Üksteist

Kui ma muud ei jõua kiire graafiku kõrvalt teha, siis nädalate muljed panen ikka kirja. Ma panen need nimelt mobiilis kirja, kui me sööme (rõhk sõnal ME, sest kuigi ma ise rinda annan ja sealt ei söö, üritan ma samal ajal ajaefektiivselt kinni pista banaani, kohukese, või kui jumal annab, st laps lubab või mees teeb, siis isegi mõne võiku või toitu taldrikult!). Arvutisse siis süngib ära ja mul on kopi-pasta ja täiendamise rõõm beebi uneajast.

11. nädal meil lõppenud ja 12. käimas ja nii palju oleme jõudnud teha, et täitsa väsitav kohati! Lapsele nagunii, aga mulle ka!

Mida uut siis on?

Märganud olen, et tissi toimingud on teistsugused - tugev rünne nagu tahaks terve tissi ära süüa, kui on suur nälg; siis selline alguses mitu korda tissi välja viskamine, enne kui süveneb söömisse, mille ajal on jutustamise komme tekkinud; süües rassib vahel nii palju, et tiss kaob ara ja siis on paanika korraks; ja siis kui on tissi vaja, siis KOHE. Muidu on streik! 

Puuksud käivad kõhulihaste harjutustega koos, vahel öösel tekk lausa lendab meie kohal, kui puuksutab, vahel vajab abi ja siis mees naerab, et on vindiga puuks. Või tarraga. See oli minu jaoks uus sõna, pidada midagi krõpsu taolist olema. Ja siis kolmas puuks tuleb, sest kolm on kohtu seadus.

Üldiselt see ralli on nii 5-6 vahel hommikul, kui ei saa enam vältida üles ärkamist (õues ka praegu nii valge), nii et siis läheb veidi aega ja me magame edasi. Vahel isegi 10ni, siis on see kõiksemagusam uni. Aga on juhtunud ka pool 12ni, ja siis ma tunnen, et pean ise kähku midagi manustama, et ikka piima tuleks! Piimakoletis ei tohi olla näljas!

Ja traditsiooniliselt - kakaga kõik korras. Et sõna KAKA oleks ikka esindatud.

Hea meelega on poiss kõhuli, aga kukub veel külili - kui väsimus peal, siis töinab, kui ei, siis on ok ja süllevõtmist ei vaja. Muidu ilmselgelt silm märg ja vajab.

Selgelt huvitub ta ümberringi toimuvast - vaatab sageli tuba ja asju. Märkab, kui on uus keskkond ja tahab sellega tutvuda (ma ei tea, kas tahab, sest ma ei näe ta aju sisse, ja coo ja grr häälitsused ei ole ka tõlgitavad muudmoodi kui õrnuse väljendus). Aga ma lugesin, et tahab. Erinevatelt kõrgustelt. SIis võimaldan talle seda (beebi ärkveloleku ajal on mul mõlemad käed hõives).

Süües tekib tal ka hajevilolek, kui midagi huvitavat märkab. Näiteks teine lapsevanem saabub koju. Või siis midagi krõpsub. Ja pagan, teleka pilt ka häirib. Pean vist päeval selle lõbu ikka ära kaotama ja ainult õhtul käivitama. Samas, lugenud Piret Mürk-Dubout' intervjuud, siis ega need lapsed ei pääse nutiasjadest, rääkimata telekast. Ainult aktiivseid asju saab piiritleda. Aga telekas on meie jaoks juba passiivne... lapse jaoks kahjuks ikkagi aju silendav.

Veel ta ei haara, aga lõpuks vaatab rippuvaid mängukanne, samas kui väsib, siis tuleb kann eemaldada, muidu tuleb kisa, sest tundub agressiivne see mänguasi. Topin talle vägisi ka igast kõristeid ja muud nodi kätte, sest peale enda, minu ja issi sõrmede ta naljalt midagi tõesti ei haara. Teadlikult ammugi mitte, aga isegi ei jäta kätte, kui talle see asi suruda pihku. See kukub sinna, kuhu jumal juhatab.

