Üheksas nädal

... Ja jookseb 10. See nädal on suhteliselt raske olnud - meil on magama jäämisega suured raskused, endiselt gaasid ja isegi tissistreik kohati. Hetkel peaks kestma teine kasvuspurt, mis mõne päeva parast peaks läbi saama. 

Kuidas ma siis lahendan neid olukordi? 

Tissistreik: proovin maha rahustada ja pakun uuesti ja uuesti tissi. Salamisi loodan, et äkki jääb süües magama. Seda vanasti juhtus tihedamini. Peamine aeg on selleks õhtupoolik kuskil alates 4st siis käibki meil korteris kisa; kuni selle ajani on ok planeerida käimisi ja tegemisi.

Gaasid: on näha, et püsti on kõige parem asend ja kõht kõhu vastas töötab ka. Öösiti punnitab, aga nutma hakkab kuskil 5 paiku alles. Siis korra käime korteris ringi, vajadusel vahetame mähkme ja proovime tissi abil unele saada. Kui ei saa, teeme putru ja alustame päeva ning magame järgi kuskil 8-9st alates nii 11-12ni söögipausidega.

Magamine: loodan niisiis tissile, kuid see taktika töötab vaid öösel alates viimastest nädalatest. Päeval ta küll sööb ja vahel tukub, kuid pikka und ei tule - kas ärkab, kui lahkun, või siis tuleb söömise ajal gaas ja ajab une ära.
Nüüd niisiis vaja võimelda iga kord enne und - laps annab isegi märku, et on väsinud unenutu ja silmade/kõrvade/juuste hõõrumisega, kuid ise magama ei oska jääda. Pikali pannes hakkab karjuma, sest on halb, nii külili kui selili kui kõhuli, olen proovinud. Niisiis on peale tissi teine variant kandelina (natuke vigiseb, aga üldiselt jääb 10-15 min jooksul magama olenevalt väsimusest), kus uni kestab suht lühidalt ja ööseks on minu jaoks see ebamugav, kuna linaga ma magama ei lähe ja linast lahti võttes ta ärkab. Ja kolmas variant on siis unele kussutamine: süles, püsti asendis, kuidagi küljel või nn hälliasendis ta ei kannata - gaasid, kõhuli käe peal hakkab ka vigisema, või siis uinub nii 10ks minutiks. See võib aega võtta ca tund vmt. Praegu ma näiteks istun palli peal, laps linas ja panin tolmuimeja ka käima. Selleks on äpp ka, aga mul aku suht tühi :D lisaks mul ka kiiktool varuks, seda kasutame ka aktiivselt. 
Nii et meie õhtud on tõesti nuttu täis praegu - tavaliselt ulatan mehele kisava beebi ja hakkan ise köögis toimetama. Tal õnnestub laps palju kiiremini unele saada. Klassika on muidugi see, et paned käest ära, on 5-10 minuti pärast vigin ja tsirkus Barcelona hakkab otsast peale. Eile õhtul ja täna hommikul kohe oli illustreeriv näide. 
Muidugi ma võin ka vaktsineerimist süüdistada, aga kahtlustan, et peab ikka õppima magama jääma ise.

Tunnen end kohati nii saamatu ja abituna, samas tean, et laps ju nutab ja sõnum on enamasti "aita mind" - kas süüa, kakada või magama jääda. Mehest on palju abi, kuigi tal pikad õhtud, siis aitab vähemalt hommikuti.

Häid asju ka: ennelõunal tehtud plaanid oleme saanud teoks teha, mina käisin sünnitusjärgset kontrolli saamas (kõik ok, armid ilusad), laps oma arstil, tegime trefunksi beebikinos Triinuga, ja külastasime esimest korda lühidalt kaubanduskeskust (turvahäll poekärusse). Täna käisime ka beebivõimlemises (ITK), kus poja vastu pidas - alguses tsips vigises. 
Peale "rasket" trenni lubasin endale latte ja jäätise - ma pole kunagi maiasmokk olnud, aga imetamine on magusa minuni toonud (muidu sööksin soolast muudkui). Autos muide meeldib magada, kui korra jääb, siis magab pikalt, aga ei tohi siis enne õiget aega peatuda, muidu on katkestatud uni ja jama (vt ülalpool).


