11 kuud

Viimane mini sünnipäev! Kohe kahju on. Aga mis sellest, nüüd ju esimene päris sünnipäev läheneb!

Uned on siin selle kuu jooksul muutunud ja igal hommikul olene emmede chatis selle kohta ka logi pidanud, aga mitte mujal. Aga see kella 7 graafik on muutunud nüüd kella 8-pool 9 graafikuks nii 8 kandis ärkamisega. Igati mõistlik minu jaoks ja ka mees saab natuke rohkem pojaga aeg veeta. Kui 9-10 kuul oli magamine ekstra vaevarikas, sest läbi jne istuli ja püsti tõusmine tavapärane isegi igal tunnil, nii et pidin magama juba kella 7st ta kõrval, siis nüüd on jälle õnnestunud juba mõned korrad käia toast ära. Umbes poolteiseks tunniks. Sh söömiseks, kinkide pakkimiseks, aastavahetuseks kottide pakkimiseks ja miks mitte ka blogimiseks. Isegi filmi olen saanud telekast vaadata. Ööd ei ole küll nii rahulikud kui enne uute oskuste nagu istumine, seismine, sammud, aga saan paremini magatud küll.

Seeeest vaid mõni kord ärkamine tagab vähemalt 80% kvaliteetset und. 

Unedega manipuleerisime ka aastavahetusel, kui soovisin ka ise veidi kauem olla peol - hell, üldse osaleda!, ja kuna reisisegadused ja palju uusi kogemusi oli, siis väsis muidugi ja magas üldiselt hästi. Isegi paremini mõni öö kui kodus. Aastavahetuse ilutulestiku magas maha, mina piilusin hotellitoa aknast. Peol sain olla kaks tundi. Aga see oli tore! Me käisime spaas ja väljas söömas, täielik kaaslane juba. 

Meil on kuude jooksul kogunenud korralikult muljeid videomaterjali näol ja neid saab vaadata Instagrami vahendusel. 

Esimesed pikemalt kõnnitud sammud võtsin ka video peale, paar päeva peale 10. kuu täitumist. Nüüd võib öelda küll et kõnnib, kohe palju huvitavam tal. Õues jalanõudega on raske veel, kuna talveriided ikkagi kohmakad. Aga toas saab kenasti hakkama.

Söök ei lähe nii suurtes kogustes, kui ma ise arvan, et võiks, aga kuskile ometi need tuubid ja purgid ja püreed ju kaovad. Meie toitu sööb sageli, kui soola pole. Liha näsib hea meelega. Kakat ka tuleb. Riided jäävad väikseks... ikkagi kasvab siis ju? 

See raud on probleem, aga lugesin muuhulgas ka, et paljudel ei mõõdeta isegi seda ja on normaalne, et varud nn otsas. See on nii rp kui ka muu teema. Annan nüüd Ferrum Lek ja kavaldan igal hommikul seda talle sisse. Kerge ei ole. Ma püüan mitte stressi mitte langeda, aga jah - kui ikka söögi peale poja silmi hõõruma hakkab, siis võin selle püree ise ära süüa. Õnneks nüüd paar päeva sööb hea meelega kamapalle ja ausalt ta sööb teisi asju ka, lihtsalt mikro kogused. Ma ei saa sundida ausalt.

Järgmine teema seoses emaks olemisega - kuidas ma kasvatan oma last. Kõige raskem on taluda teiste kommentaare stiilis: sa hellitad ta ära ja ta kasutab sind ära. Kuidas? Vanakooli inimesed ei tea vist, et alla aastased väljendavad oma vajadusi ja tundeid, mitte ei jonni ega manipuleeri. 

Ja mind häirib ka võrdlemine. Kuidas teised lapsed nt saavad üle öö magatud... üksi magatud... ise magama jäädud.  Mul on selle peale komme öelda, et ma ei oska veel isegi hästi magada, rääkimata terve öö läbi või plaksust magama jääda?

Järgmine teema on ilmselt tissist võõrutamine. Hmm. Ma vaatan seda asja, minu asi ju, minu tiss! Peamine mure muidugi paaril persoonil, kellel oma elu vist pole. Edusammud siin on, et vahepeal oli mähe hommikul tonni raskune, aga viimastel öödel jääb jälle kergemaks. Vaatame. Ja see, et kui sööb hästi päeval, siis on ka parem tuju ja magab öösel ka hästi, kehtib vähemalt meil küll.

Vahepeal käisime ka ühel vaiksel reisil Rootsis, auto ja laeva ja perekajutiga. Eeskujulik! Ainult plaksutan, kui seda meenutan.

Muide, vaatasin Beebide dokki ETV2 pealt paar nädalat tagasi. See, kus võrreldi lapsi Jaapani, USA, Namiibia ja Mongoolia näidetel. Nii vahva oli. Nii eriline. Ja lapsed on ikka lapsed. Nutavad, avastavad, võtavad rinda, kukuvad, ronivad, mängivad ja lalisevad ja magavad samamoodi.

