Siiani - super. Ma ei tea ühtki teist nii ägedat tunnet.
Kuna neljas trimester ehk sümboolselt raseduse viimane "kolmandik", kus laps on ikkagi peamiselt looteasendis ja ema küljes kinni, on tänaseks läbi, siis ma nüüd meenutan seda esimest kolmandikku enda kui ema seisukohalt, mitte niiväga lapse arengut jälgides. Kuigi see on ka oluline - ja ma olen proovinud need asjad siia kirja saada!
Ma võiks jälle selle Leelo Tungal'i luuletuse poole pöörduda ja vesistada, aga pole vaja.
Ma kirjutan parem, kuidas mulle tundub.
Kõige ägedam tunne on see, kui lapsuke on su vastas oma pisikese palja ihuga. Kui tal riided seljas on, siis tundub alati suurem. Aga väeti ja armas beebikere - see meenutab, kui haavatav ja sinust sõltuv ta tegelt on. Ja kui õrn.
Näiteks kui ta sööb, siis hoolimata sellest, et kui ta tissi otsas tukkuma jääb, tahaks lahkuda voodist, ja meie puhul õrnaunelise lapsega on see päris raske, ja peaks teki vahele panema. Aga mulle meeldib, kui tema paljas põlveke mu vastas on ja minu põlve peale toetab.
Veel üks väga võimas tunne on, kui laps nutab ja nutab ja sinu sülle saades rahuneb nanosekundiga.
Samamoodi teeb võimetuks, kui ta ei rahune, ja sa oled juba tiritammesid kasvatanud ja kõik muu emmearsenali ära kasutanud, isegi tissi.
Aga kõigest järjest!
Et üks inimene sünniks üldse? Sünnitus ja sünnitusvalud. Overrated on igasugune võrdlemine ja üldistamine ja "õige" ning "vale"!
Mul oli, võib küll öelda, meditsiiniliselt väga raske sünnitus. Ning ümberringi emadega vesteldes näen, kuidas kõik on nii erinevad. Valu kui selline on väga hästi mõttetööga hallatav ning see valu pole selline, nagu mehed võiks võrrelda (ja on seda teinud), et jalaga munadesse. Jah, üks mees võrdles, et kumb on hullem, kas löök munadesse või sünnitamine. Ja ta leidis, et löök munadesse on hullem, sest kui naine, kes on sünnitanud, soovib sageli veel (mitu) last, siis mees ei soovi kunagi elus saada jalaga munadesse. Ülimasendav eks :D Aga on tõsi - sa unustad selle "valu" (tegelikult intensiivse ebamugavustunde) ja tead, et see on üleelatav. Muidugi, rõhutan, see siin kõik on minu arvamus, on ka mu enda tutvusringkonnas naisi, kes ei soovi kunagi lapsi saada enam, just sünnituse ebameeldivuse tõttu.
Tissimajandus. See on üks ulme osakond! Tiss on maailma kõige võimsam tegelane. Ma ei saa siiani aru, kuidas üks inimene saab sellises tempos kasvada ja ainult rinnapiimast kõik vajaliku kätte saada.
Ja siis muidugi, et kuidas ikka rinnaga toitmist peetakse tabuks ja võrreldakse seda seksuaalaktiga. Inimesed, tulgem mõistusele - beebi toit on emapiim, mis on ellujäämiseks vajalik; seks jah on ka ellujäämiseks vajalik, aga aega ja kohta saab valida ning inimene suudab end erinevalt loomast ka kontrollida. Ja et saadetakse ikka WCsse... fekaalbakteritega ühte kohta? Tänan ei! Mine ise oma võileivaga peldikusse ja tõmba endale kõik rota-noro- ja muud viirused ja seda võileiba oma käte vahel hoides mõtle, kes kõik on näppinud nii prilllauda, potinuppu kui ka kraani, mille all sa käsi pesed. Ja siis mõtle, kui tundlik on lapse organism... ahjaa, selle peale nagu poleks tulnudki?
