Ma olen maksimalist. Võib-olla see pole päris õige väljend, äkki on paremaid, kuid igatahes on mul alati kõigest proovida välja võtta see viimane - mõnede eranditega. Ehk tuleb see nõuka pärandist, et kui saab, siis võta nii palju, kui jõuad, sest pärast äkki ei jätku? Või siis sellest, et lapsepõlves õpetati - kui teed, siis tee korralikult! Rääkimata siis taldriku tühjaks söömisest, kõige lõpuni tegemisest ning alati hilisõhtuni rassimist, et veri nina väljas. Poolikuid asju ma ei ole kunagi kannatanud ning elu on mind ise õpetanud, millal siis on OK asjad pooleli jätta, nii et see ei tunduks ebakompetentsusena või tundena, et andsin alla. Nii et ma olen ennast treeninud ja nüüd tean - tuleb kuulata keha, mitte alati mõistust, nii et kui ei jõua, siis ikka jätad pooleli ja lähed puhkama või kui jõuad omadega ummikusse, alustadki uuesti.
Seega, ka oma rasedusega olen ma nüüd proovinud olla maksimalist. Esiteks teen ma kõiksugu märkmeid, et midagi ei ununeks (loomulikult ununeb tegelt kõik suht kiirelt ja ega ma kõike ka ei jõua üles kirjutada). Siis proovin ma võtta raseduskogemusest samamoodi viimast - arstid, raamatud, äpid on minu infoallikad. Mida ma aga ei tee, on kõiksugu foorumite lugemine või iseendale diagnoosi andmine või sõprade kogemusest lähtumine.
Ma nüüd olen küll õppinud neid kogemusi kuulama, sest rasedus on viimases trimestris ning ongi loogiline, et ma juba talun rohkem infot. Aga sellest kuulamisest olengi aru saanud, et nii palju, kui on sarnast, on ka erinevat - alates sellest samast algusest, eostamisest, arusaamisest, iiveldusest, ärevusest, eripäradest kuni siis juba kaalu, mõõdu, enesetunde, isude, ettevalmistuseni, sünnituseelistuste ning sealt edasi juba lapseni. Nii et ma tõesti kuulan, aga ei lähtu nendest lugudest.
Internetist kõige kohta lugemine ja selle põhjal järelduse tegemine ei ole ka päris minu stiil, kuna hüpohondrikke on siin küllalt nähtud ja pehmelt öeldes ajavad need inimesed mind silmi rullima. Nii nagu iga viimane info, mis lükkab ümber eelmise samal teemal saadud info, ei ole alati õige, ei ole õige ka kõik google'ist loetu.
Samas ei ole kahjuks ettevaatlikkus ning kindlasti saab mingi üldpildi ette ka tänu interneti kättesaadavusele. Aga eelkõige minu jaoks annab see aluse küsida faktid arstilt üle ning siis selle teabe põhjal edasi minna. Ma peaks mainima, et mu töökohal on selles suur roll olnud - alati enne otsuste tegemist pidi piisavalt infot koguma, mitte hear-say põhjal asju edendama.
Lisaks siis teabele hangin ma ka füüsiliselt infot - käisin lõpuks paaris vankripoes näiteks, et pilti ette saada. Juba ongi teada, et üks käru, mida mina tahaks, on USA turu jaoks hoopis. Ja muidugi, kuna tark ei torma, siis võib-olla on lõpuks ikkagi nii, et saan endale mõne suguvõsa käru (need rattad, kookon ja istekäru on kolm erinevat osa, mida saab omavahel kombineerida, tuleb välja :D), ja need liiguvad siin meil 2-3 lapse vahel siis ringi.
