Pregoelu

Hetkel on nii, et mul on mees komandeeringus (ja nii juba mitmendat nädalat, või õigemini võib varsti isegi öelda, et kuud?), nii et ma elan kodus mõnusat põrsaelu. Ma ei tea, milline see rasedaelu päriselt peaks välja nägema - mida peaks tegema ja mida kõik eeldavad ja mida oodatakse... kas peaks suutma kohe peale töölt kojujäämist keskenduda nendele kodustele tegemistele? Et sätid beebinurka ja teed käsitööd ja ehk kood mõned sokid või mütsi tulevasele kodanikule?
Ma ei tea. Aga ma tean, mida mina siin teinud olen. Ma olen söönud ja maganud, maganud ja söönud. Ja siis ma olen enda aega raisanud korralikult. Sest mul on praegu illusoorne tunne, et mul on aega. Ja siis ma jagan rumala peaga seda aega ka teistega või isegi ainult teiste jaoks. Ja alles pärast saan aru, et olen üleliia rebestanud ning enda asjad on ikka tegemata. Ja muidugi ma olen ise rumal, et ma ei ei oska öelda, ja siis saadki oma vitsadega. Ma muidugi lohutan ennast, et varsti mul ei ole selliseid probleeme, kuna keegi teine dikteerib mu elu. Ja siis ma muidugi frustreerun sellepärast :D Aga äkki sellepärast, et ma tean, et mingist hetkest annan ma KOGU oma aja kellelegi teisele, olengi ma praegu natuke nagu ärritunud, et miks ma üldse peaks oma aja kellelegi andma? Õudselt naljakas.
Mõistagi kirjutan ma seda juttu jälle pooldeliiriumis keset ööd, kui mul und pole.
Sest lisaks söömisele ja magamisele ma ka EI MAGA, ja siis vahepeal saab kirjutada ja nagu öeldud, ka rumalaid mõtteid mõelda.
Igatahes - põrsaelu on mul. Voodis on vähemalt 3 ajakirja, arvutikaanele toetuv tühi kakaotass ja kasulik kirjandus raseduse kohta, mobiil, telekapuldid, märkmik, pastakas ja kõrvaklapid. Kõik on voodis, sest siis ei pea palju liigutama. Lampe saan põlema panna samuti vaid käeulatuses asuvast lülitist.
Muidu on kodu suht korras - sellepärast mul ongi igav vist - midagi pisikest a la sahtlite ja karpide koristuse võiks ju jätta selleks ajaks, kui mul on vaja rattaid kõhu alla toetuseks ehk kui ma viimasel kuul vaalana siin kodus istun ja ainult söön ja magan. Ehk kõik on sama ka paari kuu pärast?
Aga köögis olen ma küll võimeline seisma korraga kahe kapi ees - külmast otsin juua ja perenaisekapist süüa, mõlemad uksed lahti. Nii ongi köögis üks suur segadus, sest ma tahan nii krõpsu, cocat, leiba, küpsist, apelsinimahla ja kakaod ja isegi Reese's buttercups'i või midagi muud jõhkralt magusat, siis võiks lahti olla ka minitomatite karp ja olemas ka igaks juhuks õun, millele määrida peale maapähklivõid... keskendudaja valida ma ei suuda muidugi ja ise ma ei tunnegi, et mul oleks mingeid isusid... ikkagi siis on?
Homme on esimene advent. Sellega võiks küll "ära" tegelda. Midagi konkreetset vähemalt. 

Teisigi rasedaid...

