Sattusin lugema Sipsiku posti teemal kolmas laps, siit: http://kunksmoor.blogspot.com.ee/2015/11/kolmas.html ning ka mul tekkis mõtteid. Ühtlasi panin need koha sinna ka kirja.
Ja kuna ka minu enda teekond selle ESIMESENIGI on olnud eriti raske, siis annan siinkohal au Sipsikule ja kõigile teistele, kes hoolimata igasugustest probleemidest ikka ei anna alla, vaid muudkui rühivad edasi. Olgu see 3 kuud, aasta või 10 aastat. Ja see, et kolmanda kohta keegi küsib, on tõesti ulme. Aga teeb endiselt kindlasti samamoodi meelehärmi nagu esimesegi küsimise kohta.
Issand kui nõus ma olen! NIIII nõus! ja ma ei jõua ära kiita neid inimesi, kes suudavadki naeratada ja vait olla ja oodata, et see teema (seekord) jälle üle saaks. Kui palju aastaid ja vaeva paljud inimesed näevad - ja täpselt, mis okas see hinges võib olla? Või mured, probleemid, enda või partneriga? Kõrvaltvaataja ei ole olnud ju sinu nahas ning peenetundelisust, või nagu ma ise kasutan viimasel ajal, filtrit, võiks palju tihemini kasutada! Aga see teema ei lõppe ju iial, olen mina aru saanud - mingid "normid", mida "eeldatakse" (ma ei tea, kas enam ühiskond, aga lähikond ikka): noh, millal sina siis peika leiad? (okei leidsid), noh, millal tanu alla saad? (okei, abiellusite) noh, millal "peenikest peret" (minu lemmikväljend) oodata on? (tuleb laps nr 1) millal siis "mängukaaslane" tuleb (teine lemmikväljend)? (okei, saate teise lapse - ja siinkohal stsenaarium varieerub, et kas saite samast soost või täitus komplekt - oletame, et saite samast soost) noh, kas proovite x/y? või (kui sündis komplekti puuduv osa) kas te "pesamuna" ei tahaks (juba)? (appi, pere taastub haigustest ja magamatusest, hea et pole lahutatud või üksteist ära tapetud) aga nüüd? (minge te ka pekki) aga NÜÜD? (kaua võib?) AGA NÜÜD? (vodka martini palun)... ja siis kui jõuame sinna ikka, et lapsed on pesast väljas ning veel hiljem, äkki oled kas lahutatud või lesk, uuritakse uuesti - kas PEIKA OLED LEIDNUD??? (võtaks veel ühe vodka martini reumatableti peale).
Järeldan nagu iga teine, kes on olnud samas olukorras - võib küsida ettevaatlikult ja miks mitte lähtuvalt just sellest positiivsest isikust, keda võiks "juurde toota", ja kui inimene ise soovib rääkida. Aga eeldada, suruda, vihjata, suunata või isegi süümepiinu tekitada - see ei ole abiks, eetiline ega ka mitte kuidagi toetav.
Ja kuna ka minu enda teekond selle ESIMESENIGI on olnud eriti raske, siis annan siinkohal au Sipsikule ja kõigile teistele, kes hoolimata igasugustest probleemidest ikka ei anna alla, vaid muudkui rühivad edasi. Olgu see 3 kuud, aasta või 10 aastat. Ja see, et kolmanda kohta keegi küsib, on tõesti ulme. Aga teeb endiselt kindlasti samamoodi meelehärmi nagu esimesegi küsimise kohta.
Issand kui nõus ma olen! NIIII nõus! ja ma ei jõua ära kiita neid inimesi, kes suudavadki naeratada ja vait olla ja oodata, et see teema (seekord) jälle üle saaks. Kui palju aastaid ja vaeva paljud inimesed näevad - ja täpselt, mis okas see hinges võib olla? Või mured, probleemid, enda või partneriga? Kõrvaltvaataja ei ole olnud ju sinu nahas ning peenetundelisust, või nagu ma ise kasutan viimasel ajal, filtrit, võiks palju tihemini kasutada! Aga see teema ei lõppe ju iial, olen mina aru saanud - mingid "normid", mida "eeldatakse" (ma ei tea, kas enam ühiskond, aga lähikond ikka): noh, millal sina siis peika leiad? (okei leidsid), noh, millal tanu alla saad? (okei, abiellusite) noh, millal "peenikest peret" (minu lemmikväljend) oodata on? (tuleb laps nr 1) millal siis "mängukaaslane" tuleb (teine lemmikväljend)? (okei, saate teise lapse - ja siinkohal stsenaarium varieerub, et kas saite samast soost või täitus komplekt - oletame, et saite samast soost) noh, kas proovite x/y? või (kui sündis komplekti puuduv osa) kas te "pesamuna" ei tahaks (juba)? (appi, pere taastub haigustest ja magamatusest, hea et pole lahutatud või üksteist ära tapetud) aga nüüd? (minge te ka pekki) aga NÜÜD? (kaua võib?) AGA NÜÜD? (vodka martini palun)... ja siis kui jõuame sinna ikka, et lapsed on pesast väljas ning veel hiljem, äkki oled kas lahutatud või lesk, uuritakse uuesti - kas PEIKA OLED LEIDNUD??? (võtaks veel ühe vodka martini reumatableti peale).
Järeldan nagu iga teine, kes on olnud samas olukorras - võib küsida ettevaatlikult ja miks mitte lähtuvalt just sellest positiivsest isikust, keda võiks "juurde toota", ja kui inimene ise soovib rääkida. Aga eeldada, suruda, vihjata, suunata või isegi süümepiinu tekitada - see ei ole abiks, eetiline ega ka mitte kuidagi toetav.
No comments:
Post a Comment