Mõõdud meil siis pool 11 74,5 ja 9430. 

Riiete suurus 74 ja 9-12. Mõned 80 ka kasutuses, ostan nüüd neid ja 12-18. 

Rauast veel

Nüüd oleme siis seda imalat rauda üritanud süüa iga hommik. Ei lähe väga hästi, aga ma ei jäta jonni.

Veiseliha everything menüüs ja vahepeal köögivilju.

Kõige parem on see, et kõik asjad lapsele maitsevad, aga sööb neid linnunokakese. Kui ei maitse, siis puristab välja. Olen stressis, aga vahepeal lugesin ka artikleid, et selles vanuses lapsel ongi normaalne, et raud ära kulutatud.

Viimane mini sünnipäev

Oleme neid terve aasta tähistanud. Ei saanud sellest enne aru, kui ise selles olukorras olin: on, mida tähistada! Iga kuu jälle edasiminek ja laps elus ja mina ka. Homme on see käes ja täna mõtlen koogi ja foto peale. See on meil traditsioon olnud läbi aasta: kook, küünlad, sünnipäevalaul, fotod kogu perega (selfi) ja võrdlevad fotod karu ja jänesega.

Jänes jääbki esimese aasta leluks. Karu aga loodetavasti kestab veel mõned korrad. Ilmselt olen see ema, kes seda karu igale poole kohale veab ja sunnib last pilti tegema. 

Aga usun et ilus mälestus tulevikuks! 

Traditsiooni nimel.

Raud

Käisime perearstil ja siis see analüüs näitas, et hemoglobiin ja raud mõlemad madalad, vaja hädasti rohtu võtta. Täpsemalt probleemne raud, mida juba varudest kadunud. Seega esimene segadus oli, et kas riiulilt või retseptiga, sest perearst ütles, et pole retseptirohi ja lastearst, et kirjutatagu retsept. No pekki onju? Noor ema on segaduses. Avasin lausa grupis teema, et kas on kogemusi. Ka apteegi leht ning kõne apteeki kinnitasid, et ikka retseptiga. No pressisin siis retsepti välja.
Teatud pereliige aga, kes ju ka arst, andis veel oma nõu. Andke andeks, ma ei jõua kõiki neid hääli kuulata! Igaüks räägib eri juttu? Lõpuks ma lähen ju hulluks!
Igatahes, hoolimata vastukäivatest soovitustest anda ja mitte anda rohtu (ehk siis mitte andes ainult toitumisega reguleerida), ostsin ma kõnealuse rohu siiski välja ja nüüd loodan, et ma Poja imearmsaid kikusid pekki ei keera. Tal on neil 7, ja kõik ju esimesed. Loodan, et see imal õudus teda ka ei kohuta. Ma arvan, et tühja kõhu peale seda siirupit juua on sama rõve nagu GTT teha rasedal. Yuck.
Ühesõnaga korralik kamm. Ja muidugi on "teretulnud" kriitika, kuidas ma PEAKS söötma last ja kudias ikka liiga palju tissi ja liiga vähe tavatoitu. Ühesõnaga, mehe saatsin poodi veist ja vasikat kokku ostma, laps on loomaliha dieedil nüüd. Ja nähtavasti pean kaikaga ajama sööki sisse. Ma loodan, et tea peab vastu see paar kuud, kui ma upin enda mängu ja igal võimalikult juhul püree või lihatükiga tema suunas liigun. Sest muidu jookseb ta lusikat nähes kaugele minema ja on viimanegi söögiisu läinud!
Ma kasutan niigi kõiki nippe raamatus, kuna ta nüüd ei püsi isegi söögitoolis enam, ronib välja. Vabandage tõesti, aga ma ei seo teda söömiseks sinna kinni, kui te mulle rihmasid tahate soovitada.
Seega nüüd on siis kas käigu pealt või süles söömine, põlvel, akna all, kellegi tegevust jälgides või mänguhoos, ise teen klouni ja teesklen söömist, külalised peavad isukalt matsutama ja muidugi minu taldrikust maitsevad asjad paremini. Loodan, et kuu aja pärast saan juba rääkida, et laps muud ei tahagi, kui vaid süüa! Ja noh, 2 kuu pärast on vereanalüüs. SIis on ehk raud ka parem :)

Kõnnib

Leppisime kokku mehega, et kuigi poja mõned päevad enne 10-kuuseks saamist tegi pikemad sammuread ja jätkas seda ka kohe peale 10. kuud, ei nimeta me seda veel kõndimiseks. Aga pool 11 hakkas kõndima ehk siis meie rootsi reisil avastas laeva peal ja muudkui kõndis! Nüüd kodus on tal ka palju huvitavam!

Arstil

Me käisime täna arstil, kus nagu ikka mõõdeti ja kaaluti. Ja kliiniline verepilt tehti ka (nii mul kui lapsel). On vist õige termin, igatahes veenist ja pidasime mõlemad vastu. Poja nuttis enne sellepärast, et teda kinni hoitakse, vere võtmise ajal oli juba pinge langus, siis ei nutnud!