...häirivad needsamad asjad, mis mindki. Näiteks need diskrimineerivad-kohatud märkused mälu kadumise, kõhu suurenemise jne kohta. Lugesin just PM ajakirjalisa Elustiil ja seal Liina Randpere näiteks tunnistas sama, et mingeid asju pannakse tähele ja tehakse märkusi, kui kaldud perfektsionismist kõrvale. Kes siis jõuab kogu aeg olla ideaalne?
Tööl käies ma muidugi leidsin, et mingi hetk oli kergem selle mänguga ka ise kaasa minna. Ja ausalt - mõned asjad paistsidki täitsa jaburad. No keda huvitab mingi mikroprobleem a la ka Excelis oli tekst boldis või italicus ning kas ikka on vahet, mis kell keegi kirja saatis, selle kätte sai ning siis tegutses - peaasi, et sellesama päeva numbri sees? Tähtsamad asjad on ju sinu tervis, lapse tervis, stressi vähendamine, vähem istumine, rohkem liikumine ning tulevikule mõtlemine - ega see töö jänes pole, et eest jookseb.
Aga rohkem ja rohkem häirib mind praegu see unetus, mis mitte kuidagi mind ei jäta. Ja siis need lollid mõtted, mis sellega kaasnevad - uskumatu, kui palju prahti võib toota tegevuseta aju. Järgmine hetk oled sa oma mõtetega end nii üles kruvinud, et võiksid suvalise inimese tänavalt läbi sõimata.
Ning siis muidugi häirib mind see, kui keegi tõesti enda eluga hakkama ei saa. Et nagu - võta ohjad enda kätte! Ei ole ju olemas asja, millega vähemalt ei peaks proovima jõudu katsuda. Aga enne, kui alla annad, peadki proovima. Nõme on see, kui keegi lihtsalt käega lööb ja vaatab otsa näoga, et miks sa üldse soovitad - NAGUNII ei tule välja. Ei ole nii, et nagunii EI tule. Äkki just tuleb? Kuidas sa enne tead, kui sa ei katseta? Ma hakkan aru saama nendest ettevõtjatest, kes muudkui veavad ja üritavad ja teevad visioone ning siis kari vinduvaid ja virisevaid inimesi kuidagi jalgu järele vedades üritavad kõigest väest vastu seista või siis on poole vinnaga nõus midagi tegema. Õudselt väsitav.
Sama on ka nendega, kes küll pole ettevõtjad, aga lihtsalt inimesed, kes nagu enda elu eest üldse ei vastuta - võtke ometi jalad perse alt välja ja hakake tegutsema?
Vot näed. Sellised mõtted tulevad, ajavad mind närvi ega lase mind magama minna.
Selle asemel, et raamatut lugeda, ma siis hakkangi siin mõistujuttu ajama. Ma ei mõista, miks.

Lapseootuse jagamine

Kunagi, kui ma alles alustasin sellega, et valmistuks nüüd laste saamiseks, olid paljudel minu tuttavatel juba beebid käes. See oli väga vahva ning andis alati julgustust ja lootust, et kohe-kohe on minu kord. Iga uudis mõne sõbra beebi kohta oli superarmas ja tulevased vanemad alati väga õnnelikud. Uue elu siia ilma tulemine on nii ulmeline ime ikkagi - kahest rakust saab terve inimene, kes siis õnnelikult nagu merihobu kalpsab emakas tervelt 9 kuud (okei, mooniseemnest arbuusini on see suurus siis, eks). Seega, igatahes on see super, et ikka lapsi juurde tuleb.
Aja peale ma muidugi ootasin juba seda, et ma ka ise saaks uudisega lagedale tulla. Kuigi ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes igal hetkel kuulutavad ja demonstreerivad, kui palju nad lapsi ikka tahavad. Ega ka nende hulka, kes võõraid lapsi sülle võtma ja plutitama kipuvad. Isegi mitte nende hulka, kelle idee mõnusast reedeõhtust on kellegi teise lapse seltsis aja veetmine ükskõik kas teda hoides või siis püüdes tema emaga suhelda, samal ajal kui laps nõuab ikka oma (siis ma parema meelega valin teise aja, et laps ei peaks kannatama - minul ju aega on ning elu on ka kannatust õpetanud :D). Ma ei ole isegi see inimene, kes oleks eluaeg tundnud, et ma väga tahan lapsi. Ma teadsin alati, et kunagi võiks. Kindlasti osalt sellepärast, et "nii on kombeks". Igatahes, ma ei ole kunagi läinud piimalõhna peale hulluks ega tõtanud peale sellega kokkupuudet ka koju "lapsi tegema". Igasugune liigne tite- ja sünnitusjutt on mulle alati pigem pinda käinud ja praegu ma leian, et see ei olnudki nii ebanormaalne.

Niisiis sel ajal, kui mina alles tegelesin detektiivitööga, et kuidas see laste tegemine ikka käib ja mis salakomponente on vaja siis retsepti kokku kuhjata, said järjest lapsi nii värskemalt kui pikemalt koos olnud paarid. Sealhulgas ka minu enda noorem vend sai tütrekese. Peale meie enda last oli tema esimene, kes tundub nagu pereliige, kellega mulle tõesti meeldib aega veeta. Ning aja jooksul on lisandunud ka mehe õelapsed. Ja ka nemad on mulle tuttavamaks ja mõnusamaks saanud. Kuid see "veri on paksem kui vesi" ütlus on aastatega ilmselt ikka kohale jõudnud - ma pole veel muutnud oma arusaama sellest, et kõik lapsed ei peagi automaatselt meeldima, nii nagu kõik inimesed pole sümpaatsed. Ei saa ju olla kõigiga hirmus sõber?

