Kunagi, kui ma alles alustasin sellega, et valmistuks nüüd laste saamiseks, olid paljudel minu tuttavatel juba beebid käes. See oli väga vahva ning andis alati julgustust ja lootust, et kohe-kohe on minu kord. Iga uudis mõne sõbra beebi kohta oli superarmas ja tulevased vanemad alati väga õnnelikud. Uue elu siia ilma tulemine on nii ulmeline ime ikkagi - kahest rakust saab terve inimene, kes siis õnnelikult nagu merihobu kalpsab emakas tervelt 9 kuud (okei, mooniseemnest arbuusini on see suurus siis, eks). Seega, igatahes on see super, et ikka lapsi juurde tuleb.
Aja peale ma muidugi ootasin juba seda, et ma ka ise saaks uudisega lagedale tulla. Kuigi ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes igal hetkel kuulutavad ja demonstreerivad, kui palju nad lapsi ikka tahavad. Ega ka nende hulka, kes võõraid lapsi sülle võtma ja plutitama kipuvad. Isegi mitte nende hulka, kelle idee mõnusast reedeõhtust on kellegi teise lapse seltsis aja veetmine ükskõik kas teda hoides või siis püüdes tema emaga suhelda, samal ajal kui laps nõuab ikka oma (siis ma parema meelega valin teise aja, et laps ei peaks kannatama - minul ju aega on ning elu on ka kannatust õpetanud :D). Ma ei ole isegi see inimene, kes oleks eluaeg tundnud, et ma väga tahan lapsi. Ma teadsin alati, et kunagi võiks. Kindlasti osalt sellepärast, et "nii on kombeks". Igatahes, ma ei ole kunagi läinud piimalõhna peale hulluks ega tõtanud peale sellega kokkupuudet ka koju "lapsi tegema". Igasugune liigne tite- ja sünnitusjutt on mulle alati pigem pinda käinud ja praegu ma leian, et see ei olnudki nii ebanormaalne.
Niisiis sel ajal, kui mina alles tegelesin detektiivitööga, et kuidas see laste tegemine ikka käib ja mis salakomponente on vaja siis retsepti kokku kuhjata, said järjest lapsi nii värskemalt kui pikemalt koos olnud paarid. Sealhulgas ka minu enda noorem vend sai tütrekese. Peale meie enda last oli tema esimene, kes tundub nagu pereliige, kellega mulle tõesti meeldib aega veeta. Ning aja jooksul on lisandunud ka mehe õelapsed. Ja ka nemad on mulle tuttavamaks ja mõnusamaks saanud. Kuid see "veri on paksem kui vesi" ütlus on aastatega ilmselt ikka kohale jõudnud - ma pole veel muutnud oma arusaama sellest, et kõik lapsed ei peagi automaatselt meeldima, nii nagu kõik inimesed pole sümpaatsed. Ei saa ju olla kõigiga hirmus sõber?
Ka parim sõbranna jõudis vahepeal lahku minna oma pikaajalisest suhtest, kohtuda uue kallimaga ning üsna kiiresti said nad ka oma esimese lapse. Eks ta oli kõige lähem inimene, kelle pealt ma nägin, kuidas emadus võib muuta sinu elu. Just see igapäevasem pool - see, mida õnnelikud beebiblogijad oma juttudes ei räägi ning mida ei oska ka ette arvestada. Ning ma arvan, et kuigi nägin ka lapseootust väga lähedalt, ei saanud ma tookord midagi sellest väga palju teada - sest ta ei rääkinud mulle. Võib-olla ei mäleta ma pooli jutte, mis on ka kindlasti tõsi, kuid võib-olla ta ei jaganud omadel põhjustel. Igatahes ei pidanud ma sündsaks ise torkida (inimesel niigi pea mõtteid täis) ning teiseks, võib-olla oli tema omakorda taktitundeline, kuna teadis ju minu probleemidest.
