11 kuud

Viimane mini sünnipäev! Kohe kahju on. Aga mis sellest, nüüd ju esimene päris sünnipäev läheneb!

Uned on siin selle kuu jooksul muutunud ja igal hommikul olene emmede chatis selle kohta ka logi pidanud, aga mitte mujal. Aga see kella 7 graafik on muutunud nüüd kella 8-pool 9 graafikuks nii 8 kandis ärkamisega. Igati mõistlik minu jaoks ja ka mees saab natuke rohkem pojaga aeg veeta. Kui 9-10 kuul oli magamine ekstra vaevarikas, sest läbi jne istuli ja püsti tõusmine tavapärane isegi igal tunnil, nii et pidin magama juba kella 7st ta kõrval, siis nüüd on jälle õnnestunud juba mõned korrad käia toast ära. Umbes poolteiseks tunniks. Sh söömiseks, kinkide pakkimiseks, aastavahetuseks kottide pakkimiseks ja miks mitte ka blogimiseks. Isegi filmi olen saanud telekast vaadata. Ööd ei ole küll nii rahulikud kui enne uute oskuste nagu istumine, seismine, sammud, aga saan paremini magatud küll.

Seeeest vaid mõni kord ärkamine tagab vähemalt 80% kvaliteetset und. 

Unedega manipuleerisime ka aastavahetusel, kui soovisin ka ise veidi kauem olla peol - hell, üldse osaleda!, ja kuna reisisegadused ja palju uusi kogemusi oli, siis väsis muidugi ja magas üldiselt hästi. Isegi paremini mõni öö kui kodus. Aastavahetuse ilutulestiku magas maha, mina piilusin hotellitoa aknast. Peol sain olla kaks tundi. Aga see oli tore! Me käisime spaas ja väljas söömas, täielik kaaslane juba. 

Meil on kuude jooksul kogunenud korralikult muljeid videomaterjali näol ja neid saab vaadata Instagrami vahendusel. 

Esimesed pikemalt kõnnitud sammud võtsin ka video peale, paar päeva peale 10. kuu täitumist. Nüüd võib öelda küll et kõnnib, kohe palju huvitavam tal. Õues jalanõudega on raske veel, kuna talveriided ikkagi kohmakad. Aga toas saab kenasti hakkama.

Söök ei lähe nii suurtes kogustes, kui ma ise arvan, et võiks, aga kuskile ometi need tuubid ja purgid ja püreed ju kaovad. Meie toitu sööb sageli, kui soola pole. Liha näsib hea meelega. Kakat ka tuleb. Riided jäävad väikseks... ikkagi kasvab siis ju? 

See raud on probleem, aga lugesin muuhulgas ka, et paljudel ei mõõdeta isegi seda ja on normaalne, et varud nn otsas. See on nii rp kui ka muu teema. Annan nüüd Ferrum Lek ja kavaldan igal hommikul seda talle sisse. Kerge ei ole. Ma püüan mitte stressi mitte langeda, aga jah - kui ikka söögi peale poja silmi hõõruma hakkab, siis võin selle püree ise ära süüa. Õnneks nüüd paar päeva sööb hea meelega kamapalle ja ausalt ta sööb teisi asju ka, lihtsalt mikro kogused. Ma ei saa sundida ausalt.

Järgmine teema seoses emaks olemisega - kuidas ma kasvatan oma last. Kõige raskem on taluda teiste kommentaare stiilis: sa hellitad ta ära ja ta kasutab sind ära. Kuidas? Vanakooli inimesed ei tea vist, et alla aastased väljendavad oma vajadusi ja tundeid, mitte ei jonni ega manipuleeri. 

Ja mind häirib ka võrdlemine. Kuidas teised lapsed nt saavad üle öö magatud... üksi magatud... ise magama jäädud.  Mul on selle peale komme öelda, et ma ei oska veel isegi hästi magada, rääkimata terve öö läbi või plaksust magama jääda?

Järgmine teema on ilmselt tissist võõrutamine. Hmm. Ma vaatan seda asja, minu asi ju, minu tiss! Peamine mure muidugi paaril persoonil, kellel oma elu vist pole. Edusammud siin on, et vahepeal oli mähe hommikul tonni raskune, aga viimastel öödel jääb jälle kergemaks. Vaatame. Ja see, et kui sööb hästi päeval, siis on ka parem tuju ja magab öösel ka hästi, kehtib vähemalt meil küll.

Vahepeal käisime ka ühel vaiksel reisil Rootsis, auto ja laeva ja perekajutiga. Eeskujulik! Ainult plaksutan, kui seda meenutan.

Muide, vaatasin Beebide dokki ETV2 pealt paar nädalat tagasi. See, kus võrreldi lapsi Jaapani, USA, Namiibia ja Mongoolia näidetel. Nii vahva oli. Nii eriline. Ja lapsed on ikka lapsed. Nutavad, avastavad, võtavad rinda, kukuvad, ronivad, mängivad ja lalisevad ja magavad samamoodi.

Mõõdud meil siis pool 11 74,5 ja 9430. 

Riiete suurus 74 ja 9-12. Mõned 80 ka kasutuses, ostan nüüd neid ja 12-18.