Ka parim sõbranna jõudis vahepeal lahku minna oma pikaajalisest suhtest, kohtuda uue kallimaga ning üsna kiiresti said nad ka oma esimese lapse. Eks ta oli kõige lähem inimene, kelle pealt ma nägin, kuidas emadus võib muuta sinu elu. Just see igapäevasem pool - see, mida õnnelikud beebiblogijad oma juttudes ei räägi ning mida ei oska ka ette arvestada. Ning ma arvan, et kuigi nägin ka lapseootust väga lähedalt, ei saanud ma tookord midagi sellest väga palju teada - sest ta ei rääkinud mulle. Võib-olla ei mäleta ma pooli jutte, mis on ka kindlasti tõsi, kuid võib-olla ta ei jaganud omadel põhjustel. Igatahes ei pidanud ma sündsaks ise torkida (inimesel niigi pea mõtteid täis) ning teiseks, võib-olla oli tema omakorda taktitundeline, kuna teadis ju minu probleemidest.
Siiski sain ma minna haiglasse teda vaatama ja õnnitlema ning õnneks oleme aastate jooksul suutnud ka oma sõprussuhte säilitada. Ma usun, et selles on suur osa mõlemal. Sest sageli ju öeldakse, et noored emad "kaotavad" oma "päris" sõbrad ja leiavad "uued". Kuid tõsi on see, et ei pea nii olema. Kõik ju sõltub. Ja mul on hea meel, et meie vähemalt sel moel pingutasime, kuigi - me ju mõlemad teame, et see teekond väikese lapsega ei ole kerge, ning igale poole teda integreerida püüdmine võtab samamoodi harjumise aega.

Protsessis on aga läinud nii, et meie oleme sõpradeks jäänud, kuid tema last ma eriti inimesena ei tunne - ma pole kunagi käinud ta sünnipäeval juba alates nr 1 aastast, ja ma pole kunagi teda hoidnud. Me oleme käinud vaid koos jalutamas, kärutamas ja ma olen neil külas käinud ning nemad meil mõnikord harva (lihtsam on käia lapsel külas, kui hakata last kuskile transfeerima). Ja nüüd on poiss juba 6-ne jõmpsikas ja ongi temast saanud omal jalal käiv, rääkiv ja juba isegi mobiili kasutav indiviid - ning mina saan alles esimese lapse. Kuna meie vanem laps on jällegi juba 14, ja selliseid 5-6-7-aastaseid on mul ümber enam kui küll, kuid nn "teisel ringil" vanemaid inimesi oluliselt vähem, siis nähtavasti meie lastest ei saa ühestki omavahel suuri sõpru, kuid ma loodan, et meie omavahel ikkagi jääme suhtlema.

Nüüd, kus ma olen lapseootel, mind väga see sõna rase enam üldse ei häiri. Õigupoolest on see lühike ja konkreetne sõna - ka ma ise olen ju lühike ja konkreetne. Aga. See, kuidas ma jagan infot selle kohta, mida ma raseduse ajal kogen, on kindlasti üsna spetsiifiline.

Nimelt ma samamoodi ei kipu suud avama oma teemade osas. Kui keegi küsib - siis jah. Enamasti küsivad need, kes on ise olnud ka oma raseduse ajal jutukad või siis on neil praegune või hiljutine lapseootuskogemus, või siis hoopis mitmekordne, ja siis neid huvitavad asjad juba statistilise võrdluse korras. Või lihtsalt teavad ja mäletavad nad, kuidas oli rase olla ja mis see sünnituseelne aeg ning ka -järgne endast kujutab. Raseduspolitsei (termin ühest raamatust, mis on priceless) tekitab minus endiselt õõva - mul tekib blokk ja tahaks öelda teravalt ja halvasti, kui keegi enda õpetussõnu peale surub (paljud tõed on vananaiste- või tondijutud - ma olen neid juba jaganud ka varasemates postides) või siis targutav muudkui. Vahel olen ma õnnelik, et ma satun olema toru otsas, kui keegi midagi jaburat sinna jahub, ning ma rullin õnnelikult silmi, ise olles tänulik, et ta seda ei näe. On ka ettevaatlikumaid küsijaid, kes vist küsivad moepärast või viisakusest - ma ei tea, kas nad tegelt isegi tahavad teada, aga noh, mis sa selle rasedaga enam ikka muud räägid kui stiilis "kas tervis korras" ja "kuidas kõhuke kasvab" ja "kas on ka millegi isu". Siis ma vastan lühidalt ja viisakalt ning me ei peagi sel teemal vestlusse laskuma. Me võime endiselt rääkida poliitikast, majandusest, päevakajalistest uudistest, minu poolest shoppamisest või isegi ilmast. Lühike kogemus on niisiis juba näidanud mulle, kes soovib ning kes mitte kuulda detailsemalt ja kes üldisemalt, ja kes silmanähtavalt tukkuma jääb või mõtte ekslema laseb, kui on möödunud kolm sõna teemal "olen rase ja...".

