Pool aastat ema!

Tahtsin juba kirjutada mõnda aega tagasi, et meil on kuus kuud täis ja ma juba pool aastat ema olnud! See on möödunud kui vaid nädal. Tundub uskumatu. Aga samas ka kuidagi loomulik juba.
Hetkel tunne on selline, et kuidas sai üldse teistmoodi olla - ilma selle väikse armsa tegelaseta? Ma ei hakka üleliia nunnutama, sest teadagi on igaühe enda laps eriti armas endale ja teiste omad teistele. Aga. Ta on nii nunnu tegelane! Jään lootma, et tast kasvab tore inimene, kes on seltskondlik ja tark. Ja väga tahaks, et ta oleks andekas. Elus aitab see palju kaasa. Me mehega oleme suht mitme andega inimesed ja ma olen nii tänulik nende eest, mis sest et raha need ei teeni! Aga huvitavamaks teevad elu küll. Ja tõesti vahel ka kergemaks.

Pool aastat ja enne seda õppis juba roomama ning tal on 2 hammast suus. Natuke kiire nende asjadega. Täna, siin kirjutades, juba harjutab käputamist - alles mõni päev oli ainult kündmine peaga, tagasild üleval. Nüüd on kätega nipi kätte saanud. Ja istumiseelne asend on ka juba tihti meile esitletud, nii et jah. Kiiresti kasvab.

Söögiga alustasime punkt 6. kuu sünnipäeval ja nagu ma olin ette näinud - kõrvits oli poja esimene toit. Video- ja fotojäädvustus muidugi on ka olemas sellest tähtsast minutist. Kõrvitsat veidi sõi, aga järgmist vilja, suvikõrvitsat, enam mitte niiväga. Juba nagu maitset ei tahtnud. Kõrvits oli uus - aga vähemalt neelas alla. Aga suvikõrvitsa maitse ei sobinud. Vaatame siis, kuidas brokkoli, lillkapsas jm sobivad... peamine toit hetkel ikka rinnapiim.

Hambaid tuleb juurde ja sellega seoses on hetkel unega mure - tihe söömine ja nutuga ärkamine. Seda viimast mõjutavad muidugi ka uued oskused, mida läbi une poja kipub harjutama ja siis ärkab, ise šokis, et kuidas ta voodis tagurpidi ja käpuli on - ikka ajab ju nutma. Seniks, kuni öösiti sööb rinnapiima, aitab tiss edasi magama minna. Samas on ka selliseid öid, kus peab sülle võtma ja ehk isegi paar tundi üleval olema, et siis ta jälle ära väsiks ja saaks magama heita. Tissiga. Seniks, kuni iseteenindusbaar töötab ja laps mul kaisus on, paistab ka see OK. Mõlemad oleme maganud ja rahul.

Ega ma ei kurda. Patt oleks seda tegelikult. Juba praegu meenutan ma, et olid mingid gaasivalud ja segamini uni. Aga ma ei mäleta seda tunnet. Ainult faktid on. Praegu on selline pojaga ühtekasvanud tunne, nii et lähtungi ainult lapsest ja loodan seda veel mõnda aega teha. See ei ole palju, arvestades, et olen elus saanud juba väga palju aastaid enda järgi sättida! Mis see paar (kümme, viisteist) aastat enam siis on.

Mõned eesmärgid said ka täidetud (ma neid poja arengu omasid ei pea täitmiseks, kuna olen laisk lugeja, et mis nädalal ta mida "peab" tegema ja kellest ma "ees" olen - nõmedad võrdlemised!) - näiteks pool aastat ilma haigusteta. Sülitan siinkohal üle õla kolm korda, sest see oli tõesti mul suur eesmärk - ise teha kõik selleks, et laps ei haigestuks. Ja mis siis, et see piiras veidi mu käimisi ja suhtlemisi, see on seda väärt! Kahjuks on ikkagi piisavalt neid juhtusid ümberringi, kus liiga kergekäeliselt ja veel viiruste kõrghetkel käiakse imiku tervisega ringi (ja siinkohal peangi silmas liigset sellesse olukorda panekut, ega keegi siis ju ise oma last ei  lähe haigeks tegema).

