Meie 1a2k poeg on palju paremini sööma hakanud. Ma muretsesin paar kuud tagasi end ju halliks.
Noh midagi viimase aja trendidest siis söömise kohta. Sööb peaaegu kõike ikka, mida pakun. Kogused väikesed, aga õnneks on mämm-mämm sõnavaras ja ütleb kohe, kui vaja. Näiteks sööb viilujuustu hea meelega ja kodujuustu nokib ka. Tomat ja banaan on lemmikud. Kartulit ja liha ning ahjukala ka.
Siiski siiski. Nagu ikka heasoovijatega ümberringi, on ka mul neid siin. Ma annan veel rinda lapsele ja noh ausalt, veidi olen ikkagi kursis ka, et eks senikaua söögiisu kiduram. Aga kuna ma sain üle sellest aastase lapse õud-söömisest (iga tunni tagant öösel ja üsna tihti vahepeal ka päeval, süüdistan kasvuspurti, hambaid ja füüsilist arengut), siis annan endiselt hea meelega, kuigi taktikaks on pigem "kui küsid, siis saad, muidu ei paku". Ehk siis võõrutama otseselt ei hakka, aga ise aktiivselt rinda meelde ei tuleta. Öösel sööb praegu nii 3-5 korda ja usun, et see on normaalne, ma ei kurda. Rinnad ei plahvata ega valuta, magamatust ei tunneta.
Kommentaare kõrvalseisjatelt võtan väga hinge. Täitsa tõsiselt kohe - mina ju näen ja tean, sööb ja pole haige ja vitamiinid-mineraalid ka nüüd kõik korras?
Hiljuti oli probleemiks, et ta ei söönud (hapukoorega, külmaks läinud, rasvatükkides hulpivat) kapsasuppi (vanaema tehtud) - ta oli just kõhu täis söönud. Täna oli siis "hea, et ta sai ikka loomulikku toitu". Nagu what? Mis sõna see on? Looduslikku? Naturaalset? Sai makarone (paljud ohiksid siinkohal ka, et issand, nisujahu), mida ju tean, et ta sööb, olen isegi andnud, aga kindlasti ei peaks ma seda nr 1 valikuks, aga lastele tõesti meeldib (ja hea, et ketshupiga ei pandud veel, hõissa, ta tõesti veel pole 2 täis!). Kurgisalat hapukoorega läks ka. No see on tõesti hea. Ja siis shashlõkk äädikamarinaadis. Hmm? Ning saia.
Ühesõnaga, kardan, et probleemiks oli tuubitoit, mida ma ikka pakun, kui tundub, et mingitest asjadest puudu jääb (kuna Poja meil ise sööb, nn näputoitu, siis ta ka ise reguleerib). Aga hommikul sõi banaani, piima ja võiga kaerahelbeputru, juustu ja kodujuustu ning sinki, isegi muna veidi. No kust otsast siin midagi ebaloomulikku on?
Pealegi. Ma pole kindel, kas minu veendumused ühtivad sealse pere omadega, kuna juba 5 aastat tagasi ühisel reisil märkasin, kuidas keeduvorst ja magustatud jogurt (koos M&M kommidega???) igapäevased olid. Ma olen diabeetik ning pean jälgima end. Kuigi vahepeal patustan koogi, coca ja pontsikutega. Aga enne 2 aastat ma tõesti ei taha väga suhkrut anda. Tegelikult puuduvad meie laualt isegi praegu igapäevaselt a la Actimel, mahlajook ja säilitusainetega näksid. Kõiki neid võin aegajalt süüa, aga ikkagi harva. Aga lastele ei annaks ma neid kindlasti.
Actimel seedimise parandamiseks? Keegi tark ei tea äkki, suhkur ju pole mõnus? Miks keefir ei sobi?
Mahlajook, 20% suhkruga? Ja siis need "tervislikud" leivanäksid, kus on rõve kogus küüslauku ja naatriumglutamaati, I swear noh.
