Aga asjade üksteise sisse panek on omandatud. Ja üksteise peale. Ja ta "räägib" ehk annab palju märku oma soovidest. Nii nagu saab aru sellest, kui ma talle midagi seletan.
Tänaseks muud nagu ei ole meeles.
Uued oskused
Tähendan vahepeal üles, et nüüd siis 12.12 seisuga võib öelda, et poiss meil seisab ise. Küll veel ajuti ja teadvustamata, aga järjest enam ja tihedamini ja pikemalt. Oma paar sammu on ta julgenud ka teha, aga siinkohal ei ütleks ma veel, et kõnnib. Küll see hetk ka tuleb. Nii nagu ta ei räägi veel teadlikult sõnu, vaid pigem jutustab sõnaühendeid, mis meenutavad meie, täiskasvanute, omasid. Nii et emm, täh ja mämm ei ole veel täislausetega vestlus.
Unetrikid
Hetkel ma muide kirjutan jälle mobiilist. Sest ei saa kuidagi veel mööda sellest faktist, et ma pikutan lapse kõrval. Selles pole midagi halba ja haritud inimesed teavad, et ma ei hellita sellega last ära. Aga ega ma ei maga ka siin kõrval, kui laps müttab nagu põrsas tühermaal ja keerab oma huvitavamatesse poosidesse, mina kuidagi kringlis ta kõrval.
Sain siis selle kella 7 rutiiniga enamvähem asjad selgeks. Ja nagu teada, see asi jälle muutus.
Hetkel siis 2 h hiljemaks ehk tagasi nagu suvesse - 9 kandis magama ja 9 ka üles. Põhimõtteliselt nii on okei küll. Tegelikult mulle sobivad mõlemad variandid. Pean tunnistama, et puhkan tänu koos magamisele igatahes välja - söök muidugi on meil saadaval kogu aeg nagu Türgi uai hotellis. Ei loe mina, mitu küpsist või kohvitassi või praadi noormees öö jooksul manustab - kui loeksin, siis pakuks 10-12 kandis ja siis oleksin juba lugemisest täiesti magamata. Umbes iga tunni tagant siis usun.
Ja lõunal siis uned 11-1 ja 3-4-5 mikro. Kasutan vahel võimalust ja teen mõned sõidud ja viimase une siis autos. Siis saan ise salaja endale minuti varastada. Maksta ehk arve, teha toidupoe nimekirja või helistada isegi autost väljas.
Ma nüüd jälle lõpetan.
Poiss ärkas. Mulle ei meeldi, kui ta on siin ja mina ekraanis :)
Noore ema depressioon
Ma ei usu, et ma ise depressiooni all kannatan. Ma ei kiirusta nii tõsise asja puhul endale diagnoosi panema. Ja Mees on mul seda usku, et kui ei ole nähtav haigus ehk tükk küljest või siis ei mädane ehk ka ei tilgu midagi (verd, tatti jne), siis on pseudo.
Ma olen depressiooniga üsna lähedalt kokku puutunud ja see ei ole lahe. Ise olen kergemat sorti versioonist ikkagi ise välja tulnud - siis, kui teraapia korras spetsialist veidi näppu vibutas, et pean end jälgima.
Nüüd on sama olukord ühel noorel emmed, kes, julgen öelda, sarnaselt mulle, on kena noor ja edukas ja julge ja tark naine. Mina muidugi noor enam pole :D aga ega temagi mees ei oska kuidagi hästi miskit teha. Ja küsimus polegi mehes. Või Mehes. Vaid inimestes. See depressioon on salakaval ja peletab kõik nii eemale.
Mu enda ema on aastaid end ravinud. Mu kunagise parima sõbranna ema ei tulnudki välja omal käel. Oma käe läbi hoopis otsustas lahkuda. Ja nii läks ka minu esimene boyfriend, kelle diagnoosi ma küll ka ei hakka siin takkajärgi panema, aga praegu üle aastate tundub, et võis ka nii olla.
Raskeid hetki on mul ka. Olen samuti depressioonile kalduv (kuigi ma seda ise poleks osanud oodata ning minu väljapoole suunatud minast ei oska seda ehk ka teised). Aga üldiselt noored emad omavahel räägivad neist. Mitte teistele. Noored emad on ju õnnelikud ja rõõmsad ja kuigi räägitakse väsimusest ja sellest, et rutiin tapab, ei räägita näiteks üksildusest ega kogu köögipoolest. Ega keegi ei taha kuulda sellest ka.
Jah unevõlg ja titelapid ning alati elevust pakkuvad kaka ja hambad on normaalne ära mainida ka lastetule kolleegile, lastega inimene oskab juba küsida ka tunde kohta, kuidas on last panna lasteaeda või esimest korda saata ema juurde terveks ööks. Aga kindlasti ei taha keegi kuulda, kui intensiivselt ruineeriv ja väsitav ja keeruline ja vastutusrikas see kõik on. Et see pole lihtne, kuigi see on loomulik. Ja muidugi on õnn ja rõõm jne kõik meie õuel, aga millegipärast pole okei öelda, et see on raske. Ja hoopis teistel põhjustel, kui loogiliselt võiks eeldada.
Eriti meil Eestis. Palk ju jookseb esimesed poolteist aastat ning võid teha mida iganes. Otsid raha eest tegevusi. Jah see on õige - kui palk võimaldab. Ent võib ka jõuda sinna, et juba välja minemise eel tekib ärevus - äkki midagi juhtub, mis siis kui beebil on tuju, mis siis kui ... jne. Mina jätan mõnikord selle kõige hirmus küll mõned asjad tegemata. Olen alati väga rõõmus, kui siiski end ületan ning tehtud saan ja Poja ka kaasa aitab ega nuta. Kadestan ju täie mõistusega neid, kellel lapsed kärus tunde nõus olema ka ärkvel või magavad nad tundide kaupa. Aga jah, ma ise mõtlen et minu shoppamise või seltskonna vajadused pole nii suured, et beebi peaks kannatama. "Kannatama" mõnikord ka. Aga mulle ei meeldi, et lärm ja rahvarohked kohad ja muu pisikesele stressi tekitavad. Kunagi. Ehk. Aga mitte alla aastasele.
Ehk siis.
Minu teraapia on nüüd see, et ma lindistan ühe emmega. Nagu päriselt - kõigest. Nagu telegramm, aga iPhone ja lindistused. Minutite ja tundide kaupa. Jagan kellegagi oma päeva just siis, kui ise saan, mitte siis, kui keegi ei saa toru võtta. Ning sellest piisab! Ei peagi kohe vastust kuulma. Ja enda juttu üle kuulates saan ka vahel aru, kas ma olen siis nüüd üle reageerinud või ka nädala pärast a la tunnen nii. Ja see aitab. Tore on kuulata neid mõtisklusi ja rõõme ja muresid. Nagu väike kuuldemäng või raadio järjejutt või Ted Talk. Tervendav ja minu jaoks vajalik. Ja nii tänuväärne formaat. Nagu sessioon. Minu oma ööraadio.
Seitsmest magama
Käisin pojaga rahva seas ehk töökaaslasi nägin korraldatud olengul. Eks ikka on tore neid näha ja mul isegi polnud väga selle vastu midagi, et nad last nunnutasid. Mitte üleliia, äkki sellepärast. Teisigi lapsi seal ju. Aga peamised küsimused, mida ikka esitatakse, olid: kas magab hästi, kas laseb magada, mis kell magama läheb, kas magab terve öö, kas sööb öösel? ja: kas sööb hästi, kas sööb lisatoitu, kas sa ise sööd kõike, kas annad ikka rinda, kas öösel ka, kas avalikult? jne. Palju kaalub ja kelle nägu olid vähem populaarsed.
Igatahes vastus "läheb 7 magama" tekitas ovatsioone. Nagu ikka laeni.
Vau! Kus sul on vedanud! Sul on OMA elu! Nii hea, ja magab nii kaua jah (12h)? Sa oled õnnesärgis sündinud! Oota, küll see läheb mööda! Kui 1 une peale läheb, siis kõik sassis... jne.
Aga nad ei tea, et ma lähen kell 7 temaga koos ju voodisse. Ja olen seal kõrval päris pikalt, sageli 2-3h. Mõnikord 5. Alles siis tuleb sügav uni. Ja see 12h und? On katkestatud nutu, puuksu- ja hambahädadega ning ärkamistega, et süüa. Jah - hetkel sööb nii, et iga tunni tagant. Mulle tundub. Kuna meil on co-sleep, siis ma nii unine, et ega ma ei loe. Aga rinnad lekivad nagu kunagi alguses ja on piima täis. For real. Ja tissi otsas vintsklemine paneb seedimise tööle, siis tuleb ka puuks ja pätsike. Ja pasteet.
Ja eemaldumine tekitab häire üsna kiiresti. Vahel saan 15 min eemal olla, vahel 30. Mõnikord piisab 2 minutist ja juba WCs kuulen heledat kisa.
Siinkohal ei aita õpetamine, et ära mine kohe - äkki jääb ise edasi magama. Ei jää. Isegi, kui ma kiirustan, on ta enamasti juba istuli ja mind nähes muutub nutt kriiskavaks - emme, sa pidid ju siin olema, kus sa olid? Ja kui ma ei läheks, ta ilmselt tuleks voodist välja või unesegasena isegi kukuks (mul ausalt pole huvi järele proovida) ning paremal juhul ehk jõuaks ka hüsteeriasse. No thanks.
Nii et jah, ma kindlasti igatsen tulevikus seda aega, mil ma "sain" voodisse minna kell 7 ja seal oleskleda ja puhata (sundasendis, pimedas, vaikuses ja tissibaar avatud, muidugi, käsi külmetamas), aga praegu ma kogu aeg seda aega ei suuda nautida. Ehkki, nutitelefoni ajastul on see tõesti mõneti talutav - saan vaadata TV saateid ning filme, lobiseda teiste emmedega ning lugeda uudiseid.
Kuna enesetunne on ka okei ning aktiivsusmonitor kinnitab seda 80% rahuliku unega, siis ma tegelikult ei kurda. Küll tuleb ka minu aeg ning ma saan jälle nautida oma õhtuid.
Targemad ütlevad (ja tean et neil ongi õigus), et see aeg tuleb kiiremini, kui oskan oodata.
Igatahes vastus "läheb 7 magama" tekitas ovatsioone. Nagu ikka laeni.
Vau! Kus sul on vedanud! Sul on OMA elu! Nii hea, ja magab nii kaua jah (12h)? Sa oled õnnesärgis sündinud! Oota, küll see läheb mööda! Kui 1 une peale läheb, siis kõik sassis... jne.
Aga nad ei tea, et ma lähen kell 7 temaga koos ju voodisse. Ja olen seal kõrval päris pikalt, sageli 2-3h. Mõnikord 5. Alles siis tuleb sügav uni. Ja see 12h und? On katkestatud nutu, puuksu- ja hambahädadega ning ärkamistega, et süüa. Jah - hetkel sööb nii, et iga tunni tagant. Mulle tundub. Kuna meil on co-sleep, siis ma nii unine, et ega ma ei loe. Aga rinnad lekivad nagu kunagi alguses ja on piima täis. For real. Ja tissi otsas vintsklemine paneb seedimise tööle, siis tuleb ka puuks ja pätsike. Ja pasteet.
Ja eemaldumine tekitab häire üsna kiiresti. Vahel saan 15 min eemal olla, vahel 30. Mõnikord piisab 2 minutist ja juba WCs kuulen heledat kisa.
Siinkohal ei aita õpetamine, et ära mine kohe - äkki jääb ise edasi magama. Ei jää. Isegi, kui ma kiirustan, on ta enamasti juba istuli ja mind nähes muutub nutt kriiskavaks - emme, sa pidid ju siin olema, kus sa olid? Ja kui ma ei läheks, ta ilmselt tuleks voodist välja või unesegasena isegi kukuks (mul ausalt pole huvi järele proovida) ning paremal juhul ehk jõuaks ka hüsteeriasse. No thanks.
Nii et jah, ma kindlasti igatsen tulevikus seda aega, mil ma "sain" voodisse minna kell 7 ja seal oleskleda ja puhata (sundasendis, pimedas, vaikuses ja tissibaar avatud, muidugi, käsi külmetamas), aga praegu ma kogu aeg seda aega ei suuda nautida. Ehkki, nutitelefoni ajastul on see tõesti mõneti talutav - saan vaadata TV saateid ning filme, lobiseda teiste emmedega ning lugeda uudiseid.
Kuna enesetunne on ka okei ning aktiivsusmonitor kinnitab seda 80% rahuliku unega, siis ma tegelikult ei kurda. Küll tuleb ka minu aeg ning ma saan jälle nautida oma õhtuid.
Targemad ütlevad (ja tean et neil ongi õigus), et see aeg tuleb kiiremini, kui oskan oodata.
Üheksa!
Vahepeal sai laps 9-kuuseks. Esimene kord, kus me õigel päeval ei "tähistanud", st tähistasime, aga väikeselt ja poekoogiga ja üldse, hoopis hommikusöögi kõrvale ja nii veidi kiiruga. Hommikul lapsel ei olnud väga hea tuju ja põhjus oli ka teada - kakat polnud olnud paar päeva. Lisatoidu pärast on nüüd soolikad vähe teistmoodi tööle hakanud ilmselt. Õnneks siiski sünnipäevakingiks kakajumal halastas ja mähkmesse potsatas esimene päts - selline plastiliinjas. Ja paar pabulat lisaks. Päeva teisel poolel oli paks pasteet veel lisaks, aga beebikakat meil enam pole. Muidu on meil ikka iga päev olnud nii mõnigi kakaports, aga näed - enam mitte. Kõik see hakkas pudrust peale.
Suurim oskus on siis, pepu ees, turvaliselt voodist või kust iganes alla tulla. Muidugi veel ei taju kõrgusi ja tuleks ilmselt ka maja katuselt alla nii. Praegu vähemalt tajub, kui see äär ette tuleb. Silmaga ju näeb ka.
Tegi esimesed kaks sammu ilma toeta. Ei seisa teadlikult ilma toeta, aga vahel unustab end. Pigem toetab jalgade, kõhu või kätega kuskile vastu ja siis saab kahe käega millegagi mängida.
Jep. Lisatoit. Oeh. Sööb putru, beebi oma. Hommikuti. Selline pudingu moodi, aga vähemasti saab toitaineid. Ma loodan! Putru teen nüüd juba piimaga pooleks. Ja moosiks panen talle banaanipüreed - see ta lemmik, siis vähe tuttav maitse, see Ella's Kitcheni oma.
Püreed sööb teatud maitsetega ja ainult vahel. Siis kui hambad tulemas, siis ei lähe. Ikka tiss ruulib. Tükkidega toitu endiselt vgäa ei armasta. Pigem näputoitu. Olen nüüd juba andnud talle lisaks maitseteta asjadele ka näiteks cheddari juustu, leiba ja saia ning ka kalkunilihatüki näppu. Sööb hea meelega - muidugi palju kukub ikka maha.
Laisk olen selle toiduga, mis puudutab ise tegemist. Ei tee ma kotlette (ma ei tee neid endalegi) ega ka suppe spets beebile. Aga võiks! tegelikult kuu aja pärast võiks ta juba süüa midagi, mis meiegi sööme? Lihtsalt mitte väga soolast. Suhkrut ammugi mitte. Aga banaanileiba, kus oli suhkur sees, ma ikka pakkusin. Külakostiks sain ja lutsutas hea meelega.
Pikkust ja kaalu on visanud. Saan millalgi numbrid ka. Tegelikult võiks sellise tabeli teha, aga ma olen olnud väga laisk. Seega, tabelit mul pole, ja peast ei tea ma ammugi mingeid näitajaid nagu paljud inimesed. Mu mälu on praegu üsna kehvake tänu ulmelisele magamisharjunusele.
Kaka. 9. kuu hommikuks viskas esimese pätsi. Pasteet lisaks nagu mainitud. Ja nüüd ongi sellinne rütm vist, et kaks päeva kakavaba ja üks päev siis kakaga.
Magamisest ka. Magab nagu 2 und siis päeval ja umbes selline graafik endiselt et 7 üles, pool 10 - 11 esimene uni, 2-3 teine uni ja 7 magama. Muidugi nihked ka võimalikud, aga nii umbes läheb.
Päevauned olen enamasti tema kõrval. Sirutan ise keha ja jalga ja ta magab paremini.
Öösel maiustab korralikult tissiga. Ma ei loe, aga ikka palju. Ehk nii 4-5 korda, pakun. Üksvahe ei saanud ma üldse isegi toast lahkuda - 10 minutiga oli kisa. Umbes nädala elasin siis temaga seal õhtul 7. Vahepeal õnnestus nii 12 paiku ära hiilida. Aga siis jälle väike regress. Lugesin, et kui alguses nii teha, siis hakkab usaldama - ja laseb oma "guardi" alla.
Hetkel klõbistan arvutis, nii et mõni päev ikka progress. Päeval enamasti ma ju ei saa (on ka erandeid). Aga kodutöid nagunii ei tee ta kõrvalt.
Õues käime pimedal ajal vähem - pimedas ei sobi autos ega kärus. Võõras tundub kõik ilmselt. Eks sellepärast öeldakse, et kardab. Tegelikult lihtsalt on ju segaduses.
Muud asjad: tavalisel päeval tegutseb päris palju, paigal ei seisa. Alles hiljuti õppis ära tsillimise. Et istub või pikutab (hetkeks) niisama ega rassi. Muidu kõnnib palju mööbli ja minu jalgade abil, palju ripub seelikusabas või püksipõlvedes, aitab külmkapiust kinni panna, tunneb huvi müstiliste soundide vastu nagu need, mis WC potis, pesumasinas ja nõudepesumasinas kostuvad. Käputab väga kiiresti kohale, kui avada mõni kapp. Erakordne kuulmine! Oma sahtel on tal köögis päris asjadega, mänguasjad seisavad päris palju jõude. Mängudest meeldib peitus ja tagaajamine. Mängu alustab ise tavaliselt! Ja mälu on ka tekkinud - täpselt teab, kuhu mingi asi on kadunud, ja otsib seda näiteks diivani alt sinna kummardades ja vaadates.
Mõõdud lisan kohe peale arstilkäiku!
Suurim oskus on siis, pepu ees, turvaliselt voodist või kust iganes alla tulla. Muidugi veel ei taju kõrgusi ja tuleks ilmselt ka maja katuselt alla nii. Praegu vähemalt tajub, kui see äär ette tuleb. Silmaga ju näeb ka.
Tegi esimesed kaks sammu ilma toeta. Ei seisa teadlikult ilma toeta, aga vahel unustab end. Pigem toetab jalgade, kõhu või kätega kuskile vastu ja siis saab kahe käega millegagi mängida.
Jep. Lisatoit. Oeh. Sööb putru, beebi oma. Hommikuti. Selline pudingu moodi, aga vähemasti saab toitaineid. Ma loodan! Putru teen nüüd juba piimaga pooleks. Ja moosiks panen talle banaanipüreed - see ta lemmik, siis vähe tuttav maitse, see Ella's Kitcheni oma.
Püreed sööb teatud maitsetega ja ainult vahel. Siis kui hambad tulemas, siis ei lähe. Ikka tiss ruulib. Tükkidega toitu endiselt vgäa ei armasta. Pigem näputoitu. Olen nüüd juba andnud talle lisaks maitseteta asjadele ka näiteks cheddari juustu, leiba ja saia ning ka kalkunilihatüki näppu. Sööb hea meelega - muidugi palju kukub ikka maha.
Laisk olen selle toiduga, mis puudutab ise tegemist. Ei tee ma kotlette (ma ei tee neid endalegi) ega ka suppe spets beebile. Aga võiks! tegelikult kuu aja pärast võiks ta juba süüa midagi, mis meiegi sööme? Lihtsalt mitte väga soolast. Suhkrut ammugi mitte. Aga banaanileiba, kus oli suhkur sees, ma ikka pakkusin. Külakostiks sain ja lutsutas hea meelega.
Pikkust ja kaalu on visanud. Saan millalgi numbrid ka. Tegelikult võiks sellise tabeli teha, aga ma olen olnud väga laisk. Seega, tabelit mul pole, ja peast ei tea ma ammugi mingeid näitajaid nagu paljud inimesed. Mu mälu on praegu üsna kehvake tänu ulmelisele magamisharjunusele.
Kaka. 9. kuu hommikuks viskas esimese pätsi. Pasteet lisaks nagu mainitud. Ja nüüd ongi sellinne rütm vist, et kaks päeva kakavaba ja üks päev siis kakaga.
Magamisest ka. Magab nagu 2 und siis päeval ja umbes selline graafik endiselt et 7 üles, pool 10 - 11 esimene uni, 2-3 teine uni ja 7 magama. Muidugi nihked ka võimalikud, aga nii umbes läheb.
Päevauned olen enamasti tema kõrval. Sirutan ise keha ja jalga ja ta magab paremini.
Öösel maiustab korralikult tissiga. Ma ei loe, aga ikka palju. Ehk nii 4-5 korda, pakun. Üksvahe ei saanud ma üldse isegi toast lahkuda - 10 minutiga oli kisa. Umbes nädala elasin siis temaga seal õhtul 7. Vahepeal õnnestus nii 12 paiku ära hiilida. Aga siis jälle väike regress. Lugesin, et kui alguses nii teha, siis hakkab usaldama - ja laseb oma "guardi" alla.
Hetkel klõbistan arvutis, nii et mõni päev ikka progress. Päeval enamasti ma ju ei saa (on ka erandeid). Aga kodutöid nagunii ei tee ta kõrvalt.
Õues käime pimedal ajal vähem - pimedas ei sobi autos ega kärus. Võõras tundub kõik ilmselt. Eks sellepärast öeldakse, et kardab. Tegelikult lihtsalt on ju segaduses.
Muud asjad: tavalisel päeval tegutseb päris palju, paigal ei seisa. Alles hiljuti õppis ära tsillimise. Et istub või pikutab (hetkeks) niisama ega rassi. Muidu kõnnib palju mööbli ja minu jalgade abil, palju ripub seelikusabas või püksipõlvedes, aitab külmkapiust kinni panna, tunneb huvi müstiliste soundide vastu nagu need, mis WC potis, pesumasinas ja nõudepesumasinas kostuvad. Käputab väga kiiresti kohale, kui avada mõni kapp. Erakordne kuulmine! Oma sahtel on tal köögis päris asjadega, mänguasjad seisavad päris palju jõude. Mängudest meeldib peitus ja tagaajamine. Mängu alustab ise tavaliselt! Ja mälu on ka tekkinud - täpselt teab, kuhu mingi asi on kadunud, ja otsib seda näiteks diivani alt sinna kummardades ja vaadates.
Mõõdud lisan kohe peale arstilkäiku!
Järjekordne une näide
Alles paar nädalat tagasi oli selline klassikaline olukord, kus poja ei soovinud magada. Tee või tina! Ühesõnaga, meil on tavapäraselt selline rütm, et 2 und päevas. Ärkamisega nii 8-9 kandis ja siis millalgi esimene ja sõltuvalt sellest teine uni ja siis sõltuvalt sellest läheb kas 7, 8 või 9 magama. Klassikaliselt hommikul 2-2,5h üleval, siis uni, siis 3-4h üleval ja siis õhtul võib jälle olla 3-4 h üleval, aga kui mingil põhjusel uned on lühidad olnud, siis vabalt suudab ka 5h olla üleval.
Ja ühel nädalavahetusel õnnestuski nii, et ta oli laupäeval 7 ja pühapäeval 6,5h üleval.
Mida ma siis teen? Ma proovin esialgu alati "õigel" ajal (öeldakse, et ei tohi seda maha magada, muidu üleväsimus) teda rinnaga unne saada. Kui see ei õnnestu, siis, kõht täis vitsutatud, võiks ju süles kussutades jääda? Ei. Mõnikord õnnestub küll - peamiselt püstiasendis. Hälliasendis talle pole kunagi meeldinud. Erand on, kui ma istun kiiktoolis, autos või kuskil mujal tugitoolis rinna andmise ajal. Aga niisama? Siis pigem püsti. Kui see feilib, siis ma panen ta uuesti mängima. Enamasti rõõmustab, aga nii 2 minuti pärast tahab jälle sülle. Loogiline samm on siis linasse või uuesti rinda või näiteks suvel panin sageli ka õue või autosse. Siis oli lihtne - ilma riieteta sai seda ju teha. Kärusse panek on sel hetkel juba välistatud - tuleks vaid kisa. Ja kui siis ka ei õnnestu, tasub see uinak juba vahele jätta ja oodata järgmist (ööund).
Täna on sama olukord. Peale 2h oli poiss viril. Siis 3h pealt proovisin süles ja rinnaga ja uuesti süles. Siis linas. Vahepeal andsin püreed. Mees tuli ka appi - teesklesime voodis mõlemad magamist. Nothing. Nüüd on juba kohe 5 tundi üleval olnud ühe lõunauinaku peal ning strateegia on, et ootame ööune nüüd ära ja väsitame. Taktika - vann. Nii et ahjujuurikad on ahjus, liha ka ja lähen vett soojaks laskma (me peame ootama oma 4 minutit, kuniks soe vesi torudesse jõuab).
Eeldus on, et kell 7 läheb magama, olles siis 6h järjest üleval olnud.
Teooriad? Mitmed. Kas need on tõsi? Kunagi ei saagi teada, sest tema ajusse ju ei näe, saab vaid endale sobivama juures peatuda.
Ja ühel nädalavahetusel õnnestuski nii, et ta oli laupäeval 7 ja pühapäeval 6,5h üleval.
Mida ma siis teen? Ma proovin esialgu alati "õigel" ajal (öeldakse, et ei tohi seda maha magada, muidu üleväsimus) teda rinnaga unne saada. Kui see ei õnnestu, siis, kõht täis vitsutatud, võiks ju süles kussutades jääda? Ei. Mõnikord õnnestub küll - peamiselt püstiasendis. Hälliasendis talle pole kunagi meeldinud. Erand on, kui ma istun kiiktoolis, autos või kuskil mujal tugitoolis rinna andmise ajal. Aga niisama? Siis pigem püsti. Kui see feilib, siis ma panen ta uuesti mängima. Enamasti rõõmustab, aga nii 2 minuti pärast tahab jälle sülle. Loogiline samm on siis linasse või uuesti rinda või näiteks suvel panin sageli ka õue või autosse. Siis oli lihtne - ilma riieteta sai seda ju teha. Kärusse panek on sel hetkel juba välistatud - tuleks vaid kisa. Ja kui siis ka ei õnnestu, tasub see uinak juba vahele jätta ja oodata järgmist (ööund).