Nii et kasvab. Jõudsalt. Ja pakub tõesti palju rõõmu.

PS pooleaastase tärmini tähistamiseks lubasin endale ka poolteist tundi lapsest eemalolekut "niisama" ehk emme enda aeg. Arstil jm olen varemgi käinud, aga täitsa oma "lõbuks" polnud seda varem teinud. Nii et juhuu. Siiani ju oma vaba aeg pigem koduste tööde tarbeks, kui sedagi õnnestus. Kodust välja minek aga aitab mõtteid korrastada ja katuse jälle majale tagasi saada! 

Mähkmed

Note to self: ööseks peab nr 4 mähkme panema, kuna surve pritsib juba kuklani!

Hommikusöögi soundtrack

Ärkasin täna ungodly houril ehk kell 4 lapse nutu peale. No hambad. Ei jää magama. Paar tundi nii poole 7ni jaurasime. Pidime siis üles tõusma, tegevuse mõttes vahetasin mähkmed ja käisime veidi toas ringi. Muidugi puhtasse mähkmesse on kõige parem lasta. Seega, vahetasin teist korda veel. Ja ka bodi, sest loomulikult kogu selg oli täis. Ma olin rõõmus, et see juhtus elutoas ja mitte voodis. Muide riietevahetus on üks suur frusa allikas viimasel ajal. Peab trikitama. Õnneks poiss kui ponks, enam ei karda, et katki teen ta!
Igatahes, peale seda sai natukeseks issi sülle ja siis läksime magama. Veidi keerles ja pöörles, sõi ja eemaldus järsult ja nii umbes 5 korda, natuke näppis issit ja mind, aga me teesklesime magamist.
Tunnike sain siis juurde magada peale seda, kui tund olime lõpuks üleval. Pikendsin veel und, ise uneldes, aga temaga möllates, käte abil. Neid paneb ta suhu ja ei näri, vaid lausa järab.
Siis läks kisaks, sest oli igav. Muidugi ma ei saanud sellest alguses aru. See on nüüd hilisem tarkus!
Seega ärkasin ja tegime uue mähmevahetuse (ma ei tea, kas ma peaks seda iga kord mainima, piisab vist, et ütlen - see on meie igapäevaelu osa nii nagu ise käin ju pissil ja seda igakord ei maini? Välja arvatud juhul, kui ma püksi teen? Või see juba ongi seda väärt?).
Nüüd panin talle mänguasju ja need ei sobinud. Väikesele inimesele meeldivad suurte inimeste asjad! Kuna laps hakkas roomama, siis selili enam ei armasta olla. Nii et olen saanud nüüd 30 minutit endale, soundtrackiks õõramine (ma ei osanud paremat sõna mõelda sellele häälitsusele, aga selline pikk õõ kahekordse häälega umbes, kujutage ette).
Mille järgi roomata? Kaubaks läksid tühi coca pudel, mis oli talle ka roomamise motivaatoriks (#BADMOM) ja VS huuleläige läikiva otsaga ning muidugi läikiv metallist lusikas.
Mina sain teha omletti, kasta ja kasida ära orhideed (samal ajal end veidi süüdi tundes, sest noh võiks ju aktiivselt mängida lapsega?), juua kohvi, kirjutada blogi ja viia ukse taha asjad, mis oleks vaja tõsta hoiule pööningule, nüüd kus roomav ussike majas (pikk peegel, molbert, vann jalgadega, suur võimlemispall, ja paar vaipa).
Ühtlasi, võttes lapse vahepeal sülle, meenus mulle, et pean ikkagi investeerima bodi-põrandamoppi, sest kuigi ma just eile õhtul käisin tolmuimejaga põranda üle, oleks vaja kuumtöötlust ilmselt. Aurutajat. Ja mõnusamat imejat ka, vaiksemat. Poja eile hakkas lausa nutma selle huugamise peale...
Igatahes, see bodi, millega ma täna ka välja mõtlesin minna, vajab kindlasti vahetust!