Ehk nagu just täna loetud selleteemalisest artiklist: mis rinnaga välgutamine - see on lihtsalt üks inimene, kes sööb, ja mina annan talle süüa! Kellele ei meeldi, on see selle persooni probleem ja küündimatus.
Gaasidega hakkamasaamine on üks suur asi ja ma saan aru, kui sellest räägitakse. See on mulle meelde jäänud kui midagi abstraktset juba sellest ajast, kui kõik ümberringi lapsi said. Aga nüüd on see omandanud praktilise tähenduse ja peamine on siin see, et sa ei saa väga midagi teha ega aidata. Saad vaid olemas olla, kannatlikkuse säilitada ja mõelda, et see läheb mööda.
Uni ja väsimus. See on overrated. Vähemalt praegu tundub see teema, mida mina ei taju. Ehk sellepärast, et mul on ajalooliselt nagunii kehv uni olnud ja see mõned korrad öösel ärkamine ei morjenda mind. Kui ma võrdleks, siis esmakordse lapsevanemana esimesed päevad olid raskemad kui kogu ülejäänud aeg kokku.
See, et aega pole. Või et aja tähendus muutub õigemini. See on tõesti tõsi!
Järsku majandad sa kellegi teise graafiku alusel ja täiesti ootamatud tegevused on. Ma olen õppunud asju tegema etappide kaupa, et saan iga hetk pooleli jätta, kui vaja. See on projektijuhtimise uus tase :D Mina kui vana projektijuht onju.
Aja efektiivne kasutamine? Jepp. Väärtustan nüüd aega veelgi enam, kuigi ka varem ei olnud ma suur aja surnuks lööja (kui, siis eesmärgipäraselt nt mediteerides või lõõgastudes või tsillides, just puhkuse vajaduse ajel). Multitaskimine on omandanud uue taseme, ja ma saan aru, et tänapäeval räägitakse, kui kahjulik see on, aga no saab asjad ära tehtud. Vasaku käega, laps õlal/puusal/süles - olemas, omandatud, tehtav.
Aega samas on, kuid see pole sinu oma - vahel passid tundide kaupa mobiilis või loed, kui laps pole nõus, et sa ta kõrvalt lahkud (sööb või magab näiteks). Ma tunnistan, ma pole tegelt palju lugenud, kuidagi minu traditsiooniks on saanud mobiilis fotode korrastamine, mailide vaatamine, arvete tasumine, selleks ei pea ju enam arvutisse minema? Jällegi on see aja ära kasutamine, sest kui ma saan olla täitsa omaette, siis sel ajal saab teha ju neid asju, mida lapsega koos ei saa: dušš, majapidamine, söök, minu poolest hobid (blogi, söögitegemine, käsitöö, potipõllundus vmt :D).
Enda tagaplaanile seadmine. Ka tõsi, aga üldse mitte traagiline asi. Las ma siis olen nii kaua tagaplaanil, kui on vaja. Ma olen tagasi foxy lady (võib-olla isegi ägedam kui praegu, sest enesekindlust on kapaga juurde antud), mis sest et juba 43-ne aastal 2022, kui laps esimesse klassi läheb :D
Keha teema. Eriti kuum (ja samas mulle nii ükskõik) teema mu meelest! Mitte kellegi teise asi ei ole, kuidas sina peale sünnitust välja näed/ei näe, taastud/ei taastu jne. Esiteks, su keha muutub drastiliselt, ja siinkohal mulle endiselt meeldib see maratoni jooksmise võrdlus: treenimata maratonijooks. Palun, mine jookse kohe 60km nagu sa muidu jookseks 1000m ehk stabiiliselt kiire tempoga. Ja saad aru, millest ma räägin. Teiseks, kõik sinu organid paigutuvad kehas ümber. Kolmandaks, hormoonid. See on täiesti normaalne, et keha on teistsugune ja pole äkki üldse kunagi sama kujugagi, kui kord see sünnitus on unustatud (sest tendents on unustada, seetõttu peaks üles kirjutama!). Ei ole mõtet end ärritada juba eos, et "tahan saada samasuguseks". Mina mõtlen nii: minu seest tuli inimene. Kurat küll. Mida veel siit ilmast tahta? Et tselluliiti poleks? Või rasedusarme? Või pekki? Või seda sepik-kõhtu? Või pigmendilaike?
