Viimasel ajal ma FBs muud ei tee, kui loen teemasid beebigrupis. Ja kuigi roosad kollaažid on vägagi populaarsed ning koguvad korralikult laike, tekitavad arutelu ikkagi märksa tõsisemad teemad. Aegajalt on ikka keegi, kes tunneb, et peab uurima: kas kõik ongi nii rõõsad ja õnnelikud ja tegusad emmed, nagu paistab FB seina pealt? Ning sinna otsa kirjeldus, kuidas nad ei jaksa.
Sellised teemad paeluvad ka mind. Kunagi, kui ma ise ema polnud, siis oli ikkagi nii palju neid inimesi, kes muudkui vingusid ja kurtsid, kui raske on siis päriselt ema olla ja et "saa ise laps, küll siis näed". Nüüd ma "näen" siis, aga ma paljuski saan ka aru kontekstist, et pooled raskused on me enda seatud. On meie enda ootused ja piirangud ja kärsitus ka.
Nii nagu ma siis kirjutasin ka ühena, ega siis sotsiaalmeedia ei peegelda sugugi tegelikkust! Kui inimesed (mitte ainult emmed) postitavad enda imeilusaid pilte, siis ega nad ju päevast päeva fotograafi juures ei käi, ainult meigiga maga ega ka puhaste ja rõõmsate laste ning abivalmi mehega sotsiaalset elu ei ela. Aga kes endast paneb ikka koleda ja pulkjuustega, siniste silmaalustega foto üles ja ütleb oo hai? Ei, ei, keegi ei tee endast teadlikult koledat selfit (kui teeb, siis poindiga, kui nüüd osata sotsmeediat korralikult händeldada). Hullem on, kui teeb, aga ei saa aru, et see on nüüd küll õudne. Kui sotsmeedia on nii palju muutunud (kiiremaks, erinevamaks), siis see põhimõte on ikkagi jäänud, et peamiselt on tegemist positiivse kanaliga ning harva soovivad inimesed sinna midagi negatiivset panna. In fact, see on nagu veidi off limits või ei sobigi selle eetikaga. Ehk siis pässiv-ägressiv shit jäägu sulle endale, lähematele sõpradele või minu poolest, blogisse (mis muidugi ka on sotsmeedia :D). Eks kõlab klišeena, onju? Aga samas, viimastel aastatel on ka teadlikkuse tõstmine üks sotsmeedia osa, ja seega jõuab kanaleid pidi inimesteni ka tõsisemaid ja elulisemaid teemasid a la laste ja naiste vägivald, terrorism, aga ka laifhäkid, teeninduskogemused jne. Ehk siis on OK arutleda ka nende asjade üle, mis päriselt elus toimuvad.
Seega on normaalne ka, et ilusate satsiliste-rõõsade hetkede ja küsimuste vahele stiilis "mu laps oksendab, mis ma teen" (I mean, mine arsti juurde, päriselt, kui sa mures oled, mis sa enam siin FBs oled, eks), tuleb mõni ohe ja kurtmine, ehkki ei ole ju kombeks end haavatavaks teha, eriti veel hulga (kümnete, sadade) võõraste ees.
Igatahes, posti sisu oli klassikalise noore ema mure: väsimus, kurnatus, ena kaotamine naisena, mehe peal välja elamine, rõõmutus, jne. Ja kommentaarid on kõik toetavad ja aitavad.
Stiilis: tuleb aega võtta endale, olla positiivne, mõelda häid mõtteid, rääkida inimestega, kurta muret, kutsuda abilisi, selgitada olukorda mehele, osta sisse või küsida otse sõpradelt, perelt praktilist abi (toidu tellimine koju, keegi teeb söögi valmis või siis nt koristaja käib), küsida endale tunnikese aega mehe käest ainult endale, kasutada seda trenniks, magamiseks, omale meeldiva asja tegemiseks jne, siis võiks käia beebiga koos ja asju teha, siis võiks suhelda omasugustega (meie, kel sama vanad beebid) ja muidugi, tuleb kogu aeg olla õnnelik ja tänulik, et sul see beebi on (ja loodetavasti on ta terve - see on veel eraldi tänu).
