...mind üldse ei huvita praegu shoppamine või midagi uut vmt. Ma muidugi saan mõistusega aru, et see on normaalne - nii suur muu ootus on ees, et mõtteid mujale ei jagugi! Aga ühesõnaga koristasin siin kööki just ja samal ajal mõte mõlkus, et näe, mul on vist kõik asjad olemas. Isegi köögis. Kuni lihatermomeetrini välja. Ja nii silikoonist kui paberist muffinivormid. Jne. Ja sealt edasi riiete peale - et ei ole ka seal midagi vaja. Õueriided, peoriided. Kapis on äkki paar eset, millel on silt küljes veel? Jalanõusid üldse ei julge osta (olen juba paar tükki pannud "hoiule", sest number tundub ikkagi väike - aga tegelt ehk on jalg paistes; ja nagu nad räägivad - paljudel muutub jalanumber permanentselt).
Siin raseduse lõpus endale tegevusi otsides (sest üleliia pikka maad kuskile ei sõida, aga toas toimetan ju ikka) meenus, et mul on "hoiul" veel üks terve suur karbitäis rasedate riideid, mida ma pole kordagi kandnud. Jepp. Ma isegi ei mäleta, mis seal oli. Ja meenutasin, et ma olen ostnud selle aja jooksul (siin pool aastat siis umbes) üsna vähe asju - ja tegelikult mõnd vaid paar korda kandnud. Nii et nüüd saan aru - see on tõsi. Sa kannad ainult paari lemmikut ja that's it. Mul oli paar lemmikut kleiti, retuusid, siis ühed teksad, mingid lödipüksid, paar kontorikleiti ja siis erinevad hõlstid, mis mul nagunii olid olemas. Ja tagantjärgi vaadates tegin ma õige otsuse ka vaid 1 soodsa mantli ostuga - mitte kõige soojema, vaid sellise, kuhu alla mahub 3 kampsikut, kui vaja. Ja olen ikkagi ka hõlmad valla ringi paarutanud, täitsa tavaliste jopede ja asjadega. Seega nüüd on aeg kõik need asjad üles otsida ja taas kokku koguda, jätta paar neist käeulatusse, sest kodus olen ilmselt ikka vaid kõige mugavamate ja mõnusate asjadega. Muide, huvitaval kombel ei ole minust iial saanud suut öösärkide ega hommikumantlite kandjat. Kuidagi nad ahistavad mind... parema meelega alati t-särk või tuunika või kleit ja on juba parem. Nüüd ma muidugi mõtlen et äkki hõlmadega asju võiks olla veel mõni, siin kui läheb vaja sekundiga rinna välja võtmist või midagi taolist?
Aga kõik need mõtted on mul vaid mõtte tasandil. Täna jookseb 41. nädal ja homme lähen arstile vaatama, et kaua see nali kestab. Mul on juba veidi raskem olla kui tavapäraselt ka kuigi lapsega on kokku lepitud, et täna ju on kuupäev, siis tal ei paista üldse kiire olevat. Nii et ma ei raba siin riideid sorteerida, vaid ikka külitan diivanil ja loodan, et see entusiasm tuleb siis peale, kui on vaja meelt lahutada või mõtteid jälle eemale juhtida... äkki varsti, varsti juhtub see kõige olulisem sündmus mu elus? (Ma ausalt julgen seda juba praegu väita, kuigi olen jätkuvalt seisukohal, et lapse saamine pole AINUS oluline sündmus ükskõik mis naise elus ning see ei defineeri ei mind ega ka kedagi teist, aga MINU elus tundub see praegu nii oluline asi ja see tuleb loodetavasti varsti niisiis!)
Siin raseduse lõpus endale tegevusi otsides (sest üleliia pikka maad kuskile ei sõida, aga toas toimetan ju ikka) meenus, et mul on "hoiul" veel üks terve suur karbitäis rasedate riideid, mida ma pole kordagi kandnud. Jepp. Ma isegi ei mäleta, mis seal oli. Ja meenutasin, et ma olen ostnud selle aja jooksul (siin pool aastat siis umbes) üsna vähe asju - ja tegelikult mõnd vaid paar korda kandnud. Nii et nüüd saan aru - see on tõsi. Sa kannad ainult paari lemmikut ja that's it. Mul oli paar lemmikut kleiti, retuusid, siis ühed teksad, mingid lödipüksid, paar kontorikleiti ja siis erinevad hõlstid, mis mul nagunii olid olemas. Ja tagantjärgi vaadates tegin ma õige otsuse ka vaid 1 soodsa mantli ostuga - mitte kõige soojema, vaid sellise, kuhu alla mahub 3 kampsikut, kui vaja. Ja olen ikkagi ka hõlmad valla ringi paarutanud, täitsa tavaliste jopede ja asjadega. Seega nüüd on aeg kõik need asjad üles otsida ja taas kokku koguda, jätta paar neist käeulatusse, sest kodus olen ilmselt ikka vaid kõige mugavamate ja mõnusate asjadega. Muide, huvitaval kombel ei ole minust iial saanud suut öösärkide ega hommikumantlite kandjat. Kuidagi nad ahistavad mind... parema meelega alati t-särk või tuunika või kleit ja on juba parem. Nüüd ma muidugi mõtlen et äkki hõlmadega asju võiks olla veel mõni, siin kui läheb vaja sekundiga rinna välja võtmist või midagi taolist?
