Jõuluõhtu põhjal, kohtudes jälle terve perega (st suure hulga jõnglastega, kes pole mu enda omad), sain ma aru, et minust tuleb vist üks kuri ema. Ma nimelt kuidagi ei suuda end tagasi hoida, kui lastele on viis korda juba midagi öeldud ja siis ikka on üle piiri (see kisa näiteks), siis ma ikka käratan ise ka veel sinna otsa. Õnneks ma ei tee seda esimesena (ehk ma polegi vist kõige lühema sütikuga?), vaid ikka viimaste seas. Äkki, kuna ma seda harva teen, siis tegelt mõjub?
Tegelikult on kõik hästi, sest jõuluõhtu möödus suurema ülesöömiseta (minu eest sõi mul mees ning tema tunne oli vist sarnane nagu mul praegu igapäevaselt :D - see pani ta täiega ägama).
Õnneks olid kingid ka kõik asjalikud ja kuigi see uskumatu tarbimishullus läheb minust järjest enam mööda (ma tahaks ise jõuda kunagi süsteemini 1 kink inimese kohta, see võiks inimesed koopereeruma panna peresiseselt), siis lapsed oskavad sellest endiselt rõõmu tunda. Ma ei tee mingeid veksleid ega plaane, aga lihtsalt unistan, et äkki mul õnnestub tulevikus seda jõhkrat pakendimajandust vähemalt vähendada (eile oli kinke küll palju, aga pakendiprügi veel ohtramalt - me ei räägi ainult vaevast, mis on kingipakkimisse pandud ilusate sõnumite ja paberitega, vaid ka jõhkralt ülepakendamist juba ka tootjate poolt).
Nähtavasti paar märkust lastele mõjusid kiirkarmakorras mulle nii, et ärkasin jälle kell pool 5 ja pool 6 enam ei jõudnud mobiilist blogisid lugeda, tulin arvutisse. Nüüd on tunne, et internet on otsas ja tahaks tegutseda, aga teine pool ju magab, peab vaikselt olema.
Hommikul aga ootab meid jõuluralli jätk...
Tegelikult on kõik hästi, sest jõuluõhtu möödus suurema ülesöömiseta (minu eest sõi mul mees ning tema tunne oli vist sarnane nagu mul praegu igapäevaselt :D - see pani ta täiega ägama).
Õnneks olid kingid ka kõik asjalikud ja kuigi see uskumatu tarbimishullus läheb minust järjest enam mööda (ma tahaks ise jõuda kunagi süsteemini 1 kink inimese kohta, see võiks inimesed koopereeruma panna peresiseselt), siis lapsed oskavad sellest endiselt rõõmu tunda. Ma ei tee mingeid veksleid ega plaane, aga lihtsalt unistan, et äkki mul õnnestub tulevikus seda jõhkrat pakendimajandust vähemalt vähendada (eile oli kinke küll palju, aga pakendiprügi veel ohtramalt - me ei räägi ainult vaevast, mis on kingipakkimisse pandud ilusate sõnumite ja paberitega, vaid ka jõhkralt ülepakendamist juba ka tootjate poolt).
Nähtavasti paar märkust lastele mõjusid kiirkarmakorras mulle nii, et ärkasin jälle kell pool 5 ja pool 6 enam ei jõudnud mobiilist blogisid lugeda, tulin arvutisse. Nüüd on tunne, et internet on otsas ja tahaks tegutseda, aga teine pool ju magab, peab vaikselt olema.
Hommikul aga ootab meid jõuluralli jätk...
No comments:
Post a Comment