Ning siis on muidugi inimesed, kes küsivad mitte eelkõige tervise, aga materiaalsete ja väga kaugete tulevikuküsimuste kohta - et kas ülikool ja trennid on välja valitud (whaaaaat?) või mis sorti vankri või turvatooli ma olen soetanud ning kas me hakkame ka kolima. Need on minu jaoks need küsimused, millele ma praegu ei mõtle, nad on mu ajus karbis nimega tulevik (jah, kuigi vankri peale ma pean juba mõtlema - see kõlab ennekuulmatu doktoritööna). Ja samuti siis väga spetsiifilised sünnituse või sünnitusjärgse tervise teemadega pole ma veel isegi hakanud tegelema - nii et ma ei oska vastata, mis asendis ma tahan sünnitada ja kas loomulikult või tugiisikuga... las ma jõuan sinnamaani omal ajal. Väga kindlasti ei alusta ma vestlust teemal rasedusaegne kaal ja peale sünnitust vormi saamine - ma ei pea neid teemasid üldse nii tähtsaks kui näiteks seda, et laps ikka iga päev hingaks ja ellu jääks ning kui ma saan juba käia ja normaalselt tualetti tarbida, siis ma hakkan ülejäänud maailma jälle uurima, mingite teiste inimeste ootused-plaanid mind sinnamaani ei huvita.

Seetõttu olen ma väga rõõmus, et jätkub piisavalt inimesi, kes on erinevad, ja kes hoiavad mind kursis töö- ja muude teemadega "väljaspoolt", kuniks ma ise oma armsas rasedusmullis ka õnnelikult ringi kalpsan. No viimasel ajal juba vaikselt taarun, paari kuu pärast veel rohkem ja siis juba lihtsalt tiksun päevi maha.

Seega, kui keegi mult küsib, kuidas mul rasedana läheb, võiksin ma vastata kahel viisi:

A) - vastus meestele, kel pole emakat ega günekoloogi haridust, ning inimestele, kes veel ei tea, mis on rasedus ega sünnitus:
Tänud küsimast! Tõesti hästi läheb, pole suurt midagi kurta ja olen väga rõõmus ja õnnelik, naudin kodus olemist, beebiriiete sorteerimist ja ettevalmistusi, loen raamatuid, käin perekooliloengutes, kõnnin värskes õhus ja magan siis, kui tuju tuleb, käin veel mõnel peol ning ootan väga uue ilmakodanikuga kohtumist.
(Sest võrreldes sellega, et mul ei ole süda paha, ei aja lõhnade peale iiveldama, olen kodus, mitte haiglas tilgutite all, riided lähevad selga, kilosid on mõistlikult tulnud, vererõhk pigem madal kui kõrge, isegi raud ja veresuhkur normaalsel tasemel veel ning ka perekondlik seis siia juurde täitsa OK - ongi kõik nii).
Täiendus juhul, kui huvi jätkub või tegemist on sünnitanud inimese või siis sellega, kes siiralt huvitub: kui sa tahad, siis me võime sellest rohkem rääkida?

B) - vastus sisekaemuses ja endale vaid, võib-olla halvas tujus ka mehele, arstile või sõbrannale, kes ära ei minesta:
Tänud küsimast, tead, ma ei hakka rääkima, et olen küll kodus, kuid ei viitsi midagi teha, sest energiat pole just palju, kuna unetsükkel on perses, puusad, eriti vasak valutab (sest selle külje peal peab magama), õue jalutama ei jõua nii palju, kui ma tahaks, sest ilm on küll soe, aga pime ja üldse mitte inspireeriv, jalad ja käed veel ei paisteta ning veenilaiendid ka ilmselt alles tulevad, kuid see-seedimine on kõvasti kannatada saanud ning perse, kui raske on istuda, sest lisaks hemorroididele hakkab ka selg valutama, aga terve päev ei saa olla ju jalgel ja noh, pikali ka ei saa olla!!!
Täiendus juhul, kui inimene ikka veel on minu kõrval ega pole jahmunud, solvunud või imestunud raseda rändi peale: pmst, läheb vist hullemaks kui siiani on olnud - me võime sellest rohkem rääkida, kui sa jõuad kuulata?

Unegraafik

... on täitsa segamini. Mõni päev ärkan kell pool 5 hommikul, silm selge ja valmis ringi toimetama. Mõni hommik magan nagu kott kella 12ni. Ei saa üldse aru, millest see sõltub - hommikul ma enam ei mäleta, kas ma siis öösel olen halvasti maganud või lihtsalt - keha ütleb. Õnneks võrreldes töölkäimise ajaga pole sellest suurt midagi, sest kui kuu aega tagasi oli mul veel põhjust olla kell 9 valmis jälle tegusid tegemas, mis tähendas, et pidin ikka une täis magama, siis nüüd võin lihtsalt kell 5 pannkooke teha, koristada või telekat vaadata, sest kell 8 hommikul saan taas minna "lõunauinakule". Või siis alustan ikkagi päeva kell pool 12 paiku, teen siis hommikusööki ja 4 paiku kerge lõuna, õhtul 8 aga õhtusöök. Täitsa normaalne vaba inimese graafik?