Uneosakond

Mingist regulaarsusest on vara rääkida, nagu kõik ammu hoiatasid. Et beebi muudab sada korda enda unevärki. Nagu ka söögivärki.
Seda muidugi, mis kell mingid tegevused toimuvad enne und ehk nn unerutiin, saan mina ise otsustada. Ja aegade algusest (ise põdesin veel, et mitte just päevast üks, aga nii 2-nädalaselt, kui me olime kodanikuga veidi ka tutvunud) oleme teinud kell 7st alates siis seda nn rutiini. Ei tee midagi keerulist, mida peaks pähe õppima ega seinale kirjutama. Lihtsalt lähme rahulikule tegevusele, seejärel järgneb süleaeg, siis käed-nägu puhtaks, ööriided/bodi, öömähku, kardinad ette ja tuba vaikseks ning pimedaks (ma ei vaata telekat tagatoas) ning tiss suhu (magab endiselt mu kõrval). Nii et me ei kasuta voodikarusselli magama jäämiseks (ma ei tea tegelt üldse, mis selle ametlik eesmärk on?), vaid rohkem lapsehoidja ja meelelahutaja asemel :D. Ja tavaliselt tissi saades uinub, ning võib minna nii tund, enne kui saan voodist ära hiilida. Sest umbes 40 minuti pealt lõppeb esimene unetsükkel ja siis peaks olema veel olemas, et ta saaks tissi abil end sügavamasse unne panna.
Vahel, nüüd viimasel ajal sagedamini, saab enda kõhu täis ning magama samas ei jää. Siis tuleb süles kussutada - ise ei jää.

Sellest rutiinist oleme enamvähem suutnud kinni hoida, va mõned üksikud erandid, kui tuleme külast, oleme palju üle elanud päeva jooksul, mõni õhtune uinak on liiga hiliseks läinud või siis mingi muu häirija (alguses kindlasti gaasid jm).

Vahepeal on laps muutnud oma une kestusi, ma esimesi ei mäleta. Vist magas pikalt ja palju, oli rohkem unes kui ärkvel. Ikka nii 2-3h kaupa ja mõnikord ka 4. Sinna vahele käis tiss, aga värskes õhus polnud sedagi. Siis tuli auto- ja vankritõrge ning hakkasid 40-minutised uinakud kärus, suure nutuga jäi ja siledal teel või käru peatudes ärkas. Edaspidi tegime nii kuuajase kärupausi (õnneks oli ka kuum ilm, mis seda soodustas, õue siis nagunii ei kiskunud) ning nüüd on jällegi vastupidi - kärus ei uinu üldse, pigem juba magavana ta sinna panna, magab edukalt seisvas kärus ja siledal teel tasakesi kärutades. Kestus ikka nii 40 min.

Unekoolitusel käies saime teada, et tsükkel on 20 min ja 40 min on väga tavaline beebidel.

Kuid viimane, mida mäletan, oli 40 min, siis umbes 2 tundi ja siis õhtune 40 min. Nüüd viimasel ajal on see muutunud umbes ebaregulaarseteks 40 min uinakuteks (3 tk päevas) ja mõni isegi 20 min ainult. On ja 5-minutisi juhtunud ja ma õieti ei pea seda magamiseks. Aga beebi jaoks on see powernap, ja ta tunneb, et on puhanud ning ärkab, nagu oleks 3 h maganud. Muidugi väsib siis kiiresti. Samuti vahetas ta ära üks hetk hommikuse 40 min uinaku selle pikema vastu. Ja mõni päev on ikka jälle lühike - pikk - lühike.

