Rinnast prii

Minu laps sai rinda kuni 2 aasta ja 7 kuu vanuseni. Ma ise ei arvanud, et nii kaua seda teen, aga elu kujunes nii. Kasutasin erinevat tehnikat võõrutamiseks - väga aeglaselt ja kokku läks umbes aasta selle jaoks. Esialgu otsustasin nii aasta vanuselt, et plaanin anda, kaua on endale okei, kuna laps ise ie näidanud ühtegi märku võõrutamiseks. Ja mõtlesin, et kui 2 saab, nagu WHO soovitab, siis on hästi. Paar kuud sinna-tänna.
Kui ta oli poolteist, alustasime hoidjaga olemist paari tunni kaupa, seejärel pikendasime poole päeva peale ning nende olemiste käigus ei saanud ju rinda. Esialgu lõunauinakud ja õhtud ikka minuga. Seejärel võtsime igapäevase hoidja, kes oli terve tööpäeva juba lapsega, st pikendasime päeva tunni kaupa, ja siis suurendasime päevade arvu nädalas. Lõpuks harjus ka hoidjaga magama (vankris jalutades või seisvas) ning see periood kestis oma 4 kuud. Kuni lõpuks hakkasime harjutama väikesesse hoidu, kus juba oli vaja ka täitsa magada omaette. Kaisulooma tähtsus suurenes. Rinna võtmise arv vähenes ja osatähtsus kahanes. Hakkasin kandma kinniseid kleite, lapsele selgitama, et ei saa igal pool ja igal ajal rinda, mõnikord oli külm ja mõnikord oli hea mõte, et lähme koju, seal teeme. Kodus ja minuga oli endiselt nõudmise peale tiss, kuigi ma ise juba ammu ei pakkunud. Siiski parim lohutus, ravi kukkumisele vm oli alati ema rind. Lastehoius unega probleeme ei olnud, õhtuti ammu olid märgid sellest, et vajas rinda, kuid keeras ise magama. Oma isale sünnipäevaks, st samal õhtul, avaldas soovi hoopis isa kõrval magada. Öösel muidugi toodi nuttev laps mulle kaissu (nautisin seni omaette magamist), kuid jah, märgid olid olemas. Ja see oli veidi enne hoidu. Ta oli aru saanud, kuidas käib uinumine. Paralleelselt rääkisin talle umbes pool aastat, et ta ikka vaataks, kas piima tuleb, sest kui ta saab suuremaks, siis ta enam ei vaja piima. Ta mõnikord ise ütles mulle isegi - las ma vaatan, emme, kas tuleb veel piima. Ja mõnikord, võtnud vaid sõõmu, teatas: siin on nüüd otsas.
Ahjaa, kaks juhtumit koos minuga ka, kus ta ei jäänud rinnaga magama: 1) poolteiseaastaselt tekkis tunne, et on rinnast võõrdunud, kui vaid nuttis ega võtnud, sii skussutasin unne, nutuga jäi; 2) umbes 2-aastaselt, kui ta lõi kehvasti enda huule ära, nii et oli raske jääda, siis uinus süles ja nuttis.
Igatahes suured elumuutused lapse jaoks siis aasta jooksul iga paari kuu tagant ja lastehoidu jätmisest ja rinnast võõrutamise kuupäevani oli umbes 5 nädalat. Käisin nimelt paaril välisreisil, neist esimene 1 öö ja teine 2, lühikese vahega. Ja selleks hetkeks ei olnud ka rinnas enam seda rasket tunnet, kui keegi piima ära ei "võta" - ma pole proovinud isegi, kas tuleb või ei, aga on olnud okei, alguses võib-olla veidi raske rindadel. Koju tulles ütlesin lapsele, et mina sain sõnumi, et tema on nüüd suur poiss, ja piim jäi maha ja tissud kibedad. Ta vaatas, aga ei proovinud ja uskus. Tahtis mitu korda vaadata veel, ütlesin, et tissudel on kahju, et enam ei saa piima anda ja nüüd nad on valusad (veidi olidki ju). Igatahes ühtegi nuttu, draamat või kiskumist siiani ei ole saabunud.
Mul umbes mõned päevad oli endal nostalgia ja väga kahju. See lähedustunne ja vajamine. Et olen supermom ja keegi ei suuda seda pakkuda, mida mina. Ühel ööl (sest öösel on nad kõige armsamad) ma isegi nutsin veidi, kui teda kaisutasin. Nüüd on siis nii ja enam pole tagasipöördumist. Ja mul on sellega okei.
Nüüd ootan vaid enda keha taastumist, oma hormoonide taastumist ja normaalse päevakava taastumist. Põhjus, miks ma seda tegin, oligi peamiselt endast tulenev: oma hormoonid korda saada, kuna olen diabeetik. Nad räägivad, et nii pool aastat võtab aega, et näha, kuidas see kehale mõjub. Rindadele, rasvaprotsendile, ja hormoonide tasakaalule. Lähen siis arstile seda kõike kontrollima.

Mu poeg sai rinda viimati hommikul kell 7, 2 aasta ja 7 kuu vanusena (8. kuu hakkas jooksma täpselt järgmisel päeval). Ma olen väga rahul ja uhke selle üle, et nii kaua vastu pidasin.

Esimene öö ilma lapseta

Ma käisin esimest korda reisil ja koahjuks polnud see mu enda valitud viikend kuskil retriidil, vaid ikka tööalane. Laps jäi isaga koju ning said kenasti hakkama. Rinnast sel korral veel ei võõrutunud, kuid ära lähen kohe veel ja siis plaanis. Tegin ka korraliku eeltöö - rääkisin, et emme läheb homme lennukiga ja tuleb ülehomme, oled issiga. Oli meeles. Ja tagasi tulles nad tulid mulle koos vastu (loodan seda ka tulevikus teha), ning suure vapper-olemise peale sain umbes 2 tundi sellist emotsiooni, et andke olla. Sain aru, et laps elas seda üle, ja lasin tal olla rinnal, kaua jaksas. Sel õhtul läks ta vara magama. Järgmistel päevadel oli vaid minuga, küsis palju, kas ma ei lähe kuskile. 