Areng: hakkas märkama voodikarusselli, samuti tundis huvi rippuvate asjanduste vastu (peaks neid soetama turvahällile näiteks), võib juba omaette olla nii 15 minutit, aga ainult kohe peale sööki; vaatab põnevusega valget kapiust ja sellel asuvat linki ning mustvalge mustriga asju; naerab tissi otsas ja tahab jutustada (söögilaua taga peab ikka sööma?), laseb end sagedamini riietada ilma nutma hakkamata. Lutti endiselt ei võta ja lutipudelit pole veel proovinud. Kaela hoiab, beebile omaseid tõmblusi vähemaks jäänud ja reageerib häältele ning tunneb ära "omad".

Kaks kuud

Käisime täna 2-kuuse tehnoandmeid saamas perearstil ning peale sündi on laps kasvanud küll!
Seega, kolme nädalaga (eelmine visiit peale sünnipäeva üle nädala isegi) on visanud nii priskust kui pikkust. Tänaseks ametlikud numbrid 56.5cm (sünd 51.5) ja 4555g (sünd 3452)! Pole just vahukoor, aga siiski 100% RP! Ka pea on suuremaks muutunud - tänaseks juba 41cm, nii et meie lemmikmüts ongi juba väikseks jäänud! Ega see kerge pole, kui ligi millimeeter päevas sul kolp laieneb - ajab ikka nutma küll, gaasidest rääkimata!
Arst arvas, et kõik on ok ja ealine, soovis kõike head, järgmine visiit kuu pärast. Vahepeal käin kindlasti ka lastearstil, et saada spetsialisti hinnangut arengule.
Rota vastast vaktsiini saime ka, päev on olnud väsitav ja viril, öö tõotab sama tulla. Kasvuraskused kõik õnneks mööduvad!