Need on kõik pseudoprobleemid. Ausalt. Ja ärge pekske, end, ei verbaalselt ega vaimselt oma pea sees, kallid naised. Mis sõnumi te saadate oma keha kritiseerides oma lapsele, kas tütrele (kes hakkab ka end teistega võrdlema, ebareaalseid eesmärke seadma ehk ka juba liiga noorena valesti toituma jne versus ma olen kaunis, terve ja tugev inimene, kes elab kaua, on positiivne ega keera enda peas psühhoks oma keha vaadates) või pojale (et ta ka vaataks modelle, pornot jm ning mõtleks, selline peab olema mu naine, mitte selline nagu mu ema... versus minu naine peab olema hea inimene, terve, enda eest hoolitsev ja vaimselt stabiilne, soovitavalt tark)?
(Palju reaalsemad on tõeliselt raske operatsiooni, kus kõht 10+cm raames lahti lõigatakse, ehk keisrist taastumine ja tundlik/tundetu arm, selja- ja muud valud sundasenditest ning päriselt valu tegevad hemorroidid :D, haahaa).
Kolme kuu möödudes pean tunnistama, kui õigus on kõigil emadel, kui nad ütlesid: naudi, see kõik läheb nii kiiresti. Nii on. Kui ma poleks selline üleskirjutaja ja heietaja, poleks pooled asjad meeles.
Ma ei mäletaks, kui väikesed olid ühed käed, kui ma poleks teinud pilte ja jälgi, ma ei mäletaks, kui õnnetu oli laps esimesel elupäeval, kui ma poleks teda juhtmetes-sondides-klappides kuvöösis näinud, ja ma ei mäletaks, mis tunne on hoida beebit, kes nutab, sest tal on soolika asemel niit, ja gaas ei taha kuidagi välja tulla.
Mul on meeles, kui tänulik ma olin, kui lõpuks sain lapse esimest korda oma rinnale. Küll vaid väheseks ajaks, aga siiski. Tänulik, et ta üldse elus oli! Tänutunne oli ka siis, kui tuli rinnapiima. Ja tegelikult tunnen ka uhkust, sest see oli meeletu töö. Pisaratega, väga väheste tülidega, aga siiski, ja muidugi väga suure pühendumuse ja tööga saavutatud eesmärk olla nii palju kui võimalik rinnapiima peal. See oli palju suurem projekt kui mõne mitmesajatuhandese kampaania lansa :D Iga päev, kui laps hingab ja on terve, on elus ja sööb ja magab, olen tänulik. Kui ta on rõõmus ja kingib mulle tuhandeid emotsioone. Süda on nii armastust täis, et tahab lõhkeda mõni päev.
Ja muide. On tõsi, et kui laps sünnib, siis armastust tuleb juurde. Ma usun, et kui teine laps tuleks, siis seda paljuneks veelgi. Mul on vähemalt nii - mehe ja esimese lapse (kasulapse küll, aga tema on mind emana ju treeninud 10+ aastat) vastu on mul nii tänu - kui armastuse tunne veelgi suurem kui varem.
Mehe käest küsisin, et mis on need asjad, mis talle meenuvad nüüd, peale kolme kuud. (Tal on esimesest kooselust ka laps, nii et ta on teistkordne isa).