Leebe kasvatus

Siit tuleb üks struggling post! Mulle meeldivad vanemluse eritahud ja tahaks nendest rohkem rääkida.
Ma ei ole eriti hea teoorias, aga erinevaid filosoofiaid jälgides olen märganud, et mulle sobib see lapsest lähtuv kulgemine. Mulle sobib, et ma püüan temaga arvestada, piire seades.
Ma tean, et oleks mulle lihtsam, kui teeks mõnda asja raks raks, järsku ja kiiresti. Aga lapsele see poleks kergem! Ja ma tahan teha nii, et tal oleks hea tee kulgeda, ja mina sealjuures pean endaga palju palju tööd tegema. Aga mulle endiselt meeldib see, et ma peamiselt tegelen olukorra hindamisega, leevendamisega, ennetamisega. Ja minu väikesed saavutused on need, kui ma saan lapse koopereerima, kui ma saan ta õigel ajal, ilma üleväsimuseta magama, ja sööma mitmekülgset toitu jne. Need väikesed asjad. Sest see on nagunii ju igapäevane rõõm, kui laps on väike huumoripärdik, oma juttude ja iseloomuga, oma tegevustega, inimene, tegelane. Kui ta naerab või teeb nalja. Kui ta saavutab järsku uue taseme, ronides palju kõrgemale, kui ma oleks oodanud, või leides uue mängu, mida ma pole õpetanud, või kui ta järsku räägib kellegi oma kujuteldava kaaslasega, kuidas nad koos issile cocat ja endale jäätist ostavad.
Aga mitte kõik minu ümber pole sama meelt - põrkan tihti vastu seina aruteludes, kus (nooremad ja ka minuvanused) ikkagi "põgenevad" oma lapse eest, jätavad neid (minu arvates) liiga vara kellegi teise hoolde, loobuvad oma mugavuse nimel (tahan peole, reisile, magada) rinnast või koosmagamisest (sest mees ju kannatab) jne. Ja see on muidugi vaid minu arvamus, eks. Ja ma olen ka üsna vanana lapse saanud. Aga tõesti - milleks siis saada see laps, kui sa ei taha anda maksimumi? Teiseks, ma saan aru, mina kaotan pea, närvid ja rahuliku hääle üsna tihti! Leebe kasvatus ei tähenda, et ma ise läbinisti leebe oleks! Mul on suur kurjusekorts ja käre hääl! Ma sageli põhjustan ISE oma lapse nutu! Aga vanemlusest lugemine on mind veidi harinud ja rahulikumaks teinud küll. Ma saan aru ju sellest, et ka minul on õigus olla inimene, et minu enda vajadused on tegelt number üks, et pere toimimiseks pean mina olema okei, siis minu ja mehe paarisuhe okei, ja alles siis tuleb laps, kes selle kõigega kohaneb.
Aga alla 3-aastane laps, kes veel ei tea elus toimivaid süsteeme, vajab tuge ja füüsilist lähedust ja emapiima nii otsese kui kaudses tähenduses. Ma väga väga loodan, et see panustamine aitab mu pojal kasvada iseseisvaks ja empaatiliseks inimeseks. Seda ajastul, mil räägitakse aina enam, et mehed ei nuta ja ole mees tüüpi kasvatus ei ole tänapäeval enam õiged lahendused (ja kas nad kunagi olidki - minu vennal ei keelanud ema iial nutta). Ja olles lugenud palju koos magamisest, kaisus olemisest, turvalise isikuna alati tagasi tulemisest, ubaduse kinnipidamisest jne, siis  - milleks ma pean leiutama mingeid rumalaid treeninguid, et laps nuttes esiteks magama jääks, siis kuskile võõra inimesega jääks ja lõpuks veel teab mis ootused eks? Aga eks igaüks elab oma tões ja teeb oma lastega seda, mida soovib. Mina tahan lihtsalt nii ennast kui last säästa. Ja enda närve ka. Ja tahaks ikka loota, et mehega ka samal nõul oleks! See, muide, on päris raske.

Lastehoid

Ma olen kogu lapse kasvamise ea tohutult tahtnud tema tegemiste kohta päevikut pidada või mingeid ülestähendusi teha. Järjepidevust ja aega on mul selleks siiski nappinud ja mul on hea meel, kui ma kasvõi aegajalt siia mingeid märkmeid teen.

Meil on siis hoiulaps nüüd. Järsku see veidi tuli, aga oma peas küpsetasin ikkagi plaani valmis ning olen selle järgi ka teadlikult käinud. Ja kuna täna on vahelduseks mõnele päevale eriline pauer sees, siis nüüd tunnen ka, et oleme lihtsaid samme astunud.

Tagantjärgi vaadates oli palju märke mõnekski asjaks. Võib-olla omistan ma neile liigset tähelepanu, aga siiski panen kirja, et ei ununeks.

Esiteks siis see, et juhuslikult saabus me perre hoidja. Jah, maksin veidi üle, oleks võinud kalli käekoti soetada näiteks esimese palga eest, mitte ära anda kellelegi. Aga noh, siis poleks ka palka tulnud, eks. Ta tuli täitsa ilma otsimata, st ma polnud jõudnud otsidagi, kui juba oli olemas.

