Poja saab täna poolteist, umbes poole tunni pärast - 00:51. Ma nüüd pole neid igakuiseid sünnipäevi tähistanud, aga poolteise puhul võiks ikka võtta väikese koogi eks?
Mida siis praeguses vanuses meil laps teeb?
Hetkel magab ja samas toas saan arvutis olla ning siin blogi kirjutada.
Iga laps on erinev ja me puutume sagedasti ka teiste omavanustega kokku.
Temast on kujunenud väike väle liikuv olend. Lisaks ta õpib praegu meeletu kiirusega uusi sõnu. Siis hakkab vaikselt aru saama, et on tema ja siis teiste asjad. On juba tükk aega aru saanud, et võib öelda "ei taha". Et ta võib ise otsustada ja sellest ka teada anda, kui tõesti ei taha. Häälekalt nõuab süüa. Tänased 2 sõna olid nt putru ja annu (mu venna nimi tema keeles). On avastanud erinevad raamatud, mida ta vaatab omaette oma onnis (onn on ka selge sõna). Kõik asjad tunneb ära raamatus, nimetab neid ja näitab, mis nendega tuleb teha. Hetkel alla tähendab kõiksugu treppe, ronimist, liumäge jne. Beebi tähendab kõike, mis on beebidega seotud - vankrid, riided, pisikesed lapsed jne. Ta ise beebi ei ole. Peeglist vaatab end uue hooga jälle, eputab veidi. Ja me pole suunanud, aga ikka meeldivad põrisevad asjad nagu lennukid, autod, eriti aga lennukid ja mootorrattad ja suured autod ning traktorid. Kõiki asju saadab jooksev kommentaar ja ma pean reageerima sellele. Et ma sain aru - näed, läks mootorratas mööda. Või ädi (tädi). Või et oli puu (puuks) - ise naerab. Armastab väga õues käia, nüüd juba vankrisse küsib, sageli tahab ise lükata (mõned kuud juba) ning rõõmustab iga kord, kui ütleme, et lähme autoga sõitma. Ta muidugi loodab, et saab ise sõita (see on õnnestunud issi süles paar korda, maitse on suus), aga kui piisavalt on tegevust, siis näkside ja mänguasjade abiga nt elab juba pea et tunnise sõidu üle ilma unne jäämata. Ka suurem õde on abiks. Muidu üksi proovin teha max 30 min sõidu, sellest piisab, et lähisugulaste juurde jõua ilma unne jäämata.
Mängudest meeldib peitus, tagaajamine ükskõik kumba pidi, liumäest alla laskmine, mänguatodega mängimine, muusikalaudadel muusika tegemine, veidi juba legosid, natuke uurib pliiatseid ja paberit, siis päris tegevuste tegemine (riputasin talle pesuresti külge nöörid, et ta saab ka mõned sokid sinna panna - vahel veab ka suure rätiku sinna, panen siis pärast selle üles sealt), jälgida, kuidas ma süüa teen, oma toolil, oma väikest tooli ringi nihutada, õppida tundma, kuidas asjad töötavad, ise tassist juua, sest lutipudel on beebidele, asju maha visata, sest need teevad erinevaid hääli, kivide vette loopimine, jooksmine, luurekas (kuidagi jalad kõverdatult kõndimine), äärel käimine, erinevate rataste veeretamine sh spinner, vurr jm, hüppamine on päevakorras, ja igast tegevuste järgi tegemine - eriti naljakad liigutused. Uus asi, mida avastas, on tuttavad näod piltidel. Silmitseme nüüd albumeid, vaatame külmkapi peal fotosid ning riiulil samuti. Kuulab kenasti ettepanekuid ja soove ja teeb, kui õnnestub - paneb ukse kinni, teeb lahti, paneb asju kasti, toob palli vm, veeretab autot, võtab mu jalanõusid ja paneb enda jalga ja käib nendega ringi, aitab marju korjata, poes näitab, mida vaja, nt keefir, ja tahab ka asjalikult tooteid korvi panna, maksab kaardiga (vajutab enterit ja võtab kaardi), ja pallimängud igas formaadis pallidega. Telefonihaigust enam pole, toob telefoni mulle ja ütleb, kelle oma. Need on esimesed 2-sõnalised asjad peale ei taha - oma lõppu. Tädi oma, emme oma, issi oma.
