Leebe kasvatus

Siit tuleb üks struggling post! Mulle meeldivad vanemluse eritahud ja tahaks nendest rohkem rääkida.
Ma ei ole eriti hea teoorias, aga erinevaid filosoofiaid jälgides olen märganud, et mulle sobib see lapsest lähtuv kulgemine. Mulle sobib, et ma püüan temaga arvestada, piire seades.
Ma tean, et oleks mulle lihtsam, kui teeks mõnda asja raks raks, järsku ja kiiresti. Aga lapsele see poleks kergem! Ja ma tahan teha nii, et tal oleks hea tee kulgeda, ja mina sealjuures pean endaga palju palju tööd tegema. Aga mulle endiselt meeldib see, et ma peamiselt tegelen olukorra hindamisega, leevendamisega, ennetamisega. Ja minu väikesed saavutused on need, kui ma saan lapse koopereerima, kui ma saan ta õigel ajal, ilma üleväsimuseta magama, ja sööma mitmekülgset toitu jne. Need väikesed asjad. Sest see on nagunii ju igapäevane rõõm, kui laps on väike huumoripärdik, oma juttude ja iseloomuga, oma tegevustega, inimene, tegelane. Kui ta naerab või teeb nalja. Kui ta saavutab järsku uue taseme, ronides palju kõrgemale, kui ma oleks oodanud, või leides uue mängu, mida ma pole õpetanud, või kui ta järsku räägib kellegi oma kujuteldava kaaslasega, kuidas nad koos issile cocat ja endale jäätist ostavad.
Aga mitte kõik minu ümber pole sama meelt - põrkan tihti vastu seina aruteludes, kus (nooremad ja ka minuvanused) ikkagi "põgenevad" oma lapse eest, jätavad neid (minu arvates) liiga vara kellegi teise hoolde, loobuvad oma mugavuse nimel (tahan peole, reisile, magada) rinnast või koosmagamisest (sest mees ju kannatab) jne. Ja see on muidugi vaid minu arvamus, eks. Ja ma olen ka üsna vanana lapse saanud. Aga tõesti - milleks siis saada see laps, kui sa ei taha anda maksimumi? Teiseks, ma saan aru, mina kaotan pea, närvid ja rahuliku hääle üsna tihti! Leebe kasvatus ei tähenda, et ma ise läbinisti leebe oleks! Mul on suur kurjusekorts ja käre hääl! Ma sageli põhjustan ISE oma lapse nutu! Aga vanemlusest lugemine on mind veidi harinud ja rahulikumaks teinud küll. Ma saan aru ju sellest, et ka minul on õigus olla inimene, et minu enda vajadused on tegelt number üks, et pere toimimiseks pean mina olema okei, siis minu ja mehe paarisuhe okei, ja alles siis tuleb laps, kes selle kõigega kohaneb.
Aga alla 3-aastane laps, kes veel ei tea elus toimivaid süsteeme, vajab tuge ja füüsilist lähedust ja emapiima nii otsese kui kaudses tähenduses. Ma väga väga loodan, et see panustamine aitab mu pojal kasvada iseseisvaks ja empaatiliseks inimeseks. Seda ajastul, mil räägitakse aina enam, et mehed ei nuta ja ole mees tüüpi kasvatus ei ole tänapäeval enam õiged lahendused (ja kas nad kunagi olidki - minu vennal ei keelanud ema iial nutta). Ja olles lugenud palju koos magamisest, kaisus olemisest, turvalise isikuna alati tagasi tulemisest, ubaduse kinnipidamisest jne, siis  - milleks ma pean leiutama mingeid rumalaid treeninguid, et laps nuttes esiteks magama jääks, siis kuskile võõra inimesega jääks ja lõpuks veel teab mis ootused eks? Aga eks igaüks elab oma tões ja teeb oma lastega seda, mida soovib. Mina tahan lihtsalt nii ennast kui last säästa. Ja enda närve ka. Ja tahaks ikka loota, et mehega ka samal nõul oleks! See, muide, on päris raske.