Seejärel tuli ka töö - mul polnud plaanis minna, kui juba tuli pakkumine, mille otsustasin vastu võtta. Nüüd kohekohe on 4 kuud täis saamas, ja ma usun, et tahan jätkata. Vaatame, mida tööandja arvab järgmisel nädalal :D Seejärel, mehe töökoha kolimine, minu töökoha kanti! Ja need omakorda logistiliselt soodsamalt lapsehoidja mõttes. 

Lõpuks need negatiivsed märgid ehk et aeg loobuda hoidjast, ja just selle õige hoiu leidmine, mis asub samuti meie töökohtade lähedal, et mitte öelda - kõrval. Ja siis see õige õpetaja kohe esimesel päeval... ja rühma nimigi. Kõik passib.

Ja see kõik asub ka meie pea et olematu tugivõrgustiku ümbruses - nii minu vanemate, venna kui ka mehe isa lähistel. Ehk siis, aja möödudes saab veidi ehk lahendada ka seda viimist-toomist, hajutada logistikat. 

Nüüd viimased märgid - minu esimene tööreis on kuu aja kaugusel ning see ilmselt annab märku ka peatselt rinnast loobumisest. Mine tea, kuidas see läheb- igatahes, olen põnevil ja loodan kuidagi selle karusselliga siin kohaneda, täielik spinner olnud viimased 4 kuud!

Lapsehoidja perioodi lõpp

Ei olnud meeleski, et olin selle hoidja teema ka siia üles tähendanud.
Sellega on nüüd siis nii, et see etapp ka elust läbi.
Tegelikult see 2a 2k oli liialdus, ikka aasta ja kuune oli, kui uut inimest tutvustasime.
Ja tuleb ikkagi anda au nüüd tagantjärgi sellele esimesele hoidjale, et too kenasti aitas emmest eemalduda. Ma küll, tuleb välja, pole ise see suur "eemalduja" ning pigem tembeldataks mind "kanaemaks", ja ma suht vihkan neid silte, eriti nüüd lapsevanemana. Hoidun sellest ja üldistamisest lapse ümbruses - pean siiski pattu tunnistama, et kui ma pole ta ümbruses või siis kasvõi blogides, võin olla üsna hindav sildistaja isegi.
Igatahes, hoidja saaga.
Alustasime siis hoidjaga, kes mõnda aega väga hästi meie vajadused kattis. Tal oli hea plaan tulla "tööle" 10 kandis ja minna 16 kandis, kuna oli seotud oma elukaaslase töölesõiduga, muidu elas meist nii 10km kaugusel linnast väljas. Umbes 2 nd pärast, harjutusperioodi lõpus (!), otsustas ta kolida veel kaugemale ning tema elukaaslane lõpetas ka töö, minnes sinnasamma lähistele ehitajaks. Tegemist on noorte inimestega.
Uude kohta oli pikk sõit ning seega rääkisime ka kütusekombist, lisaks, et mõned päevad nädalas laps on nende juures. Alguses oli uudsuse võlu, kuid üsna pikalt see ei kestnud - ikka tuli tagasilöök ja laps ei olnud rahul muutusega. Umbes kuu aega kokku võttis kõik pingutust, et saada ta enamvähem rõõmsalt kohale ning anda üle. Õnneks vähemalt sedapidi - parem ikka kui külmalt nn lahku minna, lugesin pärast. Ja vastu minnes oli laps alati rõõmus, see peamine.
Esialgu oli ta nii väsinud, et jäi õhtuti ka kergemalt magama. Ka peale päeva ilma tissita tahtis seda esimese asjana, lausa rebida. Seetõttu hakkasin eelistama, et hoidja tooks lapse juba alla autosse mulle vastu. Mõni aeg kõik toimis, hoidja oli nõus liikuma, minema, tulema, ekstra aega pakkus isegi, ütles, et võib teha tunnihinnaga nädalavahetust jne.
Natuke hakkasid segama sellised asjad, et "saad äkki varem tulla, ma teen süüa pärast mehele ja laps segab" ja "tegelikult see linna sõit häirib mu meest, põhjus see ja too". Tegemist on 20a inimesega, kes peaks palju progressiivsemalt üles kasvama?
Tuli veel märke, kui 2 kuud oli möödas, muidugi igatahes see suur ja palav suvi tal hoidjaga õues veeta oli mõnusam kui kuskil kesklinnas korteris. Me pigistasime selle kütusekombiga silma kinni. Ja mõtlesime oma pisikese peale. Kuna juulis-augustis olid meil mõnedki plaanid tehtud, siis esitasin ka "graafiku", ja peale seda hakkas veel hullemaks minema. Juba olid tõrked küll õhtustest plaanides, mis kokku lepitud, küll hakkas ilmuma mingeid muid erroreid, lisaks ei soovinud inimene meile üldse enam tulla. Samas see mulle ka sobis, kodu säilis korras.
Samas logistiliselt oli see kõik ka üsna koormav - 50km ots hommikuti ja õhtuti. Praegu mõtlen, et olen tänulik oma paindlikule tööandjale ja tööajale, mis on mul võimaldanud oma tunde ja päevi ümber mängida. Samas on mul katseaeg ja uue kohaga sisseelamine, see on pinget ka mulle lisanud. Samuti läksin veidi vara ja ootamatult enda jaoks tööle - oleksin tahtnud lapse kuni 3a tegelt hoida kodus. No kanaema puhas eks!
Igatahes, umbes peale 3 kuud oli siis minu mõõt juba üsna täis. Mehel ammugi, temale käis hoidja ammu närvidele. Ühesõnaga tegemist oli sedasorti suhtlusega, mis iga kord kerged vastikusvõdinad jättis. Ja me saime mõistusega aru, et kuigi lapsel oli tekkinud temaga side ning meil pole enam uut inimest võimalik siia lisada, kui mõlemad tööl käime, ja lapsel endal mingit traumat polnud, ja laps peab kõiksugu inimestega kokku puutuma, siis me peame varsti muutuse tegema.
Siiani on kõik see minu õlul olnud (meil on nii korraldatud, et asju ajan enamjaolt mina), hakkasin tegelema lasteaedade ja hoidude otsimise ja läbikammimisega, kuna meie eelmise aasta järjekorrad polnud lähedale jõudnud, vaatasime ka uut piirkonda, meie nüüdsete töökohtade järgi (ka mees kolis selle 3. kuu alguseks juba uude kohta). Teoreetiliselt isegi lugesime päevi puhkuseni ja hoidjaga olemise osas, nii et umbes 25 päeva enne lõppu oli meil plaan olemas - sügisel see nali lõpeb.
Veel paar märki, et asjad hakkasid kiiva kiskuma.
Ükskord lapsele järgi minnes ültes hoidja, et ehk saaksin paar õlut kaasa võtta tema mehele ja sõbrale, nad kõik on ujumas ja ise ei jõua minna. See ujumine oli "sealsamas" ja väike solgiauk, kuhu ma ise eluski vist ei läheks. Aga see selleks, oli ka palav ilm. Ühesõnaga, ei olnud klassikaline töösuhte näide. Teinekord tunnistas tsikk mulle, et oli iseseisvalt teinud koju paha lapse tooli.
Siis ma reaalselt vihastasin. Esiteks sellised asjad üldse ilma vanemaga konsulteerimata, aga tegemist noore ja erihariduseta inimesega, okei, aga teiseks - paha laps? Pidi hästi mõjuma. No kes siis ei tahaks olla hea laps! Keelasin selle ära ja õnneks paar päeva peale seda oligi meil puhkus. Muidugi pikem paus oli lapsele hea puhkus ja minuga ja mehega olemine tal lemmik. Ikka viskas väikese pisara, kui saabus taas hommik hoidja juurde minna. Peale seda oli ka hoidjalt juba paar mittevastutulekut ehk "ma ei saa sel päeval hoida" vs kevad, kui ta oleks rõõmuga võtnud. Ning toon ja nägu, kuidas laps üle anti. Ja see, kuidas meie mitte TV vaatav laps õhtuti järsku nõudis multikaid? Mida? Nad viimasel korral ilmselt istusid TV ees.
Ühesõnaga, meil oli suur kriis juba üle elatud ja nüüd pidime diplomaatiliselt lõpu tegema, ja muidugi alles siis, kui mingi lahendus olemas. Seega peale 7 lasteasutusega kirjutamist ja 3 helistamist ning paljude online jälgimist saimegi lõpuks ühte koha.
Nüüd ongi see etapp läbi.