Aga kõik need mõtted on mul vaid mõtte tasandil. Täna jookseb 41. nädal ja homme lähen arstile vaatama, et kaua see nali kestab. Mul on juba veidi raskem olla kui tavapäraselt ka kuigi lapsega on kokku lepitud, et täna ju on kuupäev, siis tal ei paista üldse kiire olevat. Nii et ma ei raba siin riideid sorteerida, vaid ikka külitan diivanil ja loodan, et see entusiasm tuleb siis peale, kui on vaja meelt lahutada või mõtteid jälle eemale juhtida... äkki varsti, varsti juhtub see kõige olulisem sündmus mu elus? (Ma ausalt julgen seda juba praegu väita, kuigi olen jätkuvalt seisukohal, et lapse saamine pole AINUS oluline sündmus ükskõik mis naise elus ning see ei defineeri ei mind ega ka kedagi teist, aga MINU elus tundub see praegu nii oluline asi ja see tuleb loodetavasti varsti niisiis!)
Oehh. Ja minu jaoks on juba päris imelik, kuidas ma nagu stalker või midagi seesugust käin näppu väristades blogile klikkamas ja ootamas, et äkki nüüd? Nagu ise valmistuks sünnitama minema :D
ReplyDeleteAga ärevus on suur ja no eks ma siis käin ja varitsen edasi :)
Jepp. Ikka kodus. Liikuda on raske, tunne on nagu dinosaurusesuurusel kängurul. Käisime just ostmas jäätist, cocat ja krõpsu. Ehk on see üks viimaseid käike niiviisi õhtul (ma väga pole siin kamandanud, aga jala ja üksi pimedas ka ei hakanud minema). Eks ma ikka annan teada! Tänasesse kindlasti ei jõua ;)
ReplyDeleteKui ta sul pisemapoolne, siis polegi muud hullu kui igatsus silma vaadata :) Ju ta siis tahab seal soojas südametuksete saatel veel kosuda :)
ReplyDeleteMul esimene läks 6 ja teine 4 päeva üle ja öeldi, et poisid olevatki laisad. Aga noh... veebruaris see juhtub :D
Just! Nii nad räägivad. Ja kuigi "meil" beebigrupis on paljud ka varem sündinud, siis suurem protsent siin ka vist tõesti tüdrukud. Aga jah, veebruarisse ta jääb ;) No igatahes, kõiki kõnesid, mida ise teen, alustan vuristades: ei, veel ei sünnita helistan muu asja pärast :D
ReplyDelete:D
ReplyDeleteIgatahes ootan koos teiega siis edasi :)
Mina ka, mina ka! Olen stalker ja ootan :)
ReplyDeleteVarem, kui endal beebit veel polnud, siis see uudise ootamine niimoodi ei kõnetanud ka. Et tuleb, kui tuleb. Aga nüüd on teistmoodi. Nii eriline tunne, kuigi pole ju enda beebs. Ju sa oled nii kallis sõbranna lihtsalt ;)
Ohh, ära üldse räägi, Herz!
ReplyDeleteSellest ajast, kui ise juba kuid "sünnitamas" olin, on iga vähegi olulisem beebiootus nagu enese ootus :D Ja no antud autori puhul olen ma väikese tegelase tuleku teemal aastate jooksul nii palju salajasi soovirakke kulutanud, et hullumaja ja kui siis tuli see uudis, et ta ongi tulemas, siis.... Oehh :D
Ma nüüd ootan edasi :D
Jaa! Ulme, ma ei kujuta isegi kõike veel nii täpselt ette, et kuidas kõik tuleb ja läheb ja... ootan kannatamatult. Aga see on küll tõsi, et naiste rasedus- ja emadusklubi on maailma kõige erilisem, ja sellest on normaalne aru saada alles postkogemuslikult. Mul on üks sõbranna, kellega me me muudkui heietame ja heietame oma rasedust... peatselt ilmselt ka emadust. Ning ühel loengul käies ämmakas jagas ka tõsiasja, et pole vahet, mitu aastat mööda läheb, mis üritus on või mis teemad on, lõpuks jõuavad emad alati sinna raseduse ja sünnituse lugudeni :)
ReplyDeleteohh jaaa, ilmselgelt võiks siin olla mingi märge, et nüüd läksin sünnitama :)
ReplyDeleteKäin ja piilun ka ja mõtlen iga päev ja hommik õhtu (no pressure eks :) )
Ootame siis :)
Jätame siis meelde, et tuleb siia panna püsti post et läksin sünnitama :D
ReplyDeleteMa ka ootan sajaga! Juba nägin eile öösel unes, et olin ise viimast vinti rase ja laps ei tahtnud veel sündida ja nii raske oli olla. Hullult elan kaasa :D
ReplyDeleteMa ka ootan sajaga! Juba nägin eile öösel unes, et olin ise viimast vinti rase ja laps ei tahtnud veel sündida ja nii raske oli olla. Hullult elan kaasa :D
ReplyDeleteMul mees ärkas hommikul täna ja ütles, et ta nägi unes, kuidas laps ei lase mul magada kõhus. Sest et ma räägin sellest kogu aeg. Vaeseke, tal ka juba ootamisega närv sisse tulnud :D Muidu on selline rahulik ikka.
ReplyDelete