Seonduvalt laste saamisega

...alguses ju kirjutasin (ja erablogis veel värvikamalt), kui palju survet avaldatakse naistele seoses laste saamisega (või mittesaamisega, täpsemalt). Täna sattusin ühe blogi peale, kus oli väga ilus sõnavõtt sel teemal. Palju ilusam kui minu teravused.
Aga ma avaldan siiski oma kommentaari, mis ma sinna kirjutasin :)
Blogi on see: http://vistadelmarista.blogspot.com.ee/2016/04/lastetusest-suhtumisest-ja-tagajargedest.html
Minu komm aga see:
Sattusin sinu blogi lugema sõbra soovitusel. Ja nii ilusti on kirjutatud! Kõik need tunded, üleelamised, reaktsioonid, suhtumised ja viha ning kurbus on ka mulle tuttavad. Ma usun et sellest rääkides on see nii sulle endale teraapia ja ka teistele, kes samu asju läbi teevad. Kunagi 10 aastat tagasi alustasin ka mina oma saagaga ja otsustasin oma loo detailselt kirja panna. Siis oli IVF hoopis teisel tasemel ja lastetusest kui sellisest sai veel vähem rääkida. Koos meditsiini arenguga sain samamoodi kõiki neid asju proovida mis aga välja leiutati; samamoodi panin aga reise kirja ja võtsin uusi projekte ette, lootes Murphy'le; rõõmustasin ja kurvastasin samaaegselt mõne lapse sünni puhul; kandsin maske, et varjata enda muret ja talusin lauseid "saa ise uks kord laps, siis sa tead millest räägid" (kuigi mul on ka kasulaps ja usun samamoodi, et pole vaja sünnitada, et osata laste teemadel kaasa rääkida). Ma seda lauset õnneks pole pidanud kuulma, et "peale 30ndat on raskem ja suurem võimalus mitte saada terve laps". See on jube!!! Mis inimesed neid asju ütlevad? Kuulasin nõuandeid ja lohutamist ja oma peas motlesin et no palun, ma ei jaga oma muret haletsuse parast, ja rääkisin neile, kes soovisid kuulata. Kõige raskem oli mehe perekonnaga - see on täis võimukaid ja võimekaid naisi sh arste, kes kõik teadsid paremini ja tahtsid õpetada. Nõu tuli alati tanki näol ja ilma küsimata vaid ikka eeldades, et ma ei taha/pole proovinud/pole piisavalt proovinud jne. Ja see tegi veel enam haiget - miks sa pressid ja surud, aga ei küsi kas ma TAHAN ÜLDSE SELLEST RÄÄKIDA???
Nii! Ja ma "loobusin". Sest ma tean et tegelt päriselt ei saagi loobuda. Teistel on kerge öelda et lase vabaks. Aga see ei toiminud, vähemalt mul.
Juhtus aga nii et ma ostsin järjekordse reisi, tegin samuti karjääriplaane ja rõõmustasin/kurvastasin järgmise beebiuudise üle. Ja siis tuli mu enda beebiuudis.
See ei pruugi sind lohutada muidugi, ega ka teisi. Lihtsalt ma olen 37 a. Ja ma proovisin 9 a ja 9 kuud enne kui meile laps sündis.
Ta on täna 2-kuune. Ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. (Muide see ei takista noil võimekatel siiani kommenteerimast, et "kus ikka näitasid" ja "hea et poja said" - justkui oleks tütar halb "lahendus" ja justkui ma oleks kellelegi midagi "näidanud").


Ja ütleks, et pani jälle mõtlema mind kogu see asi, kuivõrd väga mul vedas. Olen tänulik ja õnnelik.

Kaheksa nädalat

 ...ehk päevad täis päikest ja vihma, piima ja kakat 👶🏼🍼💩🌞🌧💥

Meil täitus 8 nädalat. Laps kasvab ulmelise kiirusega, kuigi on ikka pisike veel. Kõrvaltvaatajal on raske hinnata, kui vana ta on. Eks tulevikus on endalgi. Nii et iga foto peabki olema kuupäevaga, eriti need, mis välja prinditud. 

Gaasiralli kestab ja võiks öelda, et möödunud nädal on nagu eriti raske olnud - poja pani mind proovile nii öösel kui päeval, nii gaaside kui söömisega. Eks põhiline, mida see õpetab, on kannatlikkus. Et mõni asi ei lahenegi nipsust rohu, liigutuse või rääkimisega, vaid vajab aega. Näiteks lapse rahunemine, uinumine jne. Ja kannatlikkust läheb vaja eelkõige selle jaoks, et saaks aru: enam ei ole tempo magnifico enda järgi, nüüd on tempo lento ehk del niño… 

Magamisega on meil nii et tiss aitab unele või siis väga suur üleväsimus. Muidu uinub süles ja kussutades. Meie kaisus ja sööb 2-4x öösel. Niisama pikali pannes jutustab mõnda aega ja siis hakkab nutma. Me ei räägi vigisemisest, mis viib unele, vaid röökimisest.

Kaka on siis gaasidega koormatud. Wiggling lapsuke kaisus on täiesti tavaline. Nutab gaasivaludes ja rohuks on meil Colinox, kuid ainult vajadusel, mitte kogu aeg. Mina joon päevas umbes 2 liitrit fenkoliteed.

Sööb vähemasti ilusti, küll tõesti tihti (12x ööp) ja seega ikka kosub ka - seda on nüüd juba ka kätel last kandes tunda, lisaks sellele, et riided on rohkem pingul, varrukad parajad või lühikesed. Rinnast tuleb piima ka, ma pole muidugi suur pumpaja olnud, nii et varuks mul midagi pole.

