Poolteist

Poja saab täna poolteist, umbes poole tunni pärast - 00:51. Ma nüüd pole neid igakuiseid sünnipäevi tähistanud, aga poolteise puhul võiks ikka võtta väikese koogi eks?
Mida siis praeguses vanuses meil laps teeb?
Hetkel magab ja samas toas saan arvutis olla ning siin blogi kirjutada.

Iga laps on erinev ja me puutume sagedasti ka teiste omavanustega kokku.
Temast on kujunenud väike väle liikuv olend. Lisaks ta õpib praegu meeletu kiirusega uusi sõnu. Siis hakkab vaikselt aru saama, et on tema ja siis teiste asjad. On juba tükk aega aru saanud, et võib öelda "ei taha". Et ta võib ise otsustada ja sellest ka teada anda, kui tõesti ei taha. Häälekalt nõuab süüa. Tänased 2 sõna olid nt putru ja annu (mu venna nimi tema keeles). On avastanud erinevad raamatud, mida ta vaatab omaette oma onnis (onn on ka selge sõna). Kõik asjad tunneb ära raamatus, nimetab neid ja näitab, mis nendega tuleb teha. Hetkel alla tähendab kõiksugu treppe, ronimist, liumäge jne. Beebi tähendab kõike, mis on beebidega seotud - vankrid, riided, pisikesed lapsed jne. Ta ise beebi ei ole. Peeglist vaatab end uue hooga jälle, eputab veidi. Ja me pole suunanud, aga ikka meeldivad põrisevad asjad nagu lennukid, autod, eriti aga lennukid ja mootorrattad ja suured autod ning traktorid. Kõiki asju saadab jooksev kommentaar ja ma pean reageerima sellele. Et ma sain aru - näed, läks mootorratas mööda. Või ädi (tädi). Või et oli puu (puuks) - ise naerab. Armastab väga õues käia, nüüd juba vankrisse küsib, sageli tahab ise lükata (mõned kuud juba) ning rõõmustab iga kord, kui ütleme, et lähme autoga sõitma. Ta muidugi loodab, et saab ise sõita (see on õnnestunud issi süles paar korda, maitse on suus), aga kui piisavalt on tegevust, siis näkside ja mänguasjade abiga nt elab juba pea et tunnise sõidu üle ilma unne jäämata. Ka suurem õde on abiks. Muidu üksi proovin teha max 30 min sõidu, sellest piisab, et lähisugulaste juurde jõua ilma unne jäämata.

Mängudest meeldib peitus, tagaajamine ükskõik kumba pidi, liumäest alla laskmine, mänguatodega mängimine, muusikalaudadel muusika tegemine, veidi juba legosid, natuke uurib pliiatseid ja paberit, siis päris tegevuste tegemine (riputasin talle pesuresti külge nöörid, et ta saab ka mõned sokid sinna panna - vahel veab ka suure rätiku sinna, panen siis pärast selle üles sealt), jälgida, kuidas ma süüa teen, oma toolil, oma väikest tooli ringi nihutada, õppida tundma, kuidas asjad töötavad, ise tassist juua, sest lutipudel on beebidele, asju maha visata, sest need teevad erinevaid hääli, kivide vette loopimine, jooksmine, luurekas (kuidagi jalad kõverdatult kõndimine), äärel käimine, erinevate rataste veeretamine sh spinner, vurr jm, hüppamine on päevakorras, ja igast tegevuste järgi tegemine - eriti naljakad liigutused. Uus asi, mida avastas, on tuttavad näod piltidel. Silmitseme nüüd albumeid, vaatame külmkapi peal fotosid ning riiulil samuti. Kuulab kenasti ettepanekuid ja soove ja teeb, kui õnnestub - paneb ukse kinni, teeb lahti, paneb asju kasti, toob palli vm, veeretab autot, võtab mu jalanõusid ja paneb enda jalga ja käib nendega ringi, aitab marju korjata, poes näitab, mida vaja, nt keefir, ja tahab ka asjalikult tooteid korvi panna, maksab kaardiga (vajutab enterit ja võtab kaardi), ja pallimängud igas formaadis pallidega. Telefonihaigust enam pole, toob telefoni mulle ja ütleb, kelle oma. Need on esimesed 2-sõnalised asjad peale ei taha - oma lõppu. Tädi oma, emme oma, issi oma.

Sõnu on siis selliseid: emme, inni (issi), allu (õe nimi), õde, annu (mu venna nimi), iia (mehe õelapse nimi), liia (naabrilapse nimi), ardi (venna kassi nimi, tähistab kasse), auh (koer), muu (lehm), röh (siga), mää (lammas), pa (lind, part, kajakas, tuvi jms), ädi (tädi), nn (onu), ato (auto), emmep, innip (misiganes meie asjad), emme oma, inni oma, ei taha, mõnnamõnna (sullamulla ehk vann, lomp jne), ilus(ad) (see tuli uute tossudega seoses), plla (pall), piiupiiu (erinevad vilkuritega autod, vilkuv tuli jne), lapa/llpa (lamp), lill, puu (puuks), kroo (krooks, rühitsus või konn), alla (liumägi, trepp, ronimine kuhu iganes), mämm (süüa), juua, õue, anna, tida (seda), tiia (siia), ide (ise), aitäh, õta (võta), ptru (putru), tudu, mõmmi/õmmi (karu, mõmmi jms). Selline omamoodi loba on ka juba.