Siiski sain ma minna haiglasse teda vaatama ja õnnitlema ning õnneks oleme aastate jooksul suutnud ka oma sõprussuhte säilitada. Ma usun, et selles on suur osa mõlemal. Sest sageli ju öeldakse, et noored emad "kaotavad" oma "päris" sõbrad ja leiavad "uued". Kuid tõsi on see, et ei pea nii olema. Kõik ju sõltub. Ja mul on hea meel, et meie vähemalt sel moel pingutasime, kuigi - me ju mõlemad teame, et see teekond väikese lapsega ei ole kerge, ning igale poole teda integreerida püüdmine võtab samamoodi harjumise aega.
Protsessis on aga läinud nii, et meie oleme sõpradeks jäänud, kuid tema last ma eriti inimesena ei tunne - ma pole kunagi käinud ta sünnipäeval juba alates nr 1 aastast, ja ma pole kunagi teda hoidnud. Me oleme käinud vaid koos jalutamas, kärutamas ja ma olen neil külas käinud ning nemad meil mõnikord harva (lihtsam on käia lapsel külas, kui hakata last kuskile transfeerima). Ja nüüd on poiss juba 6-ne jõmpsikas ja ongi temast saanud omal jalal käiv, rääkiv ja juba isegi mobiili kasutav indiviid - ning mina saan alles esimese lapse. Kuna meie vanem laps on jällegi juba 14, ja selliseid 5-6-7-aastaseid on mul ümber enam kui küll, kuid nn "teisel ringil" vanemaid inimesi oluliselt vähem, siis nähtavasti meie lastest ei saa ühestki omavahel suuri sõpru, kuid ma loodan, et meie omavahel ikkagi jääme suhtlema.
Nüüd, kus ma olen lapseootel, mind väga see sõna rase enam üldse ei häiri. Õigupoolest on see lühike ja konkreetne sõna - ka ma ise olen ju lühike ja konkreetne. Aga. See, kuidas ma jagan infot selle kohta, mida ma raseduse ajal kogen, on kindlasti üsna spetsiifiline.
Nimelt ma samamoodi ei kipu suud avama oma teemade osas. Kui keegi küsib - siis jah. Enamasti küsivad need, kes on ise olnud ka oma raseduse ajal jutukad või siis on neil praegune või hiljutine lapseootuskogemus, või siis hoopis mitmekordne, ja siis neid huvitavad asjad juba statistilise võrdluse korras. Või lihtsalt teavad ja mäletavad nad, kuidas oli rase olla ja mis see sünnituseelne aeg ning ka -järgne endast kujutab. Raseduspolitsei (termin ühest raamatust, mis on priceless) tekitab minus endiselt õõva - mul tekib blokk ja tahaks öelda teravalt ja halvasti, kui keegi enda õpetussõnu peale surub (paljud tõed on vananaiste- või tondijutud - ma olen neid juba jaganud ka varasemates postides) või siis targutav muudkui. Vahel olen ma õnnelik, et ma satun olema toru otsas, kui keegi midagi jaburat sinna jahub, ning ma rullin õnnelikult silmi, ise olles tänulik, et ta seda ei näe. On ka ettevaatlikumaid küsijaid, kes vist küsivad moepärast või viisakusest - ma ei tea, kas nad tegelt isegi tahavad teada, aga noh, mis sa selle rasedaga enam ikka muud räägid kui stiilis "kas tervis korras" ja "kuidas kõhuke kasvab" ja "kas on ka millegi isu". Siis ma vastan lühidalt ja viisakalt ning me ei peagi sel teemal vestlusse laskuma. Me võime endiselt rääkida poliitikast, majandusest, päevakajalistest uudistest, minu poolest shoppamisest või isegi ilmast. Lühike kogemus on niisiis juba näidanud mulle, kes soovib ning kes mitte kuulda detailsemalt ja kes üldisemalt, ja kes silmanähtavalt tukkuma jääb või mõtte ekslema laseb, kui on möödunud kolm sõna teemal "olen rase ja...".