Viimane nädal on olnud täitsa segamini une mõttes. Ka meie rutiin, sest olen suvel alati suur toimetaja ja aja ära kasutaja, seega kui ta ei saa voodis magada, peab autos hakkama saama või vahel ka õlal. Jep, süles ei uinu klassikalises hälli asendis. Aga kui näen, et on üliväsinud, siis ikka orgunnin end koju ja pikutame koos. Selline formaat toimib ka siis, kui olen ise väsinud nt ööst.

Une jälgimise võtsin tänu nendele muudatustele ette jälle ja hakkasin äppi kirja panema, et mingeid üldistusi teha. Sellega võin kukele käia, ainuke asi, mis kindel on, et ärkame nii 8 paiku. Tund siia-sinna. See sobib. Aga magama võime minna vahel 8, vahel 9 ja isegi 10. Ja ei ole enam 3 uinakut päevas. Mõnikord on ainult kaks! Ja ühe korra juhtus isegi üks. Ülipikk oli siis!

Hakkasin jälgima ärkveloleku keskmist ja tuleb välja, et see liiga pikk - 3 tundi. Võiks olla nii 2,5. Ideaalis. Samas tuleb enamasti ööpäevane uni kokku (öösel magab piisavalt pikalt 11-12h). Aga päeval nii pikk ülevalolek tähendab ulme jorutamist ja sületamist. Pole samas hullu, ma tean ju, et hakkan igatsema seda süleaega, kui ta mul eest ära jookseb... ja siis ülikooli läheb.

Aga jah, graafik näitab suvalisi kellaaegu, suvalisi kestusi. Üldistused kehtivad enamasti, et 20 minutiga saab jagada kõike seda... kõik.

Näiteks - käisime laupäeval sõprade peol ja tulime kenasti koju kell 9. Küll aga oli väike miniuinak toimunud 8 paiku, mis lükkas une 11 peale.

Eile: läks magama aga kell 7 läbi juba, pool 8 juba norskas! Hoidsin hinge kinni, et oleks ööuni.

Täna: tegi jällegi täna mingit järjekordset une-anomaaliat ning magas korraga päeva kõik une ära kokku 3:30 koos väikese pausiga, kus ta mängis, aga siis ikkagi magas edasi (see oli mingi uus asi minu jaoks, nagu poolunes oleks olnud), siis lõunal tegi kuni kella 4ni mingi klassikalise 40min ja siis läks kell pool 8 magama. Ise hõõrus silmi, aga und ei tulnud. See on über vara meie jaoks, selline ööuni! Põnevusega ootan, mida homme toob. Sest eile läks veerand 8 juba ja ärkas ikkagi norm ajal (mitte kell 5).

Mul on nüüd uus reegel - peale kella 6 enam ühtegi uinakut ei tee. Isegi peale 5 on veidi kahtlane. Vaatame, kas jääbki siis see kell 8 magama. Üldiselt sellises vanuses juba võiks küll (7-8). Beebid teatavasti lähevad veidi hiljem (9-11). Mujal maailmas pannakse lapsed 6-7 magama. Aga siis nad muidugi ärkavad ka vara - mulle see 8 paiku sobib. Kell 5-6 ei sooviks, aitäh! Näis, kas see aitab ja töötab. Nagunii 2 une peale minnakse teatud vanuses!

Ööunest ka: magab, nagu öeldud, minu kõrval. Hetkel on meil hambaralli käimas, nii et mõnikord ärkab nuttes. Samuti häirivad igasugused uued asjad, nii et nagu mähkmereklaamis öeldakse - päeval õpitu tuleb voodisse kaasa ja siis on head mähet vaja. Meil ka rullimine ja keerlemine täies hoos. Tiss aitab enamasti und jätkata. Uhh, olen selle üle elutänulik!