Reegleid, piiranguid või kombeid on meil ka juba tekkinud. Telekat ei vaata, minul päevläbi TV ei käi. Mees õhtuti vaatab, aga on aru saanud, et unne jäämise eeldus on no TV. Süüa pakun laua taga, aga kui ei söö, siis süles. Lasen ise süüa, kuna ta on selleks võimeline nii lusika kui kahvliga. Kõik riided lähevad pessu, pudipõlle ei soovi. Vahel aitab näppudega ja harva lubab mul toita, aga üldiselt tahab ise. Lasen tal ronida, kuhu vaja, aga mõnda asja ütlen, et üksi ei lähe - kuulab. Siis kutsub kaasa, et ta ikka saaks teha. Lasen alati teha jõukohaseid asju, viimasel ajal annab ise märku, kui ta soovib ise, ja ma ei saa aru, siis solvub ja nutab südamest. Jalanõud on esimene, mis meenub - peab saama ise jalga ja ilma käte abita, otuke. Trepist käib ammu ise, vahel väsib, siis küsib sülle. Istuma läheb ise, st ronib ja vihastab iga asja peale, kui ei õnnestu esimesel korral. Oma autos ei lase ette istuma ega rooli jm mängima, muidu harjubki. Mobiilist asju ei näita niisama, paar korda hädaga on vaja läinud, aga üldiselt ta tahaks siis juba ise näppida, seda ei lase. Lasen erinevaid nuppe vajutada, kui on võimalik (lift, pult, pangaterminal, uksekood jne - juhendan, ütlen, et aita - siis on rahul).

Söökidest on olnud nüüd tänu hammastele (neid ongi juba 16 täis, viimase silmahambaga oli korralik kõhuhäireteralli, kõht nädal aega lahti) erinevaid katsetusi, aga olen tänulik, et veel võtab rinda. See päästis ilmselt hullemast. Hetkel sööb hea meelega kaerahelbeputru, nuudleid, kartulit, herneid, kurki, liha, pasteeti, õrnsoolalõhet, ahjulõhet, hapukurki, porgandeid, õuna, melonit, arbuusi, sinki, banaani, saia, kõrsikuid (grissinisid, vähese suhkruga), leiba, pasteeti, juustu, riisigalette, beebiküpsiseid (ei tea miks seal nii palju suhkrut on?), pizzat, hapukoore-jogurti segu (kuna poe jogurtis palju suhkrut, panen umbes kaks tl 10 tl hapukoore kohta), keefirit, rosoljet, kartulisalatit, kartulipüreed, avastas piima, maitsnud on mu latte pealt piimavahtu, tomatit vähe, viinamarju vähe, mustikaid sõi mingi hetk, nüüd enam mitte, maasikaid sõi, vaarikad ei meeldinud, magusast olen andnud juba jäätist (väheke), mangolassit, erinevate kookide põhja, vähem kreemist osa. Endale kinnitan, et kui saab harva ja minu kontrolli all, on okei. Aga suurem osa ikkagi lisatud suhkruta. Olen proovinud lähtuda sellest, et tema ees ei söö neid asju, mida ma ei taha, et ta tahaks, näeks, sööks. Aga kui on kuskil sünnipäev või palav suveilm ja meie sööme jäätist, siis nüüd olen andnud nii teelusikatäie a la. Muide, ökotuubid lähevad ikka aegajalt, head abilised kiirelt õues janu/nälja leevendamiseks. Vesi läheb alati, mul selle üle hea meel. Mahla olen ka nüüd veega lahjendanud, aga üldiselt ei pea vajalikuks serveerida. Söökidest ei anna viinerit (nüüd hiljuti külas olles sai esimese), püüan mitte anda feikfriikaid, magusaid küpsiseid (kuigi vahel hädaga on aidanud välja, kui miskit muud pole käepärast), väga äädikaseid, soolaseid asju, ketsupit, muid kastmeid peale hapukoore. Sobivad nt mahedad lihad, täislihaviinerid ja hakkliha, või, maitsestamata jogurt, marjad, suhkruta moosid (toormoosi teen ilma suhkruta ja sügavkülma, tavalist 50% suhkrust koosnevat moosi üldse ei tarbi ka ise mitte), ei anna poe maitsestatud jogurteid ja kohupiimakreeme, poekisselle, poemagustoite. Beebiküpsiseid tõesti vaatasin poes - wtf nii palju suhkrut? Eelistan ise süüa teha, aga väljas süües proovin pakkuda oma söögist midagi, kuna laste menüü on kõige haigem ever: friikad ja viinerid või pihvid või lihapallid. Ega mõnest muidugi diabeeti ei saa, aga nõme ikkagi. Küll ta ju jõuab sinnamaani, et sööb ilma minuta asju, mis pole lubatud. Ma ei taha ka paletti rikkuda nn. Jälgin ühesõnaga.

Kaka ja piss meil tulevad endiselt mähkmesse. Pott on pähe panemiseks ja asju saab ka sinna panna sisse. Mul küll olemas sõbrannalt need potitreeningu püksid, aga suvisel ajal olen lihtsalt lasknud palja pepsiga ringi käia ja veega sarnast pissi koristanud. Oli ka üks suurepärane juhus, kus tuli kakuke, mees jõudis poti alla panna - me nimetame seda õnnestunult kaka potti saamiseks. Tegelt me ei treeni veel üldse. Nüüd juba vaikselt aga hakkab tulema infot, et millal kaka tuleb - ise ütleb (katka) ja näitab mähkme peale. Siis tuleb mõnda aega pingutust ja selleks toiminguks ta süveneb kuskil omaette midagi tehes. Potile ei armasta istuda seega üldse. Pigem on pärast vabanemise tunne ja siis silkab ringi, raske on mähet jalast saada. Pissi kohta ei ütle midagi, aga mähkmeid kisub jalast igal võimalusel.