Ning siis on muidugi inimesed, kes küsivad mitte eelkõige tervise, aga materiaalsete ja väga kaugete tulevikuküsimuste kohta - et kas ülikool ja trennid on välja valitud (whaaaaat?) või mis sorti vankri või turvatooli ma olen soetanud ning kas me hakkame ka kolima. Need on minu jaoks need küsimused, millele ma praegu ei mõtle, nad on mu ajus karbis nimega tulevik (jah, kuigi vankri peale ma pean juba mõtlema - see kõlab ennekuulmatu doktoritööna). Ja samuti siis väga spetsiifilised sünnituse või sünnitusjärgse tervise teemadega pole ma veel isegi hakanud tegelema - nii et ma ei oska vastata, mis asendis ma tahan sünnitada ja kas loomulikult või tugiisikuga... las ma jõuan sinnamaani omal ajal. Väga kindlasti ei alusta ma vestlust teemal rasedusaegne kaal ja peale sünnitust vormi saamine - ma ei pea neid teemasid üldse nii tähtsaks kui näiteks seda, et laps ikka iga päev hingaks ja ellu jääks ning kui ma saan juba käia ja normaalselt tualetti tarbida, siis ma hakkan ülejäänud maailma jälle uurima, mingite teiste inimeste ootused-plaanid mind sinnamaani ei huvita.
Seetõttu olen ma väga rõõmus, et jätkub piisavalt inimesi, kes on erinevad, ja kes hoiavad mind kursis töö- ja muude teemadega "väljaspoolt", kuniks ma ise oma armsas rasedusmullis ka õnnelikult ringi kalpsan. No viimasel ajal juba vaikselt taarun, paari kuu pärast veel rohkem ja siis juba lihtsalt tiksun päevi maha.
Seega, kui keegi mult küsib, kuidas mul rasedana läheb, võiksin ma vastata kahel viisi:
A) - vastus meestele, kel pole emakat ega günekoloogi haridust, ning inimestele, kes veel ei tea, mis on rasedus ega sünnitus:
Tänud küsimast! Tõesti hästi läheb, pole suurt midagi kurta ja olen väga rõõmus ja õnnelik, naudin kodus olemist, beebiriiete sorteerimist ja ettevalmistusi, loen raamatuid, käin perekooliloengutes, kõnnin värskes õhus ja magan siis, kui tuju tuleb, käin veel mõnel peol ning ootan väga uue ilmakodanikuga kohtumist.
(Sest võrreldes sellega, et mul ei ole süda paha, ei aja lõhnade peale iiveldama, olen kodus, mitte haiglas tilgutite all, riided lähevad selga, kilosid on mõistlikult tulnud, vererõhk pigem madal kui kõrge, isegi raud ja veresuhkur normaalsel tasemel veel ning ka perekondlik seis siia juurde täitsa OK - ongi kõik nii).
Täiendus juhul, kui huvi jätkub või tegemist on sünnitanud inimese või siis sellega, kes siiralt huvitub: kui sa tahad, siis me võime sellest rohkem rääkida?
B) - vastus sisekaemuses ja endale vaid, võib-olla halvas tujus ka mehele, arstile või sõbrannale, kes ära ei minesta:
Tänud küsimast, tead, ma ei hakka rääkima, et olen küll kodus, kuid ei viitsi midagi teha, sest energiat pole just palju, kuna unetsükkel on perses, puusad, eriti vasak valutab (sest selle külje peal peab magama), õue jalutama ei jõua nii palju, kui ma tahaks, sest ilm on küll soe, aga pime ja üldse mitte inspireeriv, jalad ja käed veel ei paisteta ning veenilaiendid ka ilmselt alles tulevad, kuid see-seedimine on kõvasti kannatada saanud ning perse, kui raske on istuda, sest lisaks hemorroididele hakkab ka selg valutama, aga terve päev ei saa olla ju jalgel ja noh, pikali ka ei saa olla!!!
Täiendus juhul, kui inimene ikka veel on minu kõrval ega pole jahmunud, solvunud või imestunud raseda rändi peale: pmst, läheb vist hullemaks kui siiani on olnud - me võime sellest rohkem rääkida, kui sa jõuad kuulata?
