Mul on hea meel, et ma magan taas normaalselt. Kuigi viskab sisse ikka kella pool 4 paiku ärkamist ja seejärel on lausa võimatu taas uinuda, pole probleem kell 7 uuesti magama minna ja siis 11ni lasta. Aga praegu on lausa nii, et lähen kell 12 magama, siis ärkan kell 4 ja kell 8 ja kell 12 (siis lõplikult). Nii et äkki see ikkagi näitab, et tähtaeg lähemal ja tulebki puhata nii palju? Ma väga loodan, sest esiteks ei meeldiks mulle, et laps väga üle tähtaja läheb, teiseks, uni on väga vajalik, sest sünnitus ise on ju ka raske ja väsitav. Nii et pean pöidlaid, et ma oma unevärki nüüd ära ei sõnunud.
Et ma kuupäevale väga ei keskenduks, siis leian endale igaks päevaks tegevusi. Kas tuleb keegi külla või kui sobib, siis lähen ka ise kuskile. Näiteks olen mitu korda kinos käinud, sest kinotoolid kannatavad mingitki kriitikat. Erinevalt kohviku või teatri omadest. Ja kodus olen päris palju filme (nii vanu kui uusi) ära vaadanud. Täna on näiteks Eat.Pray.Love (ma ei suuda uskuda, et see film on juba 6 aastat tagasi tehtud!).
Aeg-ajalt küsib keegi beebigrupis (see on minu viimase aja intelligentse ja tegelikult igasuguse lugemisvara asendus) ikka mõnda toredat küsimust, neist teemadest siin enne tähtaegu on päris tihti "kohualune" (khm) raseerimine või vahatus. Et kas võib minna ja kuidas kõik selle raske asjaga hakkama saavad :D Olenevalt kõhu suurusest ja kogemusest siis inimesed jagavad muljeid. Igatahes on fakt, et algajale esmakordselt viimases vindis vahatust ei soovitata. Ning paljud on lahenduse leidnud käsikaudu, peegli abil või oma mehelt abi paludes. Fakt on aga see, et tegemist on keerulise ja aegavõtva protseduuriga, milleks peab eraldi süsteemi paika panema.
No ma täna siis võtsin ette lisaks tavapärasele jala- ja muule osakonnale... nagu maratoni oleks läbi jooksnud, tegin ikka miinimumi. Ühesõnaga - minu arvates on see overrated ja nagu kirjutas üks raamatu autor - niipea, kui kõhtu ülaltpoolt vaadeldes enam kõhualust näha polnud, loobus ka ka käsikaudu sealkandis tegutsemisest, põhjendades seda nii prioriteetide muutumisega kui ka mõtlemapaneva tõigaga, et mõtle, kui endale seal terariistaga käsikaudu kobades veel liiga teed, või akrobaatilisi positsioone võttes libedal dushipõrandal libised. Need argumendid töötavad ka minu jaoks, üks mess on seal kõik veel mõned kuud, nii et kuna ma modellina ei tööta, siis on miinimumprogramm.
Keegi ütles, et pediküüri tegemine (iseendale) on rasedana võimatu. Selle proovisin täna küll läbi, kuna ma ei saanud pediküüriaega lihtsalt ja samas ma pole kindel, kui tundlik mu nahk või tald praegu on, massaazhi ka ei saa lasta jalgadele teha, sest veenilaiend takistab seda, ning kui valesid punkte vajutada, siis on ka jama (täitsa kohe ei tahaks sünnitama minna). Osutus täitsa võimalikuks, kuigi jällegi aega ja vaeva võtab veidi rohkem kui tavaliselt. Aga hakkama ma sain ja rõõmus olen selle üle igatahes, kuna minu varbad hakkavad olema kellelgi "in your face", ma ei tahaks meelde jääda kui sünnitaja, kellele ei viidata kui mitte "selle öö kõige kõivem röökija", mis oleks aus ja asjakohane tiitel (whatever gets you through), vaid kui "see kolletanud kulliküüntega metsistunud karvajalg", mis oleks muidugi ilmselge liialdus, aga sünnituse vastuvõtjale kindlasti suurem trauma, kui tühipaljad karjed.
Juuksur on mul mõneks ajaks tehtud, kuigi otsi võiks alati veel lõigata. Kuid ma alles otsustan soengu osas, kas tahan hoida juuksed krunnipaneku ja patsitegemise pikkuses või ikkagi lähen lühema lõikuse peale üle, eriti kui juuksed hakkavad ära kukkuma. Niikaua siis kannatan ja olen rõõmus, et värv on värskendatud.
Maniküüri proovin ka ära teha. Veel ei ole otsustanud, kas klassikalised punased küüned, prantsuse maniküür või hoopis helesinised, et beebi saabudes hästi sobiksid tema sünni puhul :)
Keha: naudin veel viimaseid võimalusi endale parfüümi peale panna ja täiendavate lõhnastatud kreemidega hellitada, kuniks laps pole siin. Esimesed kuud tuleb ju eriti hoiduda. Eks siis kookosrasv ja mandli- ning oliiviõli saavad sõpradeks :) (nad on niigi).
Kahjuks mul vanni pole. Praegu tunnen, et võiks seal vedelda vahepeal, kuna ühiskondlikku spaasse enam ei viitsi minna :) Aga muul ajal ma vannist puudust ei tunne - sobib dush imehästi. Ka saunast ei tunne puudust, aga seda saan ma soovi korral vähemalt alati nautida koos mehega, kes sauna väga armastab.