Täna on sama olukord. Peale 2h oli poiss viril. Siis 3h pealt proovisin süles ja rinnaga ja uuesti süles. Siis linas. Vahepeal andsin püreed. Mees tuli ka appi - teesklesime voodis mõlemad magamist. Nothing. Nüüd on juba kohe 5 tundi üleval olnud ühe lõunauinaku peal ning strateegia on, et ootame ööune nüüd ära ja väsitame. Taktika - vann. Nii et ahjujuurikad on ahjus, liha ka ja lähen vett soojaks laskma (me peame ootama oma 4 minutit, kuniks soe vesi torudesse jõuab).
Eeldus on, et kell 7 läheb magama, olles siis 6h järjest üleval olnud.
Teooriad? Mitmed. Kas need on tõsi? Kunagi ei saagi teada, sest tema ajusse ju ei näe, saab vaid endale sobivama juures peatuda.
See tohutu hülgamiskartus
Nagu puuk. PUUK! Jala küljes. Seeliku küljes. Pidzaama küljes. Kui olen sekundiks eemal, katkeb tegevus ja heleda vilega mobiliseerub meie puuk. Kui olen mängualal, siis istub jala peale või on vähemalt seljaga minu vastas. Vahepeal tuleb nuusib, kus piim on, ja eemaldub. Väga vähe õnnestub praegu omaette olla. Abiks on külalised, kes piisavalt huvitavad, et pole aega emmet igatseda - saab olla kas süles või siis mängida mõne uue põneva asjaga, aga tingimata seltskonnas.
Nii et ma ei süüdista end, et süüa teen alles õhtul, kui mees saabub - ja ma ootan teda juba kella viiest. See on muidugi unelm, aga ei tähenda, et ma iga minutiga vihasemaks ei saa, kui ta juba ei ilmu! Mis ma valetan - kella neljast juba vaatan iga minut kella. Okei, okei - tegelikult hakkab aeg nii kella ühest venima ja ma ootan teist uinakut nagu maailmaimet.
Ja ma ei süüdista end ka, et sõin juba teist päeva jäjrest lõunaks Gustavi Napoleoni kooki.
Nii et ma ei süüdista end, et süüa teen alles õhtul, kui mees saabub - ja ma ootan teda juba kella viiest. See on muidugi unelm, aga ei tähenda, et ma iga minutiga vihasemaks ei saa, kui ta juba ei ilmu! Mis ma valetan - kella neljast juba vaatan iga minut kella. Okei, okei - tegelikult hakkab aeg nii kella ühest venima ja ma ootan teist uinakut nagu maailmaimet.
Ja ma ei süüdista end ka, et sõin juba teist päeva jäjrest lõunaks Gustavi Napoleoni kooki.
Pepu ees
Umbes nädalake või nii oskab laps tulla meie suurest voodist alla, pepu ees. Tükk aega õpetasime, aga nüüd saab aru, et pea ees ei tulda alla. Ja siis sätib juba aegsasti end õigesse asendisse. Tõsi, vahel jääb jalg pepu alla kinni ja vahel tuleb liiga suure hooga ikkagi, nii et asendist pole kasu, kui käes juba vibamas kuskil, aga vähemasti õpib!
Kaheksa
Jep. Kaheksa kuud! Ja et ma ei unustaks, siis panen siia kirja, mida siis meie poiss 8-kuuselt oskab.
Samal ajal, kui paljud kiitlevad, et nende lapsed juba käivad samavanuselt (okei, mõned päevad enne 9ks saamist) ja räägivad (ma pole siiski kindel, kas universaalne emm-ömm on teadlik emme-ütlemine, aga okei), siis meil on peamine tegevus endiselt käputamine. Nii nagu on öeldud, ja ma järjest enam veendun selles, polegi vaja lapsi võrrelda. Kõik on erinevad ja keegi pole teisest tublim või kehvem.
Igatahes. Meil siis partisan on minetatud, neljakäpakil liikumine aga päris kiire. Istub iseseisvalt ja toe najal ka seisab. Isegi arvab vahepeal, et cool oleks mõlemad käed lahti lasta. No hold the horses - nii vilunud ta siiski pole. Samas kõik liigutused on juba sujuvad ning natuke on märgata ka, et peakolus hakkab tekkima väike mälu: ikka õhtul oli lambilüliti huvitav, siis täna juba teab, et see lüliti seal on ja sinna peab püüdlema. See on siis ronimine, kasvõi une pealt.
Väga suur huvi on olla süles - mine tea, kas see on see 6. arenguhüpe, mil nad alati on väga clingyd, või siis hambad või siis lihtsalt huvi vaadata asju meie kõrguselt.
Ohutaju veel ei ole - vabalt võiks käpakil voodiäärelt õhus edasi minna. Ääre peal seisma ei jää ühesõnaga. Seega peab ikka silma peal hoidma!
Jutustab oma keeles ja tunneb huvi oma kaisuloomadega mängimise vastu. Muidu mämguasjad suht ükskõik, pannilabidas, elektripistik või seljakott on palju huvitavamad.
Väsides hakkab teema vigu ja hooletusest lahmides kokkuma ja komistama, siis nutab südantlõhestavalt pisaratega.
Nuttu tuleb ka minu köhimise ja aevastamise ja valjema nuuskamise peale, siis kui on väsinud, või üritab magada, aga ma ei suuda enda aevastust kinni hoida :D
Ilma pisarateta nuttu on suht vähe meil, ehk sellest, et ma pooldan seda nutuvaba lähenemist.
Hambad, jah, tulevad. Meil on neid 5, ma pole igaühte kuupäevaliselt üles märkinud, nagu paljud, kuid 6. kohe tuleb - käed jälle küünarnukini suus, nii et öökima isegi ajab, ja tatti voolab.
Seetõttu ka ei söö praegu meelsasti, soovitatud kogusest kuni 200 g lisatoitu pole meil veel saavutatud, ja nüüd on juba 8 kuud, seega see peaks isegi kuni 300g olema. Meil rohkem 150 ja seda heal päeval. Rinnapiim on endiselt lemmik ja selle kogust ma ei mõõda, vaid annan vastavalt soovile, ööunne minemiseks ja ka lohutuseks vahel.
Hammastest tuleb ka nohu ja tatt läheb kurku, kuid elasime eelmisel kuul ka päris viiruse üle, mis meile endile koju kätte tuli. Samas suht kergelt ning saime siis proovida kuulsat tati imemist. Ega ei meeldinud küll! Õnneks süüa sai ja see on juba positiivne. Siiski ei soovita ühelegi imikule nohu, kuna just see võib saada takistuseks rinnapiima imemisel ning sealt võib ka (soovimatu/ootamatu) võõrutus saabuda. Kes ootab muidugi, siis jah, nii võib juhtuda.
Päevauned on meil liikunud 3 une pealt 2 peale, kokku 2-4 tundi magab päeval. See võttis 7. kuu jooksul mingi 2-3 nädalat ja kui kunagi poja läks magama nii 10-11 paiku öösel (imik, 1-3 kuud), magas päeval 3-4 und või kuidas juhtus, siis liikus see järjest varasemaks (4-6 k nii 9 paiku) ja nüüd on liikunud 7. Ehkki hambad ajavad asja sassi, nii et vahel võib ka palju hiljem minna. Rekord üleval olemine on miski 5-6 tunni vahel, enam ei mäleta, kuna ma üles ei kirjuta asju. Ehk kunagi kahetsen, aga ma ei hakka nagunii näpuga järge ajama ja võrdlema. On mis on, oli mis oli, kõigest kasvab välja.
Öösel ei maga endiselt tervet ööd, nagu paljud eeldavad, ootavad või isegi soovitavad. Ei. Sööb ja pöörleb ja vahel on tunnike 4-5 kandis ka üleval. Mis siis ikka. Minu aktiivsusmonitor (mis rohkem passiivsust näitab protentuaalselt) ütleb, et saan nii 75% puhanud und ja ülejäänud 25 siis läheb mässamisele. Ehk ma seetõttu end väga väsinuna ei tunne.
Küll aga on saabunud siis see kuulus kurnatus, mis omakorda völjendub mitmesugustes tervisehädades: esiteks üle pika aja kaalulangus (väike, aga nüüd siis langev, mitte seisev trend, mitte et see viga oleks, aga nii sümptom kui selline, ja ma ise ei tee selleks mida), siis magusasööstud (ehk just, samal ajal kaal langeb), et und korvata, ja muidugi nohu ja köha ning palavikuvigiirus mul endal, samuti ka ohatis ja üldine kehv enesetunne, nt peavalud, mida ma ammu pole pidanud taluma. Nüüd on nad tagasi.
Sotsialiseerumisest nii palju, et suurem seltskond võib ehmatada. Aga kui harjub, siis on juba kõigiga sõber. Otsib ikka emmet ja emme jalgu, isegi kui põrandal roomab.
Ja võõras kohas üleüldiselt on rõõmus ja magab ka lärmis enda 40 minutit, ent kohe uksest sisse ja võõrale inimesele sülle minnes on nutt garanteeritud. Kahjuks meil mõni sugulane sellist stiili harrastab, aga noh, ei ole siiani olnud võimalust viisakalt sellest juttu teha.
Viiruste hooajal ma väga ei soovigi kuskil käia ja olla. Ning pean 100% ema usaldama, kui ta oma last soovib meie seltskonnas hoida. Nii nagu ise olen pigem ettevaatlik, mis puudutab neid nohusid ja asju - ikka viis korda mõõda, eks. Kunagi ei tea, kas viiruse või hambanohu.
Elame ühesõnaga hästi, beebirütmis. Õhtupoolikud on mul nullis, sest 7 hiljemalt uneaeg (eranditega), mis tähendab, et ma praegu harrastan pojaga koos pikutamist, kuna hammaste tõttu ärkab jube kiiresti ilma minuta. Hommikud hakkavad nii 7-8. Mõnikorc ka 6. Nagu täna :D
Samal ajal, kui paljud kiitlevad, et nende lapsed juba käivad samavanuselt (okei, mõned päevad enne 9ks saamist) ja räägivad (ma pole siiski kindel, kas universaalne emm-ömm on teadlik emme-ütlemine, aga okei), siis meil on peamine tegevus endiselt käputamine. Nii nagu on öeldud, ja ma järjest enam veendun selles, polegi vaja lapsi võrrelda. Kõik on erinevad ja keegi pole teisest tublim või kehvem.
Igatahes. Meil siis partisan on minetatud, neljakäpakil liikumine aga päris kiire. Istub iseseisvalt ja toe najal ka seisab. Isegi arvab vahepeal, et cool oleks mõlemad käed lahti lasta. No hold the horses - nii vilunud ta siiski pole. Samas kõik liigutused on juba sujuvad ning natuke on märgata ka, et peakolus hakkab tekkima väike mälu: ikka õhtul oli lambilüliti huvitav, siis täna juba teab, et see lüliti seal on ja sinna peab püüdlema. See on siis ronimine, kasvõi une pealt.
Väga suur huvi on olla süles - mine tea, kas see on see 6. arenguhüpe, mil nad alati on väga clingyd, või siis hambad või siis lihtsalt huvi vaadata asju meie kõrguselt.
Ohutaju veel ei ole - vabalt võiks käpakil voodiäärelt õhus edasi minna. Ääre peal seisma ei jää ühesõnaga. Seega peab ikka silma peal hoidma!
Jutustab oma keeles ja tunneb huvi oma kaisuloomadega mängimise vastu. Muidu mämguasjad suht ükskõik, pannilabidas, elektripistik või seljakott on palju huvitavamad.
Väsides hakkab teema vigu ja hooletusest lahmides kokkuma ja komistama, siis nutab südantlõhestavalt pisaratega.
Nuttu tuleb ka minu köhimise ja aevastamise ja valjema nuuskamise peale, siis kui on väsinud, või üritab magada, aga ma ei suuda enda aevastust kinni hoida :D
Ilma pisarateta nuttu on suht vähe meil, ehk sellest, et ma pooldan seda nutuvaba lähenemist.
Hambad, jah, tulevad. Meil on neid 5, ma pole igaühte kuupäevaliselt üles märkinud, nagu paljud, kuid 6. kohe tuleb - käed jälle küünarnukini suus, nii et öökima isegi ajab, ja tatti voolab.
Seetõttu ka ei söö praegu meelsasti, soovitatud kogusest kuni 200 g lisatoitu pole meil veel saavutatud, ja nüüd on juba 8 kuud, seega see peaks isegi kuni 300g olema. Meil rohkem 150 ja seda heal päeval. Rinnapiim on endiselt lemmik ja selle kogust ma ei mõõda, vaid annan vastavalt soovile, ööunne minemiseks ja ka lohutuseks vahel.
Hammastest tuleb ka nohu ja tatt läheb kurku, kuid elasime eelmisel kuul ka päris viiruse üle, mis meile endile koju kätte tuli. Samas suht kergelt ning saime siis proovida kuulsat tati imemist. Ega ei meeldinud küll! Õnneks süüa sai ja see on juba positiivne. Siiski ei soovita ühelegi imikule nohu, kuna just see võib saada takistuseks rinnapiima imemisel ning sealt võib ka (soovimatu/ootamatu) võõrutus saabuda. Kes ootab muidugi, siis jah, nii võib juhtuda.
Päevauned on meil liikunud 3 une pealt 2 peale, kokku 2-4 tundi magab päeval. See võttis 7. kuu jooksul mingi 2-3 nädalat ja kui kunagi poja läks magama nii 10-11 paiku öösel (imik, 1-3 kuud), magas päeval 3-4 und või kuidas juhtus, siis liikus see järjest varasemaks (4-6 k nii 9 paiku) ja nüüd on liikunud 7. Ehkki hambad ajavad asja sassi, nii et vahel võib ka palju hiljem minna. Rekord üleval olemine on miski 5-6 tunni vahel, enam ei mäleta, kuna ma üles ei kirjuta asju. Ehk kunagi kahetsen, aga ma ei hakka nagunii näpuga järge ajama ja võrdlema. On mis on, oli mis oli, kõigest kasvab välja.
Öösel ei maga endiselt tervet ööd, nagu paljud eeldavad, ootavad või isegi soovitavad. Ei. Sööb ja pöörleb ja vahel on tunnike 4-5 kandis ka üleval. Mis siis ikka. Minu aktiivsusmonitor (mis rohkem passiivsust näitab protentuaalselt) ütleb, et saan nii 75% puhanud und ja ülejäänud 25 siis läheb mässamisele. Ehk ma seetõttu end väga väsinuna ei tunne.
Küll aga on saabunud siis see kuulus kurnatus, mis omakorda völjendub mitmesugustes tervisehädades: esiteks üle pika aja kaalulangus (väike, aga nüüd siis langev, mitte seisev trend, mitte et see viga oleks, aga nii sümptom kui selline, ja ma ise ei tee selleks mida), siis magusasööstud (ehk just, samal ajal kaal langeb), et und korvata, ja muidugi nohu ja köha ning palavikuvigiirus mul endal, samuti ka ohatis ja üldine kehv enesetunne, nt peavalud, mida ma ammu pole pidanud taluma. Nüüd on nad tagasi.
Sotsialiseerumisest nii palju, et suurem seltskond võib ehmatada. Aga kui harjub, siis on juba kõigiga sõber. Otsib ikka emmet ja emme jalgu, isegi kui põrandal roomab.
Ja võõras kohas üleüldiselt on rõõmus ja magab ka lärmis enda 40 minutit, ent kohe uksest sisse ja võõrale inimesele sülle minnes on nutt garanteeritud. Kahjuks meil mõni sugulane sellist stiili harrastab, aga noh, ei ole siiani olnud võimalust viisakalt sellest juttu teha.
Viiruste hooajal ma väga ei soovigi kuskil käia ja olla. Ning pean 100% ema usaldama, kui ta oma last soovib meie seltskonnas hoida. Nii nagu ise olen pigem ettevaatlik, mis puudutab neid nohusid ja asju - ikka viis korda mõõda, eks. Kunagi ei tea, kas viiruse või hambanohu.
Elame ühesõnaga hästi, beebirütmis. Õhtupoolikud on mul nullis, sest 7 hiljemalt uneaeg (eranditega), mis tähendab, et ma praegu harrastan pojaga koos pikutamist, kuna hammaste tõttu ärkab jube kiiresti ilma minuta. Hommikud hakkavad nii 7-8. Mõnikorc ka 6. Nagu täna :D
Emaelu
Mis elu see emal ikka oleks, kui dressipükste pealt puudub kakaplekk ja juuksed on pestud? Vähemalt mina täna hommikul kogesin seda, kui laps õnnelikult jalgu siputas mähkmevahetuse ajal, sattusid tema varbad kasutatud mähkmesse ja oh seda rõõmu mulle! Nii juhtub alati siis, kui kakajumal on suurema sõnumi saatnud. Mitte siis, kui pissine mähe on. Noh ja juurde kõlas siis üks nendest tüütutest Fischer Price mänguasjade jinglitest, mida me, emad, nähtavasti surmani peame kuulama, kui just patareid tühjaks ei saa (aga noh lapse vigin on hullem, nii et uued patakad, check!) ja mina samal ajal võitlesin pasalaariga. Mees kõrval naeris ja vangutas pead ja ütles, et see on ikkagi nagu komöödiafilmis :D
Tegelt oli ka. Nii et ma ei kurda! Parem naerame kui nutame. Ja kaka? Parem mähkmes kui kõhus!
Tegelt oli ka. Nii et ma ei kurda! Parem naerame kui nutame. Ja kaka? Parem mähkmes kui kõhus!
Ortopeed ja neuroloog
Perearst saatis meid profülaktika mõttes ka nende spetsialistide juurde, kuigi mingeid näidustusi ei olnud. Mees eile imestas ja küsis, et kuidas ma tean kuhu ja millal minna? Ma siis ütlesin, et pead aja panema ja lähed. Lapsega ju iga kuu midagi vaja teha.
Ühesõnaga ortopeedi juures laks 5 minutit ja laps sai pepupesu ja puhtad mähkmed ning diagnoosi: vaga elav, hoidke siis, et ta ei kukuks. Aga hoolimata raskest sünnist ei ole ühtki probleemi hetkel võimalik tuvastada. Tavaliselt käiakse muidugi eriti palju varem ka nendel visiitidel.
Neuroloog oli pojast vaimustuses ja arvas, et veidi oma vanusest ees. Aga kuna üle kantud siis see on normaalne. Üldiselt rääkis ta, et tänapäeva lapsed kipuvad pigem aeglased olema tänu kõikvõimalikele nendele lamamistoolide jm "abidele". Rõhutas et me hüppekiiku ei soetaks kindlasti ega "aitaks" last ka muul moel.
Need mõned asjad, milleks poja meid on ette valmistanud, on end ära tasunud. Ehk ta pole veetnud liiga palju aega selili lamamistoolis, mille eest füsioterapeudid ka hoiatavad: laps võib laisaks muutuda. Kuna talle ei meeldinud, siis pidime ikka ka tegelema. Tulemus käes - ei seisa pudelis ka!
Ajalooline päev
Täna käisin üle miljoni aja pojaga vankriga õues ning tavapärase 40 minuti asemel magas ta kärutades tund ja 40. Ilma mingi nipitamiseta. Ehk tehnikateta.
Praegu on just aktuaalne arutleda meievanustel beebidel sel une teemal (nagu ikka, what's new).
Inimesed jagavad oma kogemusi ja arvavad ja sheerivad.
Mulle meenub siiani hea sõnaga Reet Posti uneloeng, milles ma küll märkmeid ei teinud, aga mis jäi nii mõnegi asjaga mulle meelde. Poja magas seal loengus ka korraks.
Aga peamised asjad tundusid loomulikud ja täna, kui mitu kuud on möödas, on asjad olnud suhteliselt ootuspärased. Ma ei arva näiteks enam, et beebi peaks magama üksi või öö läbi või et peaks tingimata tegema mingit unekooli. Asjad lahenevad loomulikult ja siis, kui nii ema kui beebi selleks valmis on.
Praegu on just aktuaalne arutleda meievanustel beebidel sel une teemal (nagu ikka, what's new).
Inimesed jagavad oma kogemusi ja arvavad ja sheerivad.
Mulle meenub siiani hea sõnaga Reet Posti uneloeng, milles ma küll märkmeid ei teinud, aga mis jäi nii mõnegi asjaga mulle meelde. Poja magas seal loengus ka korraks.
Aga peamised asjad tundusid loomulikud ja täna, kui mitu kuud on möödas, on asjad olnud suhteliselt ootuspärased. Ma ei arva näiteks enam, et beebi peaks magama üksi või öö läbi või et peaks tingimata tegema mingit unekooli. Asjad lahenevad loomulikult ja siis, kui nii ema kui beebi selleks valmis on.
Esimene nohu
Meil on siis esimene nohu tänasest ööst kirjas. Mehelt tuli. Polnud vaja ise kaugele otsima minna seega, tuli ise viirus koju. See on siis minu kaitseks öeldud. Pere doktor muidugi arvas, et juba esimesel viiruse päeval oleks mees pidanud kodust eemalduma või vähemasti vannitoas luku taga elama.
Aga elu tahtis teisiti ja nohu on nüüd platsis, võib ka köhaks vabalt üle minna. Aga me kollitasime last eile õhtul, kui magamajäämist oli raske juba magamiseks nimetada iga 10 minuti tagant toimuvate pausidega. Panime tule põlema, äratasime nutuse ja ninast lõriseva lapse, kes ei saanud aru, miks! Ja siis humerit ninna ja rhinomeriga imesin kolle välja. Mõistagi protsess ei meeldinud pojale. Aga ei hullu, aitas tal ikkagi paremini uinuda. Pea panime veidi kõrgemale ja ainus soov oli, et ta ikka sööks ka.
Halb asi see nohu, kui rinnapiimalaps. Samas on hea, et kui nüüd haigus tabas, siis vähemasti on poja juba ise tugev ja tubli ning märkasin, et ta kenasti oskab ka läbi suu hingata. Määrisin nina alt ja huuled kookosrasvaga ka kokku, et ei kuivaks liialt. Magatud ta igatahes sai, kuigi öösel igav ei olnud. Sai kussutada ja sai nuttu rahustada. Samas otsustasime, et magame kõik koos elutoas, kus on valgem tegutseda, kui on vaja kollidega tegelda! Ja tegelikult magasime täitsa hästi asjaolusid arvestades.
Mees tõi apteegist otsikuid, joodi ja uuris ka aurutajate-inhalaatorite kohta. Võib-olla esialgu püüame kuumas duširuumis hingata, aga kui hulluks läheb, siis ikka soetame. Mitte kohe ei taha tüsistusi nagu keskkõrvapõletik või kopsupõletik. Seega peab tegelema!
Hetkeolukord: teine uni on nii tunnike juba kestnud, vahepeal sõi ja mängis, esimene oli alla poolteise. Peaasi, et sööb ja magab. Siis saab terveks ka.
Unistus on praegu korda teha apteegikapp.
Ja manageerima peab ka erinevaid alumisi riiuleid, kuhu osavad näpukesed juba jõuavad.
Muide ise elasin üle 24h kõhuviiruse ja isver kui raske on lapse eest hoolitseda, kui oled pooletoobine. Ma tegelikult laibastusin keset mänguväljakut ja üritasin kõik uned pojaga kaasa teha. Kõige suurem hirm öösel oli, et kui ma oksendan, siis sel ajal laps ärkab üles ja ronib voodist maha st kukub pea ees põrandale ja ma ei saa teda aidata! Õnneks elu hoidis mind ja ma sain rahulikult enda päevase omletist taas tõtt vahtida.
Ei soovita küll kellelgi haigeks jääda!
Peske ikka käsi ja hoidke meetri kaugusele, kui haigega kokku puutute! Olge terved ühesõnaga.
Kiidukuked ja karma
Kirjutan siin täitsa ausalt ja südamest, nii et vahel on väga valus kuulata, kui keegi ikka veidi nagu uhkustab oma lapse "edu"sammudega. Ma olen seda meelt, et nii ei peaks. Esiteks iga laps kasvab ju omas tempos ja vanemate tegemine või mittetegemine siin võib, aga ei pruugi mõjutada. Noh et kas võimlen või ei võimle, laulan või ei laula jne. Mõni laps isegi ei keera selles vanuses, kui teine juba istub jne. Ma olen vahel tundnud, et keegi ütleb "meil KÜLL" ja "kas teil IKKA VEEL EI...". Natuke selline mulje jääb, et on kas harimatus või kiidukukendus. Tahaks küsida, aet kas kodus ei õpetatud, et kiitlemine pole ilus? Aga teine asi - karma. Kui liiga palju kired, siis järgmine hetk kuskilt ka põrud. Nii et ma proovin anda ülevaadet ilma võrdluseta, sest mu laps pole kellestki parem, aga ta on parim, kes meil on. Ja ma ise ka ei kavatse teda võrrelda.
Psühholoog ütles, et kui ta midagi saaks soovitada lapsevanematele, siis seda, et nad oma lapsi ei võrdleks. Väga palju hingetraumasid jääks olemata! Noh, et vaata, naabripoiss nii (ilusti, hästi jne) sõidab jalgrattaga, aga sina (oled saamatu, ei oska jne). Selles stiilis. Eeskujuks võib küll tuua, aga väga teadlikult peaks sõnastama.