Aja peale ma muidugi ootasin juba seda, et ma ka ise saaks uudisega lagedale tulla. Kuigi ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes igal hetkel kuulutavad ja demonstreerivad, kui palju nad lapsi ikka tahavad. Ega ka nende hulka, kes võõraid lapsi sülle võtma ja plutitama kipuvad. Isegi mitte nende hulka, kelle idee mõnusast reedeõhtust on kellegi teise lapse seltsis aja veetmine ükskõik kas teda hoides või siis püüdes tema emaga suhelda, samal ajal kui laps nõuab ikka oma (siis ma parema meelega valin teise aja, et laps ei peaks kannatama - minul ju aega on ning elu on ka kannatust õpetanud :D). Ma ei ole isegi see inimene, kes oleks eluaeg tundnud, et ma väga tahan lapsi. Ma teadsin alati, et kunagi võiks. Kindlasti osalt sellepärast, et "nii on kombeks". Igatahes, ma ei ole kunagi läinud piimalõhna peale hulluks ega tõtanud peale sellega kokkupuudet ka koju "lapsi tegema". Igasugune liigne tite- ja sünnitusjutt on mulle alati pigem pinda käinud ja praegu ma leian, et see ei olnudki nii ebanormaalne.
Niisiis sel ajal, kui mina alles tegelesin detektiivitööga, et kuidas see laste tegemine ikka käib ja mis salakomponente on vaja siis retsepti kokku kuhjata, said järjest lapsi nii värskemalt kui pikemalt koos olnud paarid. Sealhulgas ka minu enda noorem vend sai tütrekese. Peale meie enda last oli tema esimene, kes tundub nagu pereliige, kellega mulle tõesti meeldib aega veeta. Ning aja jooksul on lisandunud ka mehe õelapsed. Ja ka nemad on mulle tuttavamaks ja mõnusamaks saanud. Kuid see "veri on paksem kui vesi" ütlus on aastatega ilmselt ikka kohale jõudnud - ma pole veel muutnud oma arusaama sellest, et kõik lapsed ei peagi automaatselt meeldima, nii nagu kõik inimesed pole sümpaatsed. Ei saa ju olla kõigiga hirmus sõber?
Ka parim sõbranna jõudis vahepeal lahku minna oma pikaajalisest suhtest, kohtuda uue kallimaga ning üsna kiiresti said nad ka oma esimese lapse. Eks ta oli kõige lähem inimene, kelle pealt ma nägin, kuidas emadus võib muuta sinu elu. Just see igapäevasem pool - see, mida õnnelikud beebiblogijad oma juttudes ei räägi ning mida ei oska ka ette arvestada. Ning ma arvan, et kuigi nägin ka lapseootust väga lähedalt, ei saanud ma tookord midagi sellest väga palju teada - sest ta ei rääkinud mulle. Võib-olla ei mäleta ma pooli jutte, mis on ka kindlasti tõsi, kuid võib-olla ta ei jaganud omadel põhjustel. Igatahes ei pidanud ma sündsaks ise torkida (inimesel niigi pea mõtteid täis) ning teiseks, võib-olla oli tema omakorda taktitundeline, kuna teadis ju minu probleemidest.
Siiski sain ma minna haiglasse teda vaatama ja õnnitlema ning õnneks oleme aastate jooksul suutnud ka oma sõprussuhte säilitada. Ma usun, et selles on suur osa mõlemal. Sest sageli ju öeldakse, et noored emad "kaotavad" oma "päris" sõbrad ja leiavad "uued". Kuid tõsi on see, et ei pea nii olema. Kõik ju sõltub. Ja mul on hea meel, et meie vähemalt sel moel pingutasime, kuigi - me ju mõlemad teame, et see teekond väikese lapsega ei ole kerge, ning igale poole teda integreerida püüdmine võtab samamoodi harjumise aega.