Ripsmete osas otsustasin - neid esialgu ei pane. Mul on ikkagi komme silmi sügada ja kes teab, millal ma jälle hooldusse siis jõuaksin.
Noh ja... ongi kõik! Ma olen nii valmis, et kui poiss märku annaks, et minek, siis ma ainult keeraks süüdet ja oleks minutitega haiglas :)
Et ma kuupäevale väga ei keskenduks, siis leian endale igaks päevaks tegevusi. Kas tuleb keegi külla või kui sobib, siis lähen ka ise kuskile. Näiteks olen mitu korda kinos käinud, sest kinotoolid kannatavad mingitki kriitikat. Erinevalt kohviku või teatri omadest. Ja kodus olen päris palju filme (nii vanu kui uusi) ära vaadanud. Täna on näiteks Eat.Pray.Love (ma ei suuda uskuda, et see film on juba 6 aastat tagasi tehtud!).
Aeg-ajalt küsib keegi beebigrupis (see on minu viimase aja intelligentse ja tegelikult igasuguse lugemisvara asendus) ikka mõnda toredat küsimust, neist teemadest siin enne tähtaegu on päris tihti "kohualune" (khm) raseerimine või vahatus. Et kas võib minna ja kuidas kõik selle raske asjaga hakkama saavad :D Olenevalt kõhu suurusest ja kogemusest siis inimesed jagavad muljeid. Igatahes on fakt, et algajale esmakordselt viimases vindis vahatust ei soovitata. Ning paljud on lahenduse leidnud käsikaudu, peegli abil või oma mehelt abi paludes. Fakt on aga see, et tegemist on keerulise ja aegavõtva protseduuriga, milleks peab eraldi süsteemi paika panema.
No ma täna siis võtsin ette lisaks tavapärasele jala- ja muule osakonnale... nagu maratoni oleks läbi jooksnud, tegin ikka miinimumi. Ühesõnaga - minu arvates on see overrated ja nagu kirjutas üks raamatu autor - niipea, kui kõhtu ülaltpoolt vaadeldes enam kõhualust näha polnud, loobus ka ka käsikaudu sealkandis tegutsemisest, põhjendades seda nii prioriteetide muutumisega kui ka mõtlemapaneva tõigaga, et mõtle, kui endale seal terariistaga käsikaudu kobades veel liiga teed, või akrobaatilisi positsioone võttes libedal dushipõrandal libised. Need argumendid töötavad ka minu jaoks, üks mess on seal kõik veel mõned kuud, nii et kuna ma modellina ei tööta, siis on miinimumprogramm.
Keegi ütles, et pediküüri tegemine (iseendale) on rasedana võimatu. Selle proovisin täna küll läbi, kuna ma ei saanud pediküüriaega lihtsalt ja samas ma pole kindel, kui tundlik mu nahk või tald praegu on, massaazhi ka ei saa lasta jalgadele teha, sest veenilaiend takistab seda, ning kui valesid punkte vajutada, siis on ka jama (täitsa kohe ei tahaks sünnitama minna). Osutus täitsa võimalikuks, kuigi jällegi aega ja vaeva võtab veidi rohkem kui tavaliselt. Aga hakkama ma sain ja rõõmus olen selle üle igatahes, kuna minu varbad hakkavad olema kellelgi "in your face", ma ei tahaks meelde jääda kui sünnitaja, kellele ei viidata kui mitte "selle öö kõige kõivem röökija", mis oleks aus ja asjakohane tiitel (whatever gets you through), vaid kui "see kolletanud kulliküüntega metsistunud karvajalg", mis oleks muidugi ilmselge liialdus, aga sünnituse vastuvõtjale kindlasti suurem trauma, kui tühipaljad karjed.
Juuksur on mul mõneks ajaks tehtud, kuigi otsi võiks alati veel lõigata. Kuid ma alles otsustan soengu osas, kas tahan hoida juuksed krunnipaneku ja patsitegemise pikkuses või ikkagi lähen lühema lõikuse peale üle, eriti kui juuksed hakkavad ära kukkuma. Niikaua siis kannatan ja olen rõõmus, et värv on värskendatud.
Maniküüri proovin ka ära teha. Veel ei ole otsustanud, kas klassikalised punased küüned, prantsuse maniküür või hoopis helesinised, et beebi saabudes hästi sobiksid tema sünni puhul :)
Keha: naudin veel viimaseid võimalusi endale parfüümi peale panna ja täiendavate lõhnastatud kreemidega hellitada, kuniks laps pole siin. Esimesed kuud tuleb ju eriti hoiduda. Eks siis kookosrasv ja mandli- ning oliiviõli saavad sõpradeks :) (nad on niigi).
Kahjuks mul vanni pole. Praegu tunnen, et võiks seal vedelda vahepeal, kuna ühiskondlikku spaasse enam ei viitsi minna :) Aga muul ajal ma vannist puudust ei tunne - sobib dush imehästi. Ka saunast ei tunne puudust, aga seda saan ma soovi korral vähemalt alati nautida koos mehega, kes sauna väga armastab.
Ripsmete osas otsustasin - neid esialgu ei pane. Mul on ikkagi komme silmi sügada ja kes teab, millal ma jälle hooldusse siis jõuaksin.
Noh ja... ongi kõik! Ma olen nii valmis, et kui poiss märku annaks, et minek, siis ma ainult keeraks süüdet ja oleks minutitega haiglas :)
No comments:
Post a Comment