(Esialgu tundub see muidugi õudse ajaraiskamisena, aga äkki praegu on vaja!)

Juuksurijutud

Kui ma olen seisukohal, et tööl räägitakse tööjuttu, sest siis säilib professionaalne õhkkond ja seeläbi ei kahane ka efektiivsus, siis minu juht alati nii pole arvanud. Ma pole kindel, kummal meist "õigus" on, sest kindlasti ei peaks maha "salgama" oma pereelu või lastega seotud muresid, sest kui need eksisteerivad, siis mõjutavad nad ka tööd. Küll aga on seda kõike võimalik teha mõistuse piires ja jätta oma isiklikud kompleksid a la sünnitanud kõht ja paksud käevarred või mees on idioot stiilis kommentaarid sõbrannadega jagamiseks või siis kontori kööginurka koos valitud seltskonnaga. Ma siinkohal ehk ei mõista taas, et paljude jaoks ongi tööinimesed rohkem sõbrad, kui tal neid väljaspool üldse on, sest aeg on näidanud - töökohad kaovad, sõbrad ja pere jäävad. Seega, ma pole julgenud üleliia sidemeid tugevdada - mõned lahkunud toredad inimesed on hea näide sellest, kuidas siis suhted ka vaikselt hääbuvad. Mis silmist, see südamest? Igatahes, tuleks siis mõistuse piiri jälgida. Ja sealhulgas lõpetada ka teiste asjade hinnanguliselt kommenteerimine ja kasutada oluliselt rohkem filtrit ja peenetundelisust, mitte tund end anonüümselt Delfi lehekülgedel lahmijana, kelle sõnad õhku kaovad. Lahendus olemas - sina said oma häda ära teha ja veega alla lasta. Aga need, kelle pihta sa neid päriselt, kontoriruumides, pillud - nemad ju mäletavad. Nemad on see ümbritsev audients ju? Ja mõned sõnad ei lähe iial meelest.

Küll aga arvan ma, et juuksuris ja kohvikus ja oma kodu eraldatusest võib rääkida kõigest, mis seltskonnale sobib ja pähe tuleb. Ajalooliselt on minul juuksuritega väga vedanud - mõlemad on nn minu tüüpi inimesed, kes on jutukad, rõõmsad ja sõbralikud, kuid samas väga intelligentsed inimesed, kellega ikka kannatab rääkida. Kahjuks olen ma kohanud ka selliseid iluteenindajaid, kel lisaks kehvadele professionaalsetele oskustele on puudu ka sõnaosavusest ja kliendiga käitumise skillidest. Niisiis, mina enda juuksureid hindan ning nendega saab alati ka ventileerida ja rõõme jagada.

Nüüd viimane kord juuksuris käies oligi käes aeg, kui mul oli juba korralik kõhuke ees ning juuksur küsis, kas võib õnne soovida. See, et ta küsis, on juba armas - paljud tõttavad ka lihtsalt palju küpsiseid söönud naistele kaela kukkuma. Ma ütlesin - jah, ning selle peale ütles ta - temale samuti! Nii et tuli välja - ta ootab samuti last. Ja siis oli meil jutlemist palju. Ja kui ma istusin, värv peas, selgus, et ümberringi olid noored naised, kellel juba sünnituskogemuskäes, ning ka nemad võtsid vestlusest julgelt osa. Seal kontekstis see mind üldse ei häirinud! Ei sünnitus- ega rasedusjutud :D Aga äkki ma olen nüüd seitsmenda kuu pealt arenenud, mine tea? Et olen nagu teemas sees? Mitte ei oska öelda. Igatahes on juuksur minust kuu aega kuskil nn taga, kuid ootab samuti poissi, ja kui palju aastaid me oleme rääkinud lastest ja laste saamisest? Näiteks oli temaga juttu sellest, et enne 30-aastaseks saamist küll mitte. Vähemalt temal. Nüüd oleme mõlemad kolmekümnendate teisel poolel. Ja kui minul on siin 10 aastat läinud aega, et asjad "korda" saada, seejärel üllatusega avastada - et nüüd on nii, siis temal oli nii nagu paljudel, kes mul siin tutvusringkonnas on - kohe, kui päevad ära jäävad, on asi selge. Ja nii see oligi. Õudselt lahe. Ära sai räägitud, mis haiglas keegi on, kui rõve on glükoositest (tema käib ka glükomeetriga ringi), kus asub platsenta ja kas tasulist ämmaemandat plaanime või ei. Nii et lisaks sellele, et sain värskendatud juuksed, vadistasime ka poole elu projektid ära :D
Kuna juuksur on mul ettevõtja ja mina tavaline kontoritoolinühkija, siis, on meie emapuhkusel olemine jne kõik hoopis teisiti planeeritud. Tema on samuti kuni kuu aega enne ikka tööl, seejärel kohaneb uue ilmakodanikuga ning lõpuks tuleb juba paari kuu pealt tööle tagasi, kuna ta ema saab last hoida mõned päevad nädalas. Ma pole kindel, kas minul selline plaan õnnestuks, nii et ma plaanin võtta maksimumi, mida riik sellises olukorras inimestele pakub, ja siis juba edasi vaadata.