Lastehoid

Ma olen kogu lapse kasvamise ea tohutult tahtnud tema tegemiste kohta päevikut pidada või mingeid ülestähendusi teha. Järjepidevust ja aega on mul selleks siiski nappinud ja mul on hea meel, kui ma kasvõi aegajalt siia mingeid märkmeid teen.

Meil on siis hoiulaps nüüd. Järsku see veidi tuli, aga oma peas küpsetasin ikkagi plaani valmis ning olen selle järgi ka teadlikult käinud. Ja kuna täna on vahelduseks mõnele päevale eriline pauer sees, siis nüüd tunnen ka, et oleme lihtsaid samme astunud.

Tagantjärgi vaadates oli palju märke mõnekski asjaks. Võib-olla omistan ma neile liigset tähelepanu, aga siiski panen kirja, et ei ununeks.

Esiteks siis see, et juhuslikult saabus me perre hoidja. Jah, maksin veidi üle, oleks võinud kalli käekoti soetada näiteks esimese palga eest, mitte ära anda kellelegi. Aga noh, siis poleks ka palka tulnud, eks. Ta tuli täitsa ilma otsimata, st ma polnud jõudnud otsidagi, kui juba oli olemas.

Seejärel tuli ka töö - mul polnud plaanis minna, kui juba tuli pakkumine, mille otsustasin vastu võtta. Nüüd kohekohe on 4 kuud täis saamas, ja ma usun, et tahan jätkata. Vaatame, mida tööandja arvab järgmisel nädalal :D Seejärel, mehe töökoha kolimine, minu töökoha kanti! Ja need omakorda logistiliselt soodsamalt lapsehoidja mõttes. 

Lõpuks need negatiivsed märgid ehk et aeg loobuda hoidjast, ja just selle õige hoiu leidmine, mis asub samuti meie töökohtade lähedal, et mitte öelda - kõrval. Ja siis see õige õpetaja kohe esimesel päeval... ja rühma nimigi. Kõik passib.

Ja see kõik asub ka meie pea et olematu tugivõrgustiku ümbruses - nii minu vanemate, venna kui ka mehe isa lähistel. Ehk siis, aja möödudes saab veidi ehk lahendada ka seda viimist-toomist, hajutada logistikat. 

Nüüd viimased märgid - minu esimene tööreis on kuu aja kaugusel ning see ilmselt annab märku ka peatselt rinnast loobumisest. Mine tea, kuidas see läheb- igatahes, olen põnevil ja loodan kuidagi selle karusselliga siin kohaneda, täielik spinner olnud viimased 4 kuud!