Ja et mitte endale vaid kehva mälestust jätta, aga ma väga vajasin selle välja kirjutamist, panen siiski kirja ka positiivse. Esiteks, loodan, et see noor inimene õppis ise ka midagi. Mina panen talle diagnoosi millennial, kel pole töökogemust ja teiseks, tal tekkis tööväsimus ehk siis minu jaoks ei sooritanud ta katseaega edukalt. Lõppeks ei pidanud ta 4 kuud ikkagi normaalselt vastu.
Teiseks - meie õppisime palju. Oma lapse kohta, selle kohta, mida tähendab olla lapsevanem. Ja kuidas mõnikord elu pole ideaalne. Mina kuulun nende hulka, et võiks olla üks hoidja 3-6 h (oleneb ka unega või mitte) 3-4 korda nädalas ja mina saaks "oma asju" teha. Ehk siis nii poole koormusega tegelikult töötada. Samas, kui ei ole valikuid, siis ise peab valmis olema ka tööle minekuks.
Kolmandaks, meie laps sirgus palju, õppis palju, sai mitmekesiselt aega veeta, arenes, sai praktiliselt mähkmevabaks, säilis teatud une- ja päevarütm, ta kohtas uusi inimesi, oli väike seiklusterohke hoiuperiood niisiis. Ja palju juttu tuli juurde, kuna võõrama inimesega suhtlemine vajas sõnavara ja selgust.

Mis me ise õigesti tegime? See järkjärgult harjutamine. Ma olen sellega väga rahul. Ja olen rahul ka sellega, et me õigel ajal ära tundsime, millal aitab. Et meie mõlema sisetunde põhjal tegime otsused. Mitte kõikides vanemlusega seotud küsimustes pole nii üksmeelel, kui antud otsuses.

Hoidjaga harjutamisest

Vahepeal on laps saanud kahe aasta ja kahekuuseks ning ma pole endiselt veel tööle läinud. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus see mõte hakkab küpsema ning vahetult enne suve oleme saanud siis alustada hoidjaga harjutamist. Paremat terminit selle kohta polegi, seega, nii on.
Meil on olnud alati nii, et kuni poolteist aastat hoidsin ainult mina, sekka mõned korrad mu ema, mees ja isegi vanem õde. Sinnani mitte keegi teine. Kuni kaheni hoidis paar korda ka õde pikemalt ning isegi tekkis väike rutiin, et ühel õhtul nädalas on minu õhtu ning sain minna kinno, naistega sööma või midagi sarnast.Siis ta oli mehega.
Umbes poolteiseselt tutvustasime esimest hoidjat, kes on niivõrd super inimene. Selline, keda tahaks et oleks lapse elus ka edaspidi. Muidugi juhtus nii, et ta läks tööle, poole kohaga küll, aga siiski piisavalt pani enda aja kinni, lisaks ka enda laps. Nüüd siis otsisime uue ja see on üks suur ja tänamatu ülesanne! Paar keerulisemat protsessi on elus veel olnud, aga see jah, käib top 10 alla. Et inimene oleks normaalne, on ju meie suurim soov. Aga mis on normaalne, eks?
Läbi juhuse leidsime endale siis ühe noore tsiki, kes ise väga lapsi armastab, tahab ise peatselt emaks saada ning ka pojale sobis. Ja niisiis me paari nädala kaupa harjutasime, ja nüüd kuu aega hiljem on alles esimesed märgid, et laps saab aru: nii on. See on tema "töö". Ja enam polegi võimalik olla teisiti, kuna paari päeva pärast asun "päris" tööle - siiani olen kodus "puhanud" (= koristanud, sorteerinud, sättinud kodu suveks valmis jne).  Ja maksed, suvised plaanid jne teinud + muu majapidamine.
Teist hommikut järjest läheb nutuga. Kurvalt. Igatsedes. Ma tean, et see läheb mööda ja lohutan, et võib nutta, et tiss ootab (ikka annan tissi), et emmega varsti näeme ja issiga ka.
Aga noh ema süda. Hoian end tagasi, et mitte poole päeva pealt kohale minna ja ära võtta teda. Veel on paar päeva aega ja siis nii ongi ju - ei saa minna poolelt päevalt.