Sõnu on siis selliseid: emme, inni (issi), allu (õe nimi), õde, annu (mu venna nimi), iia (mehe õelapse nimi), liia (naabrilapse nimi), ardi (venna kassi nimi, tähistab kasse), auh (koer), muu (lehm), röh (siga), mää (lammas), pa (lind, part, kajakas, tuvi jms), ädi (tädi), nn (onu), ato (auto), emmep, innip (misiganes meie asjad), emme oma, inni oma, ei taha, mõnnamõnna (sullamulla ehk vann, lomp jne), ilus(ad) (see tuli uute tossudega seoses), plla (pall), piiupiiu (erinevad vilkuritega autod, vilkuv tuli jne), lapa/llpa (lamp), lill, puu (puuks), kroo (krooks, rühitsus või konn), alla (liumägi, trepp, ronimine kuhu iganes), mämm (süüa), juua, õue, anna, tida (seda), tiia (siia), ide (ise), aitäh, õta (võta), ptru (putru), tudu, mõmmi/õmmi (karu, mõmmi jms). Selline omamoodi loba on ka juba.
Reegleid, piiranguid või kombeid on meil ka juba tekkinud. Telekat ei vaata, minul päevläbi TV ei käi. Mees õhtuti vaatab, aga on aru saanud, et unne jäämise eeldus on no TV. Süüa pakun laua taga, aga kui ei söö, siis süles. Lasen ise süüa, kuna ta on selleks võimeline nii lusika kui kahvliga. Kõik riided lähevad pessu, pudipõlle ei soovi. Vahel aitab näppudega ja harva lubab mul toita, aga üldiselt tahab ise. Lasen tal ronida, kuhu vaja, aga mõnda asja ütlen, et üksi ei lähe - kuulab. Siis kutsub kaasa, et ta ikka saaks teha. Lasen alati teha jõukohaseid asju, viimasel ajal annab ise märku, kui ta soovib ise, ja ma ei saa aru, siis solvub ja nutab südamest. Jalanõud on esimene, mis meenub - peab saama ise jalga ja ilma käte abita, otuke. Trepist käib ammu ise, vahel väsib, siis küsib sülle. Istuma läheb ise, st ronib ja vihastab iga asja peale, kui ei õnnestu esimesel korral. Oma autos ei lase ette istuma ega rooli jm mängima, muidu harjubki. Mobiilist asju ei näita niisama, paar korda hädaga on vaja läinud, aga üldiselt ta tahaks siis juba ise näppida, seda ei lase. Lasen erinevaid nuppe vajutada, kui on võimalik (lift, pult, pangaterminal, uksekood jne - juhendan, ütlen, et aita - siis on rahul).
Söökidest on olnud nüüd tänu hammastele (neid ongi juba 16 täis, viimase silmahambaga oli korralik kõhuhäireteralli, kõht nädal aega lahti) erinevaid katsetusi, aga olen tänulik, et veel võtab rinda. See päästis ilmselt hullemast. Hetkel sööb hea meelega kaerahelbeputru, nuudleid, kartulit, herneid, kurki, liha, pasteeti, õrnsoolalõhet, ahjulõhet, hapukurki, porgandeid, õuna, melonit, arbuusi, sinki, banaani, saia, kõrsikuid (grissinisid, vähese suhkruga), leiba, pasteeti, juustu, riisigalette, beebiküpsiseid (ei tea miks seal nii palju suhkrut on?), pizzat, hapukoore-jogurti segu (kuna poe jogurtis palju suhkrut, panen umbes kaks tl 10 tl hapukoore kohta), keefirit, rosoljet, kartulisalatit, kartulipüreed, avastas piima, maitsnud on mu latte pealt piimavahtu, tomatit vähe, viinamarju vähe, mustikaid sõi mingi hetk, nüüd enam mitte, maasikaid sõi, vaarikad ei meeldinud, magusast olen andnud juba jäätist (väheke), mangolassit, erinevate kookide põhja, vähem kreemist osa. Endale kinnitan, et kui saab harva ja minu kontrolli all, on okei. Aga suurem osa ikkagi lisatud suhkruta. Olen proovinud lähtuda sellest, et tema ees ei söö neid asju, mida ma ei taha, et ta tahaks, näeks, sööks. Aga kui on kuskil sünnipäev või palav suveilm ja meie sööme jäätist, siis nüüd olen andnud nii teelusikatäie a la. Muide, ökotuubid lähevad ikka aegajalt, head abilised kiirelt õues janu/nälja leevendamiseks. Vesi läheb alati, mul selle üle hea meel. Mahla olen ka nüüd veega lahjendanud, aga üldiselt ei pea vajalikuks serveerida. Söökidest ei anna viinerit (nüüd hiljuti külas olles sai esimese), püüan mitte anda feikfriikaid, magusaid küpsiseid (kuigi vahel hädaga on aidanud välja, kui miskit muud pole käepärast), väga äädikaseid, soolaseid asju, ketsupit, muid kastmeid peale hapukoore. