Hetkel on nii, et mul on mees komandeeringus (ja nii juba mitmendat nädalat, või õigemini võib varsti isegi öelda, et kuud?), nii et ma elan kodus mõnusat põrsaelu. Ma ei tea, milline see rasedaelu päriselt peaks välja nägema - mida peaks tegema ja mida kõik eeldavad ja mida oodatakse... kas peaks suutma kohe peale töölt kojujäämist keskenduda nendele kodustele tegemistele? Et sätid beebinurka ja teed käsitööd ja ehk kood mõned sokid või mütsi tulevasele kodanikule?
Ma ei tea. Aga ma tean, mida mina siin teinud olen. Ma olen söönud ja maganud, maganud ja söönud. Ja siis ma olen enda aega raisanud korralikult. Sest mul on praegu illusoorne tunne, et mul on aega. Ja siis ma jagan rumala peaga seda aega ka teistega või isegi ainult teiste jaoks. Ja alles pärast saan aru, et olen üleliia rebestanud ning enda asjad on ikka tegemata. Ja muidugi ma olen ise rumal, et ma ei ei oska öelda, ja siis saadki oma vitsadega. Ma muidugi lohutan ennast, et varsti mul ei ole selliseid probleeme, kuna keegi teine dikteerib mu elu. Ja siis ma muidugi frustreerun sellepärast :D Aga äkki sellepärast, et ma tean, et mingist hetkest annan ma KOGU oma aja kellelegi teisele, olengi ma praegu natuke nagu ärritunud, et miks ma üldse peaks oma aja kellelegi andma? Õudselt naljakas.
Mõistagi kirjutan ma seda juttu jälle pooldeliiriumis keset ööd, kui mul und pole.
Sest lisaks söömisele ja magamisele ma ka EI MAGA, ja siis vahepeal saab kirjutada ja nagu öeldud, ka rumalaid mõtteid mõelda.
Igatahes - põrsaelu on mul. Voodis on vähemalt 3 ajakirja, arvutikaanele toetuv tühi kakaotass ja kasulik kirjandus raseduse kohta, mobiil, telekapuldid, märkmik, pastakas ja kõrvaklapid. Kõik on voodis, sest siis ei pea palju liigutama. Lampe saan põlema panna samuti vaid käeulatuses asuvast lülitist.
Muidu on kodu suht korras - sellepärast mul ongi igav vist - midagi pisikest a la sahtlite ja karpide koristuse võiks ju jätta selleks ajaks, kui mul on vaja rattaid kõhu alla toetuseks ehk kui ma viimasel kuul vaalana siin kodus istun ja ainult söön ja magan. Ehk kõik on sama ka paari kuu pärast?
Aga köögis olen ma küll võimeline seisma korraga kahe kapi ees - külmast otsin juua ja perenaisekapist süüa, mõlemad uksed lahti. Nii ongi köögis üks suur segadus, sest ma tahan nii krõpsu, cocat, leiba, küpsist, apelsinimahla ja kakaod ja isegi Reese's buttercups'i või midagi muud jõhkralt magusat, siis võiks lahti olla ka minitomatite karp ja olemas ka igaks juhuks õun, millele määrida peale maapähklivõid... keskendudaja valida ma ei suuda muidugi ja ise ma ei tunnegi, et mul oleks mingeid isusid... ikkagi siis on?
Homme on esimene advent. Sellega võiks küll "ära" tegelda. Midagi konkreetset vähemalt.
Ma ei tea. Aga ma tean, mida mina siin teinud olen. Ma olen söönud ja maganud, maganud ja söönud. Ja siis ma olen enda aega raisanud korralikult. Sest mul on praegu illusoorne tunne, et mul on aega. Ja siis ma jagan rumala peaga seda aega ka teistega või isegi ainult teiste jaoks. Ja alles pärast saan aru, et olen üleliia rebestanud ning enda asjad on ikka tegemata. Ja muidugi ma olen ise rumal, et ma ei ei oska öelda, ja siis saadki oma vitsadega. Ma muidugi lohutan ennast, et varsti mul ei ole selliseid probleeme, kuna keegi teine dikteerib mu elu. Ja siis ma muidugi frustreerun sellepärast :D Aga äkki sellepärast, et ma tean, et mingist hetkest annan ma KOGU oma aja kellelegi teisele, olengi ma praegu natuke nagu ärritunud, et miks ma üldse peaks oma aja kellelegi andma? Õudselt naljakas.
Mõistagi kirjutan ma seda juttu jälle pooldeliiriumis keset ööd, kui mul und pole.
Sest lisaks söömisele ja magamisele ma ka EI MAGA, ja siis vahepeal saab kirjutada ja nagu öeldud, ka rumalaid mõtteid mõelda.
Igatahes - põrsaelu on mul. Voodis on vähemalt 3 ajakirja, arvutikaanele toetuv tühi kakaotass ja kasulik kirjandus raseduse kohta, mobiil, telekapuldid, märkmik, pastakas ja kõrvaklapid. Kõik on voodis, sest siis ei pea palju liigutama. Lampe saan põlema panna samuti vaid käeulatuses asuvast lülitist.
Muidu on kodu suht korras - sellepärast mul ongi igav vist - midagi pisikest a la sahtlite ja karpide koristuse võiks ju jätta selleks ajaks, kui mul on vaja rattaid kõhu alla toetuseks ehk kui ma viimasel kuul vaalana siin kodus istun ja ainult söön ja magan. Ehk kõik on sama ka paari kuu pärast?
Aga köögis olen ma küll võimeline seisma korraga kahe kapi ees - külmast otsin juua ja perenaisekapist süüa, mõlemad uksed lahti. Nii ongi köögis üks suur segadus, sest ma tahan nii krõpsu, cocat, leiba, küpsist, apelsinimahla ja kakaod ja isegi Reese's buttercups'i või midagi muud jõhkralt magusat, siis võiks lahti olla ka minitomatite karp ja olemas ka igaks juhuks õun, millele määrida peale maapähklivõid... keskendudaja valida ma ei suuda muidugi ja ise ma ei tunnegi, et mul oleks mingeid isusid... ikkagi siis on?
Homme on esimene advent. Sellega võiks küll "ära" tegelda. Midagi konkreetset vähemalt.
No comments:
Post a Comment