Just sellise pealkirja tahtsin panna tänasele postile veel eile öösel, kui ma kell pool 3 mööda elutuba ringi tammusin, beebi käes, ja ootasin kakat. Sest ma ei osanud midagi muud teha, kui just selliselt probleemi lahendada! Mure ise siis selles, et viimasel ajal (poiss on 16 nädalat täis) on probleeme nii magamise kui söömisega. Esiteks, eelmise nädala magasime pea et täielikult maha, ja kuigi paar elamusterohket päeva keerasid meie graafiku pekki (see on väikestega täiesti tavapärane ja eeldatav nähtus, nii et bez paniki), siis nüüd me magame küll ja sööme ka, aga see kõik on oma trikitamistega.
Uni - jah, me lähme magama ainult tissiga. Jah, ta magab ainult mul kaisus. Jah, ma ei kujuta seda muudmoodi ette ka. Tiss = söök samas. Nii et kui tissi otsas hakkab üks jahmerdamine, sest paha puuks kiusab, siis läheb uni ära. Ja siis kui uni ära läheb, tuleb laps sülle tõsta ja meelitada välja kas puuks või krooks. Ja nüüd on need palju raskemad kui 2-3-kuuselt, kui tegid krooks ja panid uuesti rinnale. Nüüd on juba nii, et on tissi otsas uneletud ja esimene uni nn ära magatud, tahaks jälle tegutseda. Seega, ei jää kohe jälle magama, kui pikali paned! Ning ka tissi ei saa see sekund pakkuda, kuna siis tekib ülesöömine. Niisiis, taolise loo puhul peangi ma püsti tõusma, lapse sülle võtma, teda seal hoidma, mitte nt mängima minema või muud moodi üle stimuleerima, ja lootma, et kaka tuleb ja lahendab probleemid.
Ja eile öösel kell kolm kakajumal halastas me peale, saatis korraliku laari, mille peale ma siis taskulambivalgel mähkme ära vahetasin, samal ajal kui õues sadas inspireerivalt vihma. Und inspireerivalt siis. Ja saigi magama minna. Viimasest tissist oli selleks hetkeks nii tunnike möödas, nii et saimegi koos magama.
Kui siiani võib öelda, et mina kui noor ema olen veel üsna puhanud ja vaid veidi on unest puudus (sest ega ma ei suuda magada 12-16 tundi ööpäevas nagu meie väike vennike), siis nüüd on see kõik kuhjunud ning saabunud on kurikuulus 4. elukuu, kus emme une- ja energiavarud hakkavad maha käima ja lõpukorrale saama, tuleb näägutamise tuhin ja räige üleväsimuse tunne, pea valutab ja korts otsaees tundub veelgi suurem, rääkimata figuurist, mille ümber ükski riie istuda ei taha.
Mul ei ole probleem vorstina kiles ringi käia, aga vahel loodad panna ka midagi muud kui trikotaažseeliku ja tennised. Näiteks võiks panna taljes kleidi või (niigi suure numbriga) püksid.
Ja täna, kui ma olin ärganud selle öösel katkenud une peale hommikul 10 paiku ning alles nii 12 hommikust sõin, jäi poiss mul uniseks. Ma olin katsetanud ära selili, kõhuli ja poollamava asendi selleks ajaks. Ta ei olnud nõus olema mujal kui süles. Sobib ka parema õla peal rippumine ehk üle õla vaatamine, nii on paremini kirjeldatud.
Ja otsustasin, et ma joon siiski enda sooja kohvi (luksus!) lõpuni, ning lähme tissile, et saaks magama minna. Panin lapse voodi peale ja... ta pani ise silma kinni ja jäi magama.
ISE. MAGAMA.
Ma olin täitsa üllatunud ja mõtlesin, et äkki siis need mõned nädalad ikka ongi aidanud arengule kaasa. Ta jäigi ise magama!
Lugesin veel juurde, et sellised juhused ei pruugi nii vara võimalikud olla, ent see on arengu tunnus. Nii nagu see, et ta sööb magama minnes ja siis selle asemel, et tissi otsas unele jääda, viskab tissi suust välja ja paneb suu kinni ja jääb magama. Et eristub nn söömine ja seejärel magamine.
Nii et nüüd on siis võimalik väsinud peast ka ise aru saada, et pikali heitmine on magamine. Et silma kinni pannes saabub kergendus. Ja saab end välja puhata.
