Neljanda kuu näägu

Keegi rääkis, et neljas kuu on klassikaline näägutamise ja tänitamise kuu, sest väsimus hakkab siis kuhjuma ning vitamiini-energiavarud otsa saama ja noor ema tõmbaks iga asja peale sae käima.
Nii ka mina, kes ma ISE tabasin end sellelt mõttelt, et kuidas ma küll jälle mölisen mingi suvalise asja peale. Näiteks ükspäev, kui mees lapsega tegeles, sain ma rahulikult süüa teha. Tema TEGELES minu arvates VALESTI! Küll rääkis liiga kõva häälega, siis hüpitas liiga kõvasti, siis pani vales kohas ja vales asendis maha ja... kõik oli valesti. Ise samal ajal kokkasin. Ja siis ma muidugi sain aru, et ma näägutan! Ja mõtlesin, et appi - mõtle, kui ta näägutaks, et ma ei pane asju potti õigesti või midagi.
Eile oli jälle olukord, kus ta lapsega oli. Ja siis ta mängis temaga. Ja jälle tabasin end mõttelt (aga seekord ei öelnud midagi), et liiga valel kellaajal mängib valesid mänge. Aga ega ta muidu ei õpi, kui siis laps ükskord ehmatab ka! Ja hakkaski kisama. Sai solvumiskisa osaliseks ühesõnaga.
Aga hea on ju, et ma sain ise aru? Ütlesin mehele ka, et ma olen tegelikult väga rõõmus, et ta tegeleb ja et ta saab väga hästi hakkama.
Lihtsalt... mõnesid asju ma teangi ise paremini :D

No comments:

Post a Comment