Käisime perearstil ja siis see analüüs näitas, et hemoglobiin ja raud mõlemad madalad, vaja hädasti rohtu võtta. Täpsemalt probleemne raud, mida juba varudest kadunud. Seega esimene segadus oli, et kas riiulilt või retseptiga, sest perearst ütles, et pole retseptirohi ja lastearst, et kirjutatagu retsept. No pekki onju? Noor ema on segaduses. Avasin lausa grupis teema, et kas on kogemusi. Ka apteegi leht ning kõne apteeki kinnitasid, et ikka retseptiga. No pressisin siis retsepti välja.
Teatud pereliige aga, kes ju ka arst, andis veel oma nõu. Andke andeks, ma ei jõua kõiki neid hääli kuulata! Igaüks räägib eri juttu? Lõpuks ma lähen ju hulluks!
Igatahes, hoolimata vastukäivatest soovitustest anda ja mitte anda rohtu (ehk siis mitte andes ainult toitumisega reguleerida), ostsin ma kõnealuse rohu siiski välja ja nüüd loodan, et ma Poja imearmsaid kikusid pekki ei keera. Tal on neil 7, ja kõik ju esimesed. Loodan, et see imal õudus teda ka ei kohuta. Ma arvan, et tühja kõhu peale seda siirupit juua on sama rõve nagu GTT teha rasedal. Yuck.
Ühesõnaga korralik kamm. Ja muidugi on "teretulnud" kriitika, kuidas ma PEAKS söötma last ja kudias ikka liiga palju tissi ja liiga vähe tavatoitu. Ühesõnaga, mehe saatsin poodi veist ja vasikat kokku ostma, laps on loomaliha dieedil nüüd. Ja nähtavasti pean kaikaga ajama sööki sisse. Ma loodan, et tea peab vastu see paar kuud, kui ma upin enda mängu ja igal võimalikult juhul püree või lihatükiga tema suunas liigun. Sest muidu jookseb ta lusikat nähes kaugele minema ja on viimanegi söögiisu läinud!
Ma kasutan niigi kõiki nippe raamatus, kuna ta nüüd ei püsi isegi söögitoolis enam, ronib välja. Vabandage tõesti, aga ma ei seo teda söömiseks sinna kinni, kui te mulle rihmasid tahate soovitada.
Seega nüüd on siis kas käigu pealt või süles söömine, põlvel, akna all, kellegi tegevust jälgides või mänguhoos, ise teen klouni ja teesklen söömist, külalised peavad isukalt matsutama ja muidugi minu taldrikust maitsevad asjad paremini. Loodan, et kuu aja pärast saan juba rääkida, et laps muud ei tahagi, kui vaid süüa! Ja noh, 2 kuu pärast on vereanalüüs. SIis on ehk raud ka parem :)
Teatud pereliige aga, kes ju ka arst, andis veel oma nõu. Andke andeks, ma ei jõua kõiki neid hääli kuulata! Igaüks räägib eri juttu? Lõpuks ma lähen ju hulluks!
Igatahes, hoolimata vastukäivatest soovitustest anda ja mitte anda rohtu (ehk siis mitte andes ainult toitumisega reguleerida), ostsin ma kõnealuse rohu siiski välja ja nüüd loodan, et ma Poja imearmsaid kikusid pekki ei keera. Tal on neil 7, ja kõik ju esimesed. Loodan, et see imal õudus teda ka ei kohuta. Ma arvan, et tühja kõhu peale seda siirupit juua on sama rõve nagu GTT teha rasedal. Yuck.
Ühesõnaga korralik kamm. Ja muidugi on "teretulnud" kriitika, kuidas ma PEAKS söötma last ja kudias ikka liiga palju tissi ja liiga vähe tavatoitu. Ühesõnaga, mehe saatsin poodi veist ja vasikat kokku ostma, laps on loomaliha dieedil nüüd. Ja nähtavasti pean kaikaga ajama sööki sisse. Ma loodan, et tea peab vastu see paar kuud, kui ma upin enda mängu ja igal võimalikult juhul püree või lihatükiga tema suunas liigun. Sest muidu jookseb ta lusikat nähes kaugele minema ja on viimanegi söögiisu läinud!
Ma kasutan niigi kõiki nippe raamatus, kuna ta nüüd ei püsi isegi söögitoolis enam, ronib välja. Vabandage tõesti, aga ma ei seo teda söömiseks sinna kinni, kui te mulle rihmasid tahate soovitada.
Seega nüüd on siis kas käigu pealt või süles söömine, põlvel, akna all, kellegi tegevust jälgides või mänguhoos, ise teen klouni ja teesklen söömist, külalised peavad isukalt matsutama ja muidugi minu taldrikust maitsevad asjad paremini. Loodan, et kuu aja pärast saan juba rääkida, et laps muud ei tahagi, kui vaid süüa! Ja noh, 2 kuu pärast on vereanalüüs. SIis on ehk raud ka parem :)
No comments:
Post a Comment