Rinnaga toitmisest ka veel - on olnud erinevaid päevi ja nädalaid, mõni öö on peaaegu et söömisvaba, aga täitsa tühja mähkmega pole veel ärganud. Hommikuti tuleb rinnale, muidu magab päris mõnusalt minu poole seljaga. Päeval saab kindlasti peale hommikusööki, enne lõunaund (kui toas) ning enne ööund, vahepeal ka peale õuest tulekut. Siiski on keerulistemas oludes, eriti kui on valus või palav või tähelepanu vaja (ma räägin kellegagi intensiivselt või vestlen telefonis), vaja võtta ka mujal kui kodus rind välja. Ma harjunud, nüüd saan siiski kanda juba tavalist rinnahoidjat, kuna oskab kenasti sealt ka juba kraami välja saada. Üldiselt saan anda üsna diskreetselt talle süüa ja ise nautida niisama olemist - usun, et see on balansiks kogu ülejäänud ringi rassimisele, mis temaga ülejäänud päev kaasa toob.
Nüüd on ka magamine üldse paremaks läinud - kuigi jäämisega on raskusi, kui pole eriti väsinud. Aga kui juba jääb, siis magab paremini küll. Sõbranna ütles, et nii 1a4k kuskil võiks see juhtuda. Ja tegelt nii ongi - suvel juba oli nii mõnigi kord, kui sain ka telekat vaadata, veidi õues tiksuda, samas ruumis juttu rääkida mehega jne. Meeles on need ajad, kui iga krõps üles äratas. Kellaajad on suviselt segased - ärkab ja läheb magama vastavalt vajadusele, kui on põnev, siis on keerulisem - otsib kaua oma kohta, sööb rinnast 50 korda jne. Telekas ikkagi segab, helid ka. Eks sujustame seda siin.
Lõunauned on läinud pikemaks - 40 min und tuleb üldiselt juba harva ette, kuid vahel, kui on mingi segaja (naaber, õuest mõni heli, nt müristamine, unehäire ja nutuga ärkamine, autounes mootori seiskumine või liiklusummik, palavus jne), siis ikka tuleb ette. Muidu viimastel päevadel 3h+ ja 1:40-2:40 on keskmine uni. Toas siis. Kärus 1:40 ikka. Taustamüra on kasuks, vihm töötab eriti hästi. Segastel päevadel ja paljude emotsioonide või logistikaprobleemide tõttu on vahel harva ka 2 une päevi, aga proovin neid võimalusel ise mitte esile kutsuda.

Päevad kulgevad meil vähese rutiiniga, kuid omaette toimetamist võiks rohkem olla. Praegu nii kui rind on lähedal, saab sellest ajaveetmise viis. Mitu tundi õe või isaga olles samas on tal väga okei.
Üksi ongi olnud nüüd isa ja õega, vanaemad hetkel rivist väljas tervislikel põhjustel. Koos teiste lastega oleme palju aega veetnud, ent mitte nii, et lapsed ja mind pole. Kõige mõnusam ongi tal õega, seda harjutasime nõnda, et alguses siin kodus, ma olin teises toas, siis juba läksime koos kuskile, ta läks eemale, et mind polnud näha, ja nüüd viimased paar korda on õnnestunud nii teha, et lähme koos juuksurisse, ma jään maha ja ta läheb käruga mänguplatsile paariks tunniks ning pärast kohtume siin/seal.
Alustasime ka lastesõimega tutvumist ja otsime hoidjat (on üks variant), aga sellest eraldi!

Siiani ikka naudin seda lapsevanemaks olemist. Tunnen, et olen pigem kanaema, samas ikka lähtun lapsest. Mingeid meetodeid teadlikult ei kasuta, aga loen ja hoian silma peal moodsatel versioonidel, nopin endale sobivad elemendid välja (rie, montessori, gordon jne). Hetkel olen aru saanud, et liigselt pole vaja end plaanidega stressata, samuti et kõik asjad on eakohased ja et aeg läheb ja asjad lähevad mööda. Ja minu parim praktika ikkagi on olnud, et tuleb investeerida lapsesse aega sh tähelepanu, sest ta nii väga peale seda rahuneb, et üks hea hetk temaga on võrdne 10 korda samapalju tema usaldust (ja mulle aega omaette olla). Töölt sain koondamise, hetkel võtan rahulikult, kuigi emapalk mõnda aega läbi. Ongi ehk aega mõelda ja rahulikult vaadata, kuidas poja harjub aiaga, hoidjaga, kuidas on viiruste hooaja avapauk, viimased reisidki ehk saab teha ilma stressita jne jne. Ma ei kiirusta üldse kuskile ja püüan olla paindlik, avatud jne. Kõige raskemad on mulle päevad, mil ma olen mitu päeva järjest üksi, kui on nii halb ilm, et ei saa värsket õhku lapsele, kui laps ei söö ja seetõttu on viril, aga ei saa ju suruda, ning kui ma olen halvasti maganud või muudel põhjustel ise stressis, siis kohe näha, et ma ei suuda keskenduda talle ja ta saab sellest aru ning omakorda pöördvõrdeliselt mõjub. Oma tassi täidan ma nii, et püüan aegajalt üksi olla, aga niisama pole veel õnnestunud peale juuksuri, maniküüri või nt koristamise. Et lihtsalt olen. Aga nüüd on uni juba parem ja meenutades veel aastataguseid hetki, kus tervis ja toitumine olid põhiprobleemid, siis nüüd on muidugi juba nii palju kergem. Et minu kogemus on - kergemaks läheb. Poiss on mõnus kaaslane :) Vahva laps on meil!

Jõudsin ära oodata

Lõpuks on see aeg käes, kui saan külla minnes ka veidi kohvi nautida, sest laps mängib hea meelega omaette, kui ta mind näeb. Saan jutustada. Saan olla. Saan süüa. Jne. Eriti hea on õues! Aga külas on igatahes huvitav.
Jõudsin ära oodata ka selle, et saab sõita autoga pikema otsa kui 5 minutit. Nüüd on ka Tartu ära tehtud (enne magas vaid Pärnu jagu). Maanteesahin ikka tekitab und.
Ja jõudsin oodata ka selle, et talle lõpuks meeldib kärus olla. Lausa küsib vahel.
Ja ma ei räägi sellest, et ta tahab kiikuda, on avastanud liivakasti ning üldse, et maailm on suurem kui emme ja meie kodu. Varsti hakkabki olema veidi kahju ka mõnedest beebiea asjadest!

