See on siis märge, et ma ei ole veel sünnitama hakanud :D Ja hoopis otsin tegevusi, kuidas saada oma mõtteid mujale. Sest salamisi ma ju lapsega räägin, et kaua ta ema karistab - vupsaku juba välja. Samas ei ole mul tõesti seda tunnet, et issandjumalmillalometi, kuigi raske juba on ja mees vaatab ka, et appi, see kõht on veel suuremaks läinud! Eks ta näeb, et mul on juba üsna keeruline siin manööverdada, aga kõrvalt vaadates tundubki vist õudsem. Ühesõnaga, kuigi mul on suur kõht (lõbustasin ennast ja vaatasin, et 115cm põiki, aga see on ehitus(metall)mõõdulindiga, nii et ma ei tea kui täpne see on, õmblusmõõdulint on kadunud), ei ole mul muid vaevusi, kui vaid see trepist üles tulekuga hingeldamine, siis see, et palju sööki ei mahu kõhtu, samas isu on endiselt, ja siis kogu aeg tahaks juua. Ma siis joon nõmmliivateed, nagu on soovitatud. Aga muidu ma pean end üsna sallivaks inimeseks selle raseduse osas, eriti kui ma jälgin, et paljud tahaks juba 38. nädalast "maha saada". See viimane on õudne väljend, mul on kogu aeg tunne, et laps kukub siis peaga vastu maad.
Ja kuigi öeldakse, et 37-42 nädalat on ajaline sünd, ja see kuupäev on lihtsalt nagu mingi indikaator, siis inimesed on väga kinni selles kuupäevas. Ja siinkohal ma ei mõtle vaid ainult enda kuupäeva suunas kommenteerijaid-puurijaid, vaid ümberringi teistegi jutte kuuldes. On ka nõmedaid kommentaare ja selliseid isegi vastikuid. Kuigi inimesed, kes ise parajasti rasedad pole, sellest nähtavasti aru ei saa - ja see on ok, ega nad midagi halba ei taha, kunagi saavad ju kenasti aru, mida see tähendab, kui sina istud oma 20-kilose känguruga, ja siis keegi tuleb, pistab veel ILMA HOIATAMATA oma käe kõhu peale ja PATSUTAVAD sind niigi trummis kõhule, ja see on JUMALA VALUS sinna niigi vastu minna, ja küsib: noh, kas ootad ikka Vabariigi aastapäeva ära, kas tavaline kuupäev ei sobi, kaua siis ülbab veel (nagu see väike saaks üldse ülbata, mis kuradi sõna???), kas ootad, et tähemärk vahetus (veevalajatest kaladeks), jne jne. Tahaks röökida, ja öelda - MIS SEE SINU ASI ON, proovi ise kõigepealt rase olla ja siis rahulikuks jääda, kui sa üle kannad!
Tulles tagasi selle kõhu näppimise juurde, siis me just ühega siin arutasime seda teemat, et on raseda kõhu fetišigiga inimesi, kes nii armastavad seda kõhtu näppida. Aga on vaid üks viis, kuidas seda ON OK teha - KÜSI palun enne, ära pane oma kätt keset suvalist hetke mulle kõhule. Suvel oleks see ilmselt veel hullem (vähemalt tal oli), mul on enamasti mantel, kampsun või midagigi seljas. Ja teiseks, naba piirkond on nagunii plahvatamas - palun hoidke enda näpud eemale, ja ärge lööge mu kõhtu! Sest kuigi võib ju tunda, et teed "kerge" patsu-patsu, siis mina ägan selle rõveda tunde all. Ilmselt see on midagi taolist, et teed lapsele pluti-pluti, ja siis laps tahaks oksendada. Või kannustad teda patsuga tagumikule ja siis pisem kukub kummuli. Pigem PAI ja õrn soe silitus nagu tahaksid kallile inimesele põsele teha, aga mitte selliselt, et tal jääks kõrvakiilutunne ja punane õhetus. Sarnase tunde muide saab, kui üritada ennast nabasse vajutada. Üsna rõve tunne on, kas mitte?
Nii et palun küsige, või andke kuidagigi märku, mitte ärge puutuge rasedat KÕHUST. Õlast, käest vmt on palju parem. Ma ise võpatan iga kord, kui keegi jälle on hakkama saanud, aga kuna see tuleb nii ootamatult, siis ma pole siiani ka midagi jõudnud veel öelda ning mul pole seda ka tihti juhtunud. Muide kõige ulmem on siis, kui mõni paariaastane ligi satub, sest kõht on ju nagu õhupall ja sellega tahaks mängida. Üks tuli oma minirusikatega, aga noh õnneks tal ema õudusega märkas seda eemalt ja teadis, mis õigel hetkel öelda :D Ja ma korra vist rääkisin, kui õudne oli ühistranspordis kõhuga viibida? Hiljuti käisin ma kinos ja see on ka piisavalt jube, kui kõik liiguvad, nüüd ma käin, käsi 3cm kõhu ees ja olen valmis rusika ja küünarnukiga end kaitsma, kui keegi arvab, et ta võiks pea ja õlgade distantsi järgi silma järgi natuke lähemalt mööduda.