Lõpetuseks ütleks teistele ka, et kui tundub, et kellelgi on kõrval imelaps, keda ema ainult kiidab küll muinasjutuliselt ise magama jäämise, küll aina kiirema arengu eest (minu laps juba räägib, kuigi tegelt ütleb EMM nagu kõik teised beebid, ja juba loeb, kuigi tegelt võttis niisama raamatu kätte, ja kakab potti, kuigi enne 2 a neil ei ole sellega mingeid seoseid) ja endale jääb aega joogat teha, juuksuris, ripsmetes ja mani-pedis käia, siis uskuge mind - neil on tegelt äkki midagi muud halvasti. Mine tea, äkki on nad lapse saanud kompentsatsiooniks mõnele kompleksile, suhte päästmiseks või et veel ei peaks tööle minema, sest riik ju maksab emapalka. Ning veelgi enam, suur kadedus või mingi muu puudujääk sunnib neid aina kõvema häälega teavitama, kui andekad, ilusad ja targad nende lapsed (või nad ise on, sest noh andekad lapsed sünnivad andekatele vanematele), et keegi kuuleks. Äkki nende mees pole toetav? Võib-olla pole vanavanemaid, kellele laps jätta? Või ehk on unetus ja kurnatus nii suur, et ilma kiitlemata ei tunne, et oled midagi teinud. Ehk on nad stressis, sest nende 3-kuuselt ideaalselt (mis kellele) maganud beebi magab nüüd halvasti nagu meil, või hoopiski loobus tissist, ja sellest on kahju, või siis hoopis on mingi potistreik või mingi muu tagasilöök, mis ema ego murendab. Või on laps järjest haige, ja ta teab, et on tassinud teda teab kuhu, aga ikka on teised süüdi? Ning muidugi, asi võib olla ka selles, et on tehtud "liiga palju lapsi" ehk enda jaoks enam aega pole ja siis on hea teisi süüdistada, kuidas neil on "kerge". Isekeskis oleme arutanud, et kuidas seda üldse võrrelda saab. Et näiteks mitu tervet last on üks puudega laps ja kui raske peab puue olema, et mõni 1+ ehk siis 2-3-4-5 lapse ema sulle aegajalt ei nähvaks et mis sul viga, sul on ju PUHKEKODU! Ma ütleks selle peale, et jah. On küll. Täielik luksus. Ja sul oli ka siis, kui sul ainult üks laps oli. Aga nüüd on sul neid rohkem ja mina selles küll kuidagi süüdi ei ole. Sinu elu, sinu valikud, sinu lapsed ja sinu mees. Ja sinu aastad.
Mina olen piisavalt reisinud, pidutsenud, joonud, tööd teinud ja kasulapse kasvatamises osalenud (veel 3 aastat ja ta on täisealine). Ma arvan, et üks puhkekodu sarnane beebielu kulub mulle väga ära!
Psühholoog ütles, et kui ta midagi saaks soovitada lapsevanematele, siis seda, et nad oma lapsi ei võrdleks. Väga palju hingetraumasid jääks olemata! Noh, et vaata, naabripoiss nii (ilusti, hästi jne) sõidab jalgrattaga, aga sina (oled saamatu, ei oska jne). Selles stiilis. Eeskujuks võib küll tuua, aga väga teadlikult peaks sõnastama.
Lõpetuseks ütleks teistele ka, et kui tundub, et kellelgi on kõrval imelaps, keda ema ainult kiidab küll muinasjutuliselt ise magama jäämise, küll aina kiirema arengu eest (minu laps juba räägib, kuigi tegelt ütleb EMM nagu kõik teised beebid, ja juba loeb, kuigi tegelt võttis niisama raamatu kätte, ja kakab potti, kuigi enne 2 a neil ei ole sellega mingeid seoseid) ja endale jääb aega joogat teha, juuksuris, ripsmetes ja mani-pedis käia, siis uskuge mind - neil on tegelt äkki midagi muud halvasti. Mine tea, äkki on nad lapse saanud kompentsatsiooniks mõnele kompleksile, suhte päästmiseks või et veel ei peaks tööle minema, sest riik ju maksab emapalka. Ning veelgi enam, suur kadedus või mingi muu puudujääk sunnib neid aina kõvema häälega teavitama, kui andekad, ilusad ja targad nende lapsed (või nad ise on, sest noh andekad lapsed sünnivad andekatele vanematele), et keegi kuuleks. Äkki nende mees pole toetav? Võib-olla pole vanavanemaid, kellele laps jätta? Või ehk on unetus ja kurnatus nii suur, et ilma kiitlemata ei tunne, et oled midagi teinud. Ehk on nad stressis, sest nende 3-kuuselt ideaalselt (mis kellele) maganud beebi magab nüüd halvasti nagu meil, või hoopiski loobus tissist, ja sellest on kahju, või siis hoopis on mingi potistreik või mingi muu tagasilöök, mis ema ego murendab. Või on laps järjest haige, ja ta teab, et on tassinud teda teab kuhu, aga ikka on teised süüdi? Ning muidugi, asi võib olla ka selles, et on tehtud "liiga palju lapsi" ehk enda jaoks enam aega pole ja siis on hea teisi süüdistada, kuidas neil on "kerge". Isekeskis oleme arutanud, et kuidas seda üldse võrrelda saab. Et näiteks mitu tervet last on üks puudega laps ja kui raske peab puue olema, et mõni 1+ ehk siis 2-3-4-5 lapse ema sulle aegajalt ei nähvaks et mis sul viga, sul on ju PUHKEKODU! Ma ütleks selle peale, et jah. On küll. Täielik luksus. Ja sul oli ka siis, kui sul ainult üks laps oli. Aga nüüd on sul neid rohkem ja mina selles küll kuidagi süüdi ei ole. Sinu elu, sinu valikud, sinu lapsed ja sinu mees. Ja sinu aastad.
Mina olen piisavalt reisinud, pidutsenud, joonud, tööd teinud ja kasulapse kasvatamises osalenud (veel 3 aastat ja ta on täisealine). Ma arvan, et üks puhkekodu sarnane beebielu kulub mulle väga ära!
Seitse!
Õnnenumber, eks? Meil sai 7 kuud täis. Eile. Mõtlesin, et kuna sain rasedusest nii 2 kuu pealt teada, siis tegelikult ootasin teda 7 kuud (+2 nädalat üle, eks) ehk sama kaua on ta nüüd siin olnud. Ja kui ma eelmisel aastal peale rasedusest teadasaamist hakkasin kohe tegutsema, siis aeg lendas ainult, aga nüüd on veel kiiremini läinud. Ja mida vanemaks saan, seda kiiremini päev juläheb. Ehk siis - need päevad muutuvad sekunditeks ja kuud päevadeks ja aastad nädalateks. Kümme aastat on nagu aasta ja enne, kui ma aru saan, olen juba vana. Kui mul suur nostalgia tuleb, siis vahel mõtlen ikka, et äkki näen ikka oma lapselapsi ka.
Kuna oli megailus ilm, siis käisime seekord tähistamas vanavanemate juures. Ikkagi terve pere koos.
Saime sügisesi fotosid oma 7-kuusega ning kõik lapselapsed said ka pildile. Vanaema oli väga rõõmus eriti!
Tänaseks Marvin siis oskab peale roomamise (nädal enne 6k) juba üsna kenasti istuda (nädal enne 7k) ja ka toe najal seista (3 päeva enne 7k - ühtlasi on see ka lemmikmeelelahutus), paar sammugi teeb nii. Kiirelt õpib peale kukkumist, et peab käsi ja tagumikku maandumiseks kasutama. Muidugi pole selline seismine eriti "lahe", kuigi paljud oleks õnnelikud ja uhked. Muidugi oleme, aga see tähendab et nii vara juba tuleb asju riiulitelt ära panna ja ümber organiseerida! Samal ajal, kui ma seda kirjutan, on ta juba avastanud läikiva köögiahju ukse (meil see vanas stiilis ehk mitte silma- vaid põlvekõrgusel), kust sai kätte nõuderäti, ning ka kamina, mille klaasist ukse tagant paistab palju huvitavat (ehk sodi, mida ma pole põletada jõudnud), ja kust ta sai kivist teravate äärtega küünlaaluse (see alus on minu arvates kamina värvi, ehk suht kamuflaaž, aga last ikka ära ei peta).
Hambaid on endiselt kaks, aga ülemised valutavad vist, sest nuttu on mõni öö iga tunni tagant ja siis endiselt aitab vaid tiss. Samas ei ole ma piisavalt kogenud, et osata vaadata, kas ige on paistes. Ja ega ta ei lase ka. Vahel öösel peale sööki pistab mu näpu endale igemete vahele, aga see on ka kõik. Külma lutiga ei oska midagi teha ja palavikku, köha ega nohu pole ka siiani olnud (ptüi ptüi ptüi). Seega, jääb üle oodata.
Unega on juba eelmisest lõigust lähtuvalt nii nagu on. Ma enam ei jõua üles kirjutada, millal ta ärkab ja kui palju kordi me keerame voodis (meil on pesa, kus saab 360 kraadi end keerata ja beebivoodi on ühendatud suurega, nii et ruumi jagub), aga üldiselt ma magamata pole. Kui siis äkki nendel hommikutel, kui poja ärkab mingil põhjusel 6 paiku. Suure pingutusega (teeseldes magamist ja mitte suheldes) saan vahel läbi nõnda, et tunnike läheb puselemisele, aga siis edasi magab jälle veidi. Muidugi suht trammi alt tulnud tunne on sel päeval. Aga ei, muidu ei kurda. Olen harjunud selle magamisega nii ja veel ei kiirusta kõikvõimalike unekoolide ja asjadega. Need kõik on muidugi tehtavad, aga see nõuab ka minult pingutust ja ma olen vist laisk ja kade, mitte ei raatsi teda oma voodisse veel panna. Tahan seda nohisevat nina oma rinnal ja väikeseid varbakesi keisrihaaval tunda.
Samas on uus asi see, et ei ta ei taha väga hästi nii kergesti enam tissiga magama minna, vaid on vaja keerutada. Sageli nutuni välja, ilmselt õpib magama jäämist. Vaesekesel see nii kergesti ei õnnestu veel ja eks ajabki nutma!
Söömine on meil hetkel suurim väljakutse, sest kuigi kuu aega juba olen teemaga tegelenud, siis endiselt meil see pole hindele viis pluss. Ma ei leia ka, et ma peaks lapsele toitu sisse suruma, kui ta siin ei nälgi. Eks ole näha, kuidas hakkab olema meil see kaaluiive ja vitamiinide seis, et kas saab piisavalt toitaineid jne. USAs öeldakse, et food before one is just for fun, nii et arvestades, et inimene pole ju elus peale piima midagi neelama pidanud, on täitsa okei, et kogu tema organism reageerib sellele söömisele.
Kakad rohelised, nägu püreene ja näputoit mööda tuba laiali kokkuvõtvalt. Isegi mingi nahalööve tuli väike, aga täpselt ei ole teada, millest - vist äkki kiivist, sest seda ta pole varem saanud. Ma muide cave'isin, ka kuigi soetasin selle aurutamise-püreestamise masina, siis sellest hoolimata võtan poest neid Ella köögi tuubikesi. Et kas talle need maitsevad. Sest äkki minu tehtud asjad on halva maitse või tükkidega. AGa mulle tundub, et pigem on probleem lusikaga söömises, mitte üldiselt söömises. Sest käega võtab asju ja paneb suhu palju parema meelega.
Lobiseb ka mõnusalt juba. Jutustab, häälitseb ja ütleb umbluu. Või midagi sarnast. Vile on hele ja huilged ka, ning nutt on iga väikse frusa peale. Beebielu on ikka raske!
Aga minu emmehetk sai nüüd läbi, sest poja kukkus (jälle) peaga põrandale ning vajab tähelepanu. Ilmselt ka veidi püreed. Või tissi. Jah, tissi.
Ahjaa. Me lähme õue. Istumiskäru vahetasime ära ja see sobib pojale paremini. Meil on küll ilmatu raske ja suur käru, mis minu diastaasiga kõhule tõstmisega iga kord karuteene teeb seljast rääkimata, sopastest riietest hoopiski mitte, aga ma saan õues olla ja värsket õhku hingata! Poja aga läheb mõnusalt magama ja teeb oma ühe tsükli und seal ära :) Progress!
Kuna oli megailus ilm, siis käisime seekord tähistamas vanavanemate juures. Ikkagi terve pere koos.
Saime sügisesi fotosid oma 7-kuusega ning kõik lapselapsed said ka pildile. Vanaema oli väga rõõmus eriti!
Tänaseks Marvin siis oskab peale roomamise (nädal enne 6k) juba üsna kenasti istuda (nädal enne 7k) ja ka toe najal seista (3 päeva enne 7k - ühtlasi on see ka lemmikmeelelahutus), paar sammugi teeb nii. Kiirelt õpib peale kukkumist, et peab käsi ja tagumikku maandumiseks kasutama. Muidugi pole selline seismine eriti "lahe", kuigi paljud oleks õnnelikud ja uhked. Muidugi oleme, aga see tähendab et nii vara juba tuleb asju riiulitelt ära panna ja ümber organiseerida! Samal ajal, kui ma seda kirjutan, on ta juba avastanud läikiva köögiahju ukse (meil see vanas stiilis ehk mitte silma- vaid põlvekõrgusel), kust sai kätte nõuderäti, ning ka kamina, mille klaasist ukse tagant paistab palju huvitavat (ehk sodi, mida ma pole põletada jõudnud), ja kust ta sai kivist teravate äärtega küünlaaluse (see alus on minu arvates kamina värvi, ehk suht kamuflaaž, aga last ikka ära ei peta).
Hambaid on endiselt kaks, aga ülemised valutavad vist, sest nuttu on mõni öö iga tunni tagant ja siis endiselt aitab vaid tiss. Samas ei ole ma piisavalt kogenud, et osata vaadata, kas ige on paistes. Ja ega ta ei lase ka. Vahel öösel peale sööki pistab mu näpu endale igemete vahele, aga see on ka kõik. Külma lutiga ei oska midagi teha ja palavikku, köha ega nohu pole ka siiani olnud (ptüi ptüi ptüi). Seega, jääb üle oodata.
Unega on juba eelmisest lõigust lähtuvalt nii nagu on. Ma enam ei jõua üles kirjutada, millal ta ärkab ja kui palju kordi me keerame voodis (meil on pesa, kus saab 360 kraadi end keerata ja beebivoodi on ühendatud suurega, nii et ruumi jagub), aga üldiselt ma magamata pole. Kui siis äkki nendel hommikutel, kui poja ärkab mingil põhjusel 6 paiku. Suure pingutusega (teeseldes magamist ja mitte suheldes) saan vahel läbi nõnda, et tunnike läheb puselemisele, aga siis edasi magab jälle veidi. Muidugi suht trammi alt tulnud tunne on sel päeval. Aga ei, muidu ei kurda. Olen harjunud selle magamisega nii ja veel ei kiirusta kõikvõimalike unekoolide ja asjadega. Need kõik on muidugi tehtavad, aga see nõuab ka minult pingutust ja ma olen vist laisk ja kade, mitte ei raatsi teda oma voodisse veel panna. Tahan seda nohisevat nina oma rinnal ja väikeseid varbakesi keisrihaaval tunda.
Samas on uus asi see, et ei ta ei taha väga hästi nii kergesti enam tissiga magama minna, vaid on vaja keerutada. Sageli nutuni välja, ilmselt õpib magama jäämist. Vaesekesel see nii kergesti ei õnnestu veel ja eks ajabki nutma!
Söömine on meil hetkel suurim väljakutse, sest kuigi kuu aega juba olen teemaga tegelenud, siis endiselt meil see pole hindele viis pluss. Ma ei leia ka, et ma peaks lapsele toitu sisse suruma, kui ta siin ei nälgi. Eks ole näha, kuidas hakkab olema meil see kaaluiive ja vitamiinide seis, et kas saab piisavalt toitaineid jne. USAs öeldakse, et food before one is just for fun, nii et arvestades, et inimene pole ju elus peale piima midagi neelama pidanud, on täitsa okei, et kogu tema organism reageerib sellele söömisele.
Kakad rohelised, nägu püreene ja näputoit mööda tuba laiali kokkuvõtvalt. Isegi mingi nahalööve tuli väike, aga täpselt ei ole teada, millest - vist äkki kiivist, sest seda ta pole varem saanud. Ma muide cave'isin, ka kuigi soetasin selle aurutamise-püreestamise masina, siis sellest hoolimata võtan poest neid Ella köögi tuubikesi. Et kas talle need maitsevad. Sest äkki minu tehtud asjad on halva maitse või tükkidega. AGa mulle tundub, et pigem on probleem lusikaga söömises, mitte üldiselt söömises. Sest käega võtab asju ja paneb suhu palju parema meelega.
Lobiseb ka mõnusalt juba. Jutustab, häälitseb ja ütleb umbluu. Või midagi sarnast. Vile on hele ja huilged ka, ning nutt on iga väikse frusa peale. Beebielu on ikka raske!
Aga minu emmehetk sai nüüd läbi, sest poja kukkus (jälle) peaga põrandale ning vajab tähelepanu. Ilmselt ka veidi püreed. Või tissi. Jah, tissi.
Ahjaa. Me lähme õue. Istumiskäru vahetasime ära ja see sobib pojale paremini. Meil on küll ilmatu raske ja suur käru, mis minu diastaasiga kõhule tõstmisega iga kord karuteene teeb seljast rääkimata, sopastest riietest hoopiski mitte, aga ma saan õues olla ja värsket õhku hingata! Poja aga läheb mõnusalt magama ja teeb oma ühe tsükli und seal ära :) Progress!
Magamisest ... jälle.
Iga kord, kui arvan, et olen nipi kätte saanud, muudab beebi midagi. Ja seda rääkisid mulle kõik, üks targem kui teine. Nii hull see asi siiski pole, kuna otseselt halvemaks pole midagi läinud ja stressi tekitab see magamise värk järjest vähem. Julgen õue minna, välja minna, varieerida unesid jne. Ainus, mida ma endiselt ei saa teha, on õhtused väljaskäimised, kohe seletan. Ja etteruttavalt, seda polegi mulle praegu vaja, nii et "vaesekesena" ma end ei tunne. Ma olen elus käinud nii kinos kui ka klubis, vast kannatan ära see paar aastat ilma kokteiliklaasita näpus ja öiste filmide/kontsertideta.
Pea et nädal on 7. kuu täitumiseni ja meil on siin uned tagasi nagu beebieas, iga tsükli järel peab pikendama. Kui vahepeal nii 2-3 korda ärkasin öösel (täpsustan, serveerisin söögi, ise poolunes), siis nüüd isegi kella vaatamata tean, et ärkan nii 5-6 korda vähemalt ja õhtul magama jäämiseks kulub oma 3 tissivisiiti, et päriselt sügavasse unne jääks.
Seda viimast päris pikalt juba, süüdistan omas peas hambaid, midagi meenub ka eelmisest hambarallist, et kaka roheline kõigepealt, seejärel tusatuju ja siis öised kriisked.
Muidugi röökimine ja kriiskamine on nii koleda varjundiga sõnad, ma ikkagi ütleks, et nutab. Sest tal vaesekesel on valus. Põhiliselt ärkab läbi une nuttes ja siis on juba päris raske magama saada. Sageli pean kussutama, sülle võtma ja isegi püsti tõusma. Selle kõige juures pean ma ise üllatavalt hästi vastu, aga ma olen alati kehv magaja olnud. Ju siis olen harjunud.
Üks põhjus ärkamisele on kindlasti ka lisatoit, millega tutvust teeme siin. Et ma ei saanud aru, mis seda rohelist kakukest põhjustab, arvasin, et söök pole teema. Ostsin isegi poe oma (oh rongaema), et testida, kas see läheb. No neil on maitsed-kogused-vahekorrad nii sobivaks timmitud, et kui on õuna-porgandi-pastinaagi püree, siis see on vaata et magusamgi kui mõni marjatuub. Muidugi sõi! Ja kui on brokkoli (kibe) ja herne (neutraalne) maitse pirniga (magus) enamuses ära tapetud, siis läheb ka! Aga peaasi et sööb ja mitte vastumeelselt. See söömine kui tegevus on talle igatahes rõõmustav.
Ja lisaks jätkuv unesegaja - uued oskused. Pidime eemaldama voodilt topeltmadratsi, et kui kukub ükskord, siis vähemalt madalamalt. Vaibad on ka kummalgi pool ääres ja endiselt ehitan barrikaade, et öösel läbi une ei roomaks kuskile, kui ma äkki maha magan. Väga tihti ärkab tegusalt roomates, aga siis peaga läbi une vastu kõva voodi otsa (järgneb hale kisa) ja vahel hakkab mägironimist teostama üle patjade ahelmäestiku. Nutt tuleb siis sellest, et ma teda takistan. Kui selleks hetkeks, pole ärganud, siis oma nutu peale aga küll. Järgneb tõsine magamaminekuralli jaälle... otsast peale.
Keegi ütles ka, et mida varem need oskuse on, seda pikemalt rikuvad und. No meil on tõesti varakult mõned asjad, ehkki me pole ainsad. Ja kuna iga laps areneb omas tempos, siis ei pea ma paslikuks ka kiidelda. Et meie laps "juba ammu" jne. Nagu üks mu tuttav, keda ma pole 10 aastat näinud, nüüd lapse saanuna pidas vajalikuks teatada, kuidas 3-kuuselt tulid hambad umbes ja 9-kuuselt kõndis. Mulle pole see info vajalik ja mida on sul üldse tõestada vaja?
Nii et magamised. 45-minutiliste tissipauside ja läbi une ronimistega on minu ööd praegu. Ei, ma ei ole väga väsinud, aga kasutan hetkel juhust küll, et saaks pikutada koos lapsega!
Pea et nädal on 7. kuu täitumiseni ja meil on siin uned tagasi nagu beebieas, iga tsükli järel peab pikendama. Kui vahepeal nii 2-3 korda ärkasin öösel (täpsustan, serveerisin söögi, ise poolunes), siis nüüd isegi kella vaatamata tean, et ärkan nii 5-6 korda vähemalt ja õhtul magama jäämiseks kulub oma 3 tissivisiiti, et päriselt sügavasse unne jääks.
Seda viimast päris pikalt juba, süüdistan omas peas hambaid, midagi meenub ka eelmisest hambarallist, et kaka roheline kõigepealt, seejärel tusatuju ja siis öised kriisked.
Muidugi röökimine ja kriiskamine on nii koleda varjundiga sõnad, ma ikkagi ütleks, et nutab. Sest tal vaesekesel on valus. Põhiliselt ärkab läbi une nuttes ja siis on juba päris raske magama saada. Sageli pean kussutama, sülle võtma ja isegi püsti tõusma. Selle kõige juures pean ma ise üllatavalt hästi vastu, aga ma olen alati kehv magaja olnud. Ju siis olen harjunud.
Üks põhjus ärkamisele on kindlasti ka lisatoit, millega tutvust teeme siin. Et ma ei saanud aru, mis seda rohelist kakukest põhjustab, arvasin, et söök pole teema. Ostsin isegi poe oma (oh rongaema), et testida, kas see läheb. No neil on maitsed-kogused-vahekorrad nii sobivaks timmitud, et kui on õuna-porgandi-pastinaagi püree, siis see on vaata et magusamgi kui mõni marjatuub. Muidugi sõi! Ja kui on brokkoli (kibe) ja herne (neutraalne) maitse pirniga (magus) enamuses ära tapetud, siis läheb ka! Aga peaasi et sööb ja mitte vastumeelselt. See söömine kui tegevus on talle igatahes rõõmustav.
Ja lisaks jätkuv unesegaja - uued oskused. Pidime eemaldama voodilt topeltmadratsi, et kui kukub ükskord, siis vähemalt madalamalt. Vaibad on ka kummalgi pool ääres ja endiselt ehitan barrikaade, et öösel läbi une ei roomaks kuskile, kui ma äkki maha magan. Väga tihti ärkab tegusalt roomates, aga siis peaga läbi une vastu kõva voodi otsa (järgneb hale kisa) ja vahel hakkab mägironimist teostama üle patjade ahelmäestiku. Nutt tuleb siis sellest, et ma teda takistan. Kui selleks hetkeks, pole ärganud, siis oma nutu peale aga küll. Järgneb tõsine magamaminekuralli jaälle... otsast peale.
Keegi ütles ka, et mida varem need oskuse on, seda pikemalt rikuvad und. No meil on tõesti varakult mõned asjad, ehkki me pole ainsad. Ja kuna iga laps areneb omas tempos, siis ei pea ma paslikuks ka kiidelda. Et meie laps "juba ammu" jne. Nagu üks mu tuttav, keda ma pole 10 aastat näinud, nüüd lapse saanuna pidas vajalikuks teatada, kuidas 3-kuuselt tulid hambad umbes ja 9-kuuselt kõndis. Mulle pole see info vajalik ja mida on sul üldse tõestada vaja?
Nii et magamised. 45-minutiliste tissipauside ja läbi une ronimistega on minu ööd praegu. Ei, ma ei ole väga väsinud, aga kasutan hetkel juhust küll, et saaks pikutada koos lapsega!
Aeg lendab tõesti - juba lisatoit
Juba 28 nädalat täis tänase seisuga. Ja laps areneb iga päev, lausa lust vaadata! Kui me alustasime esimesel söögikorral lisatoiduks püreega, siis nüüd olen näputoitumise teed läinud. See termin on üsna uus minu meelest, st ka vanasti anti ju lapsele midagi pihku, et lutsuta ja söö, aga mina ei teadnud, et see nii kontroversiaalne on. Et paljud seda ei tee. Ja et sellel on oma terminid nagu "pinsetihaare" (pincer grip) ja asjad. Ja raamatud. Aga nii on!
Ja seetõttu imestasingi, et kuidas paljud seda loomulikuks ei pea, nähtavasti meie perekonnas ja tuttavate-sõprade seas olen seda piisavalt palju näinud, et sellest mitte eraldi numbrit teha. Mida ma aga arutledes juurde kuulsin ja lugesin ka, et neelamine ja söömine ongi erinev näputades ja püreetades. Et seal on point. Sest see, et laps endale asju kurku võib tõmmata jne - seda pean ju igatahes jälgima. Ja et ei oleks väiksed tükid... see on umbes sama elementaarne, nagu et sa ei anna oma lapsele kilekottidega mängida (kuigi pahatihti annan ka ise mähkmelapipaki kätte).
Nii et jah, ma olen nüüd mitu asja süüa proovida andnud ja nagu me beebiemmede seas ikka armastame korrutada - üks suur pluss on see, et saan ise ka midaghi teha, sellal kui laps on hõivatud. Ja minu jaoks on see olulisem kui vaev, et pean pärast lapse ja põranda ära koristama. Ühtlasi meeldib mulle, et ta saab vaadata, kuidas ma köögis toimetan. Ma loodan, et kunagi ta siis saab aru, et toit ei tule külmkapist ega poest, vaid seda tehakse. Kunagi pole vara alustada seega! Ahjaa. Eeldus on, et laps suudab sirgelt olla toitumise ajal. Seal söögitoolis ta suudab olla ehk siis tugede abil. Ise veel istuda ei suuda ega istuma ajada, aga harjutab!