Unedega on, nagu on - vaba graafik ja seinast seina jne. Mõni päev magab terve päeva unesid ja unekesi, teine päev kukub mitmetunnisesse sliipi. Kavatsen sel teemal võtta ühe loengu, ehk läheb asja ette. Lastearstiga ka konsulteerisin, et kuidas ma ta saaksin magama aidata, aga reaalsuses need asjad töötanud ei ole. Vara vast veel, ma pean kannatust varuma mitte ainult minutite, aga ka päevade, kuude ja aastate kaupa - iga asi omal ajal! Areng samas vahva. Ei ole olemas "valmis" beebit. Kogu aeg midagi muutub!

Samuti ei õnnestu meil ilma tissita magama jääda endiselt ning nt turvahällis sõites tuleb suur jorr ning vankris ka... Mitte pikalt, aga minu eesmärk oleks kiiresti ja ilma nututa. Sellepärast ma teengi hea meelega tissiga. Nagu keegi beebigrupis ütles, siis tiss on iga asja lahendus. Ja tegelt nii ongi. Muidugi ülesöömist tagasiheite väljendusel olen nüüd ka märganud, seega kogu aeg ei topi. Aga instinktiivselt jälgin kella ja tean, millal võib. Tiss ees ja taga ühesõnaga, iga kriisi lahendab ära. Võite siis aru saada, kuidas tissistreik mind relvituks ja õnnetuks teeb.

Ja siis need liikuvad asjad nagu vanker ja auto ja kõikuv Moosese häll - big No-No! Saamatu emana pole ma veel suutnud neid asju meeldivaks teha. Hullu keemia peale vahel joppab, et jääb ilma nututa magama. Et planeerid kõik väsitavad tegevused enne uneaega ja selleks ajaks lükkad hälli/vankrisse jne. Ja loodad, et ta ei nuta. Ega vingu. Kuigi sülle võtmine on ok, aga siis on nagu vene nukkudel - silm plõks lahti ja enam magama ei jää, kui siis juba üleväsinult ja suure nutuga ja siis võib see vanker kus kurat kilomeeter kodist eemale jääda!

Meeldib olla linas, st ärkvel olles ja limiteeritud aja, enne kui rassima hakkab. Üldiselt jääb magama suht kiiresti. Ja kui ärkab, siis ringutab ja alles mõne aja pärast annab märku, et see asend enam ei sobi. Näiteks saab poes käia kiirelt nii ära.

Emme ka areneb - tunnen juba veidi erinevaid nuttusid ja oskan aimata, kas väsimus või nälg. Kakase mähkme peale meie poeg pahane ei ole, nii et seda nuttu ma ei tea. 

Mis me tegime sel nädalal?

Käisime ujumas ja võimlemas, selles akrobaatika moodi variandis; siis tähistasime esimest emadepäeva, mille poja kenasti vastu pidas vanaemade juures; ja sõitsime trammiga, mis väga meeldis; käisime emmega shoppamas, see oli lühike ja kiire käik! 

Mis ma õppisin?

Nii nagu kõik emad räägivad, oskan ka mina aega nüüd veelgi enam väärtustada. Ma pean mainima, et olin juba enne jube efektiivne tänu kiirele elustiilile ja kannatamatule loomule, aga nüüd on veelgi hullem. Ja ajast tulebki reaalselt vahel puudus - kuigi, mõned asjad võib rahumeeli ka tegemata jätta.

Näiteks toidupoodi ma ei kipu, mees käib. Ja kui on vaja, siis ma tellingi e-poest (seda saab jälle söötmise ajal mobiilis teha). Ehk siis, aeg on kulla väärtusega.

Samas saan aru, et lapsega veedetud iga minut on oluline. Ja neid minuteid ei saa me iial tagasi!