Ta ütles pingejärjekorras, et üliraske sünnitus ja siis imetamise probleemid. Ja probleemidest veel, et laps ei talu hästi (ilma nutmata) käru- ega autosõitu. Talle tundub, et ma olen siis lukus väga. Harjunmatu on talle ka see, et laps(ed) on ju kärsitu(d). Kohe on kõike vaja. Meie mugav elu on kannatada saanud, eriti minu oma, aga ma nagu ei "pahandagi". Milleks ma siis olemas olen, eks!
Positiivse poole pealt meenus talle, et poiss on väga rõõmsa olekuga ja nalja täis näoga pidevalt, sööb ja magab korralikult. Ja see ongi kõige tähtsam.
Nüüd ma kirjutasin siis, ja see kõik on kokkuvõttev. Ma võiks veel ja veel jagada :D Aga ma mõistan, et ega kõike ei jõuagi üles kirjutada ega jagada. On tõsi, et emaks olemine on väga eriline kogemus ja väga isiklik. Kõigiga ei tahagi jagada. Ja kõiki detaile ei oskagi.
Ma loodan, et kõik emad tunnevad nii. See annab palju jõudu hakkamasaamiseks sel uskumatul ja keerulisel teel, mille tagajärjel kasvab ilma inimene, kes paljalt oma eksistentsiga maailma muudab - kui mitte just nagu Obama globaalselt, siis vähemalt kui sinu laps ja sinu maailma. Aga äkki kasvab just sinu lapsest Obama? (Loodetavasti mitte Trump, aga ma ei lähe poliitiliseks).
Ning lõpetuseks - kõige parem kompliment emale? Et sa oled hea ema. Et sa teed oma parima. Ja küllalt hea ema on juba piisav, ei pea olema perfektne, ideaalne, viieline.
Kõige erilisem on see siis, kui see tuleb teiselt emalt. Kas sama vana või vanema lapse emalt - aga sa tead, et ta teab, millest ta räägib, ja ta mõtleb seda.
(Muidugi on hea kuulda seda kõike ka teistelt, aga kui mõnikord, kui mured-probleemid on varjutanud su päeva, siis teades, et teine inimene on samade asjadega kokku puutunud, annab eriliselt jõudu!).
Kuna neljas trimester ehk sümboolselt raseduse viimane "kolmandik", kus laps on ikkagi peamiselt looteasendis ja ema küljes kinni, on tänaseks läbi, siis ma nüüd meenutan seda esimest kolmandikku enda kui ema seisukohalt, mitte niiväga lapse arengut jälgides. Kuigi see on ka oluline - ja ma olen proovinud need asjad siia kirja saada!
Ma võiks jälle selle Leelo Tungal'i luuletuse poole pöörduda ja vesistada, aga pole vaja.
Ma kirjutan parem, kuidas mulle tundub.
Kõige ägedam tunne on see, kui lapsuke on su vastas oma pisikese palja ihuga. Kui tal riided seljas on, siis tundub alati suurem. Aga väeti ja armas beebikere - see meenutab, kui haavatav ja sinust sõltuv ta tegelt on. Ja kui õrn.
Näiteks kui ta sööb, siis hoolimata sellest, et kui ta tissi otsas tukkuma jääb, tahaks lahkuda voodist, ja meie puhul õrnaunelise lapsega on see päris raske, ja peaks teki vahele panema. Aga mulle meeldib, kui tema paljas põlveke mu vastas on ja minu põlve peale toetab.
Veel üks väga võimas tunne on, kui laps nutab ja nutab ja sinu sülle saades rahuneb nanosekundiga.
Samamoodi teeb võimetuks, kui ta ei rahune, ja sa oled juba tiritammesid kasvatanud ja kõik muu emmearsenali ära kasutanud, isegi tissi.
Aga kõigest järjest!
Et üks inimene sünniks üldse? Sünnitus ja sünnitusvalud. Overrated on igasugune võrdlemine ja üldistamine ja "õige" ning "vale"!
