Nädalad mööduvad nüüd nii kiiresti, et ma ei jõua enam kirjutada. Arengut toimub palju, poja kasvab kui purikas! Terve 15. nädal mööduski kasvuspurdi tähe all (vanad inimesed seda üldse ei teagi vist). Ühesõnaga, me magasime ja sõime ja kasvasime. Seda kõike "me" vormis. Sest kui mina magan, siis ma ka kasvan. Sest ma söön ju samal ajal. Sest ma annan rinda kogu aeg. Nii et see "me" on siinkohal õigustatud. Aga rohkem kui koledat välimust, kardan ma rinnapiima lõppemist. Seega, hell yeah jäätisele ja saiadele, ja elagu sangad mu puusal, saiad tagumikus ja muidugi melonid siin ees!
Muidu arengust:
Poja huvitub juba kõigest, vaatab huviga, kuidas ma köögis toimetan, süles ei istu teps mitte rahulikult, kuigi see on üks väheseid võimalusi teda nn rahul hoida, aga limiteeritud aja, sest asendid muutuvad igavaks ja peab jälle vahetama. Kuna aga ta on kasvanud, siis on nüüd lihtsam hoida teatud uusi asendeid. Eks see peatselt muutub, kui ta jälle suuremaks kasvab ja raskemaks saab! Siis ma enam ei jõua.
Ila voolab meil ojadena. Mul on parkett kaunistatud piimaseguste ilatäppidega, mis on maha ära kuivanud. Iseenesest saaks sellest kunstiteose, kui jätta nüüd koristamata ja sättida läraka õigesse kohta!
Haarab. Kui veel mõned päevad tagasi väga ei saanud aru, mida selle asjaga peab tegema, mis tal kõrval on, siis nüüd juba võtab ja paneb suhu. Eriti kergesti pehmeid asju, aga ka kuulus kaelkirjas Sophie, millel igemete kiheluse leevenduseks eile peaaegu et pea otsast hammustati.
Nii rõõmsalt naerab, kui emme või issi läheneb. See rõõmus siputamine ja pea selga viskamine. Tohututlt rõõmus laps. Väga elav. Ei ole teps mitte flegmaatik. Ja ma usun, ju siis peab nii olema.
Heatujuliselt on nõus kõike proovima. Halva tujuga võime kõik siin pea peal käia, siis ei aita muu kui tiss või uni. Nuttu ja jorri tuleb ainult asja pärast, nii väikesed teatavasti veel ei jonni.
Unejorru ja näljajorru on täiesti eristuvad. Aga mõlema jaoks on üks ravi: tiss.
Üldsegi, tiss on endiselt pop. Ma peaks tegema endale särgi, et BOOBS RULE. Või siis TISS RUULIB.
Sotsialiseerume jõudumööda, tuulutame kasvõi tunnikese kaupa päevas. Varsti üritan jälle vankriga läheneda. Vaatame, kudias see õnnestub. Turvahälli vahetasime välja ja sellega on nüüd ok - tüüp tsillib seal ja jääb ka magama nüüd kergemini, peale kerget uneleelotamist. Aga see kõik võib olla ka kokkusattumus, et ta kasvaski suuremaks.
Juba on tunne, et peaks Pipi Pikksuka kombel talle ütlema "väike väänik, anna asu, et sa poja, eal suureks ei kasu". Ehk et, juba tunnen, et mul on suur poiss. Ei ole enam see pisike süldike, kes krudiseb ja voolab. Nüüd on konkreetse silmavaatega ja soovidega inimene, kes rühib oma elu käia :)
Muidu arengust:
Poja huvitub juba kõigest, vaatab huviga, kuidas ma köögis toimetan, süles ei istu teps mitte rahulikult, kuigi see on üks väheseid võimalusi teda nn rahul hoida, aga limiteeritud aja, sest asendid muutuvad igavaks ja peab jälle vahetama. Kuna aga ta on kasvanud, siis on nüüd lihtsam hoida teatud uusi asendeid. Eks see peatselt muutub, kui ta jälle suuremaks kasvab ja raskemaks saab! Siis ma enam ei jõua.
Ila voolab meil ojadena. Mul on parkett kaunistatud piimaseguste ilatäppidega, mis on maha ära kuivanud. Iseenesest saaks sellest kunstiteose, kui jätta nüüd koristamata ja sättida läraka õigesse kohta!
Haarab. Kui veel mõned päevad tagasi väga ei saanud aru, mida selle asjaga peab tegema, mis tal kõrval on, siis nüüd juba võtab ja paneb suhu. Eriti kergesti pehmeid asju, aga ka kuulus kaelkirjas Sophie, millel igemete kiheluse leevenduseks eile peaaegu et pea otsast hammustati.
Nii rõõmsalt naerab, kui emme või issi läheneb. See rõõmus siputamine ja pea selga viskamine. Tohututlt rõõmus laps. Väga elav. Ei ole teps mitte flegmaatik. Ja ma usun, ju siis peab nii olema.
Heatujuliselt on nõus kõike proovima. Halva tujuga võime kõik siin pea peal käia, siis ei aita muu kui tiss või uni. Nuttu ja jorri tuleb ainult asja pärast, nii väikesed teatavasti veel ei jonni.
Unejorru ja näljajorru on täiesti eristuvad. Aga mõlema jaoks on üks ravi: tiss.
Üldsegi, tiss on endiselt pop. Ma peaks tegema endale särgi, et BOOBS RULE. Või siis TISS RUULIB.
Sotsialiseerume jõudumööda, tuulutame kasvõi tunnikese kaupa päevas. Varsti üritan jälle vankriga läheneda. Vaatame, kudias see õnnestub. Turvahälli vahetasime välja ja sellega on nüüd ok - tüüp tsillib seal ja jääb ka magama nüüd kergemini, peale kerget uneleelotamist. Aga see kõik võib olla ka kokkusattumus, et ta kasvaski suuremaks.
Juba on tunne, et peaks Pipi Pikksuka kombel talle ütlema "väike väänik, anna asu, et sa poja, eal suureks ei kasu". Ehk et, juba tunnen, et mul on suur poiss. Ei ole enam see pisike süldike, kes krudiseb ja voolab. Nüüd on konkreetse silmavaatega ja soovidega inimene, kes rühib oma elu käia :)
No comments:
Post a Comment