Oleme nii paar nädalat nüüd on ja off proovinud kõike, peamine eesmärk on siiski maitsetega ja konsistentsiga tutvuda, põhitoiduks veel rinnapiim. Mulle sobib.
Me oleme proovinud kõrvitsat, suvikõrvitsat, brokkolit, türgi uba, lillkapsast, kurki, keedu- ja toorest porgandit, avokaadot, ahjuõuna ja virsikut. Siiani brokkoli, lillkapsas ja suvikõrvits ei meeldinud. Tahaks bataati ja kartulit anda, samuti sparglit köögiviljadest. Peet, tomat ja kaalikas jäävad hiljemaks. Toorest õuna ei anna ka veel ja ploomi ka mitte, aga mõlemad on püreekujul olemas, et kui vaja kõhtu lahtistada, saab sügavkülmast kohe võtta.
Lurr-toitu võime ka ju harjutada millalgi või siis hoopis tükilisemat putru. Sest millalgi peab ta õppima ise ju lusijaga ja kahvliga ka sööma. Ma olen segaduseks valmis :D
Aga lahe on vaadata, et kui laps panna söögitooli, siis ta kohe teab, mis hakkab toimuma! Ja nõuab süüa. Seda ma saan aru valjemast väljendusest. Lusika olen ka kätte andnud, sellega peksab vastu lauda. Aga juba jah oskab jälgida, mis teda huvitab - ma ausalt ei kasuta veel väljendit nõuab. Pigem, et meeldib ja tahaks. Ma ei tea, kas ta oskab nõuda.
Aa ja mina ei ole veel aru saanud, millisesse koolkonda kuulub Eesti, et rinnapiim ette ja siis lisatoit järgi või siis vastupidi, lisatoitu ja siis rinnapiim peale. Mina ise kasutan hoopis varianti et nn vahepeala. Eks kui hakkab päriselt mingeid koguseid sööma, siis saab juba otsustada.
Mis teie kogemus on?
Ja seetõttu imestasingi, et kuidas paljud seda loomulikuks ei pea, nähtavasti meie perekonnas ja tuttavate-sõprade seas olen seda piisavalt palju näinud, et sellest mitte eraldi numbrit teha. Mida ma aga arutledes juurde kuulsin ja lugesin ka, et neelamine ja söömine ongi erinev näputades ja püreetades. Et seal on point. Sest see, et laps endale asju kurku võib tõmmata jne - seda pean ju igatahes jälgima. Ja et ei oleks väiksed tükid... see on umbes sama elementaarne, nagu et sa ei anna oma lapsele kilekottidega mängida (kuigi pahatihti annan ka ise mähkmelapipaki kätte).
Nii et jah, ma olen nüüd mitu asja süüa proovida andnud ja nagu me beebiemmede seas ikka armastame korrutada - üks suur pluss on see, et saan ise ka midaghi teha, sellal kui laps on hõivatud. Ja minu jaoks on see olulisem kui vaev, et pean pärast lapse ja põranda ära koristama. Ühtlasi meeldib mulle, et ta saab vaadata, kuidas ma köögis toimetan. Ma loodan, et kunagi ta siis saab aru, et toit ei tule külmkapist ega poest, vaid seda tehakse. Kunagi pole vara alustada seega! Ahjaa. Eeldus on, et laps suudab sirgelt olla toitumise ajal. Seal söögitoolis ta suudab olla ehk siis tugede abil. Ise veel istuda ei suuda ega istuma ajada, aga harjutab!
Oleme nii paar nädalat nüüd on ja off proovinud kõike, peamine eesmärk on siiski maitsetega ja konsistentsiga tutvuda, põhitoiduks veel rinnapiim. Mulle sobib.
Me oleme proovinud kõrvitsat, suvikõrvitsat, brokkolit, türgi uba, lillkapsast, kurki, keedu- ja toorest porgandit, avokaadot, ahjuõuna ja virsikut. Siiani brokkoli, lillkapsas ja suvikõrvits ei meeldinud. Tahaks bataati ja kartulit anda, samuti sparglit köögiviljadest. Peet, tomat ja kaalikas jäävad hiljemaks. Toorest õuna ei anna ka veel ja ploomi ka mitte, aga mõlemad on püreekujul olemas, et kui vaja kõhtu lahtistada, saab sügavkülmast kohe võtta.
Lurr-toitu võime ka ju harjutada millalgi või siis hoopis tükilisemat putru. Sest millalgi peab ta õppima ise ju lusijaga ja kahvliga ka sööma. Ma olen segaduseks valmis :D
Aga lahe on vaadata, et kui laps panna söögitooli, siis ta kohe teab, mis hakkab toimuma! Ja nõuab süüa. Seda ma saan aru valjemast väljendusest. Lusika olen ka kätte andnud, sellega peksab vastu lauda. Aga juba jah oskab jälgida, mis teda huvitab - ma ausalt ei kasuta veel väljendit nõuab. Pigem, et meeldib ja tahaks. Ma ei tea, kas ta oskab nõuda.
Aa ja mina ei ole veel aru saanud, millisesse koolkonda kuulub Eesti, et rinnapiim ette ja siis lisatoit järgi või siis vastupidi, lisatoitu ja siis rinnapiim peale. Mina ise kasutan hoopis varianti et nn vahepeala. Eks kui hakkab päriselt mingeid koguseid sööma, siis saab juba otsustada.
Mis teie kogemus on?
Pool aastat ema!
Tahtsin juba kirjutada mõnda aega tagasi, et meil on kuus kuud täis ja ma juba pool aastat ema olnud! See on möödunud kui vaid nädal. Tundub uskumatu. Aga samas ka kuidagi loomulik juba.
Hetkel tunne on selline, et kuidas sai üldse teistmoodi olla - ilma selle väikse armsa tegelaseta? Ma ei hakka üleliia nunnutama, sest teadagi on igaühe enda laps eriti armas endale ja teiste omad teistele. Aga. Ta on nii nunnu tegelane! Jään lootma, et tast kasvab tore inimene, kes on seltskondlik ja tark. Ja väga tahaks, et ta oleks andekas. Elus aitab see palju kaasa. Me mehega oleme suht mitme andega inimesed ja ma olen nii tänulik nende eest, mis sest et raha need ei teeni! Aga huvitavamaks teevad elu küll. Ja tõesti vahel ka kergemaks.
Pool aastat ja enne seda õppis juba roomama ning tal on 2 hammast suus. Natuke kiire nende asjadega. Täna, siin kirjutades, juba harjutab käputamist - alles mõni päev oli ainult kündmine peaga, tagasild üleval. Nüüd on kätega nipi kätte saanud. Ja istumiseelne asend on ka juba tihti meile esitletud, nii et jah. Kiiresti kasvab.
Söögiga alustasime punkt 6. kuu sünnipäeval ja nagu ma olin ette näinud - kõrvits oli poja esimene toit. Video- ja fotojäädvustus muidugi on ka olemas sellest tähtsast minutist. Kõrvitsat veidi sõi, aga järgmist vilja, suvikõrvitsat, enam mitte niiväga. Juba nagu maitset ei tahtnud. Kõrvits oli uus - aga vähemalt neelas alla. Aga suvikõrvitsa maitse ei sobinud. Vaatame siis, kuidas brokkoli, lillkapsas jm sobivad... peamine toit hetkel ikka rinnapiim.
Hambaid tuleb juurde ja sellega seoses on hetkel unega mure - tihe söömine ja nutuga ärkamine. Seda viimast mõjutavad muidugi ka uued oskused, mida läbi une poja kipub harjutama ja siis ärkab, ise šokis, et kuidas ta voodis tagurpidi ja käpuli on - ikka ajab ju nutma. Seniks, kuni öösiti sööb rinnapiima, aitab tiss edasi magama minna. Samas on ka selliseid öid, kus peab sülle võtma ja ehk isegi paar tundi üleval olema, et siis ta jälle ära väsiks ja saaks magama heita. Tissiga. Seniks, kuni iseteenindusbaar töötab ja laps mul kaisus on, paistab ka see OK. Mõlemad oleme maganud ja rahul.
Ega ma ei kurda. Patt oleks seda tegelikult. Juba praegu meenutan ma, et olid mingid gaasivalud ja segamini uni. Aga ma ei mäleta seda tunnet. Ainult faktid on. Praegu on selline pojaga ühtekasvanud tunne, nii et lähtungi ainult lapsest ja loodan seda veel mõnda aega teha. See ei ole palju, arvestades, et olen elus saanud juba väga palju aastaid enda järgi sättida! Mis see paar (kümme, viisteist) aastat enam siis on.
Mõned eesmärgid said ka täidetud (ma neid poja arengu omasid ei pea täitmiseks, kuna olen laisk lugeja, et mis nädalal ta mida "peab" tegema ja kellest ma "ees" olen - nõmedad võrdlemised!) - näiteks pool aastat ilma haigusteta. Sülitan siinkohal üle õla kolm korda, sest see oli tõesti mul suur eesmärk - ise teha kõik selleks, et laps ei haigestuks. Ja mis siis, et see piiras veidi mu käimisi ja suhtlemisi, see on seda väärt! Kahjuks on ikkagi piisavalt neid juhtusid ümberringi, kus liiga kergekäeliselt ja veel viiruste kõrghetkel käiakse imiku tervisega ringi (ja siinkohal peangi silmas liigset sellesse olukorda panekut, ega keegi siis ju ise oma last ei lähe haigeks tegema).
Nii et kasvab. Jõudsalt. Ja pakub tõesti palju rõõmu.
PS pooleaastase tärmini tähistamiseks lubasin endale ka poolteist tundi lapsest eemalolekut "niisama" ehk emme enda aeg. Arstil jm olen varemgi käinud, aga täitsa oma "lõbuks" polnud seda varem teinud. Nii et juhuu. Siiani ju oma vaba aeg pigem koduste tööde tarbeks, kui sedagi õnnestus. Kodust välja minek aga aitab mõtteid korrastada ja katuse jälle majale tagasi saada!
Hetkel tunne on selline, et kuidas sai üldse teistmoodi olla - ilma selle väikse armsa tegelaseta? Ma ei hakka üleliia nunnutama, sest teadagi on igaühe enda laps eriti armas endale ja teiste omad teistele. Aga. Ta on nii nunnu tegelane! Jään lootma, et tast kasvab tore inimene, kes on seltskondlik ja tark. Ja väga tahaks, et ta oleks andekas. Elus aitab see palju kaasa. Me mehega oleme suht mitme andega inimesed ja ma olen nii tänulik nende eest, mis sest et raha need ei teeni! Aga huvitavamaks teevad elu küll. Ja tõesti vahel ka kergemaks.
Pool aastat ja enne seda õppis juba roomama ning tal on 2 hammast suus. Natuke kiire nende asjadega. Täna, siin kirjutades, juba harjutab käputamist - alles mõni päev oli ainult kündmine peaga, tagasild üleval. Nüüd on kätega nipi kätte saanud. Ja istumiseelne asend on ka juba tihti meile esitletud, nii et jah. Kiiresti kasvab.
Söögiga alustasime punkt 6. kuu sünnipäeval ja nagu ma olin ette näinud - kõrvits oli poja esimene toit. Video- ja fotojäädvustus muidugi on ka olemas sellest tähtsast minutist. Kõrvitsat veidi sõi, aga järgmist vilja, suvikõrvitsat, enam mitte niiväga. Juba nagu maitset ei tahtnud. Kõrvits oli uus - aga vähemalt neelas alla. Aga suvikõrvitsa maitse ei sobinud. Vaatame siis, kuidas brokkoli, lillkapsas jm sobivad... peamine toit hetkel ikka rinnapiim.
Hambaid tuleb juurde ja sellega seoses on hetkel unega mure - tihe söömine ja nutuga ärkamine. Seda viimast mõjutavad muidugi ka uued oskused, mida läbi une poja kipub harjutama ja siis ärkab, ise šokis, et kuidas ta voodis tagurpidi ja käpuli on - ikka ajab ju nutma. Seniks, kuni öösiti sööb rinnapiima, aitab tiss edasi magama minna. Samas on ka selliseid öid, kus peab sülle võtma ja ehk isegi paar tundi üleval olema, et siis ta jälle ära väsiks ja saaks magama heita. Tissiga. Seniks, kuni iseteenindusbaar töötab ja laps mul kaisus on, paistab ka see OK. Mõlemad oleme maganud ja rahul.
Ega ma ei kurda. Patt oleks seda tegelikult. Juba praegu meenutan ma, et olid mingid gaasivalud ja segamini uni. Aga ma ei mäleta seda tunnet. Ainult faktid on. Praegu on selline pojaga ühtekasvanud tunne, nii et lähtungi ainult lapsest ja loodan seda veel mõnda aega teha. See ei ole palju, arvestades, et olen elus saanud juba väga palju aastaid enda järgi sättida! Mis see paar (kümme, viisteist) aastat enam siis on.
Mõned eesmärgid said ka täidetud (ma neid poja arengu omasid ei pea täitmiseks, kuna olen laisk lugeja, et mis nädalal ta mida "peab" tegema ja kellest ma "ees" olen - nõmedad võrdlemised!) - näiteks pool aastat ilma haigusteta. Sülitan siinkohal üle õla kolm korda, sest see oli tõesti mul suur eesmärk - ise teha kõik selleks, et laps ei haigestuks. Ja mis siis, et see piiras veidi mu käimisi ja suhtlemisi, see on seda väärt! Kahjuks on ikkagi piisavalt neid juhtusid ümberringi, kus liiga kergekäeliselt ja veel viiruste kõrghetkel käiakse imiku tervisega ringi (ja siinkohal peangi silmas liigset sellesse olukorda panekut, ega keegi siis ju ise oma last ei lähe haigeks tegema).
Nii et kasvab. Jõudsalt. Ja pakub tõesti palju rõõmu.
PS pooleaastase tärmini tähistamiseks lubasin endale ka poolteist tundi lapsest eemalolekut "niisama" ehk emme enda aeg. Arstil jm olen varemgi käinud, aga täitsa oma "lõbuks" polnud seda varem teinud. Nii et juhuu. Siiani ju oma vaba aeg pigem koduste tööde tarbeks, kui sedagi õnnestus. Kodust välja minek aga aitab mõtteid korrastada ja katuse jälle majale tagasi saada!
Hommikusöögi soundtrack
Ärkasin täna ungodly houril ehk kell 4 lapse nutu peale. No hambad. Ei jää magama. Paar tundi nii poole 7ni jaurasime. Pidime siis üles tõusma, tegevuse mõttes vahetasin mähkmed ja käisime veidi toas ringi. Muidugi puhtasse mähkmesse on kõige parem lasta. Seega, vahetasin teist korda veel. Ja ka bodi, sest loomulikult kogu selg oli täis. Ma olin rõõmus, et see juhtus elutoas ja mitte voodis. Muide riietevahetus on üks suur frusa allikas viimasel ajal. Peab trikitama. Õnneks poiss kui ponks, enam ei karda, et katki teen ta!
Igatahes, peale seda sai natukeseks issi sülle ja siis läksime magama. Veidi keerles ja pöörles, sõi ja eemaldus järsult ja nii umbes 5 korda, natuke näppis issit ja mind, aga me teesklesime magamist.
Tunnike sain siis juurde magada peale seda, kui tund olime lõpuks üleval. Pikendsin veel und, ise uneldes, aga temaga möllates, käte abil. Neid paneb ta suhu ja ei näri, vaid lausa järab.
Siis läks kisaks, sest oli igav. Muidugi ma ei saanud sellest alguses aru. See on nüüd hilisem tarkus!
Seega ärkasin ja tegime uue mähmevahetuse (ma ei tea, kas ma peaks seda iga kord mainima, piisab vist, et ütlen - see on meie igapäevaelu osa nii nagu ise käin ju pissil ja seda igakord ei maini? Välja arvatud juhul, kui ma püksi teen? Või see juba ongi seda väärt?).
Nüüd panin talle mänguasju ja need ei sobinud. Väikesele inimesele meeldivad suurte inimeste asjad! Kuna laps hakkas roomama, siis selili enam ei armasta olla. Nii et olen saanud nüüd 30 minutit endale, soundtrackiks õõramine (ma ei osanud paremat sõna mõelda sellele häälitsusele, aga selline pikk õõ kahekordse häälega umbes, kujutage ette).
Mille järgi roomata? Kaubaks läksid tühi coca pudel, mis oli talle ka roomamise motivaatoriks (#BADMOM) ja VS huuleläige läikiva otsaga ning muidugi läikiv metallist lusikas.
Mina sain teha omletti, kasta ja kasida ära orhideed (samal ajal end veidi süüdi tundes, sest noh võiks ju aktiivselt mängida lapsega?), juua kohvi, kirjutada blogi ja viia ukse taha asjad, mis oleks vaja tõsta hoiule pööningule, nüüd kus roomav ussike majas (pikk peegel, molbert, vann jalgadega, suur võimlemispall, ja paar vaipa).
Ühtlasi, võttes lapse vahepeal sülle, meenus mulle, et pean ikkagi investeerima bodi-põrandamoppi, sest kuigi ma just eile õhtul käisin tolmuimejaga põranda üle, oleks vaja kuumtöötlust ilmselt. Aurutajat. Ja mõnusamat imejat ka, vaiksemat. Poja eile hakkas lausa nutma selle huugamise peale...
Igatahes, see bodi, millega ma täna ka välja mõtlesin minna, vajab kindlasti vahetust!
Igatahes, peale seda sai natukeseks issi sülle ja siis läksime magama. Veidi keerles ja pöörles, sõi ja eemaldus järsult ja nii umbes 5 korda, natuke näppis issit ja mind, aga me teesklesime magamist.
Tunnike sain siis juurde magada peale seda, kui tund olime lõpuks üleval. Pikendsin veel und, ise uneldes, aga temaga möllates, käte abil. Neid paneb ta suhu ja ei näri, vaid lausa järab.
Siis läks kisaks, sest oli igav. Muidugi ma ei saanud sellest alguses aru. See on nüüd hilisem tarkus!
Seega ärkasin ja tegime uue mähmevahetuse (ma ei tea, kas ma peaks seda iga kord mainima, piisab vist, et ütlen - see on meie igapäevaelu osa nii nagu ise käin ju pissil ja seda igakord ei maini? Välja arvatud juhul, kui ma püksi teen? Või see juba ongi seda väärt?).
Nüüd panin talle mänguasju ja need ei sobinud. Väikesele inimesele meeldivad suurte inimeste asjad! Kuna laps hakkas roomama, siis selili enam ei armasta olla. Nii et olen saanud nüüd 30 minutit endale, soundtrackiks õõramine (ma ei osanud paremat sõna mõelda sellele häälitsusele, aga selline pikk õõ kahekordse häälega umbes, kujutage ette).
Mille järgi roomata? Kaubaks läksid tühi coca pudel, mis oli talle ka roomamise motivaatoriks (#BADMOM) ja VS huuleläige läikiva otsaga ning muidugi läikiv metallist lusikas.
Mina sain teha omletti, kasta ja kasida ära orhideed (samal ajal end veidi süüdi tundes, sest noh võiks ju aktiivselt mängida lapsega?), juua kohvi, kirjutada blogi ja viia ukse taha asjad, mis oleks vaja tõsta hoiule pööningule, nüüd kus roomav ussike majas (pikk peegel, molbert, vann jalgadega, suur võimlemispall, ja paar vaipa).
Ühtlasi, võttes lapse vahepeal sülle, meenus mulle, et pean ikkagi investeerima bodi-põrandamoppi, sest kuigi ma just eile õhtul käisin tolmuimejaga põranda üle, oleks vaja kuumtöötlust ilmselt. Aurutajat. Ja mõnusamat imejat ka, vaiksemat. Poja eile hakkas lausa nutma selle huugamise peale...
Igatahes, see bodi, millega ma täna ka välja mõtlesin minna, vajab kindlasti vahetust!
Uneosakond
Mingist regulaarsusest on vara rääkida, nagu kõik ammu hoiatasid. Et beebi muudab sada korda enda unevärki. Nagu ka söögivärki.
Seda muidugi, mis kell mingid tegevused toimuvad enne und ehk nn unerutiin, saan mina ise otsustada. Ja aegade algusest (ise põdesin veel, et mitte just päevast üks, aga nii 2-nädalaselt, kui me olime kodanikuga veidi ka tutvunud) oleme teinud kell 7st alates siis seda nn rutiini. Ei tee midagi keerulist, mida peaks pähe õppima ega seinale kirjutama. Lihtsalt lähme rahulikule tegevusele, seejärel järgneb süleaeg, siis käed-nägu puhtaks, ööriided/bodi, öömähku, kardinad ette ja tuba vaikseks ning pimedaks (ma ei vaata telekat tagatoas) ning tiss suhu (magab endiselt mu kõrval). Nii et me ei kasuta voodikarusselli magama jäämiseks (ma ei tea tegelt üldse, mis selle ametlik eesmärk on?), vaid rohkem lapsehoidja ja meelelahutaja asemel :D. Ja tavaliselt tissi saades uinub, ning võib minna nii tund, enne kui saan voodist ära hiilida. Sest umbes 40 minuti pealt lõppeb esimene unetsükkel ja siis peaks olema veel olemas, et ta saaks tissi abil end sügavamasse unne panna.
Vahel, nüüd viimasel ajal sagedamini, saab enda kõhu täis ning magama samas ei jää. Siis tuleb süles kussutada - ise ei jää.
Sellest rutiinist oleme enamvähem suutnud kinni hoida, va mõned üksikud erandid, kui tuleme külast, oleme palju üle elanud päeva jooksul, mõni õhtune uinak on liiga hiliseks läinud või siis mingi muu häirija (alguses kindlasti gaasid jm).
Vahepeal on laps muutnud oma une kestusi, ma esimesi ei mäleta. Vist magas pikalt ja palju, oli rohkem unes kui ärkvel. Ikka nii 2-3h kaupa ja mõnikord ka 4. Sinna vahele käis tiss, aga värskes õhus polnud sedagi. Siis tuli auto- ja vankritõrge ning hakkasid 40-minutised uinakud kärus, suure nutuga jäi ja siledal teel või käru peatudes ärkas. Edaspidi tegime nii kuuajase kärupausi (õnneks oli ka kuum ilm, mis seda soodustas, õue siis nagunii ei kiskunud) ning nüüd on jällegi vastupidi - kärus ei uinu üldse, pigem juba magavana ta sinna panna, magab edukalt seisvas kärus ja siledal teel tasakesi kärutades. Kestus ikka nii 40 min.
Unekoolitusel käies saime teada, et tsükkel on 20 min ja 40 min on väga tavaline beebidel.
Kuid viimane, mida mäletan, oli 40 min, siis umbes 2 tundi ja siis õhtune 40 min. Nüüd viimasel ajal on see muutunud umbes ebaregulaarseteks 40 min uinakuteks (3 tk päevas) ja mõni isegi 20 min ainult. On ja 5-minutisi juhtunud ja ma õieti ei pea seda magamiseks. Aga beebi jaoks on see powernap, ja ta tunneb, et on puhanud ning ärkab, nagu oleks 3 h maganud. Muidugi väsib siis kiiresti. Samuti vahetas ta ära üks hetk hommikuse 40 min uinaku selle pikema vastu. Ja mõni päev on ikka jälle lühike - pikk - lühike.
Viimane nädal on olnud täitsa segamini une mõttes. Ka meie rutiin, sest olen suvel alati suur toimetaja ja aja ära kasutaja, seega kui ta ei saa voodis magada, peab autos hakkama saama või vahel ka õlal. Jep, süles ei uinu klassikalises hälli asendis. Aga kui näen, et on üliväsinud, siis ikka orgunnin end koju ja pikutame koos. Selline formaat toimib ka siis, kui olen ise väsinud nt ööst.
Une jälgimise võtsin tänu nendele muudatustele ette jälle ja hakkasin äppi kirja panema, et mingeid üldistusi teha. Sellega võin kukele käia, ainuke asi, mis kindel on, et ärkame nii 8 paiku. Tund siia-sinna. See sobib. Aga magama võime minna vahel 8, vahel 9 ja isegi 10. Ja ei ole enam 3 uinakut päevas. Mõnikord on ainult kaks! Ja ühe korra juhtus isegi üks. Ülipikk oli siis!
Hakkasin jälgima ärkveloleku keskmist ja tuleb välja, et see liiga pikk - 3 tundi. Võiks olla nii 2,5. Ideaalis. Samas tuleb enamasti ööpäevane uni kokku (öösel magab piisavalt pikalt 11-12h). Aga päeval nii pikk ülevalolek tähendab ulme jorutamist ja sületamist. Pole samas hullu, ma tean ju, et hakkan igatsema seda süleaega, kui ta mul eest ära jookseb... ja siis ülikooli läheb.
Aga jah, graafik näitab suvalisi kellaaegu, suvalisi kestusi. Üldistused kehtivad enamasti, et 20 minutiga saab jagada kõike seda... kõik.
Näiteks - käisime laupäeval sõprade peol ja tulime kenasti koju kell 9. Küll aga oli väike miniuinak toimunud 8 paiku, mis lükkas une 11 peale.
Eile: läks magama aga kell 7 läbi juba, pool 8 juba norskas! Hoidsin hinge kinni, et oleks ööuni.
Täna: tegi jällegi täna mingit järjekordset une-anomaaliat ning magas korraga päeva kõik une ära kokku 3:30 koos väikese pausiga, kus ta mängis, aga siis ikkagi magas edasi (see oli mingi uus asi minu jaoks, nagu poolunes oleks olnud), siis lõunal tegi kuni kella 4ni mingi klassikalise 40min ja siis läks kell pool 8 magama. Ise hõõrus silmi, aga und ei tulnud. See on über vara meie jaoks, selline ööuni! Põnevusega ootan, mida homme toob. Sest eile läks veerand 8 juba ja ärkas ikkagi norm ajal (mitte kell 5).
Mul on nüüd uus reegel - peale kella 6 enam ühtegi uinakut ei tee. Isegi peale 5 on veidi kahtlane. Vaatame, kas jääbki siis see kell 8 magama. Üldiselt sellises vanuses juba võiks küll (7-8). Beebid teatavasti lähevad veidi hiljem (9-11). Mujal maailmas pannakse lapsed 6-7 magama. Aga siis nad muidugi ärkavad ka vara - mulle see 8 paiku sobib. Kell 5-6 ei sooviks, aitäh! Näis, kas see aitab ja töötab. Nagunii 2 une peale minnakse teatud vanuses!