Mul oli, võib küll öelda, meditsiiniliselt väga raske sünnitus. Ning ümberringi emadega vesteldes näen, kuidas kõik on nii erinevad. Valu kui selline on väga hästi mõttetööga hallatav ning see valu pole selline, nagu mehed võiks võrrelda (ja on seda teinud), et jalaga munadesse. Jah, üks mees võrdles, et kumb on hullem, kas löök munadesse või sünnitamine. Ja ta leidis, et löök munadesse on hullem, sest kui naine, kes on sünnitanud, soovib sageli veel (mitu) last, siis mees ei soovi kunagi elus saada jalaga munadesse. Ülimasendav eks :D Aga on tõsi - sa unustad selle "valu" (tegelikult intensiivse ebamugavustunde) ja tead, et see on üleelatav. Muidugi, rõhutan, see siin kõik on minu arvamus, on ka mu enda tutvusringkonnas naisi, kes ei soovi kunagi lapsi saada enam, just sünnituse ebameeldivuse tõttu.
Tissimajandus. See on üks ulme osakond! Tiss on maailma kõige võimsam tegelane. Ma ei saa siiani aru, kuidas üks inimene saab sellises tempos kasvada ja ainult rinnapiimast kõik vajaliku kätte saada.
Ja siis muidugi, et kuidas ikka rinnaga toitmist peetakse tabuks ja võrreldakse seda seksuaalaktiga. Inimesed, tulgem mõistusele - beebi toit on emapiim, mis on ellujäämiseks vajalik; seks jah on ka ellujäämiseks vajalik, aga aega ja kohta saab valida ning inimene suudab end erinevalt loomast ka kontrollida. Ja et saadetakse ikka WCsse... fekaalbakteritega ühte kohta? Tänan ei! Mine ise oma võileivaga peldikusse ja tõmba endale kõik rota-noro- ja muud viirused ja seda võileiba oma käte vahel hoides mõtle, kes kõik on näppinud nii prilllauda, potinuppu kui ka kraani, mille all sa käsi pesed. Ja siis mõtle, kui tundlik on lapse organism... ahjaa, selle peale nagu poleks tulnudki?
Ehk nagu just täna loetud selleteemalisest artiklist: mis rinnaga välgutamine - see on lihtsalt üks inimene, kes sööb, ja mina annan talle süüa! Kellele ei meeldi, on see selle persooni probleem ja küündimatus.
Gaasidega hakkamasaamine on üks suur asi ja ma saan aru, kui sellest räägitakse. See on mulle meelde jäänud kui midagi abstraktset juba sellest ajast, kui kõik ümberringi lapsi said. Aga nüüd on see omandanud praktilise tähenduse ja peamine on siin see, et sa ei saa väga midagi teha ega aidata. Saad vaid olemas olla, kannatlikkuse säilitada ja mõelda, et see läheb mööda.
Uni ja väsimus. See on overrated. Vähemalt praegu tundub see teema, mida mina ei taju. Ehk sellepärast, et mul on ajalooliselt nagunii kehv uni olnud ja see mõned korrad öösel ärkamine ei morjenda mind. Kui ma võrdleks, siis esmakordse lapsevanemana esimesed päevad olid raskemad kui kogu ülejäänud aeg kokku.
See, et aega pole. Või et aja tähendus muutub õigemini. See on tõesti tõsi!
Järsku majandad sa kellegi teise graafiku alusel ja täiesti ootamatud tegevused on. Ma olen õppunud asju tegema etappide kaupa, et saan iga hetk pooleli jätta, kui vaja. See on projektijuhtimise uus tase :D Mina kui vana projektijuht onju.
Aja efektiivne kasutamine? Jepp. Väärtustan nüüd aega veelgi enam, kuigi ka varem ei olnud ma suur aja surnuks lööja (kui, siis eesmärgipäraselt nt mediteerides või lõõgastudes või tsillides, just puhkuse vajaduse ajel). Multitaskimine on omandanud uue taseme, ja ma saan aru, et tänapäeval räägitakse, kui kahjulik see on, aga no saab asjad ära tehtud. Vasaku käega, laps õlal/puusal/süles - olemas, omandatud, tehtav.