Hea laps

Une kohta nagu ikka küsitakse: kas ta "laseb" sul magada, kas on ka "hea" laps? Ei noh, mis sa "ilustad", ta ju "jonnib" praegu. Jah, äkki jonnibki. Aga emotsioonispektril on ju rohkem sõnu kui nutt ja jonn? Ma näen, et on frusa ja arusaamatus. Näiteks toongi selle, et on hakanud tegema sellist asja, et kui midagi ei saa aru, siis viskab pikali või istuli, olenevalt olukorra tõsidusest. Ja siis suu lahti karjuma. Ma arvan, et ta ei saa aru lihtsalt, miks ei või. Näiteks autoteele minna. Või miks ei või lõpmatuseni trepist käia. Või miks ma kogu aeg ei tõsta teda nii kõrgele, et ta seintel saaks lüliteid vajutada. Ja miks ta ise ei saa kaardiga maksta. Või kohvi juua.
Vaata internetist ka #assholeparent.

Söömisest

Meie 1a2k poeg on palju paremini sööma hakanud. Ma muretsesin paar kuud tagasi end ju halliks.
Noh midagi viimase aja trendidest siis söömise kohta. Sööb peaaegu kõike ikka, mida pakun. Kogused väikesed, aga õnneks on mämm-mämm sõnavaras ja ütleb kohe, kui vaja. Näiteks sööb viilujuustu hea meelega ja kodujuustu nokib ka. Tomat ja banaan on lemmikud. Kartulit ja liha ning ahjukala ka.
Siiski siiski. Nagu ikka heasoovijatega ümberringi, on ka mul neid siin. Ma annan veel rinda lapsele ja noh ausalt, veidi olen ikkagi kursis ka, et eks senikaua söögiisu kiduram. Aga kuna ma sain üle sellest aastase lapse õud-söömisest (iga tunni tagant öösel ja üsna tihti vahepeal ka päeval, süüdistan kasvuspurti, hambaid ja füüsilist arengut), siis annan endiselt hea meelega, kuigi taktikaks on pigem "kui küsid, siis saad, muidu ei paku". Ehk siis võõrutama otseselt ei hakka, aga ise aktiivselt rinda meelde ei tuleta. Öösel sööb praegu nii 3-5 korda ja usun, et see on normaalne, ma ei kurda. Rinnad ei plahvata ega valuta, magamatust ei tunneta.
Kommentaare kõrvalseisjatelt võtan väga hinge. Täitsa tõsiselt kohe - mina ju näen ja tean, sööb ja pole haige ja vitamiinid-mineraalid ka nüüd kõik korras?
Hiljuti oli probleemiks, et ta ei söönud (hapukoorega, külmaks läinud, rasvatükkides hulpivat) kapsasuppi (vanaema tehtud) - ta oli just kõhu täis söönud. Täna oli siis "hea, et ta sai ikka loomulikku toitu". Nagu what? Mis sõna see on? Looduslikku? Naturaalset? Sai makarone (paljud ohiksid siinkohal ka, et issand, nisujahu), mida ju tean, et ta sööb, olen isegi andnud, aga kindlasti ei peaks ma seda nr 1 valikuks, aga lastele tõesti meeldib (ja hea, et ketshupiga ei pandud veel, hõissa, ta tõesti veel pole 2 täis!). Kurgisalat hapukoorega läks ka. No see on tõesti hea. Ja siis shashlõkk äädikamarinaadis. Hmm? Ning saia.
Ühesõnaga, kardan, et probleemiks oli tuubitoit, mida ma ikka pakun, kui tundub, et mingitest asjadest puudu jääb (kuna Poja meil ise sööb, nn näputoitu, siis ta ka ise reguleerib). Aga hommikul sõi banaani, piima ja võiga kaerahelbeputru, juustu ja kodujuustu ning sinki, isegi muna veidi. No kust otsast siin midagi ebaloomulikku on?
Pealegi. Ma pole kindel, kas minu veendumused ühtivad sealse pere omadega, kuna juba 5 aastat tagasi ühisel reisil märkasin, kuidas keeduvorst ja magustatud jogurt (koos M&M kommidega???) igapäevased olid. Ma olen diabeetik ning pean jälgima end. Kuigi vahepeal patustan koogi, coca ja pontsikutega. Aga enne 2 aastat ma tõesti ei taha väga suhkrut anda. Tegelikult puuduvad meie laualt isegi praegu igapäevaselt a la Actimel, mahlajook ja säilitusainetega näksid. Kõiki neid võin aegajalt süüa, aga ikkagi harva. Aga lastele ei annaks ma neid kindlasti.
Actimel seedimise parandamiseks? Keegi tark ei tea äkki, suhkur ju pole mõnus? Miks keefir ei sobi?
Mahlajook, 20% suhkruga? Ja siis need "tervislikud" leivanäksid, kus on rõve kogus küüslauku ja naatriumglutamaati, I swear noh.
Igatahes jah, uus teema siis see söömine.

