Väsitab

...see pidev tunne, et ma ei suuda beebit aidata. Et me saime lapse, aga ta juba praegu, nii väiksena, peab mingid asjad ise läbi tegema, et suureks kasvada. Et mul ei ole enam beebi, vaid on inimene, poisslaps, kes areneb ja kogeb valusid ja muresid, mida ta esialgu ei saa emmele artikuleeritult väljendada. Õnneks, vaadates oma meest, tean ma, et tulevikus oskab ta tellimuse peale nii krooksu kui puuksu teha ja siis ajab see teda naerma, mitte nutma.

Aga praegu? Püstiasend, let's go. Gaasirohi, bring it on. Unetud ööd - you said it!