Aega samas on, kuid see pole sinu oma - vahel passid tundide kaupa mobiilis või loed, kui laps pole nõus, et sa ta kõrvalt lahkud (sööb või magab näiteks). Ma tunnistan, ma pole tegelt palju lugenud, kuidagi minu traditsiooniks on saanud mobiilis fotode korrastamine, mailide vaatamine, arvete tasumine, selleks ei pea ju enam arvutisse minema? Jällegi on see aja ära kasutamine, sest kui ma saan olla täitsa omaette, siis sel ajal saab teha ju neid asju, mida lapsega koos ei saa: dušš, majapidamine, söök, minu poolest hobid (blogi, söögitegemine, käsitöö, potipõllundus vmt :D).
Enda tagaplaanile seadmine. Ka tõsi, aga üldse mitte traagiline asi. Las ma siis olen nii kaua tagaplaanil, kui on vaja. Ma olen tagasi foxy lady (võib-olla isegi ägedam kui praegu, sest enesekindlust on kapaga juurde antud), mis sest et juba 43-ne aastal 2022, kui laps esimesse klassi läheb :D
Keha teema. Eriti kuum (ja samas mulle nii ükskõik) teema mu meelest! Mitte kellegi teise asi ei ole, kuidas sina peale sünnitust välja näed/ei näe, taastud/ei taastu jne. Esiteks, su keha muutub drastiliselt, ja siinkohal mulle endiselt meeldib see maratoni jooksmise võrdlus: treenimata maratonijooks. Palun, mine jookse kohe 60km nagu sa muidu jookseks 1000m ehk stabiiliselt kiire tempoga. Ja saad aru, millest ma räägin. Teiseks, kõik sinu organid paigutuvad kehas ümber. Kolmandaks, hormoonid. See on täiesti normaalne, et keha on teistsugune ja pole äkki üldse kunagi sama kujugagi, kui kord see sünnitus on unustatud (sest tendents on unustada, seetõttu peaks üles kirjutama!). Ei ole mõtet end ärritada juba eos, et "tahan saada samasuguseks". Mina mõtlen nii: minu seest tuli inimene. Kurat küll. Mida veel siit ilmast tahta? Et tselluliiti poleks? Või rasedusarme? Või pekki? Või seda sepik-kõhtu? Või pigmendilaike?
Need on kõik pseudoprobleemid. Ausalt. Ja ärge pekske, end, ei verbaalselt ega vaimselt oma pea sees, kallid naised. Mis sõnumi te saadate oma keha kritiseerides oma lapsele, kas tütrele (kes hakkab ka end teistega võrdlema, ebareaalseid eesmärke seadma ehk ka juba liiga noorena valesti toituma jne versus ma olen kaunis, terve ja tugev inimene, kes elab kaua, on positiivne ega keera enda peas psühhoks oma keha vaadates) või pojale (et ta ka vaataks modelle, pornot jm ning mõtleks, selline peab olema mu naine, mitte selline nagu mu ema... versus minu naine peab olema hea inimene, terve, enda eest hoolitsev ja vaimselt stabiilne, soovitavalt tark)?
(Palju reaalsemad on tõeliselt raske operatsiooni, kus kõht 10+cm raames lahti lõigatakse, ehk keisrist taastumine ja tundlik/tundetu arm, selja- ja muud valud sundasenditest ning päriselt valu tegevad hemorroidid :D, haahaa).
Kolme kuu möödudes pean tunnistama, kui õigus on kõigil emadel, kui nad ütlesid: naudi, see kõik läheb nii kiiresti. Nii on. Kui ma poleks selline üleskirjutaja ja heietaja, poleks pooled asjad meeles.
