindlasti veel. Jee. Kokku 300 ja saan siis alla 60€ hüvitist; ja kui ma lähen 2017. alguses ka hambakontrolli nagu üks korralik inimene teeb, siis saan veel taotleda seda alla aastase lapse toetust ja maksta hambakontrolli ehk ka puhastuse eest minimaalselt 60€ juurde. Yes. Kui pole kaariest. Õige küll - mul on üks, ja tarkusehambas. Seega - hoopistükkis tuleb võtta ette veel suurem operatsioon nimega tarkusehamba eemaldamine, juhuuuuu! Ei pääse siin midagi alla 400-500. Ja mõtle, saan kõige selle pealt 3x see summa tagasi. Mingi aasta peale. Jess.