...oli mul tegelikult täna. See tähendab, et homsest hakkab dekreet ning tänaseni siis viibisin puhkusel. Küll aga tähendas see, et ma ikkagi iga nädal taarusin töö vahet ning ka e-maile vaatasin sagedasti nii mobiilist kui ka arvutist ning ka kontorisse oli võimalik minna uksekaardiga (kasutasin veel viimaseid võimalusi printida mingit kraami ja... - kus ma siis seda nüüd tegema hakkan???).
Täna läksin siis oma suure kõhuga kõiki neid mugavusi nagu telefon, arvuti, uksekaart jne ära viima (hea, et mul pole nt tööautot!) - tundub, nagu elu jääks äkki seisma. Tegelikult muidugi mitte - kui ma viimati ilma tööarvutita olin, siis soetasin endale koju ka läppari. Kuid tänaseks on see jäänud vanaks, nii et jälle peab uue peale mõtlema. Siiski ei suuda ma end veel ette kujutada olukorras, kus mul ei olegi Excelit, Word'i ja muid asju käepärast, ja siis see printimise asi. Eks mul on ka pliiats ja märkmik olemas, sest nimekirju ei teinud ma mitte ainult arvutis. Kuid hoolimata sellest on veel mõni hetk minna, kohe arvutit ostma ei hakka!
Tagasi kontorisse tulles - andsin ikkagi veel viimased asjad üle ning ühte asja panin küll tähele. Nimelt, mina olen siin kirunud enda unetust, kuna aju ei pea enam nii intensiivselt töötama. Ja mul on terve see pea et 3 nädalat olnud võimalik lihtsalt teha täitsa enda asju. Siiski mitte päris enda graafikus, sest jutud mu kodusolemisest levisid kiiresti ning puukajasisustajaid tekkis ka hulgi. Mitte et keegi mind oleks sundinud, oh ei - aga ajal on hoopis teine väärtus, kui sa oled kodus ja teed omi aju. Nii et mul on ikkagi igaks päevaks tihe graafik, sh loengud, arstilkäigud, poes- ja külaskäigud, teater, kino jne. Ja ma mõtlesin, et mul endiselt on nii kiire, endiselt ei ole ma "vajalike" asjadega tegelenud ning endiselt ma isegi ei tea, mis asju mul veel vaja teha on. Kontorisse minnes olin ma väga rõõmsa ootusega, et aega jagub küllaga, saab veel lobiseda, ehk kohvigi võtta. Aga ei! On detsember ja kõigil paistis nii kiire olevat, et mina liikusin aegluubis lausa. Muidugi ka füüsisest tulenevalt, aga see meeletu tempo - koosolekud, telefonihelin, kiirkõnes edastatud sõnumid kolleegile, et midagi kaotsi ei läheks.
Midagi. Ei. Ole. Muutunud.
Päriselt! Ka minu 2 tundi läks väga kiiresti ning lisaks ühele tegemata tööle istusin ma ka veerand tundi "kauem" ehk kuna mul oli ka uksekaart juba ära antud, siis mõistagi pidin mõne kolleegi käest abi paluma, et majast väljuda. Seda tegin ma aga sellise tempoga, et hea, et ma viimasel päeval oma autot ära ei rihtinud meie tillukeses manööverdamisruumis garaažist välja sõites!
Isegi õhtusöögi võtsin ma tööomast ehk Stockmanni delist. Vähemalt ei olnud seal järjekorda ja on ka uuendus, et nüüd on kliendile 2 tundi tasuta parkimist, ma ei tea kas üldiselt või jõulude puhul.
Ja nüüd olen ma kodus, teadmisega, et rohkem töömaili ma ei vaata, rohkem ülesandeid ma ei saa ning rohkem ei oska ma üldse isegi aidata, sest kõik ligipääsud, lingid, dokumendid jmt on kaotatud.
Nüüd peaks siis hakkama õige raseduseks ettevalmistumise aeg!