Nii et ma olen ülekantud rase valmis. Aga endiselt mitte turses. Ja ei sügele. Ja vingun ainult peale treppe. Ahjaa, mõni päev on nina ka ikka rõvedalt kinni. Aga eile näiteks oli ilus ilm ja mõnus, ma sõitsin autoga, istusin 2-tunnisel lõunal kõval kohvikutoolil, kannatasin ära tunnikese keerlemist KTG aparaadi all, käisin kingapoes jalanõusid otsimas ja õhtul veel paaritunnine visiit mehe vanemate juurde, nii et üliaktiivne päev. Tänaseks mul plaane polnud ja nagu Murphyga ikka, ei ole ka sünnitustegevus hakanud. Seetõttu jätkan plaanidega ja vaatan, kas saan liikuma, kuniks veel valge on õues :)
Ja kuigi öeldakse, et 37-42 nädalat on ajaline sünd, ja see kuupäev on lihtsalt nagu mingi indikaator, siis inimesed on väga kinni selles kuupäevas. Ja siinkohal ma ei mõtle vaid ainult enda kuupäeva suunas kommenteerijaid-puurijaid, vaid ümberringi teistegi jutte kuuldes. On ka nõmedaid kommentaare ja selliseid isegi vastikuid. Kuigi inimesed, kes ise parajasti rasedad pole, sellest nähtavasti aru ei saa - ja see on ok, ega nad midagi halba ei taha, kunagi saavad ju kenasti aru, mida see tähendab, kui sina istud oma 20-kilose känguruga, ja siis keegi tuleb, pistab veel ILMA HOIATAMATA oma käe kõhu peale ja PATSUTAVAD sind niigi trummis kõhule, ja see on JUMALA VALUS sinna niigi vastu minna, ja küsib: noh, kas ootad ikka Vabariigi aastapäeva ära, kas tavaline kuupäev ei sobi, kaua siis ülbab veel (nagu see väike saaks üldse ülbata, mis kuradi sõna???), kas ootad, et tähemärk vahetus (veevalajatest kaladeks), jne jne. Tahaks röökida, ja öelda - MIS SEE SINU ASI ON, proovi ise kõigepealt rase olla ja siis rahulikuks jääda, kui sa üle kannad!
Tulles tagasi selle kõhu näppimise juurde, siis me just ühega siin arutasime seda teemat, et on raseda kõhu fetišigiga inimesi, kes nii armastavad seda kõhtu näppida. Aga on vaid üks viis, kuidas seda ON OK teha - KÜSI palun enne, ära pane oma kätt keset suvalist hetke mulle kõhule. Suvel oleks see ilmselt veel hullem (vähemalt tal oli), mul on enamasti mantel, kampsun või midagigi seljas. Ja teiseks, naba piirkond on nagunii plahvatamas - palun hoidke enda näpud eemale, ja ärge lööge mu kõhtu! Sest kuigi võib ju tunda, et teed "kerge" patsu-patsu, siis mina ägan selle rõveda tunde all. Ilmselt see on midagi taolist, et teed lapsele pluti-pluti, ja siis laps tahaks oksendada. Või kannustad teda patsuga tagumikule ja siis pisem kukub kummuli. Pigem PAI ja õrn soe silitus nagu tahaksid kallile inimesele põsele teha, aga mitte selliselt, et tal jääks kõrvakiilutunne ja punane õhetus. Sarnase tunde muide saab, kui üritada ennast nabasse vajutada. Üsna rõve tunne on, kas mitte?
Nii et palun küsige, või andke kuidagigi märku, mitte ärge puutuge rasedat KÕHUST. Õlast, käest vmt on palju parem. Ma ise võpatan iga kord, kui keegi jälle on hakkama saanud, aga kuna see tuleb nii ootamatult, siis ma pole siiani ka midagi jõudnud veel öelda ning mul pole seda ka tihti juhtunud. Muide kõige ulmem on siis, kui mõni paariaastane ligi satub, sest kõht on ju nagu õhupall ja sellega tahaks mängida. Üks tuli oma minirusikatega, aga noh õnneks tal ema õudusega märkas seda eemalt ja teadis, mis õigel hetkel öelda :D Ja ma korra vist rääkisin, kui õudne oli ühistranspordis kõhuga viibida? Hiljuti käisin ma kinos ja see on ka piisavalt jube, kui kõik liiguvad, nüüd ma käin, käsi 3cm kõhu ees ja olen valmis rusika ja küünarnukiga end kaitsma, kui keegi arvab, et ta võiks pea ja õlgade distantsi järgi silma järgi natuke lähemalt mööduda.
Nii et ma olen ülekantud rase valmis. Aga endiselt mitte turses. Ja ei sügele. Ja vingun ainult peale treppe. Ahjaa, mõni päev on nina ka ikka rõvedalt kinni. Aga eile näiteks oli ilus ilm ja mõnus, ma sõitsin autoga, istusin 2-tunnisel lõunal kõval kohvikutoolil, kannatasin ära tunnikese keerlemist KTG aparaadi all, käisin kingapoes jalanõusid otsimas ja õhtul veel paaritunnine visiit mehe vanemate juurde, nii et üliaktiivne päev. Tänaseks mul plaane polnud ja nagu Murphyga ikka, ei ole ka sünnitustegevus hakanud. Seetõttu jätkan plaanidega ja vaatan, kas saan liikuma, kuniks veel valge on õues :)
No comments:
Post a Comment