Areng: reageerib helidele, koogab korralikult, jälgib juba mingeid asju, näiteks täna näppude liikumist turvahälli kaarel vasakult paremale - seega võib hakata neid mängukanne igale poole riputama! Väike DIY projekt emmele ;) 
Rutiini pole endiselt - ehk vaid see et liiga vara me ei tõuse :)

Sotsiaalsed sündmused: käisime loomaaias beebigrupi liikmetega, näitasime kontoris näo ära seoses vanemapuhkuse avaldusega, ja käisime esimest korda beebikinos :)

Tähtis: lapsuke sai kätte oma dokumendid!


See nädal on kannatuse proovilepaneku nädal niisiis.

Tissistreik

Me oleme nüüd 2 päeva saanud taluda tissistreiki. Ma ei teadnudki, et selline asi olemas on. Aga on! Ja see on väga õudne. Tunne on nagu oleksid ilma rindadeta!
Igatahes eile öösel oli siis kulminatsioon, kus hakkasin juba igaks juhuks välja lüpsma piima, et laps nälga ei jääks. Läbi ime siis mees kuidagi sai lapse maha rahustatud ja siis kuidagi meelitades saime ka tissi otsa. Issand kui õudne.
Täna ralli jätkus hommikul. Guugeldasin ja proovisin kõiki nippe, mis vähegi soovitati. Lõpuks umbes trikitasin ta rinna otsa mänguhoos et oi näe tiss, hops! Siis sobis.
Kaks korda võttis ilusti ja õhtul uuest karjus tissi peale. Nii kahju on lapsest ja tissist ka... üks on näljane, teine piima täis, aga ei kliki kuidagi ära.
Õhtul peale pesu õnneks sobis jälle.
Ma ei tea, milline see öö tuleb, aga igatahes ei tohi stressil lasta tekkida, kuna see on suur piima vaenlane!

Seitse nädalat!

...ja kaheksas jookseb.

Elu beebiga - see on nüüd mu elu osa. Sellest olen aru saanud lõpuks! Aga ei olegi nii raske, nagu ümberringi inimesed on lasknud mul arvata (või olen ma ise nii tõlgendanud). Esmakordse emmena emmede salaklubis olla on igatahes vägev! Aga mida arvan ma endiselt - ei ole mõtet targutada stiilis “saad emaks, siis näed!”. Kindlasti näed, kuid iga laps on erinev ja iga ema ka. Juba vanus, kogemus ja emmekordsus annavad vanemaelule teise meki.

Meie seitsmes nädal möödus päris suure ralliga, sest lõppes üks kasvuetapp ja ootamatult võimsate sümptomitega kasvuspurdina tuli peale teine, mis nüüd kestab!

Mulle jätkus pooleks selliseid päevi, kus tõesti tahaks ise kõva häälega nutta lapsega koos (näieks siis kui ta üleväsimusest isegi süüa ei taha, vaid karjub, endal tiss suus!), pooleks nende päevadega, kus ma vaatasin - oh elu õit, ja enda elu on ka lill (näieks kui poja magab kui ingel ilma minu külge tissi abil liimumata ja laseb mul sooja süüa nautida)!

Areng: Teise kasvuspurdi eripärad on täiesti äratuntavad: nutab palju kergemini, tüdineb sülest kiiremini, iga asend on umbes 30 sekundit huvitav! Pingutusest tulevad sellised oma hääled. Kaela hoiab juba väga hästi, siputab nii kõvasti, et pidevalt pöörleb ühelt küljelt teisele (poolenisti siiski). Mingi tuuleveskina vehkimine on ka ja rind on endiselt mängukann söömise ajal. Silmitseb mõnda asja süvenenult ja esimest korda hakkas huvi tundma mingite rippuvate asjade vastu (mängukaarel ja kiige küljes ning  mähkimislaua juures seinal). Ilastab tohutult
ja rusikas on kogu aeg suus kui pole söögiaeg.
Kiiku ei kannata silmaotsaski. Hälli ka eriti mitte. Koogab ja jutustab ja naeratab ning teeb tohutult nägusid.