Esimese hooga kartsin seda 20-minutist uinakut ja jäin kuidagi sundasendis tema kõrvale mobiili hängima. Aga ei, nüüd jookseb teine tund, vahepeal sõi 10 mintsa ja siis magas edasi.
Nüüd julgesin arvuti välja võtta ja sellest ka kirjutada!
Uni - jah, me lähme magama ainult tissiga. Jah, ta magab ainult mul kaisus. Jah, ma ei kujuta seda muudmoodi ette ka. Tiss = söök samas. Nii et kui tissi otsas hakkab üks jahmerdamine, sest paha puuks kiusab, siis läheb uni ära. Ja siis kui uni ära läheb, tuleb laps sülle tõsta ja meelitada välja kas puuks või krooks. Ja nüüd on need palju raskemad kui 2-3-kuuselt, kui tegid krooks ja panid uuesti rinnale. Nüüd on juba nii, et on tissi otsas uneletud ja esimene uni nn ära magatud, tahaks jälle tegutseda. Seega, ei jää kohe jälle magama, kui pikali paned! Ning ka tissi ei saa see sekund pakkuda, kuna siis tekib ülesöömine. Niisiis, taolise loo puhul peangi ma püsti tõusma, lapse sülle võtma, teda seal hoidma, mitte nt mängima minema või muud moodi üle stimuleerima, ja lootma, et kaka tuleb ja lahendab probleemid.
Ja eile öösel kell kolm kakajumal halastas me peale, saatis korraliku laari, mille peale ma siis taskulambivalgel mähkme ära vahetasin, samal ajal kui õues sadas inspireerivalt vihma. Und inspireerivalt siis. Ja saigi magama minna. Viimasest tissist oli selleks hetkeks nii tunnike möödas, nii et saimegi koos magama.
Kui siiani võib öelda, et mina kui noor ema olen veel üsna puhanud ja vaid veidi on unest puudus (sest ega ma ei suuda magada 12-16 tundi ööpäevas nagu meie väike vennike), siis nüüd on see kõik kuhjunud ning saabunud on kurikuulus 4. elukuu, kus emme une- ja energiavarud hakkavad maha käima ja lõpukorrale saama, tuleb näägutamise tuhin ja räige üleväsimuse tunne, pea valutab ja korts otsaees tundub veelgi suurem, rääkimata figuurist, mille ümber ükski riie istuda ei taha.
Mul ei ole probleem vorstina kiles ringi käia, aga vahel loodad panna ka midagi muud kui trikotaažseeliku ja tennised. Näiteks võiks panna taljes kleidi või (niigi suure numbriga) püksid.
Ja täna, kui ma olin ärganud selle öösel katkenud une peale hommikul 10 paiku ning alles nii 12 hommikust sõin, jäi poiss mul uniseks. Ma olin katsetanud ära selili, kõhuli ja poollamava asendi selleks ajaks. Ta ei olnud nõus olema mujal kui süles. Sobib ka parema õla peal rippumine ehk üle õla vaatamine, nii on paremini kirjeldatud.
Ja otsustasin, et ma joon siiski enda sooja kohvi (luksus!) lõpuni, ning lähme tissile, et saaks magama minna. Panin lapse voodi peale ja... ta pani ise silma kinni ja jäi magama.
ISE. MAGAMA.
Ma olin täitsa üllatunud ja mõtlesin, et äkki siis need mõned nädalad ikka ongi aidanud arengule kaasa. Ta jäigi ise magama!
Lugesin veel juurde, et sellised juhused ei pruugi nii vara võimalikud olla, ent see on arengu tunnus. Nii nagu see, et ta sööb magama minnes ja siis selle asemel, et tissi otsas unele jääda, viskab tissi suust välja ja paneb suu kinni ja jääb magama. Et eristub nn söömine ja seejärel magamine.
Nii et nüüd on siis võimalik väsinud peast ka ise aru saada, et pikali heitmine on magamine. Et silma kinni pannes saabub kergendus. Ja saab end välja puhata.
Esimese hooga kartsin seda 20-minutist uinakut ja jäin kuidagi sundasendis tema kõrvale mobiili hängima. Aga ei, nüüd jookseb teine tund, vahepeal sõi 10 mintsa ja siis magas edasi.
Nüüd julgesin arvuti välja võtta ja sellest ka kirjutada!
No comments:
Post a Comment