Kümme nädalat

…sai läbi ja 11. hakkas juba pihta.

Ka see nädal on olnud üsna väljakutseterohke, peamiselt (WonderWeeks väidetava) 3. kasvuspurdi tõttu, mis meil just praegu käsil. Kõik nutud on pikemad, valjemad ja tihedamad; kannatamatus on suuremaks muutunud, märgata on erinevaid tujusid. 

Nüüd oskan muidugi rohkem ka lapse väsimust märgata (lugesin 4. erineva staadiumi kohta), kuid ega loodus lollust ei salli - laps nutab ise suht lohutamatult, kui ta unele ei saa minna. Samas ma ilma tissita teda ikka magama ei saa - lihtsalt pikali heites on kisa üsna suur. Pigem ma siis püüangi praegu ajastada söömise vahed nii, et oleks OK süüa anda ja seejärel magama panna. Nn unetissi formaat on. Hea aga on, et ta, tiss suus, magama ei jää, viskab selle välja ja siis ohkab ja uinub.

Samas on võimeline ette teatamata sekunditega mu õlal uinuma. 

Erinevalt paljudest beebidest, kes auto- ja kärusõitu armastavad, tõmbab meie noormees sae käima kohe, kui turvahälli satub või kui vankrisse pannakse. Õnneks on vananemine hea - minu kõrvad hakkavad vaikselt kurdistuma, igatahes kannatan veidi aega nuttu, kui see just valust pole (vahel gaasid ja vankris selili kehva olla), ja mõnikord piisab korraks sülle võtmisest, et rahuneks, ja siis läheb sõiduks. Nii et turvahällis 40 min sõitu võibki meil vigisemise saatel kulgeda, suured silmad vaatavad otsa, et MIKS ma siin ebamugavas toolis olen? Mina vastan siis, et autos nii turvalisem…

Muidu nii ilusad ilmad on peale lörtsist aprilli lõppu, seega väljas oleme pea iga päev jaliutamas käinud, v.a. paar päeva, kus ootamatu unerežiim plaanid sassi ajas või hilisemaks lükkas. Sellest sain mina suurema stressi ja nördisin mehe peale, kes une vastu ei oska võidelda, ning jäi mugavalt magama, samal ajal kui mina võitlesin poja pikali murdmisega. Hommikul muidugi kõik laabus ja mees jooksis kohvikoore järele, et meile kohvi teha (ju ma olin siis ikka piisavalt õudse näoga peale seda kurnavat ööd - käisin isegi, laps teki sees, hilisõhtul rõdul värsket õhku sisse hingamas (ahmimas minu puhul)).

Häid asju ka - laps jutustab kogu maailma kokku, arsti sõnul võib see tulla sellest, et me kordagi pole lutiga tal “suud kinni toppinud”, st ta küsis kohe kinnitust otsivalt et - ei kasuta lutti jah? Ühesõnaga, kohati võit, kohati kaotus. 

Siis ta üritab ka juba veidi keerata, aitamisega saab seljalt külili ja siis juba khuli, aga pea on veel raske, ja muidugi iseseisev keeramine on nii kuu aja kaugusel kindlasti.

Käisime eraldi ka lastearsti juures konsultatsioonil ning tema sõnul on kõik muidu suurepärane, kuid käsi ja selga võiks veidi masseerida ning jätkata ujumas ja võimlemas käimist; jälgida, et oleks piisavalt kõhuli ning muidugi ei tohiks jätta enam üksi voodile või mujale kõrgele pinnale, vaid ikka panna võrevoodisse või põrandale; soovitas ka tutvustada rippuvadi erksavärvilisi mänguasju, et ta neid puudutaks st esialgu kogemata vastu läheks - küll siis puudutama ja haarama ka hakkab!

Veel häid asju - gaasid on väiksemaks jäänud, vähemalt nende öiste nuttudega versioonid, st kui on oodata puuksu, siis on suurem nihelemine ja väike vääks ning natuke intensiivsemalt imeb siis rinda. Rohtu ma hetkel pole kasutanud enam - terve tagavara pudel Colinoxi on nüüd üle.

Arengut näitab ka see, et poiss tunneb ära nii ema kui isa, ja kui vahepeal mingi päev oli emmekas (aga selle võib ka rota vaktsiini alla panna), siis tegelikult lepib mõlemaga.

On nõus olema üksi, st küll silma all, aga omaette tsillima ilma aktiivse abita - saan sageli kiire duši, väikse ampsu või kerge koristuse teha. Näiteks suutsin ma 4 päevaga sammhaaval teha suurpuhastuse kahes kapis, mida koristajale ülesandeks teha ei saanud (ehitustolm vähemkasutatavatel nõudel, köögimasinatel jne, mis köögikapis leidus - mitu satsi pesumasinat ja suurem tolmu võtmine sh). Muidu oleks asi mõistagi 4h võtnud :D

Ees seisab jääkapi sulatus.

Ja siis on üks suurem kapp, kus peaks samamoodi asju tolmutama ja ära viskama, kui ruineeritud sai ehitustolmu poolt.

Nädalaga on poeg juurde võtnud 300g. Riided on endiselt 0-3M/50-56 - 62 on veel suur. Pisikesi asju jäi päris palju ka kandmata, need saadan järgmistele beebidele.

Jätkame ujumist ja võimlemist ning mänguasjade vaatlemist. Samuti püüame hakata unerežiimiga tegelema.

Minu kui ema väljakutse, eriti selle Evelin Võigemasti artikli baasil, on rutiiniga harjumine - ma tõesti ei kannata rutiini ning tahan alati uusi asju teha. Nii nagu mõni inimene käib alati sama teed, läheb samasse kohta, kus on juba hea ja tuttav, ning sööb ja teeb turvalisi ja proovitud asju, tahan mina alati midagi uut kogeda - ma olen uute kogemuste junkie: reis maale, mida pole külastanud; restoran, kus pole söönud; ekstreekogemus a la langevarju- või benjihüpe lihtsalt selle enda pärast jne. Minu ainus rutiini talumine ongi, et ärkan (ja siis lähen tööle, aga sedagi oli kella peale raske teha) ning õhtul magama (täiesti korrapäratult).

Lapsele (ja enda teadmata ilmselt ka mulle, ma tean ju, et olen suur rassija) tekitab see muidugi stressi, nii et pean leidma kompromissi enda kui ema eelistuse ning lapse vajaduste järgi. Eks ma siis teen rohkem neid asju, mis mulle meeldib - õues käimine, mõni trenn, koos laulmine, koos kokkamine, joonistamine jne, kui ta juba suurem on. Aga seniks tuleb mul vist lausa kellaajaliselt päevaplaan paika panna, et mõnda und või vanni või muud tähtsat asja maha ei magaks.

Nii et jätkuvalt barrikaadidel, kuid need barrikaadid on vähemasti tuttavamad juba.