Kahetestkümnes

Märkamatult sai juba 12. nädal täis ning ma pole jõudnud isegi sellest kirjutada - nii kiireks on elu läinud!

Aga 12. nädala erinevus 11.-st oli see, et möödus nagu linnulennul, kuigi mees oli välisreisil ning enamjaolt pikalt tööl ka õhtuti, nii et last ei näinudki praktiliselt!

Peamised tegevused olid ikkagi tubased.

Vankrit me praegusel perioodil ei kannata, nii et õues vankriga sel nädalal ei käinud. Kuid värsket õhku lapsele pakkusin linas ning süles rõdul näiteks. Kahju muidugi, aga ehk ta kasvab veel ja siis hakkab jälle meeldima.

Sellesse nädalasse jäi esimene “reis” ehk samal ajal kui mees oli viikendil töökaaslastega Ungaris, käisime meie Pärnus. Hoolimata väga suurest vastuseisust turvatoolile ja autosõidule pidas noormees vapralt vastu. Minekul ei teinud ühtki peatust, tulekul 2, neist üks söögi- ja 1 rahunemispaus.

Nädal jätkus üldiselt kirjult - käisime lausa kaks korda väljas söömas ning sain “käe valgeks” (või rinna) avaliku imetamisega. Muidu ikka laps alati maganud vmt. Ja heade inimeste st noorte emade seltskonnas oli see väga julgustav, see esimene kord. Mille peale kohe läksin ka restorani ning suurem väljakutse kui see imetamine, oli hoopis ummikus autos olemine. Avastasin, et kõrin nüüd 10-minutilistel sõitudel aitab ja suure näoga ilmekas mänguasi vahel ka. Aga mitte alati, reeglit ma ei tee. Ajastus on ka oluline.

Käisime ka ujumas ja võimlemas ning massaažis. Kõik sobivad, kui on hea tuju. Kehva tujuga tõmbab krampi ja kisab. Muidu tundub, et meil väga hommikune poiss ei ole - mingi 8-10 on ok ärgata, tegevused alaku 10-11 paiku, enne tahaks uneleda. Ma ise samasugune, ja kes tahaks kohe peale und võimlema või basseini minna.

Päevakava meil endiselt ebakindel - kuid vähemalt üks väike reegel on nüüd hommikuti: peale ärkamist poolteist - 2h hiljem on mikrouni 20 või 40 minutit.

Ja õhtul sätime magama nii 9 paiku, uni saabub enne 10. Juba 7-8 proovime alati kodus olla, et rahulikult võtta ja viimase eelune teha.

Märkamatult olen juba mingid rutiinid tekitanud, kuigi stressasin, et ma polegi endale teinud “nimekirja, mida peab tegema” - hommikul ärkamiseks ja õhtuseks uneks on meil täitsa head süsteemid. Mis muidugi ei tähenda, et need ei muutu varsti.

Sel nädalal oli veel natuke mõni üksik gaas, aga sellest saime iseseisvalt üle. Nüüd ei ole tükk aega midagi olnud. Kaka liigub omasoodu ja ikka iga päev.

Mängimine on muutunud mõtestatumaks - me tegime lapsele ruumi oma korteris, viisime ära suure diivanilaua ja asendasime lapse mänguväljakuga. Mängukaar veel hästi ei meeldi, aga kõhuli peegli ees on OK olla.

Ei haara, ei huvita väga mänguasjad, ei keera rohkem kui seljalt kõhule.

Selline nädal sai!