Aastane

Õigemini juba kohe kaks kuud peale. Järgmisel nädalal.
Tundub, et nüüd hakkabki see kiire aeg. Kirjutama ma ei jõua ju?
Igatahe, meil on selline iseseisev inimjuunit, kes peaaegu et jookseb, rahmib ja möllab igas suunas. Mulle ikka saadeti see selline aktiivne laps, peab kogu aeg tegelema. On vahva lives näha, et lapsed nii erinevad. Saan ka teistelt kinnitust, et ma ei virise ega kujuta ette - ongi selline aktivist, kes väga väga harva paigal on (ja siis ma olen seal kõrval). Sülle meeldib tulla, peamiselt istub puusal ja vaatab, mis ma teen. Ehk siis meeldib see kõrgus ja nägemine, huvi on kõige vastu.
Tissi tahab ka. Potil ei käi. Magamisega on nii, et nüüd on üks päevauni, kuigi see esimene pool päevast unisem kui teine. Endiselt kunstlikult pikendan seda ja mul pole midagi selle vastu.
Ööd on tissiga. Hetkel isegi üks rind katki! Hammustan ennast, kui ta sealt nosib. Varsti ehk saab korda. Armastab peitust, tagaajamist, müramist.
Uued oskused ehk mida ma pole vast jõudnud mainida on tantsimine muusika järgi, nõksutab jalgadest nn. Juba mingi kuu äkki. Siis nuuskamise õppis selgeks. Puhumise.
Jutustab ja on mõned lihtsad sõnad, mis pidevalt sassi lähevad. Näiteks emme ja mõmmi on õmmi ja emmi ja mmmmmi. Issi on inni. Aitäh, ei taha ja anna figureerivad ka. Kudiagi segaselt. Mämmämm. Näänääänää. Jne. Areneme.
Riided suurus 80 nüüd ehk 12-18k. 74 ikka napp. Mõned asjad veel on.
Kaalu ja pikkust nii 11 ja 76 umbes. A viimati arst mõõtis ta 2 cm lühemaks kui varem :D Huumor.
Käime palju õues - lõpuks ometi meeldib tal kärus olla isegi. Soovib ka käru lükata. Ja palju soovib ise käia. Mänguväljakutel on suur rõõm liuväli ja kiik. Endiselt on trepid suured lemmikud - sealt läheb käpakil üles ja alla. Kõige suuremad lemmikud on ikkagi loomad-linnud. Teised lapsed, inimesed. Tore on jälgida. Suhtleb julgelt, läheb juurde.
Autos sõit on nüüd talutavam - aastaselt panime turvatooli. On küll näoga sõidusuunal, aga mis sellest. Esimene maanteesõit seisab ees - vaatame, kuidas läheb.
Toas meeldib ka treppidel möllata, diivanilt alla hüpata, aknalaual õue vaadata (ja issit oodata), vannitoas WC potiga mängida (ma juba ootan, millal TV pult sinna võiks lennata) ja muidugi veega.
Vesi meeldib üldiselt ka.
Tänaseks on ta meiega käinud ka lennureisil, lisaks laevareisidele. Pidas hästi vastu ja üllatas. Uus lend ees ootamas - siis lähen temaga kahekesi, enne oli vanem laps ja mees abiks. Oli abiks küll!
Söömine on ka paranenud. Sööb lusikaga ja käega. Eelistab seda kõike ise teha!
Tomatit, sinki, pasteeti, riisikakku, musta leiba, putru, banaani, pirni, kohupiima, jogurtit, kõrsikut, juustu, kartulit, rohelisi herneid ja liha ning ahjulõhet sööb heal meelel. Enamasti tegelikult kõik maitseb. Kui meeldib rohkem, siis sööb ka rohkem. Vesi õnneks maitseb. Piimaga pole veel harjunud. Keefir on okei. Mahlasid pole andnud.

Püüan aegajalt siia sisse tsekkida. Aga muidu - head muljed on mul lapsevanem olemisest. Palju lahedam, kui arvasin! Järjest vähem saan aru vingumisest, järjest rohkem asju läheb perspektiivi ja järjest enam ei viitsi mõttetute asjadega tegelda. BS filter on õhuke, sütik lühike ja silmarull avalik.
Sest mul on suhtkoht ükskõik, mida teised arvavad - laps on kõige tähtsam.

Get a hang of it

Laps saab kohe aastaseks ja alles nüüd on mul tunne et "seda asja ma natukene juba oskan". Esiteks oskan vaadata ja jälgida und, siis eristan näljase lapse nuttu, saan aru, kui ta midagi "ütleb" ja tunnen, et julgen juba kergemini temaga igale poole minna.

Muidugi on ta ise väga tubli ja õpetab mind ka iga päev. 

Turvatool

Meil on suur ja tähtis päev - liikusime turvahälli pealt turvatooli! Esimene sõit kulges sõbranna juurest koju, kuna just seal panime tooli lõplikult paika. Mees hommikul pani autosse, sõbranna abikaasa aga aitas kinni klõpsata. Jäi magama! Jei.

Loodame, et nüüd mõnda aega ei ole meie autosõidud enam nii nõmedad kui varem, kui vaene laps vaid nuttis.

Imetava ema rõõm

Ma annan ikka veel rinda. Üle miljoni aja on rinnad valusad. Kohe katki. Pisikesed hambakesed on vampiirihammustused sinna tekitanud. Sellist valu ei mäleta, oli teistsugune esimestel kuudel.
Igatahes istun siin nagu kosmosemutt ja otsisin isegi kreemi üles, et peale määrida.
Aga see samaaegne tunne, et tahaks nii pissile kui ka juua - see on mul viimasel ajal. Voodis ja öösel.
Enamasti unesegasena ei viitsi aga kummagagi tegelda ja nii ma hommikuni kannatangi.