Sünnipäevapidu

Kahese sünnipäev möödus vaikselt. Et see oli veel peale 24, mis sel aastal tähistas Eesti jaoks 100. aastat, siis me nautisime sinimustvalget igas asendis ning poole perega tähistasime juba siis. Õigel päeval siis teine pool peret ja üks lapse vanune. Ja nii lihtne oligi. Ei mingeid kohustusi, stressi ega liigset kokkamist. Kõik sujus, mälestused toredad, palju rõõmsaid hetki ja isegi väike uinak. Tuleviku tarbeks panen kirja, et kingiks sai palju lego klotse ja rongi, mis ise sõidab.

Kahene

Täna on siis lapsel sünnipäev number kaks. Kaks oskab öelda küll, kuigi ta tähendusest veel aru ei saa mu meelest - aga juba on vanem laps õpetanud kaks näppu püsti tõstma. Ning kui ma ise loen üüüüks, kaaaks, siis tema ütleb peatselt kolm! Õnnelikult, sest ta teab -. nii käib.

Hetkel siis üldine pilt on selline, et poole aastaga on saanud temast hea seltskond ja kaaslane. Muidugi on elu ka väga huvitavaks muutunud, enda tahtmisi on juurde tulnud ning ideid, mida teha. Ühesõnaga, tunneb palju huvi kõige vastu, küsib pidevalt, mis see on, ja juba on väike mälu tekkinud. See on selline uus asi ja panen seda tähele. Viimase nädala teema on et kui küsida - kumba tahad? Vastab mõlemad. Enne seda oli meil pikalt, nii paar kuud tahan-eitaha mäng: otsustas viissada korda ümber ja lõpuks oli pahane, et ikkagi valisin selle, mis ta ütles. Et teist ei saa. Söögiga on siiani võimeline südamest nutma, kui annab mulle amfu (ampsu tema keeles) ja ma selle siis ära söön - “emme söö ise”. Siis ajaks näpud suhu järgi ja kraabiks ära. Nüüd ma juba tean, võtangi vaid ampsu. Ülejäänud jälle talle. Igapäevaselt on tulnud nüüd juurde neid fantaasiamänge, et autod sõidavad seintel, diivanitel ja minu jalgadel. Et loomad teevad hääli. Et on mingeid protsesse, mida saab järgi teha. Üks lemmikteemasid on, et poistel on noku, aga tüdrukutel pole. Emmel ei ole, aga issil on. Liisul ei ole, aga poiss Martil on. Jne. Siis ta täpsustab, et poiss on onu ja tal on noku, ja tüdruk on tädi ja tal ei ole. Emme on  tüdruk.

Ise periood meil kestab. Ja kõiki jõukohaseid asju teeb meeletu uhkusega, tähtis nägu ees. Kui ei tule välja, on draama. Isegi kui ise komistab oma jalgade otsa, siis refleksist röögatab ISE!, nagu keegi teine oleks äsja tema jalgadega tema eest kõndinud - kõnnib tagasi sinna eelmisse kohta ja astub uuesti. Sileda põranda peal.

Hetkel oskab ise riidesse panna: väliriided nagu müts, (rull)sall ja kerge libeda voodriga jope. Kinnastega veidi probleeme. Tossud saab ise. Saapaid peab aitama, väga meeldib, et ta saab kasutada kingalusikat. SIis on nagu issi. Jalanõud valibki selle järgi, mis jalga saab. Aga pööningule paneb papud, õue tossud ja vahel küsib saapaid. Saab aru, kui ütlen - paneme saapad, muidu on külm. Püksid saab poole peale, aga üle pepu raske tõmmata. Mähku on veel ees. Pluusi saab ise ära, aga ei saa selga - varrukaid ei leia käekesed veel üles.

Ise peseb seebiga, loputab ja kuivatab rätikuga käsi, paneb teekannu keema, seda ei tohi keegi teha isegi peale tema, välja arvatud, kui ta on muus hõives või on luba küsitud eksklusiivselt. Oma trepiga (see IKEA oma) käib mööda elamist ringi ja ronib kuhu vaja. Näiteks kohvi tegema. Külmkapist oskab võtta ja tagasi panna piima. Kui oleks rohkem meeles, siis oskaks ka jäätist võtta, aga seal kapi vahel me tihti pole. Ise paneb välisukse kinni ja kõik muud uksed. Vajutab WC nuppu. Ronib vanni. Teeb kukerpalli, toob ja vaatab raamatuid, viib asju pesumasinasse, käivitab selle, pesumasinaga sama, paneb ukse kinni ja siis vajutab õiget nuppu. Tolmuimejaga on lõpuks sõbraks saanud - selle nupu vajutamisega saab hakkama ja koju tahab ka alati viia (kappi). Ise oskab võtta minu telefonis kaamera režiimi ja pilte teha. Kuna muidu on keeruline tegelane see tele, siis frus kerge tekkima, kui ei saa aru, miks mõnikord saab muusikat ja pilte, aga teinekord mitte. 