Ööunest ka: magab, nagu öeldud, minu kõrval. Hetkel on meil hambaralli käimas, nii et mõnikord ärkab nuttes. Samuti häirivad igasugused uued asjad, nii et nagu mähkmereklaamis öeldakse - päeval õpitu tuleb voodisse kaasa ja siis on head mähet vaja. Meil ka rullimine ja keerlemine täies hoos. Tiss aitab enamasti und jätkata. Uhh, olen selle üle elutänulik!
Oma voodi: nope. Selle me sättisime nüüd ühendusse oma voodiga ja just siis, kui olin leiutamas järjekordset "geniaalset" lahendust, et kuidas see voodi ei nihkuks eemale, aitas mind sõbranna välja, et pane midagi täpselt voodi ja seina vahele. Nii ma tehingi ja nüüd võin seal ise kõhutada ja laps ka, enam ei ole seal seda vahet. Pluss, madratsite vahele tekkinud augu või vahe täitsin baikatekiga. Kõik lahendused on toiminud ja laps kasutab meie voodeid nüüd endale rullimismatina!
Muide, tunnen, et magan ise paremini, kui laps mul kaisus, mitte oma voodis. Siis tekib vajadus kontrollida, kas kõik on OK ja vaatan ka kella, et kas juba söögiaeg lähenemas! Ühesõnaga, ei maga!
Uutest muutustest siis kindlasti jälle.
Seda muidugi, mis kell mingid tegevused toimuvad enne und ehk nn unerutiin, saan mina ise otsustada. Ja aegade algusest (ise põdesin veel, et mitte just päevast üks, aga nii 2-nädalaselt, kui me olime kodanikuga veidi ka tutvunud) oleme teinud kell 7st alates siis seda nn rutiini. Ei tee midagi keerulist, mida peaks pähe õppima ega seinale kirjutama. Lihtsalt lähme rahulikule tegevusele, seejärel järgneb süleaeg, siis käed-nägu puhtaks, ööriided/bodi, öömähku, kardinad ette ja tuba vaikseks ning pimedaks (ma ei vaata telekat tagatoas) ning tiss suhu (magab endiselt mu kõrval). Nii et me ei kasuta voodikarusselli magama jäämiseks (ma ei tea tegelt üldse, mis selle ametlik eesmärk on?), vaid rohkem lapsehoidja ja meelelahutaja asemel :D. Ja tavaliselt tissi saades uinub, ning võib minna nii tund, enne kui saan voodist ära hiilida. Sest umbes 40 minuti pealt lõppeb esimene unetsükkel ja siis peaks olema veel olemas, et ta saaks tissi abil end sügavamasse unne panna.
Vahel, nüüd viimasel ajal sagedamini, saab enda kõhu täis ning magama samas ei jää. Siis tuleb süles kussutada - ise ei jää.
Sellest rutiinist oleme enamvähem suutnud kinni hoida, va mõned üksikud erandid, kui tuleme külast, oleme palju üle elanud päeva jooksul, mõni õhtune uinak on liiga hiliseks läinud või siis mingi muu häirija (alguses kindlasti gaasid jm).
Vahepeal on laps muutnud oma une kestusi, ma esimesi ei mäleta. Vist magas pikalt ja palju, oli rohkem unes kui ärkvel. Ikka nii 2-3h kaupa ja mõnikord ka 4. Sinna vahele käis tiss, aga värskes õhus polnud sedagi. Siis tuli auto- ja vankritõrge ning hakkasid 40-minutised uinakud kärus, suure nutuga jäi ja siledal teel või käru peatudes ärkas. Edaspidi tegime nii kuuajase kärupausi (õnneks oli ka kuum ilm, mis seda soodustas, õue siis nagunii ei kiskunud) ning nüüd on jällegi vastupidi - kärus ei uinu üldse, pigem juba magavana ta sinna panna, magab edukalt seisvas kärus ja siledal teel tasakesi kärutades. Kestus ikka nii 40 min.
Unekoolitusel käies saime teada, et tsükkel on 20 min ja 40 min on väga tavaline beebidel.
Kuid viimane, mida mäletan, oli 40 min, siis umbes 2 tundi ja siis õhtune 40 min. Nüüd viimasel ajal on see muutunud umbes ebaregulaarseteks 40 min uinakuteks (3 tk päevas) ja mõni isegi 20 min ainult. On ja 5-minutisi juhtunud ja ma õieti ei pea seda magamiseks. Aga beebi jaoks on see powernap, ja ta tunneb, et on puhanud ning ärkab, nagu oleks 3 h maganud. Muidugi väsib siis kiiresti. Samuti vahetas ta ära üks hetk hommikuse 40 min uinaku selle pikema vastu. Ja mõni päev on ikka jälle lühike - pikk - lühike.
Viimane nädal on olnud täitsa segamini une mõttes. Ka meie rutiin, sest olen suvel alati suur toimetaja ja aja ära kasutaja, seega kui ta ei saa voodis magada, peab autos hakkama saama või vahel ka õlal. Jep, süles ei uinu klassikalises hälli asendis. Aga kui näen, et on üliväsinud, siis ikka orgunnin end koju ja pikutame koos. Selline formaat toimib ka siis, kui olen ise väsinud nt ööst.
Une jälgimise võtsin tänu nendele muudatustele ette jälle ja hakkasin äppi kirja panema, et mingeid üldistusi teha. Sellega võin kukele käia, ainuke asi, mis kindel on, et ärkame nii 8 paiku. Tund siia-sinna. See sobib. Aga magama võime minna vahel 8, vahel 9 ja isegi 10. Ja ei ole enam 3 uinakut päevas. Mõnikord on ainult kaks! Ja ühe korra juhtus isegi üks. Ülipikk oli siis!
Hakkasin jälgima ärkveloleku keskmist ja tuleb välja, et see liiga pikk - 3 tundi. Võiks olla nii 2,5. Ideaalis. Samas tuleb enamasti ööpäevane uni kokku (öösel magab piisavalt pikalt 11-12h). Aga päeval nii pikk ülevalolek tähendab ulme jorutamist ja sületamist. Pole samas hullu, ma tean ju, et hakkan igatsema seda süleaega, kui ta mul eest ära jookseb... ja siis ülikooli läheb.
Aga jah, graafik näitab suvalisi kellaaegu, suvalisi kestusi. Üldistused kehtivad enamasti, et 20 minutiga saab jagada kõike seda... kõik.
Näiteks - käisime laupäeval sõprade peol ja tulime kenasti koju kell 9. Küll aga oli väike miniuinak toimunud 8 paiku, mis lükkas une 11 peale.
Eile: läks magama aga kell 7 läbi juba, pool 8 juba norskas! Hoidsin hinge kinni, et oleks ööuni.
Täna: tegi jällegi täna mingit järjekordset une-anomaaliat ning magas korraga päeva kõik une ära kokku 3:30 koos väikese pausiga, kus ta mängis, aga siis ikkagi magas edasi (see oli mingi uus asi minu jaoks, nagu poolunes oleks olnud), siis lõunal tegi kuni kella 4ni mingi klassikalise 40min ja siis läks kell pool 8 magama. Ise hõõrus silmi, aga und ei tulnud. See on über vara meie jaoks, selline ööuni! Põnevusega ootan, mida homme toob. Sest eile läks veerand 8 juba ja ärkas ikkagi norm ajal (mitte kell 5).
Mul on nüüd uus reegel - peale kella 6 enam ühtegi uinakut ei tee. Isegi peale 5 on veidi kahtlane. Vaatame, kas jääbki siis see kell 8 magama. Üldiselt sellises vanuses juba võiks küll (7-8). Beebid teatavasti lähevad veidi hiljem (9-11). Mujal maailmas pannakse lapsed 6-7 magama. Aga siis nad muidugi ärkavad ka vara - mulle see 8 paiku sobib. Kell 5-6 ei sooviks, aitäh! Näis, kas see aitab ja töötab. Nagunii 2 une peale minnakse teatud vanuses!
Ööunest ka: magab, nagu öeldud, minu kõrval. Hetkel on meil hambaralli käimas, nii et mõnikord ärkab nuttes. Samuti häirivad igasugused uued asjad, nii et nagu mähkmereklaamis öeldakse - päeval õpitu tuleb voodisse kaasa ja siis on head mähet vaja. Meil ka rullimine ja keerlemine täies hoos. Tiss aitab enamasti und jätkata. Uhh, olen selle üle elutänulik!
Oma voodi: nope. Selle me sättisime nüüd ühendusse oma voodiga ja just siis, kui olin leiutamas järjekordset "geniaalset" lahendust, et kuidas see voodi ei nihkuks eemale, aitas mind sõbranna välja, et pane midagi täpselt voodi ja seina vahele. Nii ma tehingi ja nüüd võin seal ise kõhutada ja laps ka, enam ei ole seal seda vahet. Pluss, madratsite vahele tekkinud augu või vahe täitsin baikatekiga. Kõik lahendused on toiminud ja laps kasutab meie voodeid nüüd endale rullimismatina!
Muide, tunnen, et magan ise paremini, kui laps mul kaisus, mitte oma voodis. Siis tekib vajadus kontrollida, kas kõik on OK ja vaatan ka kella, et kas juba söögiaeg lähenemas! Ühesõnaga, ei maga!
Uutest muutustest siis kindlasti jälle.
Seljaga pahasti
Täna tundsin, et selg on täiega pekkis. Magasin ilmselt ära ja pühapäeval, kui laps kellegi muuga (kohati isegi mehega) ei leppinud, siis tassisin teda süles mitu tundi järjest. Ja kuna ta on meil pigem pisemat sorti, siis ma ei ole osanud kahtlustada, et ma sellele vastu ei pea. Sest randmetega ma juba läbisin diclofenac + ortoosid perioodi. Aga selga olen omast arust hoidnud. Ja nüüd, peale füsioterapeudi visiiti, oskan ka enda kõhtu hoida (diastaasiga peab täpselt vaatama, kuidas mida tõsta). Seega, kui õhtuks selg paremaks ei läinud, tõstsin poja vahepeal kaalule. Ning, ära sa ütle - 3 nädalaga on kaalu 800+ juurde tulnud, sest kodukaal näitas palja põnni (ja puhta mähkmega) 6,92kg. Seega, mähe maha ja nii 6800-6900 ta võibki olla!
Niisiis on nüüd üks vähestest võimalustest poja magama saada (minu süles kussutada) hetkel elimineeritud. Tuleb kasutada kõhukotti (see on OK, proovisin) või siis pean ikka tissiga maha murdma. See viimane on raske kuidagi viimasel ajal, kipub keerlema ja pöörlema ja peaga kündma vahepeal. Elu on huvitav ühesõnaga. Ei saa magada!
Niisiis on nüüd üks vähestest võimalustest poja magama saada (minu süles kussutada) hetkel elimineeritud. Tuleb kasutada kõhukotti (see on OK, proovisin) või siis pean ikka tissiga maha murdma. See viimane on raske kuidagi viimasel ajal, kipub keerlema ja pöörlema ja peaga kündma vahepeal. Elu on huvitav ühesõnaga. Ei saa magada!
Esimesed hambad
Kuigi lastearst ütles juba kuu aega tagasi helendavaid igemeid vaadates, et varsti need hambad tulevad, usaldasin rohkem hambaarsti, kelle väitel nii 6-7 kuu paiku võiks tulla. Noh ja siis ma veel endamisi imestasin, et näed, nii valged ju... aga mida mina, esmane ema, ka tean, eks. Sest hambaarst on meil ühtlasi ka 3 lapse ema. Aga siiski - eile tundsin esimest korda, et veits nagu oleks terav. Et kas tõesti? Õhtul enam ei süvenenud. Ja kuna palju jutte liigub ka, et kui hambad, siis rinnaga toitmisel hammustab, siis seda pole nagu siiani olnud. Kolm korda sülitasin ka praegu üle õla. Igatahes, täna siis üritasin vaadata ja omast arust märkasin, et üks väike valge täpike oleks ju nagu väljas, st siis alumistest hammastest üks. Aga kuna keel käis nii kähku ette, siis ei näinud täpsemalt. Õhtul mees vaatas, kuid siis pani näpu suhu ja karjatas. Et ikka valus. Ja mitu sakki. Seega, need alumised kaks helendavat on siiski aktsioonis olnud ja end salaja kasvatanud!
Ning poja on meil üsna cool olnud, kuigi sööb tihedamalt, magab kehvemalt ja tahab palju süles olla. Kuna käimas on ka arenguspurt, siis panin need lihtsalt sinna alla. Ning viimane nutt oli ka külas, selle panin võõrastamise alla. Aga näe. Poja hoopis hammastega üllatas!
Ning poja on meil üsna cool olnud, kuigi sööb tihedamalt, magab kehvemalt ja tahab palju süles olla. Kuna käimas on ka arenguspurt, siis panin need lihtsalt sinna alla. Ning viimane nutt oli ka külas, selle panin võõrastamise alla. Aga näe. Poja hoopis hammastega üllatas!
Viiekuune põnn
Meie lapsel täitus 5 kuud 2 päeva tagasi! Jookseb 22. nädal. See on umbes pool sellest ajast, mis me teda kõhus ootasime! Panin poja ka kaalule, 2 nädalat tagasi käisime alles arstil, aga tundub juba oluliselt raskem olevat. Näitas 6.600 (õigemini 6720, aga varuga 6,6kg seega kindlalt täis).
Käimas on järjekordne kasvuspurt, mille raames laps ei maga hästi, magab eriti päeval ka vähem ning muudab jälle uneaegasid. See on muidugi kõik teada info, nii et ega eriti muretseda pole mõtet. Lähtun siis jälle lapsest - meie mõlema luksus. Siinjuures - kuna saan üle pika aja blogida, siis ta just praegu magas pikemalt kui tavaliselt - 2 tundi lausa järjest!
Viiendaks elukuuks poiss keerleb ja pöörleb mõlemat pidi - seljalt kõhule (3k1p) ja kõhult seljale (4k1n). Seega pean öösel aeg-ajalt andma talle "võimlemisminutid", et ta saaks ärganuna demo teha, kuidas see kõik käib. Ühesõnaga, ammu juba enam ei julge jätta voodisse, kui just barrikaade ette ei keera. See, et ta kellaosutit (vastupäeva) teeb, on vist ka juba üsna loogiline.
Iseseisvalt veel ei istu - kuigi soovib! Minu süles nõustub olema mitte taha, vaid ette kallutatult. Kahjuks enda lihased tal veel seda kõike ei kannata, seega ma väga tihti ei luba!
Lemmiktegevus on veel puristamine ja puhumine. See viimane nii hästi välja ei tule.
Sööb endiselt rinnapiima ning hetkel veel lisa pole andnud. On näha küll, et poiss on huviline ning ilavabrik töötab kenasti, kui me miskit maitsvat sööme.
Väike samm edasi kasvus oli ka see, et lõpuks oleme nr 2 mähkmetest väljas ja kasutame nr 3. See pole küll kellelegi teisele oluline info, aga nii meelespeaks. Muide mähkmetest rääkides, siis ma ei ole teinud seda statistikat, et kui palju kuus kulub selle peale. Ma pole märganud, et see mind tapnud oleks, seega, mitte väga kallis ühesõnaga. Usun, et 3-4 nr 1 pakki (Libero), 5-6 nr 2 (Huggies Elite Soft) suurt pakki ostsime. Viimase, nr 3 satsi ehk 3 pk (Pampers), ostsin ka ette ära soodsama hinnaga, vaatame, millal jälle peab ostma. Aga ühesõnaga vaatan nüüd, palju kulub.
Juuksetutt on peas alles jäänud, ülejäänud beebijuuksed ära kulunud!
Sünnipäevaks tegin poisile ka oma Instagrami konto (minu Youtube kanalis on tal oma list juba sünnist saati). Sellised moodsad lood siis.
Nüüd on paar kuud huvitavat, aga rasket aega. Esiteks, ta ei viitsi enam kaua olla pikali, kuna maailm on huvitav. Aga veel ei istu ka. Seega, tuleb tassida! Teiseks, saame alustada "päris" toidu söömisega. No ei jõua oodata seda esimest korda, siis ilmselt käed lausa värisevad mul!
Käimas on järjekordne kasvuspurt, mille raames laps ei maga hästi, magab eriti päeval ka vähem ning muudab jälle uneaegasid. See on muidugi kõik teada info, nii et ega eriti muretseda pole mõtet. Lähtun siis jälle lapsest - meie mõlema luksus. Siinjuures - kuna saan üle pika aja blogida, siis ta just praegu magas pikemalt kui tavaliselt - 2 tundi lausa järjest!
Viiendaks elukuuks poiss keerleb ja pöörleb mõlemat pidi - seljalt kõhule (3k1p) ja kõhult seljale (4k1n). Seega pean öösel aeg-ajalt andma talle "võimlemisminutid", et ta saaks ärganuna demo teha, kuidas see kõik käib. Ühesõnaga, ammu juba enam ei julge jätta voodisse, kui just barrikaade ette ei keera. See, et ta kellaosutit (vastupäeva) teeb, on vist ka juba üsna loogiline.
Iseseisvalt veel ei istu - kuigi soovib! Minu süles nõustub olema mitte taha, vaid ette kallutatult. Kahjuks enda lihased tal veel seda kõike ei kannata, seega ma väga tihti ei luba!
Lemmiktegevus on veel puristamine ja puhumine. See viimane nii hästi välja ei tule.
Sööb endiselt rinnapiima ning hetkel veel lisa pole andnud. On näha küll, et poiss on huviline ning ilavabrik töötab kenasti, kui me miskit maitsvat sööme.
Väike samm edasi kasvus oli ka see, et lõpuks oleme nr 2 mähkmetest väljas ja kasutame nr 3. See pole küll kellelegi teisele oluline info, aga nii meelespeaks. Muide mähkmetest rääkides, siis ma ei ole teinud seda statistikat, et kui palju kuus kulub selle peale. Ma pole märganud, et see mind tapnud oleks, seega, mitte väga kallis ühesõnaga. Usun, et 3-4 nr 1 pakki (Libero), 5-6 nr 2 (Huggies Elite Soft) suurt pakki ostsime. Viimase, nr 3 satsi ehk 3 pk (Pampers), ostsin ka ette ära soodsama hinnaga, vaatame, millal jälle peab ostma. Aga ühesõnaga vaatan nüüd, palju kulub.
Juuksetutt on peas alles jäänud, ülejäänud beebijuuksed ära kulunud!
Sünnipäevaks tegin poisile ka oma Instagrami konto (minu Youtube kanalis on tal oma list juba sünnist saati). Sellised moodsad lood siis.
Nüüd on paar kuud huvitavat, aga rasket aega. Esiteks, ta ei viitsi enam kaua olla pikali, kuna maailm on huvitav. Aga veel ei istu ka. Seega, tuleb tassida! Teiseks, saame alustada "päris" toidu söömisega. No ei jõua oodata seda esimest korda, siis ilmselt käed lausa värisevad mul!
Imetamise saaga
Ma olen alles nüüd, 4-kuuse, peatselt 5-kuuse, poja emana olukorras, kus ma tunnen, et võin öelda - ma saan selle imetamisvärgiga hakkama! Sest tõesti võiks ju arvata, et "kõik teevad seda" ja see on "maailma kõige loomulikum asi", siis - ei! Ei ole! Tuleb välja, et see on palju raskem asi, kui esialgu paistab. Seda on näha ka beebigrupis sõnavõtnute kirjutistest ja imetamisnõustajate infost ning nagu tuleb välja, peaaegu kõigil. Isegi, kui esialgi pole probleeme, võib mõni asi hiljem ikkagi mõjutada. Ja kui ma lugesin mõni aeg Hele Kõrve lugu ning nüüd ka keegi pöördus, et kas oleks oma rinnaga toitmise kogemust jagada, siis lõpuks klopsin enda märkmetest kokku ka oma loo ja loodan, et sellest on kellelegi abi.
Sest mind aitab alati pigem teiste kogemus kui laused "mis seals'on, võtad tissi välja ja lapsele suhu, küll imeb!" või "isver, meil küll tissistreiki pole olnud".
No õnnelikud inimesed!
Et alustada algusest - laps sündis meil erakorralise keisriga 15-minutiga üldnarkoosis peale ligi 6 cm avatust, kuna lapsel tekkis hapnikuvaegus ning ta jõi korralikult mekooniumist lootevedelikku, ning esialgu ärgates ma isegi ei teadnud, kes ma olen, kus ma olen ja kas mu laps on elus. Õnneks elukaaslane, kes esialgu samamoodi rumala näoga järgi vaatama jäi, kui ma käigu pealt narkoosiallkirjad andsin, ja seejärel mu asjad sünnitoas kokku pakkis, tegi kuvöösis olnud beebist pilti, mille peale mul, muidu tugeval inimesel, esimest korda peale sünnitust pisarad voolasid. Ma ütlen, sünnitusvalud on talutavad, kui vaid oma pea tööle panna. Aga see teadmatus? Ma ei tahaks seda enam kunagi taluda!
Niisiis. Esimeste küsimuste seas uuriti mul peale operatsiooni kohe, kas lapsele võib anda doonorpiima. Jah, võib! See on suurepärane võimalus ja väga väga suur abi neile, kelle beebid on samas või hullemas olukorras kui meil. Suur tänu kõigile noortele emadele, kes enda piima annavad, sest rinnapiima heast mõjust ei ole kunagi küllalt! Nii et minu laps sai õnneks esimestel elutundidel ikkagi piima, mitte asendajat. Muidugi nüüd mõeldes, see oleks ka lahendus, aga ma olen siiski tänulik taolise võimaluse eest!
Minu esimene mure oligi siis ka enda seest see piim välja võluda. Kui nagunii on teada (ma ei tea kas kõigil, minul tegelikult ei olnud veel infot, arvasin ju ka, et küll jõuab), et alguses peab piima välja meelitama, siis keisriga pidi asi veel erinev olema - keha pole veel piimaks valmis või on šokis jm probleemid (siinkohal, ma pole meditsiinitöötaja, vaid proovin meenutada seda võimalikult täpselt, mis mulle räägiti). Niisiis, enne, kui ma üldse voodist välja sain, palusin lähedalasuval ämmaemandal (kes oli väga, väga sõbralik ja toetav) endale näidata, kuidas käib oma rinnast lüpsmine. Sest see, tuleb välja, on ka tehnika! Ei ole nii, et keerad rinda ja pritsib! Ja pole nii, et ühest suurest august kork tuleb pealt ja siis valad! Ei! On mitmeid pisikesi avasid, kust siis see piim nõrgub, immitseb või imbub, aga esialgu mul ei pritsinud. Ma olin nii õnnetu! Õnneks sai mingi kolm-neli tilka ikka kätte, ja kuna need esimeste päevade esimesed tilgad ongi olulised, siis ma olin väga õnnelik, et oma 1 ml kätte sain.
Kuna lapsega kohtusin ise alles 12 tundi hiljem, aga veel sülle ma teda võtta ei saanud, siis nägin, kuidas teda toideti. Väetike oli voolikute, juhtmete ja sondidega ning ta ühendati lahti, et siis süstla ja näpu tehnikaga anda piima. Magustoiduks siis ka minu ternespiim. Kusjuures mulle meeldis, et ämmaemand ütles - võta talle kaasa kingitus! Jah, see oligi minu kingitus talle, oma esiklapsele. Päris oma ema piim. Pojakest käisime vaatamas veel õhtul, kui ma enam ratastoolis ei olnud, ja siis sain teda ka enda rinnal hoida umbes 30 minutit. Aga veel rinda ei saanud anda. Siiski, üritasin välja meelitada järgmise kingituse.
Laps sündis neljapäeval ning enda juurde saime ta alles laupäeva õhtul. See oli esimest korda, kui me pidime talle süüa andma ise. Jälle süstla ja näpuga - see oli ka eraldi tehnika. Et milline näpp ja kui palju ja et laps peab ise tõmbama ja ise ei tohi süstalt lükata. See oli paras keemia ja nii raske, palju raskem, kui mõni muu ülesanne siin elus. Jah, kindlasti kõrvalt vaadates tundub jube lihtne, aga mul ei olnud. Olid emotsioonid ja tunne, et olen läbi kukkunud, et ma ei oska ja kas ma teen õigesti. Ja et vaene laps ei saagi ju üldse oma ema piima ja kas ta sööb piisavalt.
Olime neonataalprofiiliga erijälgimise all ning õnneks see aitas tohutult. Muidugi laps ei võtnud juurde, esialgu ju võtavadki alla. No siis on see kriitiline piir, eks. Ja kuna lapsel oli sünnitrauma tulemusena hapniku reguleerimise probleem, verehüübimise probleem ning uuriti nii kopse kui ajusid, siis see vaene laps sai pidevalt süste, teda kaaluti, tehti ultraheli ja muid protseduure, ning söömine, maailma normaalseim tegevus, oli samuti häiritud.
Esimene öö ma haiglas ei maganud, sest laps polnud minuga ja kõht ka valutas. Arusaadav. Teine öö ei maganud, sest laps polnud minuga, siis aga mees juba oli, ja sai mind aidata voodist välja. Aga väga õudne oli. Kolmas öö ei maganud ma, sest kuna laps ei võtnud juurde, pidi teda üles ajama kella peale ja toitma ja seejärel magama panema. Seda ma ka ei teadnud, et see on nii hull! Nimelt, kui alguses on vahet söötmistel a la 3 tundi (ma ei mäleta seda enam), siis me pidime seda tihendama - 2 ja poole tunni peale. Et laps saaks ööpäevas ikka rohkelt süüa!. Ja kuna ta ju magas, siis pidigi teda üles äratama. Kõige jubedam asi üldse. Siis just, kui pole oma rind. Aga me pidime ju majandama süstla, külma piima soojendamisega kuuma vee abil paraja (mis see paras on?) temperatuurini, ja siis talle une pealt seda andma. Ja last üles saada, vastsündinut? Järgmine raske ülesanne, mida koolis ei õpetata! Mehega koos siis guugeldasime, et mis me teeme. Et riideid seljast, et püsti asend, et mähkmevahetus, et õrn valgus ja mis seal kõik kirjas olid. Aga nüüd - kui laps peab süüa saama 2.5h tagant, siis kõik see ettevalmistamine ju võtab ka aega. Ja siis veel see tagasi uuesti magama saamine, kui beebi on üles ärritatud? Võimatu. Ma pidin üles kirjutama kellaajad, kogused jne. Ja siis esitama seda arstile. Et kas me pole ikka last näljas hoidnud. Mul oli telefon iga 2 tunni tagant helisema pandud, et siis veerand tundi enne ja veerand peale mässata. Aga eeldus, et ta 15 minutiga magama jääks, oli muidugi rumalus. Vähemalt ühe korra ta ei jäänud. Isegi kaks. Ja see graafiku välja mõtlemine juba, et kui ta kell 9 sõi, siis mis kell järgmisena ärgata, ja sealt edasi, sest seda kesest ööd välja mõelda, 3 ööd magamata, oleks olnud paras hullumaja puhvet.