Taaskordne unejutt

Poiss pani mind korralikult proovile täna jälle. Kas tõesti hakkab ise reguleerima juba ühele unele? Ei sooviks veel! Aga mis siis ikka. Igatahes oli väikemees täna 7 tundi järjest üleval. SEITSE! Hommikul. !!!. Lõpuks jäi, iga asi ajas aga enne nutma. Pesumasinat ei saanud katsuda. Pesuresti peale ei saanud ronida. Nõudepesumasina sisse ei saanud ka. Korteri uksega ei saanud mängida. Õhupalliga ei saanud mängida. Aknalauale ei saanud enam. Karu ajas nutma. Liha ei maitsenud. Leib lendas. Mul oli see #Assholeparent tunne.
Ei söönud ka midagi. Ainult 1 tuubi putru, pesumasina peal istudes, kui tsentrifuug käis. See oli siis kõrvalsaadus, positiivne.
Lõpuks magasime mõlemad, mina tunnikese.
Õhtul oli jorr iga asja peale, igatahes käisid käed suus - andsin ibukat.
Nüüd magab!
(Aga muidugi kui esimest korda üritasin ära hiilida, siis oli kõpsti istuli! Vol 2 õnnestus)

Unejutud (jälle)

Öeldakse küll, et aastaselt läheb 1 une peale, aga soovitatakse ju pikemalt hoida 2 une peal. Mina ei tea, kas meil ikka kipub juba üle minema, aga igatahes ilge kamm on viimasel ajal selle teise unega. Kui esimesse veel saab (ehkki ka kussutamisega), siis teise juba tee või tina - alles õhtul pimedas jääb. Ja kui siis veel liiga pikalt magab, läheb ööunne ka jumala hilja.
Sel nädalal siis konkreetselt juba kolmas päev, kus on ilge jama.
Neljapäeval hakkas pihta: hommikul okei ja isegi kergelt jäi, pmst jala pealt. Teise unne aga ei, hoolimata õues käimisest, poest jne - nii palju muljeid ju! Olin üle tunni proovinud, kui andsin alla ja teatepulk läks üle mehele, kes mu halinat kuulas ja oli nõus hängima, kuni ma teraapilises korras õhtusööki tegin.
Reedel - hommikune uni okei, õhtune liikus jälle ma ei tea mis kella peale! Nagu ikka, plaanid jälle puruks, õnneks päästis siis vähemalt spontaanne külaskäik sõbranna poolt (muidu oleksin läinudk kell 6 sünnipäevale, aga sel ajal oli alles uni). Muidu on alati ka risk, et kui pool 7 magama, siis ongi ööuni. Vahel pikendangi ja olen valmis kella 5 äratuseks.
Täna - hommikusse unne pani mees, aga õhtusesse ei jäänudki. Me oleks ise siin juba magama jäänud, aga poiss muudkui toimetas hämaras. LÕpuks mees sai oma catnapi kätte, aga mina olin jälle haywire. Panime tuled põlema ja vaatasime, kaua siis üleval on.
Mul ei ole midagi 1 une vastu, kui see hakkaks kell 12 ja kestaks kell 3ni ehk 1 korraga kogu päeva uni. Ja öösel siis 11h. Aga ei. Meil nagu jumal juhatab.
Mäletan, et pikalt oli 3st 2 peale üleminekul sama. Mingi kuu aega jändasime.
Vaatame siis, kuidas seekord on.

11 kuud

Viimane mini sünnipäev! Kohe kahju on. Aga mis sellest, nüüd ju esimene päris sünnipäev läheneb!

Uned on siin selle kuu jooksul muutunud ja igal hommikul olene emmede chatis selle kohta ka logi pidanud, aga mitte mujal. Aga see kella 7 graafik on muutunud nüüd kella 8-pool 9 graafikuks nii 8 kandis ärkamisega. Igati mõistlik minu jaoks ja ka mees saab natuke rohkem pojaga aeg veeta. Kui 9-10 kuul oli magamine ekstra vaevarikas, sest läbi jne istuli ja püsti tõusmine tavapärane isegi igal tunnil, nii et pidin magama juba kella 7st ta kõrval, siis nüüd on jälle õnnestunud juba mõned korrad käia toast ära. Umbes poolteiseks tunniks. Sh söömiseks, kinkide pakkimiseks, aastavahetuseks kottide pakkimiseks ja miks mitte ka blogimiseks. Isegi filmi olen saanud telekast vaadata. Ööd ei ole küll nii rahulikud kui enne uute oskuste nagu istumine, seismine, sammud, aga saan paremini magatud küll.

Seeeest vaid mõni kord ärkamine tagab vähemalt 80% kvaliteetset und. 

Unedega manipuleerisime ka aastavahetusel, kui soovisin ka ise veidi kauem olla peol - hell, üldse osaleda!, ja kuna reisisegadused ja palju uusi kogemusi oli, siis väsis muidugi ja magas üldiselt hästi. Isegi paremini mõni öö kui kodus. Aastavahetuse ilutulestiku magas maha, mina piilusin hotellitoa aknast. Peol sain olla kaks tundi. Aga see oli tore! Me käisime spaas ja väljas söömas, täielik kaaslane juba. 

Meil on kuude jooksul kogunenud korralikult muljeid videomaterjali näol ja neid saab vaadata Instagrami vahendusel. 

Esimesed pikemalt kõnnitud sammud võtsin ka video peale, paar päeva peale 10. kuu täitumist. Nüüd võib öelda küll et kõnnib, kohe palju huvitavam tal. Õues jalanõudega on raske veel, kuna talveriided ikkagi kohmakad. Aga toas saab kenasti hakkama.

Söök ei lähe nii suurtes kogustes, kui ma ise arvan, et võiks, aga kuskile ometi need tuubid ja purgid ja püreed ju kaovad. Meie toitu sööb sageli, kui soola pole. Liha näsib hea meelega. Kakat ka tuleb. Riided jäävad väikseks... ikkagi kasvab siis ju? 

See raud on probleem, aga lugesin muuhulgas ka, et paljudel ei mõõdeta isegi seda ja on normaalne, et varud nn otsas. See on nii rp kui ka muu teema. Annan nüüd Ferrum Lek ja kavaldan igal hommikul seda talle sisse. Kerge ei ole. Ma püüan mitte stressi mitte langeda, aga jah - kui ikka söögi peale poja silmi hõõruma hakkab, siis võin selle püree ise ära süüa. Õnneks nüüd paar päeva sööb hea meelega kamapalle ja ausalt ta sööb teisi asju ka, lihtsalt mikro kogused. Ma ei saa sundida ausalt.