Tervis: sööb ohtralt, väga tüüpiline on, et ma kolin oma ajakirja-mobiili-lapi-laagriga kaheks tunniks voodisse, et anda rinda, mida siis pausidega tarbitakse vastavalt äranägemisele tukkumise vahele. 

Uni: siit kohe ka magamisinfo - magab vähem, ja kas ma võin seda tukkumist ka magamiseks lugeda? Nagu joodik ma ütlen. Öised magamised on meil umbes nii, et esimene uni nii 8-9 vahel stardib pausiga 12-1 paiku, ja edasi on 1.5-2h vahed umbes, ja pool aega tissi otsas (see pole mingi üllatus).

Kaka: on ilus ja üsna regulaarne.
Mähkmeid proovisime ka see nädal kõik läbi - Muumis, Huggies, Pampers ja Libero ning jäime Huggies nr 2 peale. Tegelikult sobis ka Libero kollases pakis nr 2 aga eelistan pehmemat materjali. 

Gaasid on endiselt teema, aga ma ei tea kas niitidest on lõpuks saanud juhtmed või voolikud seal soolte osakonnas, aga igatahes diilib nendega lühemalt ja väiksema vaevaga. Hommikuti on pemiselt gaasidega mure, siis peame kindlasti ärkama ja natuke ringi käima (ja uuesti magama on raske ju jääda).

Päevakava ja aja peale asjade tegemine on endiselt over rated.

Sellesse nädalasse jäi esimene edukas eemalolek lapsest, ilma et ta oleks nutnud. Just-just - ja mida emme siis tegi? Eks ikka vajalikke asju to-do listist, mitte midagi “endale”. Sest pannikaas ja uus riietekomplekt on tegelikult ka ju midagi emmele. Liiatigi, kuna aega pikendati vaid 10 minuti kaupa - siis ei tea ju, mida ette võtta selle suure õhinaga! Aga kaubanduskeskuses käidud, autoga mõnusalt sõidetud ja emmelikult muretsetud, et mis see laps nüüd teeb. Issi oli õnneks tagasi ja andis kogu aeg ülevaadet, mis lapsuke teeb. 

Teine eemalolek oli petuga pooleks ehk siis, kui mu ema kärutas pargis, ja mina hambaarstil olin. Edukas aga seegi!

Ja oli ka emme esimene kohvikuskäik sõbrannaga - poja oli õues vankris monitoriga, korra käisin tekki kohendamas, aga üles ei ärganud. Vaiksem kohvik oli, valmistusin psühholoogiliselt ka rinda andma, ent seda polnud vaja.

Sotsiaalsed  sündmused - jälle mõned külalised ja käisime ise linas kandmise koolitusel, kus meie poja sai kohe olla modell ja tõestusmaterjal, et linas rahunevad kõik lapsed. Oli kasu sellest käigust!

Vankriga jalutuskäik oli esimene ühega emmedest veebruari beebide grupist ja ta pojaga koos, kuigi poisid üksteisega veel ei mänginud. Seeeest meie saime oma ringid latte ja saiakeste ja loba abil tehtud!

Esimene jalutuskäik, poja linas, sai ka tehtud - tund lattet ja rõdul päikest näkku emmele :)

Tähtsündmus: Magas oma elu esimesed 15 minutit oma voodis. See on väga juhuslik, absoluutselt mitte minu suunamine - ma lihtsalt panin ta sinna, kui ta oli süles magama jäänud.

Kuus nädalat täis!

Ma olen nii vana vist, aga tundub, et aeg lausa lendab beebiga! Alles oli lumi maas ja mina ulme rase, nüüd aga kevad taies hoos ja mai ukse ees juba!

