Eile õhtul oli järjekordne unemöll. Söök-gaas-väsimus-uni-gaas-üleväsimus... lõpuks sussutasin kaks ja pool tundi, et vaene poja magama saaks jääda. Lapse isa oli meil trennis ning seejärel poes.
Ma isegi langesin korraks pisarateni, sest ma proovisin kõike:
süles ühtepidi
süles teistpidi
süles kolmandat pidi
puusal
õlal
voodis
rõdul
tissi otsas
muusikaga
laulmisega
gaasirohuga...
hambamassaažiga...
Ja see kõik võttis aega nii kaua, et ma vahepeal nuuksusin koos pojaga (kuigi ma mõistusega sain aru, et see pole ju nii hull, aga no olin üksi ja hea on vahepeal emotsioon välja ka lasta). Ja muidugi tegin noore ema / närvilise naise klassikat - helistasin, nuttev laps käes, ise ka nuttes, mehele, ja kuulutasin, et tema trenn on nõme, et ta nii kaua kestab, ja toogu süüa, mida iganes, mind ei huvita! (draama...).
Poja ei rahunenud enne, kui issi koju tuli. Nagu, what. Nuttis veel mõned korrad ja siis pani rusika suhu ja hingas ohates ning umbes pool tundi, suikus süles unele. Enne 3 tundi ei soovinud süüa ka enam... kell 1, kui ma magama läksin, siis alles sai tissi. Ja sõi streigita.
Mees muidugi, kes tavaliselt veedab poes 5 minutit, ja toob kanakoibi, mõtles just eile õhtul ette, ja tõi ka hommikusööki ja muud head paremat. Nii et kui ta koju jõudis, siis ma korra täristasin nagu Kalašnikovist, aga siis juba oli OK, küsisin, kuidas trenn läks. Sest talle on see trenn samamoodi oluline, et ta mõistuse juures püsiks.
Aga kuna öö möödus jälle gaasiselt, vahepeal kussutasin last ja lõpuks andsin rinda tugitoolis, et ta seda võtaks, ja siis imbusin jälle voodistruktuuridesse salamahti, ja nii kaks korda, siis hommikul olin täitsa trammi alt tulnud. Palusin, et mees ta võtaks ja laseks mul pool tundi magada.
No ta lasigi. Ja tegi hommikusöögi. Lasi lausa tunni.
Siis ma andsin tibule süüa, ta jäi magama, ja me sõime koos hommikust.
Mees oli teinud minu lemmikvõileiva.
Kui armas! Ma mõtlesin tänutundega, et see tunnike und ja nüüd tunnike lapse und päästis laupäeva :)
Ma isegi langesin korraks pisarateni, sest ma proovisin kõike:
süles ühtepidi
süles teistpidi
süles kolmandat pidi
puusal
õlal
voodis
rõdul
tissi otsas
muusikaga
laulmisega
gaasirohuga...
hambamassaažiga...
Ja see kõik võttis aega nii kaua, et ma vahepeal nuuksusin koos pojaga (kuigi ma mõistusega sain aru, et see pole ju nii hull, aga no olin üksi ja hea on vahepeal emotsioon välja ka lasta). Ja muidugi tegin noore ema / närvilise naise klassikat - helistasin, nuttev laps käes, ise ka nuttes, mehele, ja kuulutasin, et tema trenn on nõme, et ta nii kaua kestab, ja toogu süüa, mida iganes, mind ei huvita! (draama...).
Poja ei rahunenud enne, kui issi koju tuli. Nagu, what. Nuttis veel mõned korrad ja siis pani rusika suhu ja hingas ohates ning umbes pool tundi, suikus süles unele. Enne 3 tundi ei soovinud süüa ka enam... kell 1, kui ma magama läksin, siis alles sai tissi. Ja sõi streigita.
Mees muidugi, kes tavaliselt veedab poes 5 minutit, ja toob kanakoibi, mõtles just eile õhtul ette, ja tõi ka hommikusööki ja muud head paremat. Nii et kui ta koju jõudis, siis ma korra täristasin nagu Kalašnikovist, aga siis juba oli OK, küsisin, kuidas trenn läks. Sest talle on see trenn samamoodi oluline, et ta mõistuse juures püsiks.
Aga kuna öö möödus jälle gaasiselt, vahepeal kussutasin last ja lõpuks andsin rinda tugitoolis, et ta seda võtaks, ja siis imbusin jälle voodistruktuuridesse salamahti, ja nii kaks korda, siis hommikul olin täitsa trammi alt tulnud. Palusin, et mees ta võtaks ja laseks mul pool tundi magada.
No ta lasigi. Ja tegi hommikusöögi. Lasi lausa tunni.
Siis ma andsin tibule süüa, ta jäi magama, ja me sõime koos hommikust.
Mees oli teinud minu lemmikvõileiva.
Kui armas! Ma mõtlesin tänutundega, et see tunnike und ja nüüd tunnike lapse und päästis laupäeva :)
No comments:
Post a Comment