Protsessis on aga läinud nii, et meie oleme sõpradeks jäänud, kuid tema last ma eriti inimesena ei tunne - ma pole kunagi käinud ta sünnipäeval juba alates nr 1 aastast, ja ma pole kunagi teda hoidnud. Me oleme käinud vaid koos jalutamas, kärutamas ja ma olen neil külas käinud ning nemad meil mõnikord harva (lihtsam on käia lapsel külas, kui hakata last kuskile transfeerima). Ja nüüd on poiss juba 6-ne jõmpsikas ja ongi temast saanud omal jalal käiv, rääkiv ja juba isegi mobiili kasutav indiviid - ning mina saan alles esimese lapse. Kuna meie vanem laps on jällegi juba 14, ja selliseid 5-6-7-aastaseid on mul ümber enam kui küll, kuid nn "teisel ringil" vanemaid inimesi oluliselt vähem, siis nähtavasti meie lastest ei saa ühestki omavahel suuri sõpru, kuid ma loodan, et meie omavahel ikkagi jääme suhtlema.
Nüüd, kus ma olen lapseootel, mind väga see sõna rase enam üldse ei häiri. Õigupoolest on see lühike ja konkreetne sõna - ka ma ise olen ju lühike ja konkreetne. Aga. See, kuidas ma jagan infot selle kohta, mida ma raseduse ajal kogen, on kindlasti üsna spetsiifiline.
Nimelt ma samamoodi ei kipu suud avama oma teemade osas. Kui keegi küsib - siis jah. Enamasti küsivad need, kes on ise olnud ka oma raseduse ajal jutukad või siis on neil praegune või hiljutine lapseootuskogemus, või siis hoopis mitmekordne, ja siis neid huvitavad asjad juba statistilise võrdluse korras. Või lihtsalt teavad ja mäletavad nad, kuidas oli rase olla ja mis see sünnituseelne aeg ning ka -järgne endast kujutab. Raseduspolitsei (termin ühest raamatust, mis on priceless) tekitab minus endiselt õõva - mul tekib blokk ja tahaks öelda teravalt ja halvasti, kui keegi enda õpetussõnu peale surub (paljud tõed on vananaiste- või tondijutud - ma olen neid juba jaganud ka varasemates postides) või siis targutav muudkui. Vahel olen ma õnnelik, et ma satun olema toru otsas, kui keegi midagi jaburat sinna jahub, ning ma rullin õnnelikult silmi, ise olles tänulik, et ta seda ei näe. On ka ettevaatlikumaid küsijaid, kes vist küsivad moepärast või viisakusest - ma ei tea, kas nad tegelt isegi tahavad teada, aga noh, mis sa selle rasedaga enam ikka muud räägid kui stiilis "kas tervis korras" ja "kuidas kõhuke kasvab" ja "kas on ka millegi isu". Siis ma vastan lühidalt ja viisakalt ning me ei peagi sel teemal vestlusse laskuma. Me võime endiselt rääkida poliitikast, majandusest, päevakajalistest uudistest, minu poolest shoppamisest või isegi ilmast. Lühike kogemus on niisiis juba näidanud mulle, kes soovib ning kes mitte kuulda detailsemalt ja kes üldisemalt, ja kes silmanähtavalt tukkuma jääb või mõtte ekslema laseb, kui on möödunud kolm sõna teemal "olen rase ja...".
Ning siis on muidugi inimesed, kes küsivad mitte eelkõige tervise, aga materiaalsete ja väga kaugete tulevikuküsimuste kohta - et kas ülikool ja trennid on välja valitud (whaaaaat?) või mis sorti vankri või turvatooli ma olen soetanud ning kas me hakkame ka kolima. Need on minu jaoks need küsimused, millele ma praegu ei mõtle, nad on mu ajus karbis nimega tulevik (jah, kuigi vankri peale ma pean juba mõtlema - see kõlab ennekuulmatu doktoritööna). Ja samuti siis väga spetsiifilised sünnituse või sünnitusjärgse tervise teemadega pole ma veel isegi hakanud tegelema - nii et ma ei oska vastata, mis asendis ma tahan sünnitada ja kas loomulikult või tugiisikuga... las ma jõuan sinnamaani omal ajal. Väga kindlasti ei alusta ma vestlust teemal rasedusaegne kaal ja peale sünnitust vormi saamine - ma ei pea neid teemasid üldse nii tähtsaks kui näiteks seda, et laps ikka iga päev hingaks ja ellu jääks ning kui ma saan juba käia ja normaalselt tualetti tarbida, siis ma hakkan ülejäänud maailma jälle uurima, mingite teiste inimeste ootused-plaanid mind sinnamaani ei huvita.