Lapsehoidja perioodi lõpp

Ei olnud meeleski, et olin selle hoidja teema ka siia üles tähendanud.
Sellega on nüüd siis nii, et see etapp ka elust läbi.
Tegelikult see 2a 2k oli liialdus, ikka aasta ja kuune oli, kui uut inimest tutvustasime.
Ja tuleb ikkagi anda au nüüd tagantjärgi sellele esimesele hoidjale, et too kenasti aitas emmest eemalduda. Ma küll, tuleb välja, pole ise see suur "eemalduja" ning pigem tembeldataks mind "kanaemaks", ja ma suht vihkan neid silte, eriti nüüd lapsevanemana. Hoidun sellest ja üldistamisest lapse ümbruses - pean siiski pattu tunnistama, et kui ma pole ta ümbruses või siis kasvõi blogides, võin olla üsna hindav sildistaja isegi.
Igatahes, hoidja saaga.
Alustasime siis hoidjaga, kes mõnda aega väga hästi meie vajadused kattis. Tal oli hea plaan tulla "tööle" 10 kandis ja minna 16 kandis, kuna oli seotud oma elukaaslase töölesõiduga, muidu elas meist nii 10km kaugusel linnast väljas. Umbes 2 nd pärast, harjutusperioodi lõpus (!), otsustas ta kolida veel kaugemale ning tema elukaaslane lõpetas ka töö, minnes sinnasamma lähistele ehitajaks. Tegemist on noorte inimestega.
Uude kohta oli pikk sõit ning seega rääkisime ka kütusekombist, lisaks, et mõned päevad nädalas laps on nende juures. Alguses oli uudsuse võlu, kuid üsna pikalt see ei kestnud - ikka tuli tagasilöök ja laps ei olnud rahul muutusega. Umbes kuu aega kokku võttis kõik pingutust, et saada ta enamvähem rõõmsalt kohale ning anda üle. Õnneks vähemalt sedapidi - parem ikka kui külmalt nn lahku minna, lugesin pärast. Ja vastu minnes oli laps alati rõõmus, see peamine.
Esialgu oli ta nii väsinud, et jäi õhtuti ka kergemalt magama. Ka peale päeva ilma tissita tahtis seda esimese asjana, lausa rebida. Seetõttu hakkasin eelistama, et hoidja tooks lapse juba alla autosse mulle vastu. Mõni aeg kõik toimis, hoidja oli nõus liikuma, minema, tulema, ekstra aega pakkus isegi, ütles, et võib teha tunnihinnaga nädalavahetust jne.
Natuke hakkasid segama sellised asjad, et "saad äkki varem tulla, ma teen süüa pärast mehele ja laps segab" ja "tegelikult see linna sõit häirib mu meest, põhjus see ja too". Tegemist on 20a inimesega, kes peaks palju progressiivsemalt üles kasvama?
Tuli veel märke, kui 2 kuud oli möödas, muidugi igatahes see suur ja palav suvi tal hoidjaga õues veeta oli mõnusam kui kuskil kesklinnas korteris. Me pigistasime selle kütusekombiga silma kinni. Ja mõtlesime oma pisikese peale. Kuna juulis-augustis olid meil mõnedki plaanid tehtud, siis esitasin ka "graafiku", ja peale seda hakkas veel hullemaks minema. Juba olid tõrked küll õhtustest plaanides, mis kokku lepitud, küll hakkas ilmuma mingeid muid erroreid, lisaks ei soovinud inimene meile üldse enam tulla. Samas see mulle ka sobis, kodu säilis korras.
Samas logistiliselt oli see kõik ka üsna koormav - 50km ots hommikuti ja õhtuti. Praegu mõtlen, et olen tänulik oma paindlikule tööandjale ja tööajale, mis on mul võimaldanud oma tunde ja päevi ümber mängida. Samas on mul katseaeg ja uue kohaga sisseelamine, see on pinget ka mulle lisanud. Samuti läksin veidi vara ja ootamatult enda jaoks tööle - oleksin tahtnud lapse kuni 3a tegelt hoida kodus. No kanaema puhas eks!
Igatahes, umbes peale 3 kuud oli siis minu mõõt juba üsna täis. Mehel ammugi, temale käis hoidja ammu närvidele. Ühesõnaga tegemist oli sedasorti suhtlusega, mis iga kord kerged vastikusvõdinad jättis. Ja me saime mõistusega aru, et kuigi lapsel oli tekkinud temaga side ning meil pole enam uut inimest võimalik siia lisada, kui mõlemad tööl käime, ja lapsel endal mingit traumat polnud, ja laps peab kõiksugu inimestega kokku puutuma, siis me peame varsti muutuse tegema.
Siiani on kõik see minu õlul olnud (meil on nii korraldatud, et asju ajan enamjaolt mina), hakkasin tegelema lasteaedade ja hoidude otsimise ja läbikammimisega, kuna meie eelmise aasta järjekorrad polnud lähedale jõudnud, vaatasime ka uut piirkonda, meie nüüdsete töökohtade järgi (ka mees kolis selle 3. kuu alguseks juba uude kohta). Teoreetiliselt isegi lugesime päevi puhkuseni ja hoidjaga olemise osas, nii et umbes 25 päeva enne lõppu oli meil plaan olemas - sügisel see nali lõpeb.
Veel paar märki, et asjad hakkasid kiiva kiskuma.
Ükskord lapsele järgi minnes ültes hoidja, et ehk saaksin paar õlut kaasa võtta tema mehele ja sõbrale, nad kõik on ujumas ja ise ei jõua minna. See ujumine oli "sealsamas" ja väike solgiauk, kuhu ma ise eluski vist ei läheks. Aga see selleks, oli ka palav ilm. Ühesõnaga, ei olnud klassikaline töösuhte näide. Teinekord tunnistas tsikk mulle, et oli iseseisvalt teinud koju paha lapse tooli.
Siis ma reaalselt vihastasin. Esiteks sellised asjad üldse ilma vanemaga konsulteerimata, aga tegemist noore ja erihariduseta inimesega, okei, aga teiseks - paha laps? Pidi hästi mõjuma. No kes siis ei tahaks olla hea laps! Keelasin selle ära ja õnneks paar päeva peale seda oligi meil puhkus. Muidugi pikem paus oli lapsele hea puhkus ja minuga ja mehega olemine tal lemmik. Ikka viskas väikese pisara, kui saabus taas hommik hoidja juurde minna. Peale seda oli ka hoidjalt juba paar mittevastutulekut ehk "ma ei saa sel päeval hoida" vs kevad, kui ta oleks rõõmuga võtnud. Ning toon ja nägu, kuidas laps üle anti. Ja see, kuidas meie mitte TV vaatav laps õhtuti järsku nõudis multikaid? Mida? Nad viimasel korral ilmselt istusid TV ees.
Ühesõnaga, meil oli suur kriis juba üle elatud ja nüüd pidime diplomaatiliselt lõpu tegema, ja muidugi alles siis, kui mingi lahendus olemas. Seega peale 7 lasteasutusega kirjutamist ja 3 helistamist ning paljude online jälgimist saimegi lõpuks ühte koha.
Nüüd ongi see etapp läbi.

