See tohutu hülgamiskartus

Nagu puuk. PUUK! Jala küljes. Seeliku küljes. Pidzaama küljes. Kui olen sekundiks eemal, katkeb tegevus ja heleda vilega mobiliseerub meie puuk. Kui olen mängualal, siis istub jala peale või on vähemalt seljaga minu vastas. Vahepeal tuleb nuusib, kus piim on, ja eemaldub. Väga vähe õnnestub praegu omaette olla. Abiks on külalised, kes piisavalt huvitavad, et pole aega emmet igatseda - saab olla kas süles või siis mängida mõne uue põneva asjaga, aga tingimata seltskonnas.
Nii et ma ei süüdista end, et süüa teen alles õhtul, kui mees saabub - ja ma ootan teda juba kella viiest. See on muidugi unelm, aga ei tähenda, et ma iga minutiga vihasemaks ei saa, kui ta juba ei ilmu! Mis ma valetan - kella neljast juba vaatan iga minut kella. Okei, okei - tegelikult hakkab aeg nii kella ühest venima ja ma ootan teist uinakut nagu maailmaimet.
Ja ma ei süüdista end ka, et sõin juba teist päeva jäjrest lõunaks Gustavi Napoleoni kooki.

No comments:

Post a Comment