No me saime hakkama! Järgmine soovitus emadele - maga, kui laps magab. Vaat see on keeruline, kui sa veel ei oska seda nippi. See tuleb ajaga, nüüd ma näen, kuigi minu puhul ikkagi vaevaliselt - olen niigi unehäiretega ja õrna unega. Ma ei saanud aru, kuidas ma saan seal jätkata seda 2,5-tunni režiimi, kui kogu aeg on kas koristaja, söök, günekoloog, lastearst, õde või ämmaemand uksest sisse tulemas. Sellise tiheduse peale oli hea, et olime karantiinis, st oli külastuskeeld gripihooaja tõttu, sest ma ei tea, millal veel oma inimesi vastu oleks saanud võtta!
Me toitsime last süstla abil niikaua, kuniks kaal stabiliseerus ning seejärel öeldi, et nüüd enam doonorpiima ei saa. Olime koguseid juba suurendanud (siinkohal mul pole märkmeid käepärast, kuid mäletan, et umbes 2-3 süstlatäit). Samal ajal minu rindades ju nii suurt voolu ikka ei olnud tekkinud. Harjutasime küll ning isegi oli nn väljakujunemata rinnanibu jaoks (see oli ka uus asi mu jaoks) selline kapsel või kaitse, mis aitas lapsel paremini imeda. Muide, kõik see aeg oligi poeg palju tublim kui mina. Pidime andma paljukardetud rinnapiimaasendajat.
Esimene kord, kui seda andsime, langes laps kui narkounne. Seda oli päris hirmus vaadata! Aga vähemalt aitas see kaaluiibe esmakordselt peale sündi plusspoolele viia ning peale seda, kui lapsel keelekida korrigeeriti (see oli ka hirmus vaadata!), ja lubadusega lastearstile, et kohtun imetamisnõustajaga, saime väljakirjutuse haiglast.
Õnneks juhtus nii, et olime imetamisnõustajaga samas majas ning tal juhtus olema vaba aega - astus meie toast lihtsalt läbi! Peale telefoniga kokku leppimist nii poole tunni jooksul. Ta võttis kaasa topsid ja kontrollis, kuidas ma piima lüpsan (jah see on kole sõna, aga ma ei oska praegu ilusamat ka mõelda) ning kui palju piima tuleb.
Mul oli alguses nii, et vasakust ei tulnud peaaegu üldse ja paremast vaid väheke.
Vestluse jooksul, mil nõustaja mitmeid küsimusi esitas, ja sealjuures ka suurte silmadega vaatas, et juba rinnapiima asendaja, ning ainult süstlaga (õnneks, mitte pudeliga, sest - tuli välja, see on suur no-no), soovitas ta küll kiirelt endaga ja lapsega tööd teha, et ei peaks asendajat andma.
No tore-tore, aga kas see töö ka vilja kannab? Kas koostöö sujub?
Samal ajal ma muidugi lüpsin topsi 2 rinnast kokku ligi 25 ml piima. See oli suur uhkuse tundmise koht! Ning asi ei tundunud üldse nii halb! Kuna laps just sel ajal magas (oli järjekordse süsti saanud ja traumast nutuga uinunud), siis me ei saanud proovida rinna andmise tehnikaid. Kuid leppisime kokku ametliku konsultatsiooni juba järgneval päeval, kui koju saime.
Esimene konsultatsioon ja süda värises! Õnneks läks kõik hästi - mulle tutvustati rinnapumpasid, erinevaid imetamise asendeid ning vaadati, kas laps minuga ja mu rinnaga ka koostööd teeb. Nõustaja vaatas üle ka selle kaitsme ning vahetas välja - olevat liiga väike, jällegi asi, mida ilma nendeta poleks teadnud. Ning üldsegi, see pidi alguses aitama ka seda uut ja tundmatut ehk valutunnet ka leevendada. Muidu ta väga seda ei soovitanud, aga parem see, kui et ei anna rinda.
Arvestades, kui hästi oli lapsel imemise refleks arenenud (ja see polnud õnneks ununenud), saime me kenasti hakkama! Lisaks tutvustas ta mulle topsist jootmist (jälle uus asi!), mis pidi üldse kõige parem olema, isegi süstlast parem! Ja laps jõi ja mina sain hakkama ta jootmisega.
Kodus mees ei toetanud seda topsi värki. Ta arvas, et tõmbab endale kurku. Nii et sellised pinged ka. Ja kui on rinnapiimaasendus, siis kõik käibki kella peale ning kui laps vahepeal nutab, siis ei saa talle süüa pakkuda. Samuti ei soovitatud lutti anda, ammugi veel lutipudelit - mõlemad rikkuvat imemisvõtet lapsel. Kuigi ei pruugi midagi juhtuda, siiski VÕIB, mis tähendab, et ta enam rinda üldse ei võta. Ja see mind väga hirmutas. Nii et ma olin sõnakuulelik patsient, ei kuulanud ümbritsevaid, kes mulle lutte kinkisid, silmi rullisid ja muidu ohkasid, kui ma oma lapse kisa "talusin" ning teda "piinasin". Seda oli päris valus tegelikult taluda. Seda suhtumist. Sest mulle endale jäi mulje, et ega ta ikka niisama ei karju ka. Ikka põhjusega, ja ma tegelesin siis sellega, mitte ei vaigistanud tema "häirivat" kisa lutiga. Sest mina olin ju lõpuks temaga kodus, mitte teised.
Paar korda käisin imetamisnõustaja juures veel ja protseduuride käigus alati pandi laps rinnale ning mõõdeti, kui palju ta süüa sai. Ja ta sai 80-90ml ühest rinnast 15-20 minuti jooksul. Siis hakkas unelema. Pidi aktiveerima - kasutasin massaaži ja sõnu "sööme-sööme!". Teisest rinnast sõi 10 ml peale ning kõht oligi täis. Tavaliselt peale seda magas mõnda aega.
Proovisime ka pumpasid neil kordadel, et varuks oleks piima. Manuaalne pump ei töötanud. Elektriline ka mitte - mul on mõlemad pumbad ilmaasjata kodus olemas. Noh, nüüd võin neid niisama imetleda! Kodus korra elektrilisega veel proovisin, ent tulemus oli see, et määrisin nii 5 milliliitriga selle 200 ml nõu ära! Ei tulnud rohkem! Ja kui kade ma olin, kui lugesin, kuidas paljudel purskab. Või tuleb rammusat "vahukoort" ehk ka "kondenspiima", nii et laps muudkui kosus. Meil võttis grammi kaupa juurde. Mul oli eraldi renditud koju selle jaoks kaal, mis näitas 10 grammi täpsusega, ja tekitas omakorda stressi, kui laps ei kosunud. Ma pidin ka selle kohta iga päev numbrid kirja panema, et kui palju sõi, kui palju on lapse kaal ilma riieteta ja enne söömist. Aga talle ju ei meeldinud kaal. Ja talvel oli riieteta jahe. Ja üldse see riieteta protseduuritamine oli raske mu jaoks. Hiljem ma õppisin, et kaalusin mähkme ja bodi eraldi ja lahutasin lapse kaalust! Oli palju lihtsam.
Samal ajal jätkasin kõike seda rinnakaitsmega ja see sai mulle ka harjumuslikuks, lihtsalt iga kord pidi seda kaasas kandma. Igaks juhuks soetasin mitu, kartuses, et kui kaob, siis ei saagi laps süüa! Hirm oli nii selle ees, et ta ei oska ilma imeda kui ka selle ees, et ta enam kunagi tavaliselt rinda ei võta (ka seda ütles mulle keegi möödaminnes ja isegi nagu üleolevalt, et hea loll). Teisest küljest jah, rinnapõletik või veritsevad rinnad on teine äärmus, nii et pigem siis kandsin seda.
Imetamisnõustaja soovitas ka RPA ära jätta, järkjärgult. Ma proovisin, ja jätsin tegelikult üleöö selle ära. Aga tagavaraks oli esimestel päevadel ikka see purgike kogu aeg olemas (Aptamil, sama, mis haiglas). Oli ka välja minnes süstal kaasas, oli see purk ja oli teadmine, et ma saan sealt alati võtta.
Aga kui laps oma sünnikaalu oli saavutanud ja võttis ikka juurde ning oli tegelikult saanud nüüd juba ainult rinnapiima, oli mul veelgi suurem eesmärk nii edasi minna! Seega, sain aru aru, et pean järgnevad nädalad nii kaua ja nii palju andma lapsele rinda, kui palju ta küsib, kui tihti ta küsib ja kui kaua soovib rinnal olla, niikaua lasen!
Umbes paar nädalat ma sisuliselt elasingi voodis. Või diivanil, ja sõin lapsega sünkroonis. See tähendas muidugi, et söök pidi mul olemas olema ja kohe ka võtta. Pidi olema selline, et sain näpuvahet süüa. Lamavas asendis. Vaikselt. Et kui laps peaks magama jääma, siis see ei ärataks teda.
Mul oli õnneks toeks mees. Ja kuigi mu lapse esimene sünnipäev möödus hommikul selliselt, et pika nõudliku hommikuse nutu peale käratas mees "kus see lutt siis on?" ja terve päev samamoodi voodis, sugulased teises toas, siis praegu tagasi vaadates ei ole sel enam mingit tähtsust. Ma tegelikult ka andsin lapsele pea et iga tund rinda, vahel poole tunni tagant üht ja siis teist. Ja vahel oli rinna andmise aeg nii 30-50 minutise kestusega. Ma ei saanud aru, kuidas inimesed üldse midagi teha jõudsid? Täna on lihtsam - laps imeb 5-10 minutit võimsalt ning leiab palju kergemini ise õige koha üles.
Ma kasutasin äppi, kuhu panin minuti pealt taimeriga kirja nii öösel kui päeval, millal ma söötsin. Ja jälgisin hüsteeriliselt tekkinud graafikuid ja keskmisi. Aga vähemasti ei pidanud öösel pliiatsit ja paberit haarama ega meenutama unise peaga, kummast rinnast viimati sõi. Hiljem hakkasin sinna ka unesid lisama, aga sellest kunagi kindlasti jälle eraldi! Kui proff olen (kui selleks kunagi saan st).
Ma unistasin, et ma oskaksin anda lapsele süüa rohkem kui ühest või kahest kramplikust asendist (jalgpall/käekott ja pikali) ning ootasin, millal mu käed ei sureks ning rind lapsel suust välja ei libiseks. Nüüd on mul mitu asendit ning ilma tugitoolita, toeta või padjata pole probleem süüa anda.
Ja ma usun, et eraldi teema on imetamine avalikus kohas. Ma teadsin seda juba ammu, et last ma nälga ei jäta ja peldikusse ma söötma ei lähe. Ning kui kellelgi on sel teemal kobisemist, siis ma olen valmis sõtta minema (okei, vähemalt argumenteerima). Tänaseks ei ole ma näinud vildakaid pilke, olgugi, et rinda olen andnud kinos, kohvikus ja restoranis, õues ja pargis ning pereringis rääkimata. Laps on muidugi ka osavamaks saanud ning oluliselt mugavamaks teeb asjaloo ka fakt, et enam ei pea neid piimatilkasid püüdvaid padjakesi kasutama. Juba teine asi, mida pidi kaasas kandma seoses imetamisega (mähkmekott oli ju nagunii).
Peale seda esimest kuud oli veel paar korda, kui oli raske. Esimene piima tellimise (mis see veel on, eks - ma ka ei teadnud!) periood ning kui oli ka esimese ja teise kasvuspurdi aeg (just, need on ka tähtsad asjad, mis mõjutavad rinnapiima lapse puhul, aga ükskõik millise lapse puhul seda söömise ja imetamise värki, jällegi - ma pole arst!). See tähendas, et laps oli pidavalt nagu näljane, nuttis tissi otsas sageli ning tundus (aga ainult tundus!), et ta ei saa kõhtu täis. Siinkohal oli mul väga raske jääda endale kindlaks, et ainult rinnapiima pakkuda. Ja kuna ma olin siiski aru saanud, et nii on õige, elasin ma selle nutuse perioodi ka üle. Teadjamad ka ütlesid, et lapse nutt ja pidev imemine mõjutavad rinnapiima väga ja selle tootlikkust. Nüüd hiljem olen seda lugenud juurde ja saan aru, nii ongi. Et ta nutab ja rind nn elab kaasa.
Elasin üle ka mõned korrad selle nn tissistreigi ehk olukorra, kus laps on näljas (peaks olema) näljane, aga ei võta tissi. Kui võttis, siis paariks sekundiks, ja viskas välja. Ja nuttis. Selle peale pidid paljud loobuma ja minema RPA peale üle. Guugeldasin mitu korda selle kohta ja kõige olulisem oli kannatlikkus. Pluss see, et proovida erinevaid asendeid, ruume, pimedat, hämarat, muusikat, ja alati ja ikka jälle pakkuda. Ja ise mitte end häirida lasta nutust. Et küll nälg ikka või vähemalt uni ikka aitavad - sageli läbi une söömine pidada olema hea nipp. Proovisin ka kaitsmega ja ilma.
No see oli kõik jälle väga raske taluda. Sest imik ei tee seda ju "meelega", et viskab rinna välja. Aga paljudel, kellega rääkisin, sh mul endal ka kaks korda, et "kas ta ei taha" või "ta vist vihkab mind" (no ehk mitte nii drastiliselt). Reaalselt olen ühe korra nutnud selle rinnastreigi pärast.
Muide, pumpamist pole ma siiani uuesti katsetanud. Idee poolest peaks see aitama piima tekitada taas. Ma võtan selle ette! Siiani tean, et ainult käsitsi tuleb kõige paremini piima mul. Õnneks pole siiani vaja läinud seda, kuigi ühe korra, kui jälle streik oli, siis hakkasin aegsasti tilgutama. Panin külma, sest rahunenult laps jälle tahtis rinda.
Kõige viimane raske periood oligi järjekordne kasvuspurt 3-4 kuu paiku. Siis oli tunne järsku, nagu rinnad olid täiesti tühjad. Laps imes ka kuidagi kiiresti ja kui nüüd oli juba see tase mul, et ainult ühest rinnast olin tükk aega söötnud, nii ööl kui päeval, siis järsku hakkas rohkem ja mõlemast nõudma. Aga siis tuligi välja, et lapse oskus on arenenud ja ta oskabki kiiremini imeda ning ka osavamalt ning vajab samas harvemini ja rohkem. See oli uus asi mu jaoks ning vajas harjumist, kuid hakkasin siis iga kord pakkuma. Ja kui tekkis kahtlus, et kas ikka saab (ma nüüd kaalu enam ei kasuta), siis pigistasin rinda ja tuli. Millalgi selle perioodi jooksul, veidi peale 3. kuud, lõpetasin ka selle kaitsme kasutamise - ja nüüd polegi seda vaja läinud. Õigupoolest ei tea ma isegi, kus ta enam on.
Kogu aja jooksul kõige raskem muide lisaks sellele, et olen esmakordne ja tundlik ema ja et piimatootlusega oli probeeme, oligi ümbritsev suhtmine ja info killustatus. Arstid soovisid ühte. lähtudes graafikutest (liiga väike kaaluiive, RPA on teadlaste poolt välja töötatud, last ei saa näljas hoida), imetamisnõustajad andsid teisiti nõu (ära anna RPA, lutt on saatanast ja pudelid pane põlema) ja tuttavad ning sõbrad veel omamoodi. Oli väga raske jääda siin endale kindlaks ja mõelda: stress, alasöömine ja üleliigne väsimus, mis kõikidest nendest segajatest tekivad, on kõige suuremad rinnapiima vaenlased. Avaliku imetamise küsimus on kökimöki siinjuures!
Ühe korra perearsti juurde sattudes oligi olukord, kus ma tundsin, et peale liiga väikest kaaluiivet kahtlustati, et ma ei anna lapsele korralikult süüa ning lasen tal nälgida. Minu julge kavatsuse peale kohapeal rinda pakkuda tegi laps aga korraliku röökla ning hoolimata, et see oli väsimusest, vangutas pereõde halvustavalt pead. Tegelikult oli lapsel uni. Aga ma polnud veel piisavalt enesekindel ega osanud seda selgitada. Mida mina, esmakordne ema, ikka tean!
Ma oskan nüüd olla targem ja loodan, et kõigil jätkub samasugust jõudu. Sõprade ja lähedaste abiga muidugi. Mehest on igatahes väga palju abi olnud, kui ta ükskord aru sai, mida ma vajan (eks pidin selle ka ise sõnastama). Ja mõistagi oli väga palju abi imetamiskabinetist, kus juba õppisin päris palju ja sattusin ka hea huumorisoonega inimese peale. Ma sellist tädilikku manitsemist ei oleks vist ilma pisarateta välja kannatanud - niigi oli keeruline ja halb aeg.
Siinkohal ei hakka ma ka rääkima, kuidas sinu seni privaatsetest rindadest saab järsku sugulaste, arstide ja maailma huviobjekt - see on alguses väga võõras. Nüüd olen ma harjunud ja tänan alati viisakalt, kui keegi küsib, kas piima jätkub. Alguses paistis, et mis see teiste asi on. Aga nüüd saan aru, et see on hea soov soovida, et piima jätkuks! See on vaata et kõige tähtsam asi üldse!
Ma sain oma tahtmise - 100% rinnapiima lapse. Ja kogu oma eluea jooksul on ta joonud ära vaid paarsada ml kunstpiima. Ja see on minu jaoks väga suur põhjus olla õnnelik ja uhke ka. Esiteks hea lihtne, teiseks kasulik ja kolmandaks, see on ime!
Sest mind aitab alati pigem teiste kogemus kui laused "mis seals'on, võtad tissi välja ja lapsele suhu, küll imeb!" või "isver, meil küll tissistreiki pole olnud".
No õnnelikud inimesed!
Et alustada algusest - laps sündis meil erakorralise keisriga 15-minutiga üldnarkoosis peale ligi 6 cm avatust, kuna lapsel tekkis hapnikuvaegus ning ta jõi korralikult mekooniumist lootevedelikku, ning esialgu ärgates ma isegi ei teadnud, kes ma olen, kus ma olen ja kas mu laps on elus. Õnneks elukaaslane, kes esialgu samamoodi rumala näoga järgi vaatama jäi, kui ma käigu pealt narkoosiallkirjad andsin, ja seejärel mu asjad sünnitoas kokku pakkis, tegi kuvöösis olnud beebist pilti, mille peale mul, muidu tugeval inimesel, esimest korda peale sünnitust pisarad voolasid. Ma ütlen, sünnitusvalud on talutavad, kui vaid oma pea tööle panna. Aga see teadmatus? Ma ei tahaks seda enam kunagi taluda!
Niisiis. Esimeste küsimuste seas uuriti mul peale operatsiooni kohe, kas lapsele võib anda doonorpiima. Jah, võib! See on suurepärane võimalus ja väga väga suur abi neile, kelle beebid on samas või hullemas olukorras kui meil. Suur tänu kõigile noortele emadele, kes enda piima annavad, sest rinnapiima heast mõjust ei ole kunagi küllalt! Nii et minu laps sai õnneks esimestel elutundidel ikkagi piima, mitte asendajat. Muidugi nüüd mõeldes, see oleks ka lahendus, aga ma olen siiski tänulik taolise võimaluse eest!
Minu esimene mure oligi siis ka enda seest see piim välja võluda. Kui nagunii on teada (ma ei tea kas kõigil, minul tegelikult ei olnud veel infot, arvasin ju ka, et küll jõuab), et alguses peab piima välja meelitama, siis keisriga pidi asi veel erinev olema - keha pole veel piimaks valmis või on šokis jm probleemid (siinkohal, ma pole meditsiinitöötaja, vaid proovin meenutada seda võimalikult täpselt, mis mulle räägiti). Niisiis, enne, kui ma üldse voodist välja sain, palusin lähedalasuval ämmaemandal (kes oli väga, väga sõbralik ja toetav) endale näidata, kuidas käib oma rinnast lüpsmine. Sest see, tuleb välja, on ka tehnika! Ei ole nii, et keerad rinda ja pritsib! Ja pole nii, et ühest suurest august kork tuleb pealt ja siis valad! Ei! On mitmeid pisikesi avasid, kust siis see piim nõrgub, immitseb või imbub, aga esialgu mul ei pritsinud. Ma olin nii õnnetu! Õnneks sai mingi kolm-neli tilka ikka kätte, ja kuna need esimeste päevade esimesed tilgad ongi olulised, siis ma olin väga õnnelik, et oma 1 ml kätte sain.
Kuna lapsega kohtusin ise alles 12 tundi hiljem, aga veel sülle ma teda võtta ei saanud, siis nägin, kuidas teda toideti. Väetike oli voolikute, juhtmete ja sondidega ning ta ühendati lahti, et siis süstla ja näpu tehnikaga anda piima. Magustoiduks siis ka minu ternespiim. Kusjuures mulle meeldis, et ämmaemand ütles - võta talle kaasa kingitus! Jah, see oligi minu kingitus talle, oma esiklapsele. Päris oma ema piim. Pojakest käisime vaatamas veel õhtul, kui ma enam ratastoolis ei olnud, ja siis sain teda ka enda rinnal hoida umbes 30 minutit. Aga veel rinda ei saanud anda. Siiski, üritasin välja meelitada järgmise kingituse.
Laps sündis neljapäeval ning enda juurde saime ta alles laupäeva õhtul. See oli esimest korda, kui me pidime talle süüa andma ise. Jälle süstla ja näpuga - see oli ka eraldi tehnika. Et milline näpp ja kui palju ja et laps peab ise tõmbama ja ise ei tohi süstalt lükata. See oli paras keemia ja nii raske, palju raskem, kui mõni muu ülesanne siin elus. Jah, kindlasti kõrvalt vaadates tundub jube lihtne, aga mul ei olnud. Olid emotsioonid ja tunne, et olen läbi kukkunud, et ma ei oska ja kas ma teen õigesti. Ja et vaene laps ei saagi ju üldse oma ema piima ja kas ta sööb piisavalt.
Olime neonataalprofiiliga erijälgimise all ning õnneks see aitas tohutult. Muidugi laps ei võtnud juurde, esialgu ju võtavadki alla. No siis on see kriitiline piir, eks. Ja kuna lapsel oli sünnitrauma tulemusena hapniku reguleerimise probleem, verehüübimise probleem ning uuriti nii kopse kui ajusid, siis see vaene laps sai pidevalt süste, teda kaaluti, tehti ultraheli ja muid protseduure, ning söömine, maailma normaalseim tegevus, oli samuti häiritud.
Esimene öö ma haiglas ei maganud, sest laps polnud minuga ja kõht ka valutas. Arusaadav. Teine öö ei maganud, sest laps polnud minuga, siis aga mees juba oli, ja sai mind aidata voodist välja. Aga väga õudne oli. Kolmas öö ei maganud ma, sest kuna laps ei võtnud juurde, pidi teda üles ajama kella peale ja toitma ja seejärel magama panema. Seda ma ka ei teadnud, et see on nii hull! Nimelt, kui alguses on vahet söötmistel a la 3 tundi (ma ei mäleta seda enam), siis me pidime seda tihendama - 2 ja poole tunni peale. Et laps saaks ööpäevas ikka rohkelt süüa!. Ja kuna ta ju magas, siis pidigi teda üles äratama. Kõige jubedam asi üldse. Siis just, kui pole oma rind. Aga me pidime ju majandama süstla, külma piima soojendamisega kuuma vee abil paraja (mis see paras on?) temperatuurini, ja siis talle une pealt seda andma. Ja last üles saada, vastsündinut? Järgmine raske ülesanne, mida koolis ei õpetata! Mehega koos siis guugeldasime, et mis me teeme. Et riideid seljast, et püsti asend, et mähkmevahetus, et õrn valgus ja mis seal kõik kirjas olid. Aga nüüd - kui laps peab süüa saama 2.5h tagant, siis kõik see ettevalmistamine ju võtab ka aega. Ja siis veel see tagasi uuesti magama saamine, kui beebi on üles ärritatud? Võimatu. Ma pidin üles kirjutama kellaajad, kogused jne. Ja siis esitama seda arstile. Et kas me pole ikka last näljas hoidnud. Mul oli telefon iga 2 tunni tagant helisema pandud, et siis veerand tundi enne ja veerand peale mässata. Aga eeldus, et ta 15 minutiga magama jääks, oli muidugi rumalus. Vähemalt ühe korra ta ei jäänud. Isegi kaks. Ja see graafiku välja mõtlemine juba, et kui ta kell 9 sõi, siis mis kell järgmisena ärgata, ja sealt edasi, sest seda kesest ööd välja mõelda, 3 ööd magamata, oleks olnud paras hullumaja puhvet.
No me saime hakkama! Järgmine soovitus emadele - maga, kui laps magab. Vaat see on keeruline, kui sa veel ei oska seda nippi. See tuleb ajaga, nüüd ma näen, kuigi minu puhul ikkagi vaevaliselt - olen niigi unehäiretega ja õrna unega. Ma ei saanud aru, kuidas ma saan seal jätkata seda 2,5-tunni režiimi, kui kogu aeg on kas koristaja, söök, günekoloog, lastearst, õde või ämmaemand uksest sisse tulemas. Sellise tiheduse peale oli hea, et olime karantiinis, st oli külastuskeeld gripihooaja tõttu, sest ma ei tea, millal veel oma inimesi vastu oleks saanud võtta!
Me toitsime last süstla abil niikaua, kuniks kaal stabiliseerus ning seejärel öeldi, et nüüd enam doonorpiima ei saa. Olime koguseid juba suurendanud (siinkohal mul pole märkmeid käepärast, kuid mäletan, et umbes 2-3 süstlatäit). Samal ajal minu rindades ju nii suurt voolu ikka ei olnud tekkinud. Harjutasime küll ning isegi oli nn väljakujunemata rinnanibu jaoks (see oli ka uus asi mu jaoks) selline kapsel või kaitse, mis aitas lapsel paremini imeda. Muide, kõik see aeg oligi poeg palju tublim kui mina. Pidime andma paljukardetud rinnapiimaasendajat.