Oma voodi: nope. Selle me sättisime nüüd ühendusse oma voodiga ja just siis, kui olin leiutamas järjekordset "geniaalset" lahendust, et kuidas see voodi ei nihkuks eemale, aitas mind sõbranna välja, et pane midagi täpselt voodi ja seina vahele. Nii ma tehingi ja nüüd võin seal ise kõhutada ja laps ka, enam ei ole seal seda vahet. Pluss, madratsite vahele tekkinud augu või vahe täitsin baikatekiga. Kõik lahendused on toiminud ja laps kasutab meie voodeid nüüd endale rullimismatina!
Muide, tunnen, et magan ise paremini, kui laps mul kaisus, mitte oma voodis. Siis tekib vajadus kontrollida, kas kõik on OK ja vaatan ka kella, et kas juba söögiaeg lähenemas! Ühesõnaga, ei maga!

Uutest muutustest siis kindlasti jälle.

Seljaga pahasti

Täna tundsin, et selg on täiega pekkis. Magasin ilmselt ära ja pühapäeval, kui laps kellegi muuga (kohati isegi mehega) ei leppinud, siis tassisin teda süles mitu tundi järjest. Ja kuna ta on meil pigem pisemat sorti, siis ma ei ole osanud kahtlustada, et ma sellele vastu ei pea. Sest randmetega ma juba läbisin diclofenac + ortoosid perioodi. Aga selga olen omast arust hoidnud. Ja nüüd, peale füsioterapeudi visiiti, oskan ka enda kõhtu hoida (diastaasiga peab täpselt vaatama, kuidas mida tõsta). Seega, kui õhtuks selg paremaks ei läinud, tõstsin poja vahepeal kaalule. Ning, ära sa ütle - 3 nädalaga on kaalu 800+ juurde tulnud, sest kodukaal näitas palja põnni (ja puhta mähkmega) 6,92kg. Seega, mähe maha ja nii 6800-6900 ta võibki olla!
Niisiis on nüüd üks vähestest võimalustest poja magama saada (minu süles kussutada) hetkel elimineeritud. Tuleb kasutada kõhukotti (see on OK, proovisin) või siis pean ikka tissiga maha murdma. See viimane on raske kuidagi viimasel ajal, kipub keerlema ja pöörlema ja peaga kündma vahepeal. Elu on huvitav ühesõnaga. Ei saa magada!

Esimesed hambad

Kuigi lastearst ütles juba kuu aega tagasi helendavaid igemeid vaadates, et varsti need hambad tulevad, usaldasin rohkem hambaarsti, kelle väitel nii 6-7 kuu paiku võiks tulla. Noh ja siis ma veel endamisi imestasin, et näed, nii valged ju... aga mida mina, esmane ema, ka tean, eks. Sest hambaarst on meil ühtlasi ka 3 lapse ema. Aga siiski - eile tundsin esimest korda, et veits nagu oleks terav. Et kas tõesti? Õhtul enam ei süvenenud. Ja kuna palju jutte liigub ka, et kui hambad, siis rinnaga toitmisel hammustab, siis seda pole nagu siiani olnud. Kolm korda sülitasin ka praegu üle õla. Igatahes, täna siis üritasin vaadata ja omast arust märkasin, et üks väike valge täpike oleks ju nagu väljas, st siis alumistest hammastest üks. Aga kuna keel käis nii kähku ette, siis ei näinud täpsemalt. Õhtul mees vaatas, kuid siis pani näpu suhu ja karjatas. Et ikka valus. Ja mitu sakki. Seega, need alumised kaks helendavat on siiski aktsioonis olnud ja end salaja kasvatanud!
Ning poja on meil üsna cool olnud, kuigi sööb tihedamalt, magab kehvemalt ja tahab palju süles olla. Kuna käimas on ka arenguspurt, siis panin need lihtsalt sinna alla. Ning viimane nutt oli ka külas, selle panin võõrastamise alla. Aga näe. Poja hoopis hammastega üllatas!