Kuues nädal möödus meil ilma issi hooleta. Pidi olema ära 5 päeva, aga läks nädal. Ja tänasest laupäevani jälle ära! Poja nautis issi süles olemist täiega - kes see siis ikka kareda habeme ja kõva häälega süles väntsutab :P

Mina ise sain aru, kui keeruline on mõnda asja teha - nt pea pesemine (kiire dush on lubatud), toidu valmistamine (mul käis ema abiks kartuleid ja porgandeid koorimas) ja poes käimine (ma ei jõua palju peale turvahälli ja mähkmekoti lisaks tassida ja kuigi kasutan palju e-Selverist ostmist, tuli mulle ükspäev kaup ilma mähkmeteta!!!).
Ja muidugi nii tahaks jagada päeva muljeid ja raskusi jne.

Emme kõik ok muidu, ebamugavus keisri piirkonnas kestab, kuid ei valuta; kõht on endiselt sepik. Aga kõik vanad riided mahuvad selga. Mitte need kõige kitsamad ja liibuvamad muidugi :D

Sel nädalal tundsin ka, kuidas lõpuks unevõlg annab tunda - juba kukun poja kõrval magama nagu nott, igast asendist ja iga kell :D

Meil käis külalisi (pidasin sünnipäeva ja väikese katsiku) ja käisime esimest korda ise ka külas väikestel sugulastel :) andsin seal ka süüa ja kõik õnnestus.

Muidu on nii, et gaasiralli kestab, kuid poeg saab juba paremini hakkama nendega - tõmbab end komaks krussi ja ägiseb, vahel tõmbab nutujoru ka käima. See on peamine tervisega seotud teema, millega möllame. Praegu rohtu püsivalt ei anna. Joon palju fenkoliteed ise. D vita hakkan uuesti andma, kuna selgelt see ei mõjuta gaase - need on nagunii.

Unedega on meil sellised lood, et päeval magab linas, see asend ilmselt mõnusam krooksu ja puuksu suhtes. Aga magab rohkem kui 5. nädalal nt. Öösel kaisus. Siiani pole isegi mõelnud unekooliga alustada. Oma voodi meil rohkem lapse asjade ladu :D

Kõhuli jõuab olla küll ja väga ei vigise. Pead hoiab ka Ok oma vanuse kohta.

Kasvab - on 54cm (51.5) ja lõpuks üle 4kg! Seega - sööb hästi!

100% RP beebi.

On ka riietest näha - lõpuks saime mõned 50cm asjad taaskasutusse viia ja kapist värsket kraami peale!

Sai teise B-hepatiidi süsti, elas selle üle ja natuke nuttis ja terve päeva vigises ja magama ei jäänud hästi (aga võib ju olla kokkusattumus).

Ei saa me ilma kakata - see on vahepeal roheline ka. Aga enamasti kollane ja ajab üle ääre.

Läksime sellega seoses nr 2 mähkmete peale üle ja katsetasime Liberot ja Huggies - viimased on pehmemad.

Emotsioonid lapsel - hästi rõõmus ja rahulik mu meelest. Ei ole küll põhjust kurta. Teeb palju nägusid ja on selline komöödia osakonnast tegelane. Naeratab emmele ja vaatab ja uurib inimesi.

Meil on talle üle 10 hüüdnime vastavalt näole ja tujule.

:)

Ma olen nii rõõmus ja õnnelik ema peab mainima!