See kõik on väga ilus ja hea, AGA.
Samas on lihtne öelda, (ma ise ka tunnen vahel ka, et banaalsed nõuanded libisevad üle huulte), et "tee midagi enda jaoks" ja "maga" ning "kas trenni ei tahaks minna või kinno".
Las ma siis kommenteerin, et kõik on ju tore ja vahva, aga alati ei ole need asjad võimalikud. Esiteks, tuleb välja, on paljud lapse saanud, olles veel ise laps. Seega, nende ema ei ole harras pensinär, vaid haldab kodus (olles ise äkki 30ndates?) teisi lapsi, selle ema õdesid-vendi. Ja mees on välismaal (pikalt või regulaarselt hoopis) ja siis on veel lisaks koduloom ja noh, sõpradel ka pole lapsi, või siis sa elad maal ja pole ka nt pizza tellimise võimalust jne. Sinu ainus võimalus ongi FB kirjutada, et sul on sitasti kõik ja tegelt ka, pole abi võtta. Konstruktiivsemad nõuanded soovitasid lausa kolida ajutiselt kellegi juurde, kes saaks breiki anda. Muidugi, kui sul on veel koduloom ka, siis oled ikka puhta perses omadega. Mina näiteks ei teaks, mida ma siis teeks, kui ma elaks pärapõrgus, omades koera ja imikut, mu mees on kuude kaupa ära, ja laps oli ka enneaegne ning seetõttu mitmeid komplikatsioone esineb igapäevaelus? Mis te teeksite?
Siis. Miks noor ema on üleväsinud? Kui küsimus "kas sinu laps juba magab terve öö" sulle lõuahaaki ei too, siis oled sa õnnesärgis sündinud, sest selle lapse ema vist nii väsinud pole. Siinkohal nendele, kes ei tea - imikuid ei pea magama tervet ööd järjest, eriti need kõige tillemad, kuna nad peavad sööma vahepeal, et ellu jääda. Muidugi on erandeid, aga siis soovitatakse laps lausa üles ajada, et ei tekiks loidust. Säh sulle, eks.
Nüüd, on erinevus rinnapiimalapse (RP) ja asendustoidulapse vahel (RPA). RP laps on suure tõenäosusega väiksem, magab tihti (muidugi ka eranditega, ja üldse, küsige arstilt infot, mina räägin praegu, mis mulje mul on jäänud ,mitte teadusjuttu), aga lühikesi unesid, sööb tihemini kui RPA laps (kuna RPA on toitaineid täis puugitud, et lapsel millestki puudust ei tuleks, ja seetõttu toit seedub kauem ning ka uni on pikem, aga RP on mitmekesine ja erinev, tihtipeale lahjem, sageli ka rammusam).
Ja kuna RP tuleb ainult rinnast, siis saabki ema süüa anda. Ei ole nii, et isa ärkab vahelduseks ja ema saab magada. Mkmm. Nüüd võib-olla juurde küsimus, et aga eem - lüpsa valmis ja pane kappi ja las siis isa annab? Oi issand, siin ma võiks lausa ennast käima tõmmata. Aga see selleks. Sellest eraldi post äkki. Lühidalt - selline asi ikka erandjuhtudeks ja/või siis, kui laps juba suurem.
Kutsuda abilisi. Kui ma enda seisukohalt vaatan, siis ega mul väga palju peale ema polegi abilisi kutsuda. Külalisi on küll kutsuda, aga reaalselt appi? Vend ja ema. Teistel ma ei paluks ikka midagi tõsta, mulle süüa teha või minu poolest ka tolmu imeda või lilli kasta. (Hea küll, lilli saan ise ka kasta). Aga sõbrad? Neil on oma elu ja ma ei hakkaks iial neilt paluma. Võib-olla, kui ma oleks voodis haige ja mees ka oleks nädalate kaupa ära, siis.
Jah, saab palgata koristaja. Kui varem see oli optsioon, siis praegu, kui kõik kohad on lapse asju täis, siis mina hetkel seda võimalust ei näe, et teen koristaja jaoks nn platsi puhtaks. Ei. See on liiga suur töö mu jaoks, nii et elan siis oma tolmurulliga, so sue me!
