Mul oli elu esimene emadepäev. Ma ise olen ju nüüd ema!
Emotsioonid olid küll laes ja ootused suured. Et ma olen selline maksimalist, siis juba teadsin, et on ju vale toota sellist pinget ja stressi, kuid see, et mind emana väärtustataks, on mulle oluline.
Ma olen nõus, et enne, kui oled ema, ei saagi mõnest asjast aru. Võtame kasvõi selle Leelo Tungla luuletuse... see on tõsi! Ma ei hakka seda siia postitama, kuid täna, olles ise ema, oleks nagu teine maailm mu ees lahti rullunud. Nii paljud asjad tunduvad tähtsusetuna, nii paljud mured tühised... võib öelda küll, et prioriteedid muutuvad. Ei saa aga öelda, et nad "loksuvad paika", justkui ilma lasteta naistel/inimestel oleks nendega midagi valesti. Nii see kindlasti pole - meil kõigil on ju oma elu.
Ja kuigi mu perekond aina käib ja rõhutab, kuidas ma ikka "näitasin" kõigile ja kuidas ma ikka nii häasti "tegin", et kohe poja sain (justkui saaks neid kataloogist tellida ja suurust valida nagu Victoria's Secreti online poes), arvan ma, et see on lihtsalt nii läinud. Et sain alles nüüd lapse ja et see juhtus olema poeg, kes mu lõpuks ka emadega ühte leeri liitis. Mul oli küll alati unistus, et laps(ed) võiks olla, aga olin asjaolude sunnil peaaegu leppimas, küll valulikult, et äkki saan olla vaid kasuema või siis tädi, sest lapsi on mu ümber alati olnud, juba noorena, kui alustasin lapsehoidmisega.
Seega leian, et kuigi ema on eriline olla, see tunne on niivõrd ainukordne, ei maksa vähendada kuidagi neid naisi, kes otsustavad, et nad lapsi ei soovi, või neid, kes mingil põhjusel neid ei saa.
Jah, ma olen õnnelik, et olen ema, kuid ma ei tahaks seda mitte kunagi kellelegi nina alla hõõruda. Stiilis (ja siit tuleb jälle see mulle öeldud kõige nõmedam lause, mida aastate jooksul olen kuulnud) "saa ise ükskord lapsed, küll sa siis näed". Ja stiilis - noh, mul on ikkagi poiss/tüdruk, kas te ei oska teha (eriti neile, kel siis vastassoost ja mitu tükki) või küsida, noh, millal tüdruku/poisi KA "teete"?
Meil ei olnud vahet, kes sünnib. Paljudel on kindel eelistus isegi. Mitte et nad siis pärast õnnetud oleks (ega ju ei tea ka), kuid on inimesi, kellel on ju kindel soov. Mõni näiteks tahab kaksikuid. Ma oleks ka kaksikutega õnnelik olnud. Ja tüdrukuga. Praegugi vahel mõtlen, et see "komplekt" nali on ikka üks pooletoobine nali. Komplekt tähendaks ju, et sul on nii poiss kui tüdruk kui ka kaksikud... ja siis äkki ka kolmikud, et sul oleks kõigiga kogemus. Lihtsalt - kõik lapsed on nii unikaalsed, ja see on peamine, mida ma olen õppinud.
Kuid ühtlasi olen õppinud selle lühikese, kahe ja poole kuulise aja jooksul, et lapsed on kõik ka sarnased - nad kõik vajavad oma ema, ja nad kõik on oma ema (ja isa) valinud ise. Ja see ema on nende jaoks parim, olenemata, kes või mis ta siis on (siinkohal, jumal aita joodikute ja narkomaanide lapsi muidugi).
Teadsin seda ka enne, kui ma olin ilma lasteta ja polnud isegi rase veel, et ei pea sünnitama, et olla ema ja teada, mis on õige ja vale. Ka kasuemana on sul kogemused ja oskused ja õigus kaasa rääkida. Kasuema kogemust ei ole kõigil võtta, ja pean ka seda väga eriliseks. Olen selle võrra kindlasti rikkam, targem ja sallivam kui keegi, kellel on see üks ja enda (loomulikul teel, ilma valuvaigistiteta, et oleks "õige") sünnitatud laps.
Ja nüüd, olles sünnitanud, olen selles veelgi kindlam, kuigi sünnitus on eriline kogemus. Ning sünnitusega seoses - ei pea olema kinni selles, millist sünnituslugu sa endale tahtsid, ja siis see ei läinud "täide" ja sa "ebaõnnestusid", sest tuli ootamatusi ja näiteks keiser või mõni muu komplikatsioon. See keiser päästis su lapse. Ja sa oled ju ikka ema.
Olen juba palju õppinud, mis puudutab naisi ja emasid ja nende kehasid. Mulle polnud juba enne oma kehast rääkimine või selle välimusele tähelepanu pööramine nii oluline kui tänapäeva ühiskonnas eeldada võiks. Nüüd aga näen veel enam, kuivõrd ebaõiglane see on. Kelle asi on, milline keha sul on? Nii nagu meie näod on unikaalsed, on ka kehad seda. Kes tahaks maailma ühesuguste nägudega inimesi... miks me siis tahaks samasuguste kehadega? Minge mannekeenivabrikusse, tõesti!