Esimene kord, kui seda andsime, langes laps kui narkounne. Seda oli päris hirmus vaadata! Aga vähemalt aitas see kaaluiibe esmakordselt peale sündi plusspoolele viia ning peale seda, kui lapsel keelekida korrigeeriti (see oli ka hirmus vaadata!), ja lubadusega lastearstile, et kohtun imetamisnõustajaga, saime väljakirjutuse haiglast.
Õnneks juhtus nii, et olime imetamisnõustajaga samas majas ning tal juhtus olema vaba aega - astus meie toast lihtsalt läbi! Peale telefoniga kokku leppimist nii poole tunni jooksul. Ta võttis kaasa topsid ja kontrollis, kuidas ma piima lüpsan (jah see on kole sõna, aga ma ei oska praegu ilusamat ka mõelda) ning kui palju piima tuleb.
Mul oli alguses nii, et vasakust ei tulnud peaaegu üldse ja paremast vaid väheke.
Vestluse jooksul, mil nõustaja mitmeid küsimusi esitas, ja sealjuures ka suurte silmadega vaatas, et juba rinnapiima asendaja, ning ainult süstlaga (õnneks, mitte pudeliga, sest - tuli välja, see on suur no-no), soovitas ta küll kiirelt endaga ja lapsega tööd teha, et ei peaks asendajat andma.
No tore-tore, aga kas see töö ka vilja kannab? Kas koostöö sujub?
Samal ajal ma muidugi lüpsin topsi 2 rinnast kokku ligi 25 ml piima. See oli suur uhkuse tundmise koht! Ning asi ei tundunud üldse nii halb! Kuna laps just sel ajal magas (oli järjekordse süsti saanud ja traumast nutuga uinunud), siis me ei saanud proovida rinna andmise tehnikaid. Kuid leppisime kokku ametliku konsultatsiooni juba järgneval päeval, kui koju saime.
Esimene konsultatsioon ja süda värises! Õnneks läks kõik hästi - mulle tutvustati rinnapumpasid, erinevaid imetamise asendeid ning vaadati, kas laps minuga ja mu rinnaga ka koostööd teeb. Nõustaja vaatas üle ka selle kaitsme ning vahetas välja - olevat liiga väike, jällegi asi, mida ilma nendeta poleks teadnud. Ning üldsegi, see pidi alguses aitama ka seda uut ja tundmatut ehk valutunnet ka leevendada. Muidu ta väga seda ei soovitanud, aga parem see, kui et ei anna rinda.
Arvestades, kui hästi oli lapsel imemise refleks arenenud (ja see polnud õnneks ununenud), saime me kenasti hakkama! Lisaks tutvustas ta mulle topsist jootmist (jälle uus asi!), mis pidi üldse kõige parem olema, isegi süstlast parem! Ja laps jõi ja mina sain hakkama ta jootmisega.
Kodus mees ei toetanud seda topsi värki. Ta arvas, et tõmbab endale kurku. Nii et sellised pinged ka. Ja kui on rinnapiimaasendus, siis kõik käibki kella peale ning kui laps vahepeal nutab, siis ei saa talle süüa pakkuda. Samuti ei soovitatud lutti anda, ammugi veel lutipudelit - mõlemad rikkuvat imemisvõtet lapsel. Kuigi ei pruugi midagi juhtuda, siiski VÕIB, mis tähendab, et ta enam rinda üldse ei võta. Ja see mind väga hirmutas. Nii et ma olin sõnakuulelik patsient, ei kuulanud ümbritsevaid, kes mulle lutte kinkisid, silmi rullisid ja muidu ohkasid, kui ma oma lapse kisa "talusin" ning teda "piinasin". Seda oli päris valus tegelikult taluda. Seda suhtumist. Sest mulle endale jäi mulje, et ega ta ikka niisama ei karju ka. Ikka põhjusega, ja ma tegelesin siis sellega, mitte ei vaigistanud tema "häirivat" kisa lutiga. Sest mina olin ju lõpuks temaga kodus, mitte teised.
Paar korda käisin imetamisnõustaja juures veel ja protseduuride käigus alati pandi laps rinnale ning mõõdeti, kui palju ta süüa sai. Ja ta sai 80-90ml ühest rinnast 15-20 minuti jooksul. Siis hakkas unelema. Pidi aktiveerima - kasutasin massaaži ja sõnu "sööme-sööme!". Teisest rinnast sõi 10 ml peale ning kõht oligi täis. Tavaliselt peale seda magas mõnda aega.
Proovisime ka pumpasid neil kordadel, et varuks oleks piima. Manuaalne pump ei töötanud. Elektriline ka mitte - mul on mõlemad pumbad ilmaasjata kodus olemas. Noh, nüüd võin neid niisama imetleda! Kodus korra elektrilisega veel proovisin, ent tulemus oli see, et määrisin nii 5 milliliitriga selle 200 ml nõu ära! Ei tulnud rohkem! Ja kui kade ma olin, kui lugesin, kuidas paljudel purskab. Või tuleb rammusat "vahukoort" ehk ka "kondenspiima", nii et laps muudkui kosus. Meil võttis grammi kaupa juurde. Mul oli eraldi renditud koju selle jaoks kaal, mis näitas 10 grammi täpsusega, ja tekitas omakorda stressi, kui laps ei kosunud. Ma pidin ka selle kohta iga päev numbrid kirja panema, et kui palju sõi, kui palju on lapse kaal ilma riieteta ja enne söömist. Aga talle ju ei meeldinud kaal. Ja talvel oli riieteta jahe. Ja üldse see riieteta protseduuritamine oli raske mu jaoks. Hiljem ma õppisin, et kaalusin mähkme ja bodi eraldi ja lahutasin lapse kaalust! Oli palju lihtsam.
Samal ajal jätkasin kõike seda rinnakaitsmega ja see sai mulle ka harjumuslikuks, lihtsalt iga kord pidi seda kaasas kandma. Igaks juhuks soetasin mitu, kartuses, et kui kaob, siis ei saagi laps süüa! Hirm oli nii selle ees, et ta ei oska ilma imeda kui ka selle ees, et ta enam kunagi tavaliselt rinda ei võta (ka seda ütles mulle keegi möödaminnes ja isegi nagu üleolevalt, et hea loll). Teisest küljest jah, rinnapõletik või veritsevad rinnad on teine äärmus, nii et pigem siis kandsin seda.
Imetamisnõustaja soovitas ka RPA ära jätta, järkjärgult. Ma proovisin, ja jätsin tegelikult üleöö selle ära. Aga tagavaraks oli esimestel päevadel ikka see purgike kogu aeg olemas (Aptamil, sama, mis haiglas). Oli ka välja minnes süstal kaasas, oli see purk ja oli teadmine, et ma saan sealt alati võtta.
Aga kui laps oma sünnikaalu oli saavutanud ja võttis ikka juurde ning oli tegelikult saanud nüüd juba ainult rinnapiima, oli mul veelgi suurem eesmärk nii edasi minna! Seega, sain aru aru, et pean järgnevad nädalad nii kaua ja nii palju andma lapsele rinda, kui palju ta küsib, kui tihti ta küsib ja kui kaua soovib rinnal olla, niikaua lasen!
Umbes paar nädalat ma sisuliselt elasingi voodis. Või diivanil, ja sõin lapsega sünkroonis. See tähendas muidugi, et söök pidi mul olemas olema ja kohe ka võtta. Pidi olema selline, et sain näpuvahet süüa. Lamavas asendis. Vaikselt. Et kui laps peaks magama jääma, siis see ei ärataks teda.
Mul oli õnneks toeks mees. Ja kuigi mu lapse esimene sünnipäev möödus hommikul selliselt, et pika nõudliku hommikuse nutu peale käratas mees "kus see lutt siis on?" ja terve päev samamoodi voodis, sugulased teises toas, siis praegu tagasi vaadates ei ole sel enam mingit tähtsust. Ma tegelikult ka andsin lapsele pea et iga tund rinda, vahel poole tunni tagant üht ja siis teist. Ja vahel oli rinna andmise aeg nii 30-50 minutise kestusega. Ma ei saanud aru, kuidas inimesed üldse midagi teha jõudsid? Täna on lihtsam - laps imeb 5-10 minutit võimsalt ning leiab palju kergemini ise õige koha üles.
Ma kasutasin äppi, kuhu panin minuti pealt taimeriga kirja nii öösel kui päeval, millal ma söötsin. Ja jälgisin hüsteeriliselt tekkinud graafikuid ja keskmisi. Aga vähemasti ei pidanud öösel pliiatsit ja paberit haarama ega meenutama unise peaga, kummast rinnast viimati sõi. Hiljem hakkasin sinna ka unesid lisama, aga sellest kunagi kindlasti jälle eraldi! Kui proff olen (kui selleks kunagi saan st).
Ma unistasin, et ma oskaksin anda lapsele süüa rohkem kui ühest või kahest kramplikust asendist (jalgpall/käekott ja pikali) ning ootasin, millal mu käed ei sureks ning rind lapsel suust välja ei libiseks. Nüüd on mul mitu asendit ning ilma tugitoolita, toeta või padjata pole probleem süüa anda.
Ja ma usun, et eraldi teema on imetamine avalikus kohas. Ma teadsin seda juba ammu, et last ma nälga ei jäta ja peldikusse ma söötma ei lähe. Ning kui kellelgi on sel teemal kobisemist, siis ma olen valmis sõtta minema (okei, vähemalt argumenteerima). Tänaseks ei ole ma näinud vildakaid pilke, olgugi, et rinda olen andnud kinos, kohvikus ja restoranis, õues ja pargis ning pereringis rääkimata. Laps on muidugi ka osavamaks saanud ning oluliselt mugavamaks teeb asjaloo ka fakt, et enam ei pea neid piimatilkasid püüdvaid padjakesi kasutama. Juba teine asi, mida pidi kaasas kandma seoses imetamisega (mähkmekott oli ju nagunii).
Peale seda esimest kuud oli veel paar korda, kui oli raske. Esimene piima tellimise (mis see veel on, eks - ma ka ei teadnud!) periood ning kui oli ka esimese ja teise kasvuspurdi aeg (just, need on ka tähtsad asjad, mis mõjutavad rinnapiima lapse puhul, aga ükskõik millise lapse puhul seda söömise ja imetamise värki, jällegi - ma pole arst!). See tähendas, et laps oli pidavalt nagu näljane, nuttis tissi otsas sageli ning tundus (aga ainult tundus!), et ta ei saa kõhtu täis. Siinkohal oli mul väga raske jääda endale kindlaks, et ainult rinnapiima pakkuda. Ja kuna ma olin siiski aru saanud, et nii on õige, elasin ma selle nutuse perioodi ka üle. Teadjamad ka ütlesid, et lapse nutt ja pidev imemine mõjutavad rinnapiima väga ja selle tootlikkust. Nüüd hiljem olen seda lugenud juurde ja saan aru, nii ongi. Et ta nutab ja rind nn elab kaasa.
Elasin üle ka mõned korrad selle nn tissistreigi ehk olukorra, kus laps on näljas (peaks olema) näljane, aga ei võta tissi. Kui võttis, siis paariks sekundiks, ja viskas välja. Ja nuttis. Selle peale pidid paljud loobuma ja minema RPA peale üle. Guugeldasin mitu korda selle kohta ja kõige olulisem oli kannatlikkus. Pluss see, et proovida erinevaid asendeid, ruume, pimedat, hämarat, muusikat, ja alati ja ikka jälle pakkuda. Ja ise mitte end häirida lasta nutust. Et küll nälg ikka või vähemalt uni ikka aitavad - sageli läbi une söömine pidada olema hea nipp. Proovisin ka kaitsmega ja ilma.
No see oli kõik jälle väga raske taluda. Sest imik ei tee seda ju "meelega", et viskab rinna välja. Aga paljudel, kellega rääkisin, sh mul endal ka kaks korda, et "kas ta ei taha" või "ta vist vihkab mind" (no ehk mitte nii drastiliselt). Reaalselt olen ühe korra nutnud selle rinnastreigi pärast.
Muide, pumpamist pole ma siiani uuesti katsetanud. Idee poolest peaks see aitama piima tekitada taas. Ma võtan selle ette! Siiani tean, et ainult käsitsi tuleb kõige paremini piima mul. Õnneks pole siiani vaja läinud seda, kuigi ühe korra, kui jälle streik oli, siis hakkasin aegsasti tilgutama. Panin külma, sest rahunenult laps jälle tahtis rinda.
Kõige viimane raske periood oligi järjekordne kasvuspurt 3-4 kuu paiku. Siis oli tunne järsku, nagu rinnad olid täiesti tühjad. Laps imes ka kuidagi kiiresti ja kui nüüd oli juba see tase mul, et ainult ühest rinnast olin tükk aega söötnud, nii ööl kui päeval, siis järsku hakkas rohkem ja mõlemast nõudma. Aga siis tuligi välja, et lapse oskus on arenenud ja ta oskabki kiiremini imeda ning ka osavamalt ning vajab samas harvemini ja rohkem. See oli uus asi mu jaoks ning vajas harjumist, kuid hakkasin siis iga kord pakkuma. Ja kui tekkis kahtlus, et kas ikka saab (ma nüüd kaalu enam ei kasuta), siis pigistasin rinda ja tuli. Millalgi selle perioodi jooksul, veidi peale 3. kuud, lõpetasin ka selle kaitsme kasutamise - ja nüüd polegi seda vaja läinud. Õigupoolest ei tea ma isegi, kus ta enam on.
Kogu aja jooksul kõige raskem muide lisaks sellele, et olen esmakordne ja tundlik ema ja et piimatootlusega oli probeeme, oligi ümbritsev suhtmine ja info killustatus. Arstid soovisid ühte. lähtudes graafikutest (liiga väike kaaluiive, RPA on teadlaste poolt välja töötatud, last ei saa näljas hoida), imetamisnõustajad andsid teisiti nõu (ära anna RPA, lutt on saatanast ja pudelid pane põlema) ja tuttavad ning sõbrad veel omamoodi. Oli väga raske jääda siin endale kindlaks ja mõelda: stress, alasöömine ja üleliigne väsimus, mis kõikidest nendest segajatest tekivad, on kõige suuremad rinnapiima vaenlased. Avaliku imetamise küsimus on kökimöki siinjuures!
Ühe korra perearsti juurde sattudes oligi olukord, kus ma tundsin, et peale liiga väikest kaaluiivet kahtlustati, et ma ei anna lapsele korralikult süüa ning lasen tal nälgida. Minu julge kavatsuse peale kohapeal rinda pakkuda tegi laps aga korraliku röökla ning hoolimata, et see oli väsimusest, vangutas pereõde halvustavalt pead. Tegelikult oli lapsel uni. Aga ma polnud veel piisavalt enesekindel ega osanud seda selgitada. Mida mina, esmakordne ema, ikka tean!
Ma oskan nüüd olla targem ja loodan, et kõigil jätkub samasugust jõudu. Sõprade ja lähedaste abiga muidugi. Mehest on igatahes väga palju abi olnud, kui ta ükskord aru sai, mida ma vajan (eks pidin selle ka ise sõnastama). Ja mõistagi oli väga palju abi imetamiskabinetist, kus juba õppisin päris palju ja sattusin ka hea huumorisoonega inimese peale. Ma sellist tädilikku manitsemist ei oleks vist ilma pisarateta välja kannatanud - niigi oli keeruline ja halb aeg.
Siinkohal ei hakka ma ka rääkima, kuidas sinu seni privaatsetest rindadest saab järsku sugulaste, arstide ja maailma huviobjekt - see on alguses väga võõras. Nüüd olen ma harjunud ja tänan alati viisakalt, kui keegi küsib, kas piima jätkub. Alguses paistis, et mis see teiste asi on. Aga nüüd saan aru, et see on hea soov soovida, et piima jätkuks! See on vaata et kõige tähtsam asi üldse!
Ma sain oma tahtmise - 100% rinnapiima lapse. Ja kogu oma eluea jooksul on ta joonud ära vaid paarsada ml kunstpiima. Ja see on minu jaoks väga suur põhjus olla õnnelik ja uhke ka. Esiteks hea lihtne, teiseks kasulik ja kolmandaks, see on ime!
Rinnaga toitmise riietus
Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, aga mingi hetk hakkasin otsima riideid, mis oleks mõeldud noorele emale, et saaks last mugavalt imetada. Ma pean silmas spetsiaalseid riideid, kus rinna välja võtmine lapse tarbeks on lihtne ning ma ise tunnen end ka mugavalt. Mitte nii, et kõigepealt kraamin pluusi kaelani üles, siis otsin kuskilt selle rinnahoidja klõpsu, ja siis hakkan jantima lapsega. Ja kui veel rinda peab vahetama, läheb eriti hulluks.
Kui ma alguses arvasin, et ah, äkki saab ka tavaliste riietega hakkama (nii nagu saab hakkama ilma mähkimislauata tegelikult), siis nüüd ma näen, milline erinevus on, kui on ikka mõnus lahendus: lukuke, taskuke, voldike. Jah, sorteerisin garderoobist välja ka kõik hõlmikkleidid, kuid mõned neist ei ole nii venivad või mõnusast materjalist, et saaks kasutada.
Noh esimene õppetund oli siis, et päris paljud brändid, muuhulgas ka HM, pakuvad imetamise ja rasedate toppe 2in1 põhimõttel. Ehk et kui oled imetav ema, siis oled ilmselt ka rase. Aga paljudel ju ongi üks laps ka? Ja kuna minu reegel ikkagi laias laastus oli see, et raseda riideid mitterasedana ei kanna (also, a big fashion no-no, ja demotivaator kaalust alla võtta, sest "kõik toetab ju"), siis tahaks ikka nn päris riideid. Aga kavalate nippidega.
Seega, oma esimesed imetamistopid ostsin ikka need õlapaeltega, suveks ideaalsed. Muidugi, mõnus joodiku päevitus on ka. Ja siis vaikselt ikkagi hindasin, et võiks ka mõni "viisakam" olla. Selline, millega kõlbab ka minna välja, ilma et end poolalasti tunneks.
Lõpuks tegin esimese lükkena endale ühest eelmise suve lahedast kleidist ise imetamise kleidi - lõige lubas kahekordse kanga alumisele osale teha kaks auku, ja mina saingi endale lahenduse!
Teiseks kasutasin ikkagi neid suure dekolteega venivaid suviseid kleite.
Ja alles nüüd tellisin endale ühe spets imetamiseks mõeldud universaalse halli kleidi. Asosest. Ja see on selline tore neutraalne kleit, et sobib nii dress up kui dress down, minu meelest.
Ja sain ka lõpuks ühe pikkade varrukatega imetamise pluusi, mida siis ehk juba jahedamate ilmadega kasutada.
Õnneks nii mina kui laps oleme osavamaks saanud vahepeal, seega - laiad pluusid on endiselt teema ja hõlmiklahendused ka.
Aga nii nagu ütles mu sõbranna: saab ju iga riietusega, tõsi, aga siis peadki end riidest lahti võtma!
Kui ma alguses arvasin, et ah, äkki saab ka tavaliste riietega hakkama (nii nagu saab hakkama ilma mähkimislauata tegelikult), siis nüüd ma näen, milline erinevus on, kui on ikka mõnus lahendus: lukuke, taskuke, voldike. Jah, sorteerisin garderoobist välja ka kõik hõlmikkleidid, kuid mõned neist ei ole nii venivad või mõnusast materjalist, et saaks kasutada.
Noh esimene õppetund oli siis, et päris paljud brändid, muuhulgas ka HM, pakuvad imetamise ja rasedate toppe 2in1 põhimõttel. Ehk et kui oled imetav ema, siis oled ilmselt ka rase. Aga paljudel ju ongi üks laps ka? Ja kuna minu reegel ikkagi laias laastus oli see, et raseda riideid mitterasedana ei kanna (also, a big fashion no-no, ja demotivaator kaalust alla võtta, sest "kõik toetab ju"), siis tahaks ikka nn päris riideid. Aga kavalate nippidega.
Seega, oma esimesed imetamistopid ostsin ikka need õlapaeltega, suveks ideaalsed. Muidugi, mõnus joodiku päevitus on ka. Ja siis vaikselt ikkagi hindasin, et võiks ka mõni "viisakam" olla. Selline, millega kõlbab ka minna välja, ilma et end poolalasti tunneks.
Lõpuks tegin esimese lükkena endale ühest eelmise suve lahedast kleidist ise imetamise kleidi - lõige lubas kahekordse kanga alumisele osale teha kaks auku, ja mina saingi endale lahenduse!
Teiseks kasutasin ikkagi neid suure dekolteega venivaid suviseid kleite.
Ja alles nüüd tellisin endale ühe spets imetamiseks mõeldud universaalse halli kleidi. Asosest. Ja see on selline tore neutraalne kleit, et sobib nii dress up kui dress down, minu meelest.
Ja sain ka lõpuks ühe pikkade varrukatega imetamise pluusi, mida siis ehk juba jahedamate ilmadega kasutada.
Õnneks nii mina kui laps oleme osavamaks saanud vahepeal, seega - laiad pluusid on endiselt teema ja hõlmiklahendused ka.
Aga nii nagu ütles mu sõbranna: saab ju iga riietusega, tõsi, aga siis peadki end riidest lahti võtma!
Lapse tunni tühistamise trauma
Nüüd juba mitmendat korda viskab kopsu üle maksa. Ma olen planeeriv ja viisakas inimene, proovin teistega arvestada jne. Kui mul on väike laps, siis see on veidi raskem. Eriti, kuna ma olen esmakordne ema. Ja nüüd point. Ühesõnaga, panin juba ammu kirja lapsele ujumise ja võimlemise tunnid! Just, planeerisin pikalt-pikalt ette. Sain ujumistunde 3 ja võimlemistunde 4, kõik juulis.
Nüüd aga on nii, et laps muutis enda uneaega. Ma ju ei näinud, kuidas. Ning kuna mulle sattusid ajad 11.30 ja 14, siis kumbki aeg pole sobinud ja nii olen järjest neid aegu tühistanud. Ükskord oli meil vaktsiin, mis sattus samale päevale. Teinekord oli palavik väike vaktsiini tõttu, ei hakanud minema. Enamasti on olnud jah unega seotud teema - me ei saa minna, sest laps ei ole VEEL maganud või JUBA magab, ega ärka õigeks ajaks (ma ei hakka teda nii noorelt, 4 kuud, veel äratama ka - jah, mu prioriteet on veel tema uni, võib-olla nii pooleaastase ligidale juba teeksin seda).
Mõni päev olen tõesti lootnud, et äkki-äkki õnnestub. Kui ei õnnestu, olen viisakalt helistanud, et nüüd kahjuks ei saa tulla.
Ja mis siis toimub? Ma saan pea et igakord noomida, kui aja tühistan. Miks? Täna tühistasin reedese ja järgmise nädala reedese aja ning tädike toru otsas pidas vajalikuks mainida "te olete nüüd kõik enda ajad tühistanud" ja luges korrad ette. Milleks see tühistamise võimalus siis on? Ma ei taha ju traumat saada seal! Ja nii väikeste lastega võibki iga jumala kord olla nii et midagi muutub, kas uneaeg (meie puhul) või siis vaktsiinid mõjuvad ja tekib palavik jne jne.
Ma loodan, et need inimesed saavad õnnelikuks, kui nad proovivad kellelgi halva tunde tekitada. Mina end halvasti ei tunne, aga närvi ajab küll. Täitsa nõme, et peab ikka moraali lugema! Ma saan aru, kui ma midagi valesti teeks? Mis nad veel siis teevad, kui olen unustanud tühistada ja kohale minna? Vist võtavad pea maha järgmine kord!
Nüüd aga on nii, et laps muutis enda uneaega. Ma ju ei näinud, kuidas. Ning kuna mulle sattusid ajad 11.30 ja 14, siis kumbki aeg pole sobinud ja nii olen järjest neid aegu tühistanud. Ükskord oli meil vaktsiin, mis sattus samale päevale. Teinekord oli palavik väike vaktsiini tõttu, ei hakanud minema. Enamasti on olnud jah unega seotud teema - me ei saa minna, sest laps ei ole VEEL maganud või JUBA magab, ega ärka õigeks ajaks (ma ei hakka teda nii noorelt, 4 kuud, veel äratama ka - jah, mu prioriteet on veel tema uni, võib-olla nii pooleaastase ligidale juba teeksin seda).
Mõni päev olen tõesti lootnud, et äkki-äkki õnnestub. Kui ei õnnestu, olen viisakalt helistanud, et nüüd kahjuks ei saa tulla.
Ja mis siis toimub? Ma saan pea et igakord noomida, kui aja tühistan. Miks? Täna tühistasin reedese ja järgmise nädala reedese aja ning tädike toru otsas pidas vajalikuks mainida "te olete nüüd kõik enda ajad tühistanud" ja luges korrad ette. Milleks see tühistamise võimalus siis on? Ma ei taha ju traumat saada seal! Ja nii väikeste lastega võibki iga jumala kord olla nii et midagi muutub, kas uneaeg (meie puhul) või siis vaktsiinid mõjuvad ja tekib palavik jne jne.
Ma loodan, et need inimesed saavad õnnelikuks, kui nad proovivad kellelgi halva tunde tekitada. Mina end halvasti ei tunne, aga närvi ajab küll. Täitsa nõme, et peab ikka moraali lugema! Ma saan aru, kui ma midagi valesti teeks? Mis nad veel siis teevad, kui olen unustanud tühistada ja kohale minna? Vist võtavad pea maha järgmine kord!
Magama panemise uus asi
Kuigi ma tahaks kunagi sellest magamise värgist pikemalt kirjutada, siis eile tegin teadliku tähelepaneku: kui laps silmi hõõrub ja heleda jaalega laulab, siis kuskil tund aega hiljem on ta valmis magama. Seega, umbes kolmveerand tundi sellest hetkest võib ta tõsta sülle ja magama kussutada. Kui on soovi sedasi teha, mitte pikali heita ja tissitada. Uinak on siis küll lühikesem, aga väike energia tuleb ikka. Meie poja jääb nt õlal magama, alguses avastasin selle juhuslikult, aga nüüd juba tõstangi ta selles asendis sülle. Näiteks niinimetatud hälliasend pole talle kunagi sobinud (see ei sobi tema tagasiheite ja gaaside tõttu, ilmselt ei ole hea tunne tal selles asendis), aga nägu mu õlal sobib.