Mine trenni või kinno. Teate, kui laps soovib süüa iga poolteise-kahe tunni tagant, siis ei. Sead oma trennikoti õlale ja kihutad uksest välja, jõuad higistades aeroobikatundi (mida ma õnneks vihkan nagunii) või ujumisse (see sobiks küll, ei saa kodus imiteerida), kui mõtled ainult sellele, kas ikka laps näljast juba ei karju ega tee trianglit mehele, sest ta tajub ära, et ma pole mitte teises toas vaid ikkagi lausa kodust kaugel.
Niisiis. Kodused youtube saatel tehtud harjutused 10 minutiga, see võib-olla on optsioon. Ja seegi pole kuigi järjekindel. Ma tean väga hästi, sest mõtlesin alati, kuidas ma koos beebiga hakkan tegema jõuharjutusi ning rõõmsalt naeratades tõstan teda üles ja siis teen tunnikese seda ja siis me koos oleme ka duši all. Kas te üldse teate, kui hilja võib alles peale keisrit hakata trenniga tegelema? Vot täpselt! Kui ei tea, ole tasa.
Trenniga seoses veel - imetav ema ei peaks liialt trenni tegema ja paljud ongi avastanud, et isegi jalutada on võimalik "üle". Ehk siis, piima jääb väheseks ja laps jääb näljaseks. Ja kõike mille nimel? Et ikka kiirelt "vormi" saada. Sellest saan ühesõnaga küll aru, miks paljud emad ei ole kiirustanud trenniga. Ning paljudel on see imetamine võimsam trenn kui mul - töökaaslane on 15 kilo juba kaotanud, mul on aga endiselt kerge sepik ees. Samas on tema laps ka kosunud suuremaks, meil aga hoiab saledat joont.
Kinno - no ma ei hakka kirjeldama eks. Veel kuu-kaks tagasi oli nii, et ma ei käinud üldse väljas. Laps tajus, et ma olen ära, ja hakkas kohe nutma. Nüüd vähemalt on nõus mehe süles olema, kui ta mind näeb. Seega, ma sinna kinno ei kujuta küll ette minekut niipea...
Tee midagi endale, midagi, mis sulle meeldib, midagi hingele. No kõlab hästi eks? Ma näiteks tahaks pediküüri ja massaaži ja tahaks pintsli kätte võtta ja midagi maalida. Las ma mõtlen! See hetk, kui ma oma "tunni" saan, kust ma siis võtan selle massööri ja kosmeetiku? Sest see võib olla kell 10 õhtul. Hea, kui ma siis Prismasse saan pudeleid minna viima, "tuulutama" :D Pintsel kätte: jah, ma võiksin seda teha, kuid siis ma vajaks ilmselt tunde, mitmuses. Juba värvide väljavõtmine, ette valmistamine ja paleti valmis seadmine võtab rohkem aega, kui on pojal kahe kaka vahe. Nii et kuna ma ei ela stuudios ega ka villas, kus oleks lisaks eluruumidele ka stuudio, kus alati on kõik valmis (minu unistus), siis jah, ka seda ma ei kiirusta tegema. Ma võiks ka magada, aga ma ei suuda uinuda käsu peale... Vabandused, eks? Ikka!
Aga kõige suurem vabandus on see, et mind häirivad kõik need muud, tegemata asjad. Nii nagu keegi tabavalt ütles, et oled teel magamistuppa ja tahaks minnagi lõpuks unele näiteks, sest laps jäi ka magama või on kellegi teise käes (ainuvõimalikult mehe käes meie puhul), aga sind peatab must taldrik, lendlev tolmurull või see ammu planeeritud lapse väikseks jäänud riiete sorteerimise kihk, ja enne kui aru saad, on see üürike 20 minutit, 30 või minu poolest tunnike, läinud jälle majapidamise hüvanguks. Jah, mina ise tunnen, et siis olen midagi "teinud", aga kindlasti mitte oma (füüsilise) tervise jaoks.