Poes sõidab autokäruga, aga kui näeb mõnd endasugust, kes istub üleval, siis kohe soovib ka. Poes teab nüüd, kus on mänguasjariiul. Me vahel lähme teisest sissepääsust sisse, siis ei teki kiusatust. Üldiselt siiani pole raske olnud temaga poes käia, eks need ajad on veel ees. Midagi ta ei nõua, ainult tahaks ise umbes 5 pakki piima suure hooga kärusse virutada. Issile võtab alati kaks Coca-Colat. Ja reispass on meil pilumämmu ehk pirukas. Endiselt töötab selgitus tädi oma või onu oma, siis ei tohi võtta. Poes meeldib, see on tema jaoks vaheldus ja rõõmus tegevus. Maksta saab ka, iseteeninduskassas on tal oma ülesanne - skaneerida tooted sisse ja pärast turnida kassa pjedestaalile.

Ise oskab süüa nii suppi, putru kui võileiba, hea meelega aitab neid ka ise teha. Soola paneb alati ise, muna teeb katki ja pannile ning segab suppi, asetab hauduvale pudrule kaane peale ning määrib pasteeti leivale. Uus rõõm on lõikamine, seda peame veel harjutama. Kui on huvi, leiab ka vahendi.

Mängudest oskab nüüd ise nõuda, mis soov on. Näiteks, et tahab joonistada. Ooni! Klotsidega mängida, siis orni. Legodega ehitada, siis lego. Autodega, siis garaažiauto. Pakki. (Pargib). Järsku on avastanud need pehmed loomad ja tassib neid kaasas. Viimasel nädalal on EV100 kohaselt peamiselt mänginud sinise karu ja mustvalge pingviiniga. Kui vanaema kinkis isetehtud tibukese, siis täpsustas: kanatibu. Ja nii saigi too nime. Mitte mingi niisama tibu, neid vedeleb meil siin ju veel.

Raamatuid vaatanb ja kirjeldab ükskikasjalikult. Mitu lemmikut on ja teab, kus need käivad. Autoajakiri on tal ka, kapsaks loetud. Peab uue ostma! Automängud sellised, et kas pargitakse ritta, tehakse ummik või pannakse garaaži või suure auto kasti. Vahel, kui õnnestunud mõni papist kast koju vedada, teeme sellega kaldtee ja renni ja tunneli. Tunnel on suur lemmik endiselt. Uus lemmik on autopesula, kuhu tahaks kogu aeg minna. See protsess on tal nii selge, et mõnikord suvalisel hetkel ütleb mõmmi kaisukaisu, ja see tähendab seda, et talle jälle tuli meelde, kuidas need suured sinised lapatsid autot kuivatavad. Kuidas tuleb on, susistab keemiat autole, siis on rullrull ja suur masin. Ja siis kuivatus ja auto puhas! Mängudest veel, et on tegelane molps ehk lump ehk emme 2 näppu, mis teevad kõikvõimalikku nalja. Kõdi, hoiavad kinni, massaaži jne. Massaaž on muide ka suur lemmik. Siis on robot, kes meil aitab mähkmeid panna ja riideid vahetada. Sageli kujuteldav obo (robot) peab aata (vaatama), kui ta midagi teeb. Üldse üksi veel ei mängi palju, aga mõnikord märkan, et tegutseb ja mõtleb asju välja. Siiski meeldeb ümber emme keerelda. Ma püüan lähtuda sellest, mida ütles üks kolme lapse ema: esimesel aastal mängid lapse eest, teisel aastal mängite koos, kolmandal peab ema kogu aeg vaatama ja sealt edasi siis juba veidi ka omaette. Ma tean, et see aeg möödub kiiresti, ja tegelikult ma iga päev tunnen, et ma tahaks kogu aeg mängida, joonistada jne. Aga eks on mingid täiskasvanute kiiksud, mis takistavad: tähtajad, to do nimekiri, pidevalt midagi koristada jms.

Muidu on jätkuvalt lemmik ujumine, nüüd hea meelega püüab ka selili hakkama saada (kätistega) ja paneb silmad kinni pea vee alla. Basseinis on jalad põhjas (meenus kohe Agu Sihvka lugu - “Kiilike, kurask, jalad põhjas!”, kui ta tiiki kukkus), harjutab nüüd ise kõndimist. Hea meel on, kui saab iseseisvalt tegutseda, ujumistrennis muidugi pole kätiseid kogu aeg, aga preemiaks veidi on. Sügavusest saab nüüd paremini aru, mullivannis on ääre peal, ei astu sügavusse. Veel meeldib sõita trammi, rongi ja bussiga. Suure käru müüsime maha, seda enam ei ole kasutanud mingi paar kuud. Väike käru siiski olemas. Märkan nüüd, kui kasulik on olnud lasta tal omaette kõndida ja tuterdada - tal pole selle vastu midagi. Pole talle kärus meeldinud kunagi. Mõnel teisel isegi probleem, et miks peab ise kõndima ja ei saa olla kärus või süles. Nii nagu pole meil ka lutiga probleeme. Alati on end võinud väljendada sõnade, nutu või kisaga. Abiks on olnud ka rind - märkan nüüd, et kõik on olnud hea eesmärgi nimel. Inimene räägib, seletab, oskab teistmoodi öelda. Rind on olnud kormav, kuid hea. Hetkel veel jätkuv.