Ja on üks suur teema, mis emadusega on "sisse lennanud" - see va imetamise teema. See on tabu. Siin meie postsovjetlikus Eestis. Kauboikapitalistlikus banaanivabariigis, kus kõik peavad karjääri tegema ja rahapakid ette näitama. Kõik loomulik on kuidagi tagaplaanil ja tabu isegi. Mul on hea meel, et rinnaga toitmine on au sees, aga nüüd enam ka mitte nii suur probleem, et sa peaksid olema nelja seina vahel kõik see aeg (kuud, aastad?), kui plaanid rinda anda. Nüüd võib minna kohvikusse, parki ja kinno ning võtta rind välja, sest see on allikas, kust su laps saab suppi, praadi ja magustoitu.
(Siinjuures - ma endiselt pole veel ise kohvikus rinda andnud, sest ma noh pole veel kohvikus palju käinud).
Ühesõnaga. Nii palju mõtteid. Ma olen ema nüüd ja see on nii imeline ja endiselt nii hirmutav. Raseduse alguses mõtled - kas ikka olen rase või niisama hormoon sassis? Siis, kas on emakasisene? Kas ikka peab vastu see 12 nädalat? Ja siis, 20. nädala uuring... ja sealt edasi juba kõik muud... rääkimata su enda keha, mis teeb muutused läbi... mulle meeldis võrdlus, et rasedus on nagu maratonijooks, ainult sa ei olnud selleks treeninud. Ja sellest taastumine on peaaegu sama raske ja pikk teekond.
Ja nüüd, emana, muretsed ju edasi. Et kas ma ikka saan hakkama? Kas ta sööb piisavalt? Ja magab? Kas ma talle haiget ei tee, kui kolle välja võtan/pesen/kammin/riietan/turvahälli panen? Kas ma panin õigesti riidesse? Kas ma lasen tal liiga palju või vähe nutta? Mis see palju on üldse? Kas ma üldiselt ikka olen hea ema? Kas ma olen ülehoolitsev? Järsku kasvatan saamatu lapse või siis hoopis ei toeta piisavalt või tuleb türann? Kas ma pean vastu... alles nii vähe aega olen harjutanud?
Appi, need mured ei lõppe, need alles algavad!
Ma olen ema.
E.
M.
A.
Ikka ei jõua kohale.
Aga emadepäev läks korda ja peamine, ma tundsin end sel ilusal päeval imehästi!
Emotsioonid olid küll laes ja ootused suured. Et ma olen selline maksimalist, siis juba teadsin, et on ju vale toota sellist pinget ja stressi, kuid see, et mind emana väärtustataks, on mulle oluline.
Ma olen nõus, et enne, kui oled ema, ei saagi mõnest asjast aru. Võtame kasvõi selle Leelo Tungla luuletuse... see on tõsi! Ma ei hakka seda siia postitama, kuid täna, olles ise ema, oleks nagu teine maailm mu ees lahti rullunud. Nii paljud asjad tunduvad tähtsusetuna, nii paljud mured tühised... võib öelda küll, et prioriteedid muutuvad. Ei saa aga öelda, et nad "loksuvad paika", justkui ilma lasteta naistel/inimestel oleks nendega midagi valesti. Nii see kindlasti pole - meil kõigil on ju oma elu.
Ja kuigi mu perekond aina käib ja rõhutab, kuidas ma ikka "näitasin" kõigile ja kuidas ma ikka nii häasti "tegin", et kohe poja sain (justkui saaks neid kataloogist tellida ja suurust valida nagu Victoria's Secreti online poes), arvan ma, et see on lihtsalt nii läinud. Et sain alles nüüd lapse ja et see juhtus olema poeg, kes mu lõpuks ka emadega ühte leeri liitis. Mul oli küll alati unistus, et laps(ed) võiks olla, aga olin asjaolude sunnil peaaegu leppimas, küll valulikult, et äkki saan olla vaid kasuema või siis tädi, sest lapsi on mu ümber alati olnud, juba noorena, kui alustasin lapsehoidmisega.
Seega leian, et kuigi ema on eriline olla, see tunne on niivõrd ainukordne, ei maksa vähendada kuidagi neid naisi, kes otsustavad, et nad lapsi ei soovi, või neid, kes mingil põhjusel neid ei saa.
Jah, ma olen õnnelik, et olen ema, kuid ma ei tahaks seda mitte kunagi kellelegi nina alla hõõruda. Stiilis (ja siit tuleb jälle see mulle öeldud kõige nõmedam lause, mida aastate jooksul olen kuulnud) "saa ise ükskord lapsed, küll sa siis näed". Ja stiilis - noh, mul on ikkagi poiss/tüdruk, kas te ei oska teha (eriti neile, kel siis vastassoost ja mitu tükki) või küsida, noh, millal tüdruku/poisi KA "teete"?