See tuletab mulle meelde, et peaks võtma neid loenguid. Minu meelest on nad kogu aeg täis! Ja rasedate jooga? Või õigemini rohkem nagu vestlusgrupp?
Võib-olla seda viimast polegi vaja. Ma loen väga head rasedusaegset raamatut (mis ei ole Benjamin Spock "Teie laps" aastast 78), mille saatis mulle minu hea sõber ja number 1 toetaja laste saamisel raseduskingiks. Nüüd, kui ma unetusega vaevlen, võtan raamatu näppu ja proovin mitte kõva häälega naerda, et mees kõrval üles ei ärkaks.

Õnnelik kodukana

Lõpuks olen kodus ja tervelt nädal aega juba ehk on kolmapäev ja eelmisest neljapäevast alates ma enam tööl ei ole. Võtsin välja puhkuse väga lihtsal põhjusel - kes seda teab, millal ma sinna tagasi lähen ja kuidas siis puhkustega on. Minul on olulisem, et jõuaksin praegu vaimu puhata eelkõige ning füüsiliselt on mul praegu kergem ringi käia kui 2 kuu pärast, näiteks jaanuari alguses, kui oleks võinud ju samuti jääda veel koju (ja viimase hetkeni tööd teha).

Nii et ei, mina ei kuulu nende hulka, kes viimast võtavad - ma tean, et paljud on selle üle uhked isegi, et 25 päeva enne sünnitust Excelit rullivad. Ma olen liialt palju aga näinud neid, kelle laps sünnib juba näiteks 5 nädalat (so 35 päeva) varem, ning mis sa hing siis teed? Paned ta põrandale? Muidugi, võib-olla on tegemist ülivõimekate isikutega, kes töö kõrvalt ka beebiasjadega ära tegelevad. Mina aga tundsin, et ma ei suuda. Ma lahterdasin mõtted töö omadeks ja rassisin viimase hetkeni kontsentreeritult ja sedagi viimase piirini. Õhtuti läksin ikka peavaluga koju. Tegelikult olin ma hea töötaja (kuid vaevalt, et seda keegi märkab - oluline on, et töö ei katkeks). Ja kuna aastaid rööprähklemine ei ole kindlasti mu ajule head teinud (selle kohta on vist mingid uuringud isegi, kui ebaefektiivne see on?), siis ma tunnen - ei jõua sajal rindel rassida. Tahan mõelda tööasju töö ajal ja koduasju kodus.

Nii ma siis olengi mitmendat päeva kodus, aga beebi-, kodu- või organiseerimisteemadega pole üldse tegelnud :D Ikka on vaja mingi muu kiirem asi vahele võtta. Ja üsna kiirelt tuli tuttav tunne sellest ajast, kui eelmine kord kodus olin - kuidas peaks üldse inimene veel jõudma tööl käia, kui kodus ka midagi tetud ei jõua?

Aga nüüd on mul suur to-do-list, kus peaksid asjad iseenesest ära lahenema, sest mina ju tegutsema veel pole hakanud. Teraapiavormis võiksin endalt küsida, et mis mind takistab? Igakord kui lähenen meie kolakapile või asju täis tuubitud riiulitele-kummutile, vajuvad käed rippu - kõike on nii palju.

Nüüd peaksin suutma õppust võtta tööelust, et ühtki projekti ei tehta ühe päevaga ja ühtki putru ei sööda kuumalt ja tervet elevanti süüakse ju ka tükikaupa. Ma vabandan, elevandifännid. Asendage siin loom nt põdra või mõne muu tavalise loomaga, minu eesmärk oli suurust väljendada.
Niisiis. Ma olen kokku ostnud kaste ja olen hetkel välja töötamas süsteeme, kuidas saada ruumi juurde, ilma et see ainult ühest kastist teise tõstmist ei tähendaks.

Kas teha üks konkreetne kast nimega meik? Ma nagunii lähiaastatel end suurelt meikima ei hakka, seega piisab, kui käeulatusest on ripsmetush ja põsepuna. Ülejäänud säravad asjad võivad vabalt minna "lattu" ehk kasti ära. Samas, äkki on mõni pidu? Seega pööningul ma neid just ei ladustaks.
Teine kast - kontori- ja kirjutustarbed. Ma olen kindel, et aastad teevad meid veel digitaalsemaks, aga mulle meeldib joonistada ju. Ja ma pean kirjutustarvetele ligi saama :)