Sõnadest rääkides - jutt on muutunud selgemaks ja soravamaks. Uued sõnad on nüüd igapäevased. Mälestuseks võibki kirja panna, et kiikael on kaelkirjak, ole kaka on roheline traktor, kugu on tüdruk (vahel ütleb ka tüluk), anss on oranž, enamasti 2-silbilised sõnad, aga esimene 3ne on autoga. Rõhk naljakalt, aga siiski. Lugesin, et on normaalne, kui ema saab aru selles vanuses, aga teised veel hästi ei saa, peatselt hakkab ka see kujunema. Jutt on ikkagi suht selge.

Ma ei mäleta kas see on kirjas, aga tema esimene 3-sõnaline lause oli maiu oota inni/allu ehk siis ootab oma isa või õde. See oli siis märk sellest, et ta igatseb. Et on mälu.

Kõikide ümberkaudsete inimeste nimesid teab. Ka emmele öeldakse pöördumine sageli koos eesnimega, eriti kui on nõudlik või ärev olukord. 

Pikkadest sõnadest oskab öelda kaskadöör, tuletollaauto, piikabuu, jm liitsõnad. Kõike ütleb järele, palju ei jää veel meelde. Mõnikord lampi ütleb midagi, mis on paar nädalat sahtlis peidus olnud.

Reeglid: kaks läheneb ja telekas on rohkem sõbraks saanud. Telefon ka, sellega on tutvunud. Minu vana iPod on tema omaks saanud, sealt oskab muusikat lasta endale. Aga ma pole radikaalne, hakkabki nüüd vaatama vahel tv, 10 min nt, et õpiks eneseregulatsiooni. Samuti pole pakkunud talle youtube videosid. Sama kehtib magusaga - šokolaadi ja kommi pole saanud, korra vist sattus kogemata ja ei meeldinud. Aga maapähklivõi maitses hirmsasti, sõi lusikaga. Kuidagi nii, et kui on liiga magus, siis ise ei taha. 

Söökidega on küll nii, et kui ikka on nälg, siis sööb ka. Sööb seda, mida meiegi. Ja hetkel ptüi ptüi ptüi pole probleeme. Saab söönuks. Muidugi võivad paljud öelda, et rind ja kompenseerib, sest kogused ei ole veel suured. Aga juba ütleks nii et umbes paar kuud enne 2-aastaseks saamist kogused tõusid kosmiliselt, tema kohta. Kauss putru, suppi või kartulipüreed või makarone pole mingi probleem. Aga eeldus on jah, et kõht tühi. Ise olen ma suht rumala kombe õpetanud, et autos süüakse küpsist. Seda olen ma praktiseerinud eelkõige selle tõttu, et kui on küpsis, siis on huvitav ja ei ole meeles, et on kõht tühi ka. Ja uni tuleb ka paremini. Neid püreesid ma üldiselt üldse enam ei osta, kuigi ma tean, et talle meeldivad: magustoiduks parem pakun mõne ökopüree, kui suhkruga kohupiima vm “tervislikku”. Ja seda märkan ka, et kui ikka on hüpoglükeemia, siis kõik tegevused ajavad närvi, nutma ja tissi soovib tihemini. Ise aga ei märka veel süüa küsida, ei saa söögivajadusest aru, peab meelde tuletama, pakkuma jne. Mõned üksikud korrad on nüüd öelnud, et tahab salamämmu (salatit) või pusilli (fusillisid) või pennemämmu (penne pasta koorekastmes). Siis me teeme. Kartul, hakklihakaste, maksapasteet, vahukoor, banaan, juustusai, kanasupp, herned, porgandid, kodujuust, praemuna, leib, hapukoor jms lähevad alati. Kui neid on läheduses, siis ta nälga ei jää.

Kommi pole siiani proovinud, nagu mainisin, aga martsipani küll. Ühe makrooni sõi ära, aga jällegi šokolaad oli liiga intensiivne seal vahel. Andis mulle. Teab, et issi sööb komme, aga tõesti, ka mina ise söön vähe. Jäätist sõi suvel, kui oli poolteist - Pärnus. Sealtpeale oskab küsida, aga kuna me tema ees ei söö, siis alati ei tule meelde. Ja meie põhimõte on, et kui ise sööme, siis lapsele ka anname. Ahjaa huvitav info karboniseeritud jookide osas: joob hea meelega vett, mahla (kodust), piima. Aga mullidega vee sülitab välja. Esiteks soolane, teiseks mullid on “teravad”. Ja ma lugesin - see on täitsa hea. Esiteks mõnes mineraalvees on ehk palju soolasid, mida laps veel ei kannata, aga teiseks - mullidega jook vee sees, siis kui sellega harjub, on sealt edasi juba päris kerge minna edasi magusate karastusjookide suunal. Ja seda me tõesti ei soovi.

Mis läheb sisse, tuleb ka välja. Potitreeninguga oleme väga aeglaselt võtnud - pott on meil kodus nina ees, sinna oleme saanud poole aasta jooksul vast 2 kakat ja 3 poolikut pissi, ta teab, mis see on, aga kaka tuleb “suuooga” ehk suure hooga ehk kiiresti, ja siis ta juba seisab kangestunult ja enam potti ei taha. Üldiselt, kui on ilma mähkmeta ja saab poti alla, siis on okei. Aga kui kord mähkmed jalas (ja ta veel küsib ise neid), siis ei soovi mõnd aega peput puhastada. Pissi tunnet ei tunne veel ära, seisab lampi ja tuleb piss, vaatab imestusega- LÄhtungi sellest: kui ei tunne, siis pole veel vaja. Mis on aga tore, et oskab juba nn jupitada oma juga - see on märk, et oskab ju kinni hoida varsti. Nii et mähkmetele pisut kulutame veel, stressi ei aja, ja püüan uunustada ja kõrvust mööda lasta need jutud, kus lastel on potistreik, püksistreik või koguni põiepõletik, mis kogu protsessi regresseerivad.