Järgmine teema seoses emaks olemisega - kuidas ma kasvatan oma last. Kõige raskem on taluda teiste kommentaare stiilis: sa hellitad ta ära ja ta kasutab sind ära. Kuidas? Vanakooli inimesed ei tea vist, et alla aastased väljendavad oma vajadusi ja tundeid, mitte ei jonni ega manipuleeri. 

Ja mind häirib ka võrdlemine. Kuidas teised lapsed nt saavad üle öö magatud... üksi magatud... ise magama jäädud.  Mul on selle peale komme öelda, et ma ei oska veel isegi hästi magada, rääkimata terve öö läbi või plaksust magama jääda?

Järgmine teema on ilmselt tissist võõrutamine. Hmm. Ma vaatan seda asja, minu asi ju, minu tiss! Peamine mure muidugi paaril persoonil, kellel oma elu vist pole. Edusammud siin on, et vahepeal oli mähe hommikul tonni raskune, aga viimastel öödel jääb jälle kergemaks. Vaatame. Ja see, et kui sööb hästi päeval, siis on ka parem tuju ja magab öösel ka hästi, kehtib vähemalt meil küll.

Vahepeal käisime ka ühel vaiksel reisil Rootsis, auto ja laeva ja perekajutiga. Eeskujulik! Ainult plaksutan, kui seda meenutan.

Muide, vaatasin Beebide dokki ETV2 pealt paar nädalat tagasi. See, kus võrreldi lapsi Jaapani, USA, Namiibia ja Mongoolia näidetel. Nii vahva oli. Nii eriline. Ja lapsed on ikka lapsed. Nutavad, avastavad, võtavad rinda, kukuvad, ronivad, mängivad ja lalisevad ja magavad samamoodi.

Mõõdud meil siis pool 11 74,5 ja 9430. 

Riiete suurus 74 ja 9-12. Mõned 80 ka kasutuses, ostan nüüd neid ja 12-18. 

Rauast veel

Nüüd oleme siis seda imalat rauda üritanud süüa iga hommik. Ei lähe väga hästi, aga ma ei jäta jonni.

Veiseliha everything menüüs ja vahepeal köögivilju.

Kõige parem on see, et kõik asjad lapsele maitsevad, aga sööb neid linnunokakese. Kui ei maitse, siis puristab välja. Olen stressis, aga vahepeal lugesin ka artikleid, et selles vanuses lapsel ongi normaalne, et raud ära kulutatud.

Viimane mini sünnipäev

Oleme neid terve aasta tähistanud. Ei saanud sellest enne aru, kui ise selles olukorras olin: on, mida tähistada! Iga kuu jälle edasiminek ja laps elus ja mina ka. Homme on see käes ja täna mõtlen koogi ja foto peale. See on meil traditsioon olnud läbi aasta: kook, küünlad, sünnipäevalaul, fotod kogu perega (selfi) ja võrdlevad fotod karu ja jänesega.

Jänes jääbki esimese aasta leluks. Karu aga loodetavasti kestab veel mõned korrad. Ilmselt olen see ema, kes seda karu igale poole kohale veab ja sunnib last pilti tegema. 

Aga usun et ilus mälestus tulevikuks! 

Traditsiooni nimel.

Raud

Käisime perearstil ja siis see analüüs näitas, et hemoglobiin ja raud mõlemad madalad, vaja hädasti rohtu võtta. Täpsemalt probleemne raud, mida juba varudest kadunud. Seega esimene segadus oli, et kas riiulilt või retseptiga, sest perearst ütles, et pole retseptirohi ja lastearst, et kirjutatagu retsept. No pekki onju? Noor ema on segaduses. Avasin lausa grupis teema, et kas on kogemusi. Ka apteegi leht ning kõne apteeki kinnitasid, et ikka retseptiga. No pressisin siis retsepti välja.
Teatud pereliige aga, kes ju ka arst, andis veel oma nõu. Andke andeks, ma ei jõua kõiki neid hääli kuulata! Igaüks räägib eri juttu? Lõpuks ma lähen ju hulluks!
Igatahes, hoolimata vastukäivatest soovitustest anda ja mitte anda rohtu (ehk siis mitte andes ainult toitumisega reguleerida), ostsin ma kõnealuse rohu siiski välja ja nüüd loodan, et ma Poja imearmsaid kikusid pekki ei keera. Tal on neil 7, ja kõik ju esimesed. Loodan, et see imal õudus teda ka ei kohuta. Ma arvan, et tühja kõhu peale seda siirupit juua on sama rõve nagu GTT teha rasedal. Yuck.
Ühesõnaga korralik kamm. Ja muidugi on "teretulnud" kriitika, kuidas ma PEAKS söötma last ja kudias ikka liiga palju tissi ja liiga vähe tavatoitu. Ühesõnaga, mehe saatsin poodi veist ja vasikat kokku ostma, laps on loomaliha dieedil nüüd. Ja nähtavasti pean kaikaga ajama sööki sisse. Ma loodan, et tea peab vastu see paar kuud, kui ma upin enda mängu ja igal võimalikult juhul püree või lihatükiga tema suunas liigun. Sest muidu jookseb ta lusikat nähes kaugele minema ja on viimanegi söögiisu läinud!
Ma kasutan niigi kõiki nippe raamatus, kuna ta nüüd ei püsi isegi söögitoolis enam, ronib välja. Vabandage tõesti, aga ma ei seo teda söömiseks sinna kinni, kui te mulle rihmasid tahate soovitada.
Seega nüüd on siis kas käigu pealt või süles söömine, põlvel, akna all, kellegi tegevust jälgides või mänguhoos, ise teen klouni ja teesklen söömist, külalised peavad isukalt matsutama ja muidugi minu taldrikust maitsevad asjad paremini. Loodan, et kuu aja pärast saan juba rääkida, et laps muud ei tahagi, kui vaid süüa! Ja noh, 2 kuu pärast on vereanalüüs. SIis on ehk raud ka parem :)

Kõnnib

Leppisime kokku mehega, et kuigi poja mõned päevad enne 10-kuuseks saamist tegi pikemad sammuread ja jätkas seda ka kohe peale 10. kuud, ei nimeta me seda veel kõndimiseks. Aga pool 11 hakkas kõndima ehk siis meie rootsi reisil avastas laeva peal ja muudkui kõndis! Nüüd kodus on tal ka palju huvitavam!