Igatahes jah, uus teema siis see söömine.
Noh midagi viimase aja trendidest siis söömise kohta. Sööb peaaegu kõike ikka, mida pakun. Kogused väikesed, aga õnneks on mämm-mämm sõnavaras ja ütleb kohe, kui vaja. Näiteks sööb viilujuustu hea meelega ja kodujuustu nokib ka. Tomat ja banaan on lemmikud. Kartulit ja liha ning ahjukala ka.
Siiski siiski. Nagu ikka heasoovijatega ümberringi, on ka mul neid siin. Ma annan veel rinda lapsele ja noh ausalt, veidi olen ikkagi kursis ka, et eks senikaua söögiisu kiduram. Aga kuna ma sain üle sellest aastase lapse õud-söömisest (iga tunni tagant öösel ja üsna tihti vahepeal ka päeval, süüdistan kasvuspurti, hambaid ja füüsilist arengut), siis annan endiselt hea meelega, kuigi taktikaks on pigem "kui küsid, siis saad, muidu ei paku". Ehk siis võõrutama otseselt ei hakka, aga ise aktiivselt rinda meelde ei tuleta. Öösel sööb praegu nii 3-5 korda ja usun, et see on normaalne, ma ei kurda. Rinnad ei plahvata ega valuta, magamatust ei tunneta.
Kommentaare kõrvalseisjatelt võtan väga hinge. Täitsa tõsiselt kohe - mina ju näen ja tean, sööb ja pole haige ja vitamiinid-mineraalid ka nüüd kõik korras?
Hiljuti oli probleemiks, et ta ei söönud (hapukoorega, külmaks läinud, rasvatükkides hulpivat) kapsasuppi (vanaema tehtud) - ta oli just kõhu täis söönud. Täna oli siis "hea, et ta sai ikka loomulikku toitu". Nagu what? Mis sõna see on? Looduslikku? Naturaalset? Sai makarone (paljud ohiksid siinkohal ka, et issand, nisujahu), mida ju tean, et ta sööb, olen isegi andnud, aga kindlasti ei peaks ma seda nr 1 valikuks, aga lastele tõesti meeldib (ja hea, et ketshupiga ei pandud veel, hõissa, ta tõesti veel pole 2 täis!). Kurgisalat hapukoorega läks ka. No see on tõesti hea. Ja siis shashlõkk äädikamarinaadis. Hmm? Ning saia.
Ühesõnaga, kardan, et probleemiks oli tuubitoit, mida ma ikka pakun, kui tundub, et mingitest asjadest puudu jääb (kuna Poja meil ise sööb, nn näputoitu, siis ta ka ise reguleerib). Aga hommikul sõi banaani, piima ja võiga kaerahelbeputru, juustu ja kodujuustu ning sinki, isegi muna veidi. No kust otsast siin midagi ebaloomulikku on?
Pealegi. Ma pole kindel, kas minu veendumused ühtivad sealse pere omadega, kuna juba 5 aastat tagasi ühisel reisil märkasin, kuidas keeduvorst ja magustatud jogurt (koos M&M kommidega???) igapäevased olid. Ma olen diabeetik ning pean jälgima end. Kuigi vahepeal patustan koogi, coca ja pontsikutega. Aga enne 2 aastat ma tõesti ei taha väga suhkrut anda. Tegelikult puuduvad meie laualt isegi praegu igapäevaselt a la Actimel, mahlajook ja säilitusainetega näksid. Kõiki neid võin aegajalt süüa, aga ikkagi harva. Aga lastele ei annaks ma neid kindlasti.
Actimel seedimise parandamiseks? Keegi tark ei tea äkki, suhkur ju pole mõnus? Miks keefir ei sobi?
Mahlajook, 20% suhkruga? Ja siis need "tervislikud" leivanäksid, kus on rõve kogus küüslauku ja naatriumglutamaati, I swear noh.
Igatahes jah, uus teema siis see söömine.
No comments:
Post a Comment