Siis on üsna palju asju, mis on sentimentaalse tähendusega või väärtusega. Aga olgem ausad - ma vaatan neid iga kord eranditult ainult siis, kui ma satun sinnakanti koristama - see on siis voodi all, abikapis või kuskil arhiivkarbis. Ja üle paari aasta maks... järelikult - ma võiks need tegelt ära visata?
Ajalugu jääb ju ikka. Ah, ma unistan, et kunagi on mul suur sein, kus järjest on ühesugused karbid nagu ameerika politseifilmides, kus minnakse lattu ja kaevatakse välja 20-aasta tagune tõenditekast. Ma tahan, et mul oleks vähemalt 1 selline sein, mis täidaks ühtlasi ka dekoratiivset funktsiooni - ja sellepärast peavad kastid kindlasti samasugused olema :) (no kujutage ette JYSK või IKEA karpide osakonna maast laeni riiuleid, mis on täidetud karpidega). Diagnoos: karbihaige.

Siinkohal imetlen inimesi, kes suudavad kõhklemata ära visata kõik, mida nad igapäevaselt ei tarvita. Ma muidugi tean, et mul on imehea mälu (mitte praegu küll, arvestades konditsiooni, ja see häirib mind igal sammul, kui mul midagi meelde ei tule), ja seetõttu oskan ma vastata ka ammustele detailsetele sündmustele viidates alati küsimustele, isegi, kui mul pole "tõendit" parajasti võtta. Aga ma ei saa midagi parata sinna, et mulle meeldib minu/meie tekitatud rada ja vaadata neid mahajäetud kübemeid a la salmikud, koolivihikud, joonistused, esimene kallis ost, mille silt on alles jäetud välismaalt, sest vene ajal oli tunne, et kunagi midagi ei saa, ei jõua osta... ma nimetan vene ajaks muidugi seda aega, kui ma ise veel raha ei teeninudki. Esimene armastuskiri, esimene tööleping, müstilised krooniaegsed summad autoostulepingul jne. Te saate aru, miks ma ei viska asju ära? Nostalgia.

Mul on veel soov teha korrastustöö ka fotodega, mida ma pole ammu paberile printinud. Neid hakkasin siis arvutist välja sorteerima, kuid oh õudust - 3-4 päevaga ei jõudnud ma kuigi kaugele, sest juba reisipilte on mul hirmsasti. Ja nad kõik ei ole sellises kvaliteedis, mida kannataks trükkida... seega, ajaraiskamine. Kuid ma luban - selle asja teen igatahes ära ning isegi kui mitte albumisse, siis vähemasti karbikesse.

Vanad ajakirjad - kõik, mis ootavad seda aega, mil me kolime majja kunagi. Et siis saaks KÕIK need ideed ära rakendada, mis seal kirjas on. Ma olen päris kindel, et nii see ei hakka olema :D Mul on siis uued ideed, turul on uued tooted ja meie pere vajab uusi asju. Seega võiksin need vabalt minema visata ja sellest kergendust tunda. Aga ei, veel käsi ei tõuse.

CD plaadid ja DVD-d? Ma ei mäleta, millal ma viimati mõnda CDd kuulasin. Autos äkki on midagi. Kuid mitte kodus, mitte selles sahtlis, kus need plaadid meil asuvad. Ei, see seisab niisama. Ehk kui olen lapsega kodus ja otsin head muusikat, siis leian minuti? Õigustuseks - seal on ka lastelaule, a la Entel Tentel. Samas ei ole ju raske tänapäeval Youtube'ist otsida "lastelaul" ja tuleb mitmeid liste. Jälle olen kahevahel...

Sellised mõtted täna. Ilm ei soosi üldse õueminekut, kuid toas on ka piisavalt pime, et mitte inspireeruda koristamiseks. Äkki kui ma ei organiseeri, siis vähemalt võtaks tolmu? See on üks hea mõte, ma usun.

Kolmandast ;)

Sattusin lugema Sipsiku posti teemal kolmas laps, siit: http://kunksmoor.blogspot.com.ee/2015/11/kolmas.html ning ka mul tekkis mõtteid. Ühtlasi panin need koha sinna ka kirja.

Ja kuna ka minu enda teekond selle ESIMESENIGI on olnud eriti raske, siis annan siinkohal au Sipsikule ja kõigile teistele, kes hoolimata igasugustest probleemidest ikka ei anna alla, vaid muudkui rühivad edasi. Olgu see 3 kuud, aasta või 10 aastat. Ja see, et kolmanda kohta keegi küsib, on tõesti ulme. Aga teeb endiselt kindlasti samamoodi meelehärmi nagu esimesegi küsimise kohta.