Ja peale seda võin teda siis hoida kogu une aja või panna kuskile pikali, enamasti ei ärka siis (mõnikord see operatsioon vahel ka ebaõnnestub!).
Ja peale seda võin teda siis hoida kogu une aja või panna kuskile pikali, enamasti ei ärka siis (mõnikord see operatsioon vahel ka ebaõnnestub!).
Päevakava algeline versioon
Mu päevakava on nüüd selline, et ärkan nii 8-9 ja saan tund aega kuskil käed vabad teha midagi. Kõige tõenäolisemalt on selleks enda dušš, enda hommikusöök ja võibolla midagi a la pesu kuivama või midagi. Siis on mul vegeteerimine Poja kõrval kuskil tund kuni kaks ja pool. Olenevalt päevast. Sest ta üle 40 minuti ei maga, kui pole tissi kõrvalt võtta. Nii et pikendan und siis. Siis, üsna kiiresti liigiutades ehk siis sups suvaline kalts endale selga ja praeguste soojade ilmade puhul Poja otse turvahälli (aga ülejäänud asjad peavad kaasas olema, olenevalt, kui pikaks me välja läheme), et ta poolenisti ärgates taluks ära autosõidu kas külla, poodi või mujale, kuhu vaja. Aga need peavad kõik olema mitte kella peale käimised. Mul veel seniks, kuni ta kindla peale ei maga, pole südant teda enda meelelahutuseks äratada. Ja olgem ausad - ka pood on praegu mulle meelelahutus. Rääkimata postkontorist, kui ma saan mõne asja jälle kätte. Kui mul veab, siis saan süüa kuskil sellel käimise ajal, nt kohvikus või kellegi juures. Ja siis kiiresti-kiiresti koju tagasi, tiss ja uus uinak. Et ei tekiks keset tänavat olukorda, kus laps lohutamatult nutab, kuid turvahällis und ei tule. Ning alates 7st või peale on juba õhtusöök ja rahulik aeg. Kui Mees on kodus, siis vahepeal on ta tema süles ja mina tegelen köögis asjadega (see on endiselt mulle meelepärane ja ma isegi eelistan nii). Ja peale 9 on telefon kindlasti vaikse peal, sest siis on magama panemise aeg! Kui veab, jääb "kiiresti" ehk ühe korraga ja kell 10st hakkab oma aeg. Kui ei vea, tõusen püsti ja käin veel ringi, proovin uuesti. Ning mõnikord on see ka kaks korda. Kolmandal korral kukub ikka ära, aga siis kukun juba mina ka. Tegelt päev ikkagi väsitab ka!
Ametikõrgendust veel pole
Kui ma vanasti lugesin suve kuude järgi, et juuni, juuli, august, siis selle järgi ongi tänasest käivitunud suve teine pool. Nüüd aga pole ju päevadel minu jaoks vahet - kui on ilus ilm, siis ongi suvi! Ja kui olin kontoris, siis iga närune nädalalõpp vihmaga oli täiesti masendust tekitav ja tundus, nagu oleks tegemist ilmataadi konspiratsiooniga.
Nüüd on aga kõik ok - elu on lill, mina magan lähtuvalt beebist, lähen õue ja poodi, siis kui talle sobib ja teen süüa ka siis kui talle sobib. Noh vetsu peab siiski minema, kui põis kutsub, aga olgem ausad, minu põis on ja juba üsna kannatlik. Ning üks rinnast toitmise eeliseid on, et õhtul võid küll terve arbuusi ära süüa, aga hommikul ikka pissihäda pole. Pigem endiselt kurk kuivab! Versus raseduse aeg, kui ainult pissil käisingi.
Hetkel on mul elu seega üsna kaootiline ja täiesti selline nagu mõnel teisel "sekretäri" ametikohal: oma aega ma enda järgi enam ei planeeri. Järgmine samm on spetsialist, kui ma last juba natuke paremini tunnen ja tema maailmaga ka rohkem valmis on. Siis planeerin mõned asjad juba ise. Ning veel vanemana saan lõpuks tegevjuhiks. Ehk direktorikski. Siis, kui noormees vajab tugevat kätt suunamisel.
Ma lohutan end sellega, et antud "firmast" lähen ma ka pensionile ning teatud vanuses juba vahelduvad taas osad - mina olen seniilne ja väeti, poja peab mind välja kannatama ja võibolla paar korda doktori juurde viima.
Aga enne seda lähme sõbrannadega peole, ma lasen tal end poodi vedada ja muid sõite teha, et talle meenutada, kuidas mina praegu tema logistik olen.
Ilmselt ma nii julm pole, et pool toitu peale restoranis käiku välja oksendan, püksid täis teen ja seejärel lohutamatult röögin, ilmselge põhjuseta. Hetkel tundub, et see võiks olla vaid haiguslik :D
Aga never say never.
Niisiis. Sekretär-asjaajaja-koristaja-kokk-põetaja. Õige jah, riik ju maksab ka hetkel.
Nüüd on aga kõik ok - elu on lill, mina magan lähtuvalt beebist, lähen õue ja poodi, siis kui talle sobib ja teen süüa ka siis kui talle sobib. Noh vetsu peab siiski minema, kui põis kutsub, aga olgem ausad, minu põis on ja juba üsna kannatlik. Ning üks rinnast toitmise eeliseid on, et õhtul võid küll terve arbuusi ära süüa, aga hommikul ikka pissihäda pole. Pigem endiselt kurk kuivab! Versus raseduse aeg, kui ainult pissil käisingi.
Hetkel on mul elu seega üsna kaootiline ja täiesti selline nagu mõnel teisel "sekretäri" ametikohal: oma aega ma enda järgi enam ei planeeri. Järgmine samm on spetsialist, kui ma last juba natuke paremini tunnen ja tema maailmaga ka rohkem valmis on. Siis planeerin mõned asjad juba ise. Ning veel vanemana saan lõpuks tegevjuhiks. Ehk direktorikski. Siis, kui noormees vajab tugevat kätt suunamisel.
Ma lohutan end sellega, et antud "firmast" lähen ma ka pensionile ning teatud vanuses juba vahelduvad taas osad - mina olen seniilne ja väeti, poja peab mind välja kannatama ja võibolla paar korda doktori juurde viima.
Aga enne seda lähme sõbrannadega peole, ma lasen tal end poodi vedada ja muid sõite teha, et talle meenutada, kuidas mina praegu tema logistik olen.
Ilmselt ma nii julm pole, et pool toitu peale restoranis käiku välja oksendan, püksid täis teen ja seejärel lohutamatult röögin, ilmselge põhjuseta. Hetkel tundub, et see võiks olla vaid haiguslik :D
Aga never say never.
Niisiis. Sekretär-asjaajaja-koristaja-kokk-põetaja. Õige jah, riik ju maksab ka hetkel.
Vaktsiin ja perearst
Käisime täna perearstil ning saime 4,5-kuuse ilunumbrid: 65.5 cm ja 5995 kg. Poiss nagu purakas! Eriti lahe, et see kõik vaid minu seest tuleva rinnapiima tulemus!
Perearst on alati väga meeldiv ja hooliv ning seekord hindas, et meie poja väga emotsionaalne. Nii et nii hea kui halb tuju on kohe näha. Ja tulevikus on ehk selle võrra lihtsam - kui on midagi viga, siis saame sellest ka valjuhäälselt teada. Ning kui on rõõmus, siis ka naerab kohe! Ilmselt iseloomuga laps. Versus nt mõni sugulane, kes on selline palju rahulikum, minu jaoks ehk isegi loid ja kohati igav. Aga jah, lapsed valivad enda vanemad ja mulle tundub, et meid valiti sellepärast, et muidu meil oleks igav :D Nali naljaks, emotsionaalne on ta küll. Nii väikeste laste kohta on ebaõiglane öelda veel, et na "jonnivad" (jonn kui selline on ikkagi kiusuga seotud), aga väike vigin ja virin käib asja juurde. Ehk siis füüsisest tulenevalt. Nii et kui keegi ütleb oma neljakuuse kohta, et jonnib, siis ma tahaks küsida küll, et mis mõttes :D Ühesõnaga, meie laps ei jonni. Samas, on ta ju ainuke beebi, nii et luksus on teda ka võimalikult palju kätel kanda, mitte lasta virinal tekkida ja lõpmatult lõbustada, kuniks väsib! Aga iga vigina peale ma ei tõtta, pigem me mehega vaatame, et mis asi siis nüüd ajab frusasse.
Ühesõnaga laps oli väga eeskujulik vastuvõtul, sõi isuga rotavaktsiini ja talus suurema sõnavõtuta ära ka kintsusüsti! Järgmine arstilkäik - augusti lõpus poole aasta kontroll!
Perearst on alati väga meeldiv ja hooliv ning seekord hindas, et meie poja väga emotsionaalne. Nii et nii hea kui halb tuju on kohe näha. Ja tulevikus on ehk selle võrra lihtsam - kui on midagi viga, siis saame sellest ka valjuhäälselt teada. Ning kui on rõõmus, siis ka naerab kohe! Ilmselt iseloomuga laps. Versus nt mõni sugulane, kes on selline palju rahulikum, minu jaoks ehk isegi loid ja kohati igav. Aga jah, lapsed valivad enda vanemad ja mulle tundub, et meid valiti sellepärast, et muidu meil oleks igav :D Nali naljaks, emotsionaalne on ta küll. Nii väikeste laste kohta on ebaõiglane öelda veel, et na "jonnivad" (jonn kui selline on ikkagi kiusuga seotud), aga väike vigin ja virin käib asja juurde. Ehk siis füüsisest tulenevalt. Nii et kui keegi ütleb oma neljakuuse kohta, et jonnib, siis ma tahaks küsida küll, et mis mõttes :D Ühesõnaga, meie laps ei jonni. Samas, on ta ju ainuke beebi, nii et luksus on teda ka võimalikult palju kätel kanda, mitte lasta virinal tekkida ja lõpmatult lõbustada, kuniks väsib! Aga iga vigina peale ma ei tõtta, pigem me mehega vaatame, et mis asi siis nüüd ajab frusasse.
Ühesõnaga laps oli väga eeskujulik vastuvõtul, sõi isuga rotavaktsiini ja talus suurema sõnavõtuta ära ka kintsusüsti! Järgmine arstilkäik - augusti lõpus poole aasta kontroll!
Uued oskused
Väga palju ei olegi! Aga kui keerama seljalt kõhule õppis 3 kuu ja 1-päevaselt, siis seljalt kõhule õppis 4 kuu ja 1-nädalaselt!
Endiselt kõik asjad, mis kätte saab, rändavad suhu. Kahjuks tuleb siis asju suust ka välja, kuna näpud lähevad kurku...
Haaramine on arenenud ja asjade käes hoidmine ka, kuid iseseisvaks hammaste ja igemete sügamiseks-närimiseks-lutsutamiseks on motoorika ikkagi veel vähearenenud, ta ei saa aru eesmärgipärasusest.
Laulab end magama, see on siis ümisemine ja jorisemine. Nohistab ja proovib uinuda rinnal ehk siis võitleb reaalselt unega. Vahel hakkab nutma, sest ei õnnestu.
Keerleb ja pöörleb.
Huvitub tõeliselt sellest, mis ümberringi toimub - rahulikult ei saa olla ei süles ega linas. On piisavalt suur juba, et rahulikult end mu puusal või käevarrel hoida ja jälgida toimuvat.
On piisavalt suur, et tahta istuda - veel ei või, aga lastearst hindas, et peagi hakkab istuma.
Kõhuli olemine meeldib järjest enam. Kui varem kogu energia läkski sellele asendile, siis nüüd on üks käsi suus ja teisega sirutab huvitava eseme järgi. Keerab nii, et käsi suust ära ei tulegi vahepeal!
Ja kõige "erilisem" oskus on see, et ila voojab ojanena :D Hambad hakkavad tulema!
Naerab ja flirdib sajaga. Kui issi koju tuleb, siis naerab eriti palju!
Endiselt kõik asjad, mis kätte saab, rändavad suhu. Kahjuks tuleb siis asju suust ka välja, kuna näpud lähevad kurku...
Haaramine on arenenud ja asjade käes hoidmine ka, kuid iseseisvaks hammaste ja igemete sügamiseks-närimiseks-lutsutamiseks on motoorika ikkagi veel vähearenenud, ta ei saa aru eesmärgipärasusest.
Laulab end magama, see on siis ümisemine ja jorisemine. Nohistab ja proovib uinuda rinnal ehk siis võitleb reaalselt unega. Vahel hakkab nutma, sest ei õnnestu.
Keerleb ja pöörleb.
Huvitub tõeliselt sellest, mis ümberringi toimub - rahulikult ei saa olla ei süles ega linas. On piisavalt suur juba, et rahulikult end mu puusal või käevarrel hoida ja jälgida toimuvat.
On piisavalt suur, et tahta istuda - veel ei või, aga lastearst hindas, et peagi hakkab istuma.
Kõhuli olemine meeldib järjest enam. Kui varem kogu energia läkski sellele asendile, siis nüüd on üks käsi suus ja teisega sirutab huvitava eseme järgi. Keerab nii, et käsi suust ära ei tulegi vahepeal!
Ja kõige "erilisem" oskus on see, et ila voojab ojanena :D Hambad hakkavad tulema!
Naerab ja flirdib sajaga. Kui issi koju tuleb, siis naerab eriti palju!
Neljane
Vahepeal saime neljakuuseks ja kuigi mul ei ole midagi muud huvitavat kirjutada, st arengu mõttes hakkab kõik juba hägustuma, siis võin lihtsalt vahelduseks päeva kirjeldada. Sest ega ma ju enne ei teadnud, et režiimitus kestab nii kaua :D Mina ei suru ka seda, nii et las laps ise reguleerib. Esimese lapse luksus nn.
Meil ühesõnaga une- ja söögimajanduses täiesti suvaline süsteemitus!
Ärkab poja kell 8, aga mõnikord kell 11 (siis mina olen juba näljane, enamasti hommikuti küsib tihedalt tissi, seega ma ka ei ole voodist lahkunud). Kuskil tund püsib üleval, siis esimene uinak. Väsimuse märkideks on lisaks haigutamisele, virrule ja kõrvade-silmade hõõrumisele ka see, et ta ei ole enam nõus mujal kui süles olema. Vahel jääb juba süles magama, nii raske on olla. Uinaku pikkus sõltub, kas ma olen kõrval või ei. Kui viitsin kõrval olla ja on demand tissi pakkuda, võib õnnestuda isegi 2.5 h, aga tavaline taks on 40 minutit. Nii et kui ta eriti väsinud on, siis ma olen kõrval, et ta puhkaks. Näiteks, kui on vaja pärast ka minna kuskile! SIis natuke nn ette ära magatud!
Ja ülejäänud päev on ülimalt suvaline! Lõunauned on täiesti kaootlilised, enamasti need 40-minutised. Kuna ma käisin unekoolitusel (aga märkmeid ei teinud, pigem vanematele beebidele mõeldud, meelde jätsin endale olulised asjad lihtsalt), siis jäi meelde et unetsükkel ongi 20 min. Seega, ta suudab minna ühest tsüklist teise minna ja siis on oskus otsas ehk esimene unevajadus kaetud. Lõunauinakud võivad toimuda toas, autos või hea õnne korral ka kärus (aga enne peab ta olema süles magama jäänud, sest ärkvel olles ei kannata vankrit kohe üldse). Turvahällis viimasel ajal laulab ennast magama. Aga võib ka juhtuda, et uni ei tule, ja siis on jorr. Vahel isegi suur nutt, mis võib üle minna hüsteeriliseks pisaratega nutuks, stiilis silmad kinni ja näost punane.
Kuskil 8 paiku on meil nn uneeelne aeg ehk une ettevalmistus ehk nn unerituaal - see siis süleaeg juba. Mul ei ole pikka nimekirja asjadest, mida enne und teha, sest ma olen ülihalb rutiinitaluja, ja kuigi last see aitab, siis ma ise unustaks. Seega, mingid massaažid jm jäägu tublidele, mina teen sellises järjekorras, et nägu-käed peale õuet või mängimist puhtaks, puhas mähe, rahulik aeg, siis süleaeg, siis saab jorutada, kuniks peaaegu magab, siis tuppa, kus juba värske õhk ja kardinad ees, ning tissi otsa! Vanni ma iga õhtu ei tee näiteks.
Vahel isegi alates 7st juba süleaeg, see sõltub päevast ja sellest, mis me teinud oleme. Ära tunneb selle vajaduse ilmeksimatult, sest nii kõhuli, selili kui lamamistooli panek, mänguasjad jne - kõik ajab nutma! Siis käin, laps süles või õlal, ja vahel ka kõhukotis, kui ta on nõus. Või siis on ta mehe süles. Mees ei jõua pooltki nii kaua. Ma arvan, et see on harjumise asi tegel.
Kella mõttes umbes 9 vastavalt väsimusele proovin siis magama panna - vahel õnnestub, vahel ei. Eile panin kokku 4x teda voodisse! Oli nii väsinud, aga mitte ei jäänud! Kell pool 8 oli selgelt ka liiga vara. Aga 10-minutine uinak rikkus kõik ära. Siis oli üleval veidi. Süüa ka ju ei saa kogu aeg pakkuda? Kell 9 proovisin uuesti. Sain unele, ärkas nutuga peale 10 minutit. Siis kell 10, uuesti tissiga. Lõpuks oli nii väsinud, et panin ta esimest korda OMA voodisse (ööunne pole seda varem teinud) ja ta jäigi sinna magama!
Täna aga on jorru olnud pool 7st alates õhtul, pool 9 panin tissi otsa, jäi magama, 40 min pärast oli esimene söömine.... vaatame, kuidas läheb! Hetjel on maganud tunni!
Meil ühesõnaga une- ja söögimajanduses täiesti suvaline süsteemitus!
Ärkab poja kell 8, aga mõnikord kell 11 (siis mina olen juba näljane, enamasti hommikuti küsib tihedalt tissi, seega ma ka ei ole voodist lahkunud). Kuskil tund püsib üleval, siis esimene uinak. Väsimuse märkideks on lisaks haigutamisele, virrule ja kõrvade-silmade hõõrumisele ka see, et ta ei ole enam nõus mujal kui süles olema. Vahel jääb juba süles magama, nii raske on olla. Uinaku pikkus sõltub, kas ma olen kõrval või ei. Kui viitsin kõrval olla ja on demand tissi pakkuda, võib õnnestuda isegi 2.5 h, aga tavaline taks on 40 minutit. Nii et kui ta eriti väsinud on, siis ma olen kõrval, et ta puhkaks. Näiteks, kui on vaja pärast ka minna kuskile! SIis natuke nn ette ära magatud!
Ja ülejäänud päev on ülimalt suvaline! Lõunauned on täiesti kaootlilised, enamasti need 40-minutised. Kuna ma käisin unekoolitusel (aga märkmeid ei teinud, pigem vanematele beebidele mõeldud, meelde jätsin endale olulised asjad lihtsalt), siis jäi meelde et unetsükkel ongi 20 min. Seega, ta suudab minna ühest tsüklist teise minna ja siis on oskus otsas ehk esimene unevajadus kaetud. Lõunauinakud võivad toimuda toas, autos või hea õnne korral ka kärus (aga enne peab ta olema süles magama jäänud, sest ärkvel olles ei kannata vankrit kohe üldse). Turvahällis viimasel ajal laulab ennast magama. Aga võib ka juhtuda, et uni ei tule, ja siis on jorr. Vahel isegi suur nutt, mis võib üle minna hüsteeriliseks pisaratega nutuks, stiilis silmad kinni ja näost punane.
Kuskil 8 paiku on meil nn uneeelne aeg ehk une ettevalmistus ehk nn unerituaal - see siis süleaeg juba. Mul ei ole pikka nimekirja asjadest, mida enne und teha, sest ma olen ülihalb rutiinitaluja, ja kuigi last see aitab, siis ma ise unustaks. Seega, mingid massaažid jm jäägu tublidele, mina teen sellises järjekorras, et nägu-käed peale õuet või mängimist puhtaks, puhas mähe, rahulik aeg, siis süleaeg, siis saab jorutada, kuniks peaaegu magab, siis tuppa, kus juba värske õhk ja kardinad ees, ning tissi otsa! Vanni ma iga õhtu ei tee näiteks.
Vahel isegi alates 7st juba süleaeg, see sõltub päevast ja sellest, mis me teinud oleme. Ära tunneb selle vajaduse ilmeksimatult, sest nii kõhuli, selili kui lamamistooli panek, mänguasjad jne - kõik ajab nutma! Siis käin, laps süles või õlal, ja vahel ka kõhukotis, kui ta on nõus. Või siis on ta mehe süles. Mees ei jõua pooltki nii kaua. Ma arvan, et see on harjumise asi tegel.
Kella mõttes umbes 9 vastavalt väsimusele proovin siis magama panna - vahel õnnestub, vahel ei. Eile panin kokku 4x teda voodisse! Oli nii väsinud, aga mitte ei jäänud! Kell pool 8 oli selgelt ka liiga vara. Aga 10-minutine uinak rikkus kõik ära. Siis oli üleval veidi. Süüa ka ju ei saa kogu aeg pakkuda? Kell 9 proovisin uuesti. Sain unele, ärkas nutuga peale 10 minutit. Siis kell 10, uuesti tissiga. Lõpuks oli nii väsinud, et panin ta esimest korda OMA voodisse (ööunne pole seda varem teinud) ja ta jäigi sinna magama!
Täna aga on jorru olnud pool 7st alates õhtul, pool 9 panin tissi otsa, jäi magama, 40 min pärast oli esimene söömine.... vaatame, kuidas läheb! Hetjel on maganud tunni!
Arstil käisime
Üldiselt on tavapärane, et beebidega käiakse iga kuu arstil, korralistel visiitidel. Ja loodetavasti ei pea käima haiguse pärast nii vara! Üldiselt on hea, kui laps ei ole enne 3 või isegi 6 kuud haige. Siis ta kasvab ja on jõudsam, et hakata nn oma immuunsust korjama, läbi oma kogemuse.
Aga meil see 3. kuu tärmin isegi õnnestus! Ja kuigi muudkui loen, kuidas nii pisikesed on saanud nohu, köha või isegi tuulerõuged, siis õnneks ei ole ükski neist küll traagiliselt lõppenud, aga tülikas ja jama on siiski. Nagunii ju pead jändama ja leiutama, et mida see beebi nüüd tahab. Ja minu lahendus on - tiss. Aga mida need teevad, kellel on rinnapiimaasendaja?
Igatahes. Me ka käisime ja olen nii rahul, sest arstil oli vaid häid sõnu meile öelda! Oleme eelmisest visiidist jõudslat juurde võtnud, (jah, me mõlemad, sest ka minul kilosid tagasi tulnud - aga poja numbrid on erinevalt minu omadest saadaval ka +2576 g), poiss on kokku pea et 12 cm visanud sünnipikkusele otsa (mina olen endiselt 154cm pikk) ja pea on ka 8 cm "paksemaks" läinud (minul on ajude võrra ilmselt kokku tõmmanud, aga õnneks keegi ei mõõda).
Parim uudis on, et kuna rinnapiimast on jätkunud meie lapse kasvatamisel, siis ei pea veel lisatoidu teemadel üldse peatuma. Olen seda juba väljenanud, aga kuradima uhke tunne on. Kõik pingutused, mis ma tegin, on seda väärt olnud! Ja poja ka! Ja mees ka! Mis jamast me välja tulime, jee. Sünd ja keha shokis, piima polnud, siis imetamisprobleemid, keelekida, siis stress, unetus, tülid ja kõik tundmatu, mida see väike alien kaasa tõi. Aga siin ta on. Luust ja lihast, mis on kasvanud mu tissi seest tuleva nektari abiga. Olen õnnelik, tänulik ja uhke.
Meest tänastin ka. Tema on ju mu nektari jaoks kraami kohale vedanud ja mind toitnud, et ma saaks last toita. Selle peale ta arvas, et tõepoolest, mind on toidetud. Ja et sellest toidust on õnneks natuke ka lapseni jõudnud :D
Aga meil see 3. kuu tärmin isegi õnnestus! Ja kuigi muudkui loen, kuidas nii pisikesed on saanud nohu, köha või isegi tuulerõuged, siis õnneks ei ole ükski neist küll traagiliselt lõppenud, aga tülikas ja jama on siiski. Nagunii ju pead jändama ja leiutama, et mida see beebi nüüd tahab. Ja minu lahendus on - tiss. Aga mida need teevad, kellel on rinnapiimaasendaja?
Igatahes. Me ka käisime ja olen nii rahul, sest arstil oli vaid häid sõnu meile öelda! Oleme eelmisest visiidist jõudslat juurde võtnud, (jah, me mõlemad, sest ka minul kilosid tagasi tulnud - aga poja numbrid on erinevalt minu omadest saadaval ka +2576 g), poiss on kokku pea et 12 cm visanud sünnipikkusele otsa (mina olen endiselt 154cm pikk) ja pea on ka 8 cm "paksemaks" läinud (minul on ajude võrra ilmselt kokku tõmmanud, aga õnneks keegi ei mõõda).
Parim uudis on, et kuna rinnapiimast on jätkunud meie lapse kasvatamisel, siis ei pea veel lisatoidu teemadel üldse peatuma. Olen seda juba väljenanud, aga kuradima uhke tunne on. Kõik pingutused, mis ma tegin, on seda väärt olnud! Ja poja ka! Ja mees ka! Mis jamast me välja tulime, jee. Sünd ja keha shokis, piima polnud, siis imetamisprobleemid, keelekida, siis stress, unetus, tülid ja kõik tundmatu, mida see väike alien kaasa tõi. Aga siin ta on. Luust ja lihast, mis on kasvanud mu tissi seest tuleva nektari abiga. Olen õnnelik, tänulik ja uhke.
Meest tänastin ka. Tema on ju mu nektari jaoks kraami kohale vedanud ja mind toitnud, et ma saaks last toita. Selle peale ta arvas, et tõepoolest, mind on toidetud. Ja et sellest toidust on õnneks natuke ka lapseni jõudnud :D
Subscribe to:
Posts (Atom)