Seetõttu olen ma väga rõõmus, et jätkub piisavalt inimesi, kes on erinevad, ja kes hoiavad mind kursis töö- ja muude teemadega "väljaspoolt", kuniks ma ise oma armsas rasedusmullis ka õnnelikult ringi kalpsan. No viimasel ajal juba vaikselt taarun, paari kuu pärast veel rohkem ja siis juba lihtsalt tiksun päevi maha.
Seega, kui keegi mult küsib, kuidas mul rasedana läheb, võiksin ma vastata kahel viisi:
A) - vastus meestele, kel pole emakat ega günekoloogi haridust, ning inimestele, kes veel ei tea, mis on rasedus ega sünnitus:
Tänud küsimast! Tõesti hästi läheb, pole suurt midagi kurta ja olen väga rõõmus ja õnnelik, naudin kodus olemist, beebiriiete sorteerimist ja ettevalmistusi, loen raamatuid, käin perekooliloengutes, kõnnin värskes õhus ja magan siis, kui tuju tuleb, käin veel mõnel peol ning ootan väga uue ilmakodanikuga kohtumist.
(Sest võrreldes sellega, et mul ei ole süda paha, ei aja lõhnade peale iiveldama, olen kodus, mitte haiglas tilgutite all, riided lähevad selga, kilosid on mõistlikult tulnud, vererõhk pigem madal kui kõrge, isegi raud ja veresuhkur normaalsel tasemel veel ning ka perekondlik seis siia juurde täitsa OK - ongi kõik nii).
Täiendus juhul, kui huvi jätkub või tegemist on sünnitanud inimese või siis sellega, kes siiralt huvitub: kui sa tahad, siis me võime sellest rohkem rääkida?
B) - vastus sisekaemuses ja endale vaid, võib-olla halvas tujus ka mehele, arstile või sõbrannale, kes ära ei minesta:
Tänud küsimast, tead, ma ei hakka rääkima, et olen küll kodus, kuid ei viitsi midagi teha, sest energiat pole just palju, kuna unetsükkel on perses, puusad, eriti vasak valutab (sest selle külje peal peab magama), õue jalutama ei jõua nii palju, kui ma tahaks, sest ilm on küll soe, aga pime ja üldse mitte inspireeriv, jalad ja käed veel ei paisteta ning veenilaiendid ka ilmselt alles tulevad, kuid see-seedimine on kõvasti kannatada saanud ning perse, kui raske on istuda, sest lisaks hemorroididele hakkab ka selg valutama, aga terve päev ei saa olla ju jalgel ja noh, pikali ka ei saa olla!!!
Täiendus juhul, kui inimene ikka veel on minu kõrval ega pole jahmunud, solvunud või imestunud raseda rändi peale: pmst, läheb vist hullemaks kui siiani on olnud - me võime sellest rohkem rääkida, kui sa jõuad kuulata?
Tead, kui hea on talvine lapseootus! Just selle käte-jalgade paistetuse osas. Nõksa jalad ikka lähevad tursesse, aga see on köömes. Mõtle 8-9 kuu ja juulikuu näiteks!
ReplyDeleteKallid sulle!
Aitäh! Absoluutselt! Ja täiesti leian veelgi plusse, näiteks et pime aeg on ja nagunii ei jõua väljas käia palju ja kui on kevad ja õhtud lähevad pikemaks, saan ka mina elu tagasi ning enne kui aru saan, on suvi käes ;)
DeleteIksäktli!!! Ja kui on kevad käes, on beebs ka parajalt kosunud juba, et absoluutselt igale poole seigelda!
DeleteIsver ma olen ikka kohatu :) Ma naersin täiega praegu osade kommentaaride peale. See on tore ikka kui on naisi, kellel rasedus ei võta huumorisoont ära. Äitah et olemasoled!
ReplyDelete