Sõpradega suhtlemine koos beebiga on ka selline asi, et on hea, kui sul on sama vanade lastega sõpru (minu puhul haruldane, kuna sain lapse pensioni eel onju) või siis keegi, kes on veidi vanemate lastega, aga vähemalt ka kodus päeva ajal (siis, kui sinagi soovid tegelda aktiivsete asjadega). Sest muidu on nii, et kiirelt taanduvad sõbrad sul ka e-maailmas, tuues ise vabanduseks, et ega me ju niikuinii enam samadel teemadel ei saa rääkida, chatime siis niisama ja saadame sõnumeid. Tõsiasi on see, et sõnumeid nad siis enam ei saada ja helistamine jääb üldse soiku, kuna suure tõenäosusega on mul telefon vaikse peal ning sõnumile vastan ka siis, kui käed pole kinni ehk siis - millalgi teadmata tulevikus. Noh, siis ongi võimalus olla ise aktiivne ja reklaamida oma kodu välja avatud ustega igal ajal. Lihtsalt - see ongi hea siis, kui tuleb 1 või 2 inimest või noh 3, edasi juba läheb suurema ürituse korraldamise alla (kas on piisavalt ruumi, toole ja süüa) ning muutub koormavaks nii emale kui beebile. One on one kohtumised seega - väga hea!
Ülimõnus on teha telefoniteraapiat ja sõbrannadega jutustada telefoni teel kasvõi tervest maailmast. Kui aga pill hakkab hüüdma, siis pead olema valmis katkestama hetkega, lootuses, et teine ei solvu. Mina näiteks kunagi harjusin täiesti ära sellega, kui mu parim sõbranna sai lapse ning me rääkisime ja rääkisime, kuid siis ta poole lause pealt pidigi minema. Muidugi on olemas handsfree jne, aga kas sa just sel hetkel seda kasutad, on teine asi. Pealegi, vahel on vaja ka mõte panna lapsega tegelemise alla, nt kui ta ei nuta ilmselgel põhjusel.
Ise külla minemine? Jah, jälle siis aja, aga ka logistika teema. Praegu ma olen reaalselt olukorra ees, kus laps muudab enda graafikut iga päev. Ja kui ta magama läheb, siis ma ei tea, kas see on 10, 20 või 40 minuti uni, või siis hoopis 3-tunnine (eeldusel, et ma olen ta kõrval, ja ma olen, sest kui ta muidu üldse ei maga, ei tulegi unenorm täis ja õhtul on tegemist virila lapsega). Näiteks viimased 2, isegi 3 päeva olen ma vedelenud voodis mõttetult rohkem kui teismeeas nädalavahetuse hommikuti, kui magasin süüdimatult 12, 1ni ja aeg ei omanud mingit tähtsust. Sest ega ma ju ei suuda nii kaua ja tellimuse peale magama jääda? Nii et kui laps ärkab, siis ta tahab süüa, siis on vaja ju mingeid riideid, et välja minna (eriti jahedal ajal) ning kui see kõik on tehtud, siis ise ka ei saa palja tagumikuga minna, ning juba on loetud minutid, et laps oleks veel rahulik transporteerumisel, ning väga kaugele ei saagi minna, kuna järgmine söögiaeg terendab! Seega, kui restorani jõuad, siis tiss välja ja laps otsa ise peilid menüüst välja roa, mis juba eos on külm, et jahtudes kvaliteet ei langeks :D
Kuna meie laps on väga snoob ehk omab liikmekaarti "elitaarsesse" gruppi, kus talle ei meeldi ei autoga sõit ega vankrisõit ega ka vann (kõik on tegevused, mida teised lapsed võivad nautida ning paljud käivad isegi spets ringi sõitmas, et laps saaks magada, rääkimata vanni väsitavast toimest enne und ning mõistagi, vankris uinumise maagiast), siis on üsna keeruline teha pikemaid sõite kui 10-20 minutit, sageli vahepeatustega, et ta lepiks taas. Ja kui ma ütlen, lepib, siis mõtlen, et ei karju. Vaid niisama niheleb. Great success on see, kui ta on seal vaikselt või isegi tsillib (nüüd viimasel ajal on ka seda juhtunud, aga siis peab olema emme juures kogu aeg). Miks mu laps ei või nutta? Sest ma ei taha, et tal oleks trauma ja halb tuju ja muu taoline, mis ülejäänud tegevused ka automaatselt virilamaks muudab ning kes teab, mis see veel tulevikus teeb. Siis, kui laps juba suurem on, räägime teisest levelist - siis, kui jonnid tulevad ja piiride katsetamised. Nii et sellega seoses - veidi võiks oodata.