Rinda saab veel küll. Nüüd on juba märgata, et stressi leevendab hästi, valu jne. söögiks-joogiks pole palju vaja, mõnikord on lihtsalt kiiresti üks lonks saada või seda tunnet ja teadmist, et rind on olemas. Mind see ei sega ja enam üldse ei huvita, kas teisi ka. On lahkeid inimesi, kes “lubavad” (sa võid küll, mul okei) mul rinda anda, (nad ei tea, et ma annaks nagunii), kui ka neid, kes teevad “heatahtlikke” kommentaare stiilis: nii suur poiss juba, mis tiss. Noh nagu oli hiljutine vestlus: kui praegu käib piimabaaris, siis suurena käib ehk vähem baaris ;) jah, tunnen, et varsti olen ise valmis loobuma, aga suvi tuleb ja mugav on rinnaga. Võib-olla mööduvad päevad nii tegusalt, et rind ei tule meeldegi ja jääb näiteks vaid õhtune tiss. Või hommikune. Täitsa võib mõelda ühele neist. Kuna ma suur väljaskäija pole, siis pole ka õhtune probleem. Kuniks muidu magama ei oska/taha jääda, siis miks mitte. Hommikune nosimine on ka mõnus: mina saan veel aeglaselt ärgata, sellal kui noormees ka päevaga alustab. Seega, olen nüüd järsku avastanud need mõnusad momendid. Aga jah, võib vabalt olla 5-6h ilma tissita, midagi ei juhtu, tuleb vaid teistele lisaks endale meenutada, et süüa ja juua pakkuda.

Magamisest ja rutiinist ka. Ma pole kirjutanud kuu ja nädalate kaupa, kuidas meil uned või muu päevakava kujuneb. Näen vaid, et see on nagu tsüklite kaupa, ja kõik möödub. Hetkel võib öelda, et keskmine ärkamine on 8 paiku. Sõltuvalt päevastest tegevustest võib isegi minna nii, et ei tule und. Üldiselt on siis õhtu raske, aga ööunne läheb varakult (mul siis õhtul veidi oma aega, aga ikka tissikauguses). Mul pole veel kella peale minekut igapäevaselt ja suudan sättida lapse järgi. Kui päeval magab, siis tahaks, et ärkaks norm ajal enne und. Ei ole enam vahet, kas magab tund või 3, aga puhanuna on toredam ja energiarohkem. Praegu, kui on viiruste aeg, siis meeldiks, kui organism oleks vähem stressis. Seega puhkus ja uni nii olulised. Lõunaunne ei pane enam kella 4-5 paiku, siis passime ka ise kaua üleval. Pigem siis juba veidi kannatame, aga saame ka ise õigel ajal põhku. Ja seda siis hiljemalt kell 10. Mis on juba hilja. Meeldiks 9. Kui ilma uneta, siis 7-8 vahel läheb.

Haigused. Enne 2-aastaseks saamist on siis poiss põdenud kolme konkreetset haigust, kas diagnoositud ja ise märgatud: roseool ehk 3 päeva palavik (enne poolteist saamist), siis üks hingamisteede viirus, mille peale kirjutati isegi antibiootikumi (Klacid, endale meenutuseks) ja gripp (A, kuna ei olnud nohu, köha), mille peale ka rohi (Tamiflu). See viimane juhtuski kuu enne 2-aastast sünnipäeva, ja palavik 39,7 oli rekord, Nurofeniga tuli vaid 38,6 peale, gripiravi aga aitas. Rohtu võttis hästi, kuigi esimese hooga oksendas kõik välja (tõesti vastiku maitsega). Muidu pole olnud suuri probleeme, nohud vahepeal olnud, ag neidki 3-4, mitte enam. Me ei käigi lasteaias üldse ja ma tahaks talvisel ajal selle traditsiooniga täitsa jätkata. Palun jumalat ja usun, et mõte ka töötab: kui võimalik, ärge saatke mingeid õudseid viiruseid ega baktereid enne, kui ta selleks valmis on. Vaatan kurbusega neid lapsi, kes on pidanud juba väiksena olema kas kopsupõletikuga või mõne muu õudusega päevi ja päevi haiglas; ja mõtlen, et ükskõik milline profülaktika on - see on seda väärt. Pesen käsi, puuvilju jne. Selle alla käib ka stressi vähendamine, et immuunsus ei langeks kriitiliselt, ning piisav uni ja kvaliteetne toit.

Emaelust ka. Kordagi pole veel ööbinud ma ilma lapseta kuskil, ikka arvestan temaga. Ka ei ole ma teinud sellist õhtut, et laps magama ja ise välja, kinno jne. Ikka sätin kellaajad nõnda, et mehe töölt kojutuleku ja poja magamamineku vahele õnnestub oma aeg mahutada. Ma tunnen ajast puudust ka, aga nüüd väärtustan seda juba nõnda, et tahaks midagi sisulist teha, šopata ei oska. Targemad vanemate laste emad on selgitanud, et see tulebki ajaga - oskus taas mitte midagi teha, lihtsalt pea tühjaks saada, meelt lahutada. Vaatame suve poole, kas õnnestub äkki ilusate ilmade ja õhtutega seda veel enam teha! Muidu tundub mulle, et ma olen üsna emaks loodud. Mulle meeldib ema olla, pidevalt midagi mõelda ja teha, pojaga ringi käia, temast lähtuda, jälgida tema arenguid, lugeda selle kohta, näha teisi lapsi ja tunda, et mul on nüüd pere. Imeline tunne. Paljud ütlevad, et see annab elule mõtte. No minu jaoks küll, kuigi olin ennegi juba üsna mitmekülgne ja endale mitte tühine inimene. Aga nüüd on nagu eriti hea olla, sest ma näen, kui rikkaks teeb ka minu elu see väike inimene. Ja ta on juba inimene!