Peale seda sai rinnapiima ja tulime mõnusalt koju. Mees viis ja tõi õnneks, sai kiiremini ja ei pidanud mässama riietumisega, külma autoga, parkimisega ja libedaks muutunud teega.

Lapse jaoks oli see parim variant - magas oma aja täis (kell 8:05 ärkasime), siis suts jope selga ja sokid ja müts ning hops autosse, mis oli juba soe. 8:20 olime juba arstil ja kaalusime ja mõõtsime 9430 ja 74,5. 

10 kuud

Teate see 10. kuu post jäi vahele ja ilmselgelt pühade ja aastavahetuse sagimise tõttu. See ei tähenda, et me ei tähistanud või unustasime. Pigem vastupidi. Oli teada, et jõulupäeval on esimest korda kahekohaline number ja lõpuks ometi sain kasutada fotot, kus oli 1 ja sõbranna poolt kingitud suur ümmargune null, millega ma oleks võinud terve aasta ju tähistada. 

Paljud muide ei tähistagi neid kuid ja minul jäi ka imelik mulje enne, kui ma sain emaks. See igakuine verstapost andis mulle võimaluse end korda teha, mõelda koogi peale, mõelda, et ma olen jälle kuu aega last elus suutnud hoida ja ta on jälle kasvanud.

Aga lapsest ka. Poja mõõdud olid 9 kilo ja 72. Seega mitte just kõige raskem laps, hea endiselt süles kanda. Hambaid 6,5. Peamised oskused kruisimine mööda mööblit. Ja mõned päevad enne 10 tegi ka esimesed sammud. Paari nädala jooksul on neid harjutanud, aga ma ei kiirusta veel ütlema, et kõnnib. Seeest seisab üksinda ja nagu ütles tabavalt, vahel toetab porgandit, banaani või mänguasja, mis tal käes on. 

Oskab trepist üles minna ja kui on lai aste, siis pepu ees alla tulla. Aga kuna meil endil treppi pole, siis ei harjuta. Peitust mängib hea meelega ja tagaajamist. Mängib järjest rohkem omaette.

Söömine on meil ikka müstiline - mõni päev ainult piimaga, mõni päev sööb mõnuga püreesid. Üldiselt märkan, et pigem õhtul sööks neid tuubist ja otse. Ei soovi siis lusikaga jännata, mida kiiremini, seda parem. Samas mõni hommik sööb sama putru minu kausist (teen ka endale nüüd ilma suhkruta). Kreeka jogurtit sööb. Keefiri joob. Pirni ja õuna. Kartulit. Porgandit. Lillkapsas. Kotletti tegin ja minu arvates maitses. Eks ta rohkem imeb sealt seda liha mahla ja õli annab kaloreid. Aga hea ju seegi! Kuna leiba sööb heal meelel, siis see on meil alati kodus olemas. Olen püüdnud ikka suhkrut vältida. Aga jah, eks minu asi pakkuda, tema asi valida. Ja mis uus komme - söögitool ei sobi, ronib välja! Süles sööb paremini. Aga kuhu me nii jõuame? Samas ma ei stressa. Küll jõuab drillida. Kui on tähelepanu koondatud kuskile, siis teeb ka suu lahti ja laseb sööta või imeb ise tuubist. Näiteks vaatab aknast või mida mees teeb.

Kaka on meil üle päeva külaline ja suur pasteet. Teeme siis suuremat sorti pepupesu köögis kraanikausis, kuna see on ainuke koht, kus ta püsib istuli. Vannitoas tahab ringi kakerdada ja paljalt vahepeal elutuppa joosta.

Selja taha jäid esimesed jõulud ja jõuluvanaga sai hästi läbi. Peod kõik ideaalselt üle elanud! Musterlaps.

Magamine on endiselt tiheda ärkamisega seotud, graafik 7ne. Kuigi mõned korrad viimasest uinakust hiljem ärganud, siis läheb ka hiljem magama, aga pigem 8-9 siis. Aastavahetuseks ehk jooksvaks 11. kuuks graafiku kohandamine seoses reisiga Tartusse käis ka asja juurde.

Aga sellest kõigest 11. kuul!

Meil jäi poja täna naljakalt magama. Nii enne 9. Üldse magas ka naljakalt täna. Hommikune uni vaid pool tundi. Käisime õues. Siis teine uni - ei jäänud üldse. Nuttis ja mees pani ja mina ja siis mees uuesti ja siis mina ja lõpuks jäi. Siis ma tõmbasin uttu, mees jäi kaissu. Ärkas nutuga. Mees üritas pikali saada, aga siis võttis sulle ha hetkega rahunes. Ma shoppasin, laps magas süles, mees vaatas telekat. Kõik olid rahul. Õhtul tegime süüa, siis telekas, ja arvasin et enne 10 ei jäägi. Aga peale 8 heitis ise mehe kaissu pikutama. Siis tuli minu juurde tissile ja kaissu. Ja sealt edasi oli suts ja valmis - teises toas kustus hetkega tissi otsas!