Ma ei mäletaks, kui väikesed olid ühed käed, kui ma poleks teinud pilte ja jälgi, ma ei mäletaks, kui õnnetu oli laps esimesel elupäeval, kui ma poleks teda juhtmetes-sondides-klappides kuvöösis näinud, ja ma ei mäletaks, mis tunne on hoida beebit, kes nutab, sest tal on soolika asemel niit, ja gaas ei taha kuidagi välja tulla.
Mul on meeles, kui tänulik ma olin, kui lõpuks sain lapse esimest korda oma rinnale. Küll vaid väheseks ajaks, aga siiski. Tänulik, et ta üldse elus oli! Tänutunne oli ka siis, kui tuli rinnapiima. Ja tegelikult tunnen ka uhkust, sest see oli meeletu töö. Pisaratega, väga väheste tülidega, aga siiski, ja muidugi väga suure pühendumuse ja tööga saavutatud eesmärk olla nii palju kui võimalik rinnapiima peal. See oli palju suurem projekt kui mõne mitmesajatuhandese kampaania lansa :D Iga päev, kui laps hingab ja on terve, on elus ja sööb ja magab, olen tänulik. Kui ta on rõõmus ja kingib mulle tuhandeid emotsioone. Süda on nii armastust täis, et tahab lõhkeda mõni päev.
Ja muide. On tõsi, et kui laps sünnib, siis armastust tuleb juurde. Ma usun, et kui teine laps tuleks, siis seda paljuneks veelgi. Mul on vähemalt nii - mehe ja esimese lapse (kasulapse küll, aga tema on mind emana ju treeninud 10+ aastat) vastu on mul nii tänu - kui armastuse tunne veelgi suurem kui varem.
Mehe käest küsisin, et mis on need asjad, mis talle meenuvad nüüd, peale kolme kuud. (Tal on esimesest kooselust ka laps, nii et ta on teistkordne isa).
Ta ütles pingejärjekorras, et üliraske sünnitus ja siis imetamise probleemid. Ja probleemidest veel, et laps ei talu hästi (ilma nutmata) käru- ega autosõitu. Talle tundub, et ma olen siis lukus väga. Harjunmatu on talle ka see, et laps(ed) on ju kärsitu(d). Kohe on kõike vaja. Meie mugav elu on kannatada saanud, eriti minu oma, aga ma nagu ei "pahandagi". Milleks ma siis olemas olen, eks!
Positiivse poole pealt meenus talle, et poiss on väga rõõmsa olekuga ja nalja täis näoga pidevalt, sööb ja magab korralikult. Ja see ongi kõige tähtsam.
Nüüd ma kirjutasin siis, ja see kõik on kokkuvõttev. Ma võiks veel ja veel jagada :D Aga ma mõistan, et ega kõike ei jõuagi üles kirjutada ega jagada. On tõsi, et emaks olemine on väga eriline kogemus ja väga isiklik. Kõigiga ei tahagi jagada. Ja kõiki detaile ei oskagi.
Ma loodan, et kõik emad tunnevad nii. See annab palju jõudu hakkamasaamiseks sel uskumatul ja keerulisel teel, mille tagajärjel kasvab ilma inimene, kes paljalt oma eksistentsiga maailma muudab - kui mitte just nagu Obama globaalselt, siis vähemalt kui sinu laps ja sinu maailma. Aga äkki kasvab just sinu lapsest Obama? (Loodetavasti mitte Trump, aga ma ei lähe poliitiliseks).
Ning lõpetuseks - kõige parem kompliment emale? Et sa oled hea ema. Et sa teed oma parima. Ja küllalt hea ema on juba piisav, ei pea olema perfektne, ideaalne, viieline.
Kõige erilisem on see siis, kui see tuleb teiselt emalt. Kas sama vana või vanema lapse emalt - aga sa tead, et ta teab, millest ta räägib, ja ta mõtleb seda.
(Muidugi on hea kuulda seda kõike ka teistelt, aga kui mõnikord, kui mured-probleemid on varjutanud su päeva, siis teades, et teine inimene on samade asjadega kokku puutunud, annab eriliselt jõudu!).