Täna läksin siis oma suure kõhuga kõiki neid mugavusi nagu telefon, arvuti, uksekaart jne ära viima (hea, et mul pole nt tööautot!) - tundub, nagu elu jääks äkki seisma. Tegelikult muidugi mitte - kui ma viimati ilma tööarvutita olin, siis soetasin endale koju ka läppari. Kuid tänaseks on see jäänud vanaks, nii et jälle peab uue peale mõtlema. Siiski ei suuda ma end veel ette kujutada olukorras, kus mul ei olegi Excelit, Word'i ja muid asju käepärast, ja siis see printimise asi. Eks mul on ka pliiats ja märkmik olemas, sest nimekirju ei teinud ma mitte ainult arvutis. Kuid hoolimata sellest on veel mõni hetk minna, kohe arvutit ostma ei hakka!
Tagasi kontorisse tulles - andsin ikkagi veel viimased asjad üle ning ühte asja panin küll tähele. Nimelt, mina olen siin kirunud enda unetust, kuna aju ei pea enam nii intensiivselt töötama. Ja mul on terve see pea et 3 nädalat olnud võimalik lihtsalt teha täitsa enda asju. Siiski mitte päris enda graafikus, sest jutud mu kodusolemisest levisid kiiresti ning puukajasisustajaid tekkis ka hulgi. Mitte et keegi mind oleks sundinud, oh ei - aga ajal on hoopis teine väärtus, kui sa oled kodus ja teed omi aju. Nii et mul on ikkagi igaks päevaks tihe graafik, sh loengud, arstilkäigud, poes- ja külaskäigud, teater, kino jne. Ja ma mõtlesin, et mul endiselt on nii kiire, endiselt ei ole ma "vajalike" asjadega tegelenud ning endiselt ma isegi ei tea, mis asju mul veel vaja teha on. Kontorisse minnes olin ma väga rõõmsa ootusega, et aega jagub küllaga, saab veel lobiseda, ehk kohvigi võtta. Aga ei! On detsember ja kõigil paistis nii kiire olevat, et mina liikusin aegluubis lausa. Muidugi ka füüsisest tulenevalt, aga see meeletu tempo - koosolekud, telefonihelin, kiirkõnes edastatud sõnumid kolleegile, et midagi kaotsi ei läheks.
Midagi. Ei. Ole. Muutunud.
Päriselt! Ka minu 2 tundi läks väga kiiresti ning lisaks ühele tegemata tööle istusin ma ka veerand tundi "kauem" ehk kuna mul oli ka uksekaart juba ära antud, siis mõistagi pidin mõne kolleegi käest abi paluma, et majast väljuda. Seda tegin ma aga sellise tempoga, et hea, et ma viimasel päeval oma autot ära ei rihtinud meie tillukeses manööverdamisruumis garaažist välja sõites!
Isegi õhtusöögi võtsin ma tööomast ehk Stockmanni delist. Vähemalt ei olnud seal järjekorda ja on ka uuendus, et nüüd on kliendile 2 tundi tasuta parkimist, ma ei tea kas üldiselt või jõulude puhul.
Ja nüüd olen ma kodus, teadmisega, et rohkem töömaili ma ei vaata, rohkem ülesandeid ma ei saa ning rohkem ei oska ma üldse isegi aidata, sest kõik ligipääsud, lingid, dokumendid jmt on kaotatud.
Nüüd peaks siis hakkama õige raseduseks ettevalmistumise aeg!
See on ju mõnus, sest mina sünnitasin teise lapse "ametlikult" veel töölajal, st 3 päeva enne ametliku emapuhkuse algust. Ei olnud mul aega ühest teemast end välja lülida ega teise rahulikult sisse elada. Nüüd sa saad kõik selle tööstressi põhjalikult välja endast ja puhta lehena uut seiklust alustada. Jõudu sulle! Anu
ReplyDeleteOlen täitsa nõus! Ja ma usun, et ka seda puhkust enne dekreeti oli vaja. Täitsa rattast välja tulemine omaette - see on oskus, mis ei tule mul iseenesest!
ReplyDelete