Ja ma tunnen - ma võin oodata küll. Need inimesed, kes mu kõrval on, ja saavad aru, mis on minu jaoks praegu prioriteet, ega kipu solvuma, kui ma ka ise üleliia tihti ei ühendu, aga samas leiavad aega oma tiheda graafiku kõrvalt sobitada mõni pealelõuna meile ja see üks trenn või kino ära jätta või ehk ka muu plaan ümber sättida (juuksur teiseks päevaks vmt). Ja need, kes ei ole, eks need hääbuvadki. Kuni nad ise (uue(d)) lapse(d) saavad :D ja meenub/tekib arusaam, et mina olen rinnaga toitev ema. Ja minu graafik ei sõltu enam minust :)
Muidugi teeb mind väga kurvaks siinjuures, et olen nüüd see, kes viimasel hetkel asju tühistab, edasi lükkab ja ümber otsustab, aga noh, ma olin ka enne suhteliselt spontaanne. Ning just arutasin sõbrannaga, et tegelikult on okei ka omaette olla lapsega. Olen sellega nõus - millal enam sa temaga koos nii eksklusiivselt saad koos olla?
Muidu mehele olen ka toonitanud, et nüüd olen ma ka ise lapsega samal tasemel: minu jaoks on olulised needsamad "banaalsed" baasvajadused: söömine, pesemine, uni. Et ilma nendeta ma ei suuda olla noor ema. Ja kui need feilivad, siis muid asju ei tee ma ammugi. Kui mul on valida 10 minutit telefonikõne sõbrannaga, aga ma pole käinud duši all, siis ma valin viimase. Ja kui ma pole söönud, ning söögi tegemiseks on mul lõpuks ometi kaks kätt (süüa võin källe ühega), siis jah - ka siis jääb see kõne tegemata. Maile saan vaadata öösel ja arveid samuti maksta siis, kui teised inimesed magavad. Aga suhtlust mõjutab see emaks olemine kindlasti.
Üleüldiselt - IGA ASI OMAL AJAL ehk ma ei tea, miks 3-4-kuustega peab üldse kõike kaasa tegema, nagu elu poleks muutunud? On ju! Sinu elu ongi nüüd teistsugune! Grow up ja get used to it!
Jah, ma ka vahel tunnen, et krt ei saagi seda suvevalgust grilli ja tsilli ja terrassikohvikuga ära täita, ei saagi esimese palavaga randa joosta ega ka kauniks end teha järjekordse suvise muu sündmuse jaoks, aga neid suvesid tuleb ju veel? Ja see on täitsa OK fiiling. Ma nagunii tunnen, et ma vahel olen liiga egoist ja vean lapse jälle kaasa kuskile, samas kui ma võiks rohkem temaga kohaneda. Ega siis asjata ei räägita beebi õrnast närvikavast jne. Kõik need sündmused on endalegi väsitavad, rääkimata siis lapsest ju!
Nii et jah. Vahel ma tunnen ka, et ma pole enam nii out there, nii olemas teiste inimeste jaoks ja kindlasti mitte võimekas kodus, rääkimata kauniks naiseks olemisest. Aga ma olen olemas oma lapsele ja tema vaatab mind ikka imetlusega, ka siis, kui ma pole 3 päeva duši all käinud ja silme all on kotid nagu Homer Simpsonil.
Siinkohal, ma olen oma uneajast istunud arvutis ja kirjutanud üle pika aja mõtetest, mis mu peas on. Et ei olegi ainult "käisin siin, tegin seda" kirjtamine. Ja mul on hea meel, et ma saan selle kasvõi siia kirjutada, kuna sõbrannaga ventileerimise-veinitamise ajad on veel samuti teadmata tulevikus :D