Mõtlesin, et kuna mul see rasedus nii kaua ja nii raskelt tuli, siis peaks ikkagi tegema endale ka mälestuseks mõned fotod. See oli ka eraldi projekt, kuna mul on fotograafile väga kõrged nõudmised alati (sest ega ma ise ka üleliia kehv pildistaja pole, ehkki mitte professionaal). Aga natuke netis surfides tuli välja, et iga suvafotograaf.ee on endale pannud jõhkra hinna sellele pildistamise sessioonile - 150, 250€ isegi? Ja mitu tundi??? Ja tuleb välja, et rasedad veel maksavad ka seda hinda. Mis on teie kogemus, kui palju selline teenus võiks maksta? Igatahes mina sellist summat maksma pole nõus ning otsustasin, et mulle piisaks umbes 10-15 erinevast fotost, mille saaks ära teha nii poole tunniga (sest ühtlasi olen ma ka kogenud modell, kuigi mitte modellimõõdus :D - eriti palju pole vaja soojendusaega ning ideid pakkuda, samuti tean ma enda keha piisavalt, et selles end mugavalt tunda ning mitte häbeneda fotosilma). Aga samas tahaks ma tippfotograafi... ning lõpuks sain kokkuleppele Kristiina Männikuga, kelle juures on mul alati hea kogemus olnud. Nüüd tagantjärgi eriti on mul tunne, et mina ei tea, mida ma seal kauem oleks teinud või kuidas olnud.
Ahjaa üks asi selle pildistamisega veel - paljud soovitasid, et pildistada oleks suurepärane nii kuskil 34. nädala paiku, aga see tundus mulle ka ulme - esiteks olen ma siis ilmselt üsna väsinud, siis juba üsna suur, nina on laiaks läinud, jalad paistes jne. Miks ma seda tahaks jäädvustada? Nii et ei - ma käisin juba enne dekreeti ära, sest minu arvates on see kõht juba praegu hullult suur (ma olen nii lühikest kasvu ka, et tundub eriti suur).
Ja viimasena võtan ma vastu kõik loengud, mida pakub haigla, et oleks informeeritud, enne kui läheb asjaks. Eks palju ju läheb ka kõrvust mööda, kuid palju on ka sellist, mis on ehk meeles ja tuttav. Nii et nüüd ma siis hakkan järjest loengutel käima ja annan kindlasti teada, mis mulle huvi pakkus ja mis mitte nii väga.
Ahjaa, ja igasugune hingamine, jooga ja võimlemine on ka väga minu teema. Kuigi ma pole olnud järjepidev joogaharrastaja, siis hingamistehnikatega olen küll tegelenud ja võimlemine on samuti tuttav, kuna olen pidanud mõlemat kasutama nii stressimaandamise, pea- kui seljavalude puhul. Ja kuigi suur ujuja ma pole, proovin ikkagi ära siis ka rasedate ujumise - äkki on midagi kasu ja äkki meeldib ka. Spaa kogemuse sain just möödunud nädalavahetusel ja see mulle küll väga meeldis. Aga miks on spaa nii kallis, sellest ma aru ei saa - ma tahaks ainult ujuda ju? Ilmselt pean minema ujulasse, aga see mulle niiväga ei meeldi, kuna seal on üsna jahe vesi.
Nii et ma proovin võtta viimast ja otsustasin, et kuigi ma ei ole end pannud kirja mõnda gruppi nimega "selle kuu beebid", siis oma tutvusringkonnast noorte emadega proovin küll ühenduses olla. Kui nad ise muidugi ka soovivad seda ja kui ma isegi oma rutiinid kätte saan. Praeguse seisuga olen ma "avastanud" veel paar noort ema, kes just hiljuti lapse saanud ning mõned on minuga suht samas graafikus. Loodetavasti seega nii kärutamise kui hiljem playdate korralamisega probleeme ei tule :)
Aga beebigruppidest rääkides, siis kust neid leiab, kas nad on asjalikud ning kas keegi soovitab?
Ning järsku on kellelgi veel veebruari beebi tulekul?