Üksikvanema elu

...pole kerge! Vähemalt mitte siis, kui ei ela ema või kellegi läheduses. Mul oli nüüd võimalus olla nädal aega üksinda, sest mees oli komandeeringus. Ja lisaks veel mõned päevad, suht ootamatult. Võibolla kui oled selleks valmis, siis on veidi kergem. Ja võibolla ajutiselt jälle kergem, sest tead - kohe-kohe saab see läbi. Igatahes müts maha üksikvanemate ees - neil peab olema laitmatu network, et saaks kõik ära tehtud! Tänapäeval on e-poed küll, see on tõsi. Ja ilmselt on vaja rohkem kuulata lapse nuttu, sest pole käsi ja jalgu nii palju, kui vaja. Aga karastatud on nii laps kui ema. Ja seda muidugi läheb elus vaja! Seda enam hoiavad ilmselt laps ja ema üksteist.
Aga praktilisest poolest - üksi olemine on raske minu jaoks just selles osas, et kui ma igapäevaelus saan ju hakkama ja noh, isiklik hügieen ongi ülehinnatud, siis emotsionaalselt tahaks suure inimesega ka rääkida. Ja mitte alati koormata neid inimesi, kes teemast kaugel on ja mhmh vastavad. Kuigi ka kuulamine on kuldaväärt. Aga see ühine kogemus. Ja pealegi, oma mees ju võiks kaasa rääkida lapse teemadel, eks? Aga kui teda pole, siis... jah. Sõbrannad on muidugi vahvad, eriti kui nad kuulavad ja hoolivad. Mul on siin kõrval päris hea tugigrupp tegelt - mehe õde, siis üks 2 lapse ema, teine 2 lapse ema ja kolmas 2 lapse ema, kellelt kõige rohkem olen abi saanud. Lisaks sõbrannad, lastega ja lasteta. Ja ema on mul lausa kodus abiks käinud ja loodetavasti andestab mulle, et ma selline närvihaige olen.
Ahjaa. Igapäevast suhtlusvajadust saab muidugi rakendada beebigrupis, kus saab puhast huumorit :D

Viis nädalat

Viis nädalat täitus kolmapäeval, kuues jookseb.
Käisime arstil, võtsime vastu esimesed külalised, kes ei olnud sugulased! Ühtlasi lapse isa on viibinud Rootsis tööl ning mulle on abiks käinud ema, kes keetis kartuleid, praadis kala ja tõi kasemahla ning märtsikellukesi :)
Päevad on meil täis haledat gaasinuttu, punnitamist öösel ka kuni nutuni, kesiseid 10-minutisi poolunesid päeval ja poolteisepikkuseid unesid öösel + gaasid.
Õhtuti kell 7 poja nutab lohutamatult ning ei ole nõus rinda võtma. Panen vägivaldselt sellele diagnoosi: koolikud.
Üle elasime ka esimese trauma, kui ema läks kuuldeulatusest välja - poja nuttis end hüsteeriasse, aga lõpuks väsis isa süles ja jäi letargilisse unne. Kohe, kui käest ära pandi, hakkas uuesti nutma, aga lohutust sai tissist.
Tiss on meil viimasel ajal hull mängukann (tea kas tellib juurde?) ning väikesed küüned kraabivad niigi hella rinda.
Ilma minuta ei maga, ronib eriti külje alla.
Vankris ei maga üle 45-50 minuti. Vann ei ole lemmik, aga dush meeldib. Kiiktool ärritab aktiivselt. Vibraga võib-olla minuti kannatab. Tegelustekk ja rippuvad lelud jätavad ükskõikseks.
Aga tähelepanu kuulub jooksvale veele, nurruvale pesumasinale, keevale teekannule ja föönile. Kasutan nendeks häälteks ka äppi.
Silmitseb juba rohkem mingeid objekte/subjekte, onharjutab naeratust ja jutustab - ma teen videosid. Juba on nõus olema 10-15 min korraga omaette, kui olen silma all.
Pisarad on tekkinud. Suured ja soolased (kasvuspurt).
Lohutuseks laulan pojale 3 laulu: Sarah McLachlan Angel, Itsy-bitsy Spider ja unelauluks Uinu vaikselt mu lind. Vaikselt lisan laule juurde. Ja hea une tegi talle R'n'B muusika :)