Issand kui nõus ma olen! NIIII nõus! ja ma ei jõua ära kiita neid inimesi, kes suudavadki naeratada ja vait olla ja oodata, et see teema (seekord) jälle üle saaks. Kui palju aastaid ja vaeva paljud inimesed näevad - ja täpselt, mis okas see hinges võib olla? Või mured, probleemid, enda või partneriga? Kõrvaltvaataja ei ole olnud ju sinu nahas ning peenetundelisust, või nagu ma ise kasutan viimasel ajal, filtrit, võiks palju tihemini kasutada! Aga see teema ei lõppe ju iial, olen mina aru saanud - mingid "normid", mida "eeldatakse" (ma ei tea, kas enam ühiskond, aga lähikond ikka): noh, millal sina siis peika leiad? (okei leidsid), noh, millal tanu alla saad? (okei, abiellusite) noh, millal "peenikest peret" (minu lemmikväljend) oodata on? (tuleb laps nr 1) millal siis "mängukaaslane" tuleb (teine lemmikväljend)? (okei, saate teise lapse - ja siinkohal stsenaarium varieerub, et kas saite samast soost või täitus komplekt - oletame, et saite samast soost) noh, kas proovite x/y? või (kui sündis komplekti puuduv osa) kas te "pesamuna" ei tahaks (juba)? (appi, pere taastub haigustest ja magamatusest, hea et pole lahutatud või üksteist ära tapetud) aga nüüd? (minge te ka pekki) aga NÜÜD? (kaua võib?) AGA NÜÜD? (vodka martini palun)... ja siis kui jõuame sinna ikka, et lapsed on pesast väljas ning veel hiljem, äkki oled kas lahutatud või lesk, uuritakse uuesti - kas PEIKA OLED LEIDNUD??? (võtaks veel ühe vodka martini reumatableti peale).

Järeldan nagu iga teine, kes on olnud samas olukorras - võib küsida ettevaatlikult ja miks mitte lähtuvalt just sellest positiivsest isikust, keda võiks "juurde toota", ja kui inimene ise soovib rääkida. Aga eeldada, suruda, vihjata, suunata või isegi süümepiinu tekitada - see ei ole abiks, eetiline ega ka mitte kuidagi toetav.

Kolm päeva veel

Ma olen oma töökohaga viimasel ajal väga rahul ning eelkõige tuleb see nähtavasti sellest, et ma peatselt ehk 3 päeva pärast ütlen mõneks ajaks "adios" ning lähen pikemalt puhkusele. Ma mõtlen muidugi "puhkusele", sest olen piisavalt hästi kursis, kui palju keerulisi aegu on mul veel ees ning tegelikult on ju lapsevanemaks olemine veel see kõige raskem töö üldse.
Siiski olen ma kohanud lisaks uskumatule vingule, kui raske on emadus (magada ei saa, sünnitus oli rõve, kuidas see kõik nii raske on, ma ei teadnud, et ... ja ... (täida lüngad) ette tulevad, roheline kaka, lapse haigused, tänamatu laps, saamatu mees jne), kuulnud ka palju positiivseid arvamusi, mis julgustavad. Sest jah - kuigi ma panen koefitsendi vahele, et igal on oma rist kanda ja kõigi jaoks on raskused ju erinevad, siis ega see väga palju esmakordse rasedana ei aita, kui keegi alalõpmata juhib tähelepanu, et "küll sa siis näed" sellisel pooltänitaval-manitseval toonil. Ei. Hoopis mõnusam on, kui keegi ütleb - see on kõige ilusam aeg. Naudi seda aega, see on vaid korraks. Sa hakkad igatsema oma pisipõnni järele, ta kasvab kiiresti suureks, Maga ja söö ja tee kõike, mis hing ihaldab. Sa oled hinnangutevaba inimesega koos - ole sina ise. Sünnitus kestab vaid hetke ja ununeb peatselt (seda kõike tagantjärgi vaadates). Jne. Ja ma olengi võtnud endale eesmärgi vaadata emaks saamist nagu turundusprojekti ehk brändingut - ma rebrändin ennast. Ma valmistan ette väga pikka aega (9 kuud), ma teen lansseerimisürituse (sünnitus) ning ma olengi uus (ema) ja seda järgnevad x aastat, kui laps või lapsed kasvavad. Ning siis tuleb uus rebränd, ning me hakkame jälle enda elu elama. Ning ma loodan, et ma olen 50+ ja perky blond või brünett, kes oma parimas vormis ja aastates naudib mitte ainult oma elu, vaid ka seda, et ümber on perekond jne. Ma väga loodan, et kõik see läheb täide ja saan uhkusega vaadata tagasi enda elule, mis on juba minu arvates praegu päris palju põnevaid sündmusi täis.

Sest jah, erinevalt paljudest inimestest, ma ei arva, et emaks olemine on naise ainus õilis ja õige elu eesmärk. Ei ei. See võib olla üks neist. Ja ilmselt on ta kõige rohkem elu muutev. Aga ma usun, et ma olen siiski ka muidu väärt inimene. Täna ma tean seda. Ja ilmselt seetõttu, et mul on lõpuks mingi perspektiiv paigas :)