Ma olen totaalne hüpohondrik (diagnoosiga psühhiaatrilt, päriselt - ja on ok silmi rullida, mõnikord kui mulle kohale jõuab see fakt jälle siis rullin ka iseenda peale silmi. :D) ehk Polkovniku lesk, nii et ma ei tea mis minust siis veel saab kui ma kord lapseootuseni jõuan. Vahest siis mu hormoonipendel keerab otsa teistpidi ja muutun ka rahulikuks ja tasakaalukaks nagu Sina? Loota sõrmed ristis ju võib, eks? :D
ReplyDeleteBeebigruppe soovitada ei tea, vabandust:(
Vähemalt on sul arsti poolt pandud diagnoos, mitte ise guugeldatud :D
ReplyDeleteJa mina usun, et sinust saab ilus ja rahulik rase ning väga hea ema kindlasti :)
Beebigrupid FBs, guugeldagi seal veebruaribeebid 2016. Mina ise olen kahes grupis, üle-eestilises ja tartu omas ka. on sattunud täitsa normaalne grupp ilma draamadeta. korra pööritasin silmi, kui kerkis üles vaktsineerimise teema, aga õnneks seal miskit hullu ei toimunud ja pärast on olnud hea jälgida, et kõik mured, mida üks või teine üles tõstab on ok - oma laps ka täpselt samas rütmis ja siis saab julgustust, et nii peabki olema.
ReplyDeleteKõhupilte tegin mina vana aasta õhtul, hiljemaks poleks küll mingil juhul jätnud. Kuna tahtsin õuepilte ja lund, siis sellega oli nagu oli eelmine aasta. Stuudios poleks olnud üle 20 minuti vist midagi teha, aga looduses käisime erinevaid kohti pildistamas ja aksessuaaride üles panek võttis ka aega. Läks päris mitu tundi (4 vist lõpuks kokku) ja maksin 110 euri. Mina jäin väga rahule ja leidsin oma isikliku perefotograafi, kellelt pole mitte ühtegi koledat pilti veel saanud. Nüüdseks juba neli sessiooni temaga tehtud :)
Väga hea info, ma tsekin, mis grupp on! Vaatan, järsku on lausa mingi uue maailma oma v Tallinna v kesklinna vmt oma :D eks pööritama vist võib ajada küll nii mõnigi teema, aga äkki tõesti leian ka midagi kasulikku.
ReplyDeleteJa tänud jagamast kõhupiltide osas - tõesti lund ei ole ka praegu ja kuna mul energiat vist ei ole, siis ma eraldi selle jaoks ei hakka bukkima. Aga see on tõesti lahe, et oled saanud ihufotograafi endale ja nii palju kui ma olen näinud, siis on need tõesti ilusad fotod sul!
Aga mis puhkudel sa pilte oled teinud?
Tegin kõhupildid, siis kuna jäin nii üdini rahule, kutsusin külla uuesti, kui Mesilane oli 1,5-kuune. Räägitakse, et parimad vastsündinu pildid saab kuni lapse 2-nädalaseks saamiseni, aga no ma tahtsin ise ka ilusamaks tagasi minna. see võtab tiba rohkem kui kaks nädalat ;)
ReplyDeleteSiis oli pikem paus, kuni oktoobris käisime Tartus kollast sügist pildistamas. Mesilane juba seisis püsti ja rooma sringi usinalt, seega oli vahva.
Neljas pildistamine nüüd esimesel advendil, kus tegime Mesilasega esimesed piparkoogid koos ja kuna lubasin tal palju segadust teha, siis oli kindel, et niipea seda ei juhtu ja seega tuleb seda esimest pidulikku hetke jäädvustada (pluss perele hea kohe jõulukaardiks teha pildid).
Lapse esimene eluaasta sai nüüd rohkete sessioonidega kaetud, aga kuna esimene aasta ongi selline, kus laps kõige rohkem kasvab ja muutub, no ikka silmnähtavalt, siis ma arvan, et asja ette. Edaspidi püüan vaiksemlt võtta :)
ReplyDelete