Meil ei olnud vahet, kes sünnib. Paljudel on kindel eelistus isegi. Mitte et nad siis pärast õnnetud oleks (ega ju ei tea ka), kuid on inimesi, kellel on ju kindel soov. Mõni näiteks tahab kaksikuid. Ma oleks ka kaksikutega õnnelik olnud. Ja tüdrukuga. Praegugi vahel mõtlen, et see "komplekt" nali on ikka üks pooletoobine nali. Komplekt tähendaks ju, et sul on nii poiss kui tüdruk kui ka kaksikud... ja siis äkki ka kolmikud, et sul oleks kõigiga kogemus. Lihtsalt - kõik lapsed on nii unikaalsed, ja see on peamine, mida ma olen õppinud.
Kuid ühtlasi olen õppinud selle lühikese, kahe ja poole kuulise aja jooksul, et lapsed on kõik ka sarnased - nad kõik vajavad oma ema, ja nad kõik on oma ema (ja isa) valinud ise. Ja see ema on nende jaoks parim, olenemata, kes või mis ta siis on (siinkohal, jumal aita joodikute ja narkomaanide lapsi muidugi).
Teadsin seda ka enne, kui ma olin ilma lasteta ja polnud isegi rase veel, et ei pea sünnitama, et olla ema ja teada, mis on õige ja vale. Ka kasuemana on sul kogemused ja oskused ja õigus kaasa rääkida. Kasuema kogemust ei ole kõigil võtta, ja pean ka seda väga eriliseks. Olen selle võrra kindlasti rikkam, targem ja sallivam kui keegi, kellel on see üks ja enda (loomulikul teel, ilma valuvaigistiteta, et oleks "õige") sünnitatud laps.
Ja nüüd, olles sünnitanud, olen selles veelgi kindlam, kuigi sünnitus on eriline kogemus. Ning sünnitusega seoses - ei pea olema kinni selles, millist sünnituslugu sa endale tahtsid, ja siis see ei läinud "täide" ja sa "ebaõnnestusid", sest tuli ootamatusi ja näiteks keiser või mõni muu komplikatsioon. See keiser päästis su lapse. Ja sa oled ju ikka ema.
Olen juba palju õppinud, mis puudutab naisi ja emasid ja nende kehasid. Mulle polnud juba enne oma kehast rääkimine või selle välimusele tähelepanu pööramine nii oluline kui tänapäeva ühiskonnas eeldada võiks. Nüüd aga näen veel enam, kuivõrd ebaõiglane see on. Kelle asi on, milline keha sul on? Nii nagu meie näod on unikaalsed, on ka kehad seda. Kes tahaks maailma ühesuguste nägudega inimesi... miks me siis tahaks samasuguste kehadega? Minge mannekeenivabrikusse, tõesti!
Ja on üks suur teema, mis emadusega on "sisse lennanud" - see va imetamise teema. See on tabu. Siin meie postsovjetlikus Eestis. Kauboikapitalistlikus banaanivabariigis, kus kõik peavad karjääri tegema ja rahapakid ette näitama. Kõik loomulik on kuidagi tagaplaanil ja tabu isegi. Mul on hea meel, et rinnaga toitmine on au sees, aga nüüd enam ka mitte nii suur probleem, et sa peaksid olema nelja seina vahel kõik see aeg (kuud, aastad?), kui plaanid rinda anda. Nüüd võib minna kohvikusse, parki ja kinno ning võtta rind välja, sest see on allikas, kust su laps saab suppi, praadi ja magustoitu.
(Siinjuures - ma endiselt pole veel ise kohvikus rinda andnud, sest ma noh pole veel kohvikus palju käinud).
Ühesõnaga. Nii palju mõtteid. Ma olen ema nüüd ja see on nii imeline ja endiselt nii hirmutav. Raseduse alguses mõtled - kas ikka olen rase või niisama hormoon sassis? Siis, kas on emakasisene? Kas ikka peab vastu see 12 nädalat? Ja siis, 20. nädala uuring... ja sealt edasi juba kõik muud... rääkimata su enda keha, mis teeb muutused läbi... mulle meeldis võrdlus, et rasedus on nagu maratonijooks, ainult sa ei olnud selleks treeninud. Ja sellest taastumine on peaaegu sama raske ja pikk teekond.
Ja nüüd, emana, muretsed ju edasi. Et kas ma ikka saan hakkama? Kas ta sööb piisavalt? Ja magab? Kas ma talle haiget ei tee, kui kolle välja võtan/pesen/kammin/riietan/turvahälli panen? Kas ma panin õigesti riidesse? Kas ma lasen tal liiga palju või vähe nutta? Mis see palju on üldse? Kas ma üldiselt ikka olen hea ema? Kas ma olen ülehoolitsev? Järsku kasvatan saamatu lapse või siis hoopis ei toeta piisavalt või tuleb türann? Kas ma pean vastu... alles nii vähe aega olen harjutanud?
Appi, need mured ei lõppe, need alles algavad!
Ma olen ema.
E.
M.
A.
Ikka ei jõua kohale.
Aga emadepäev läks korda ja peamine, ma tundsin end sel ilusal päeval imehästi!
No comments:
Post a Comment