Arstil

Me käisime täna arstil, kus nagu ikka mõõdeti ja kaaluti. Ja kliiniline verepilt tehti ka (nii mul kui lapsel). On vist õige termin, igatahes veenist ja pidasime mõlemad vastu. Poja nuttis enne sellepärast, et teda kinni hoitakse, vere võtmise ajal oli juba pinge langus, siis ei nutnud!

Peale seda sai rinnapiima ja tulime mõnusalt koju. Mees viis ja tõi õnneks, sai kiiremini ja ei pidanud mässama riietumisega, külma autoga, parkimisega ja libedaks muutunud teega.

Lapse jaoks oli see parim variant - magas oma aja täis (kell 8:05 ärkasime), siis suts jope selga ja sokid ja müts ning hops autosse, mis oli juba soe. 8:20 olime juba arstil ja kaalusime ja mõõtsime 9430 ja 74,5. 

10 kuud

Teate see 10. kuu post jäi vahele ja ilmselgelt pühade ja aastavahetuse sagimise tõttu. See ei tähenda, et me ei tähistanud või unustasime. Pigem vastupidi. Oli teada, et jõulupäeval on esimest korda kahekohaline number ja lõpuks ometi sain kasutada fotot, kus oli 1 ja sõbranna poolt kingitud suur ümmargune null, millega ma oleks võinud terve aasta ju tähistada. 

Paljud muide ei tähistagi neid kuid ja minul jäi ka imelik mulje enne, kui ma sain emaks. See igakuine verstapost andis mulle võimaluse end korda teha, mõelda koogi peale, mõelda, et ma olen jälle kuu aega last elus suutnud hoida ja ta on jälle kasvanud.

Aga lapsest ka. Poja mõõdud olid 9 kilo ja 72. Seega mitte just kõige raskem laps, hea endiselt süles kanda. Hambaid 6,5. Peamised oskused kruisimine mööda mööblit. Ja mõned päevad enne 10 tegi ka esimesed sammud. Paari nädala jooksul on neid harjutanud, aga ma ei kiirusta veel ütlema, et kõnnib. Seeest seisab üksinda ja nagu ütles tabavalt, vahel toetab porgandit, banaani või mänguasja, mis tal käes on. 

Oskab trepist üles minna ja kui on lai aste, siis pepu ees alla tulla. Aga kuna meil endil treppi pole, siis ei harjuta. Peitust mängib hea meelega ja tagaajamist. Mängib järjest rohkem omaette.

Söömine on meil ikka müstiline - mõni päev ainult piimaga, mõni päev sööb mõnuga püreesid. Üldiselt märkan, et pigem õhtul sööks neid tuubist ja otse. Ei soovi siis lusikaga jännata, mida kiiremini, seda parem. Samas mõni hommik sööb sama putru minu kausist (teen ka endale nüüd ilma suhkruta). Kreeka jogurtit sööb. Keefiri joob. Pirni ja õuna. Kartulit. Porgandit. Lillkapsas. Kotletti tegin ja minu arvates maitses. Eks ta rohkem imeb sealt seda liha mahla ja õli annab kaloreid. Aga hea ju seegi! Kuna leiba sööb heal meelel, siis see on meil alati kodus olemas. Olen püüdnud ikka suhkrut vältida. Aga jah, eks minu asi pakkuda, tema asi valida. Ja mis uus komme - söögitool ei sobi, ronib välja! Süles sööb paremini. Aga kuhu me nii jõuame? Samas ma ei stressa. Küll jõuab drillida. Kui on tähelepanu koondatud kuskile, siis teeb ka suu lahti ja laseb sööta või imeb ise tuubist. Näiteks vaatab aknast või mida mees teeb.

Kaka on meil üle päeva külaline ja suur pasteet. Teeme siis suuremat sorti pepupesu köögis kraanikausis, kuna see on ainuke koht, kus ta püsib istuli. Vannitoas tahab ringi kakerdada ja paljalt vahepeal elutuppa joosta.

Selja taha jäid esimesed jõulud ja jõuluvanaga sai hästi läbi. Peod kõik ideaalselt üle elanud! Musterlaps.

Magamine on endiselt tiheda ärkamisega seotud, graafik 7ne. Kuigi mõned korrad viimasest uinakust hiljem ärganud, siis läheb ka hiljem magama, aga pigem 8-9 siis. Aastavahetuseks ehk jooksvaks 11. kuuks graafiku kohandamine seoses reisiga Tartusse käis ka asja juurde.

Aga sellest kõigest 11. kuul!

Meil jäi poja täna naljakalt magama. Nii enne 9. Üldse magas ka naljakalt täna. Hommikune uni vaid pool tundi. Käisime õues. Siis teine uni - ei jäänud üldse. Nuttis ja mees pani ja mina ja siis mees uuesti ja siis mina ja lõpuks jäi. Siis ma tõmbasin uttu, mees jäi kaissu. Ärkas nutuga. Mees üritas pikali saada, aga siis võttis sulle ha hetkega rahunes. Ma shoppasin, laps magas süles, mees vaatas telekat. Kõik olid rahul. Õhtul tegime süüa, siis telekas, ja arvasin et enne 10 ei jäägi. Aga peale 8 heitis ise mehe kaissu pikutama. Siis tuli minu juurde tissile ja kaissu. Ja sealt edasi oli suts ja valmis - teises toas kustus hetkega tissi otsas!