Ja et mitte endale vaid kehva mälestust jätta, aga ma väga vajasin selle välja kirjutamist, panen siiski kirja ka positiivse. Esiteks, loodan, et see noor inimene õppis ise ka midagi. Mina panen talle diagnoosi millennial, kel pole töökogemust ja teiseks, tal tekkis tööväsimus ehk siis minu jaoks ei sooritanud ta katseaega edukalt. Lõppeks ei pidanud ta 4 kuud ikkagi normaalselt vastu.
Teiseks - meie õppisime palju. Oma lapse kohta, selle kohta, mida tähendab olla lapsevanem. Ja kuidas mõnikord elu pole ideaalne. Mina kuulun nende hulka, et võiks olla üks hoidja 3-6 h (oleneb ka unega või mitte) 3-4 korda nädalas ja mina saaks "oma asju" teha. Ehk siis nii poole koormusega tegelikult töötada. Samas, kui ei ole valikuid, siis ise peab valmis olema ka tööle minekuks.
Kolmandaks, meie laps sirgus palju, õppis palju, sai mitmekesiselt aega veeta, arenes, sai praktiliselt mähkmevabaks, säilis teatud une- ja päevarütm, ta kohtas uusi inimesi, oli väike seiklusterohke hoiuperiood niisiis. Ja palju juttu tuli juurde, kuna võõrama inimesega suhtlemine vajas sõnavara ja selgust.

Mis me ise õigesti tegime? See järkjärgult harjutamine. Ma olen sellega väga rahul. Ja olen rahul ka sellega, et me õigel ajal ära tundsime, millal aitab. Et meie mõlema sisetunde põhjal tegime otsused. Mitte kõikides vanemlusega seotud küsimustes pole nii üksmeelel, kui antud otsuses.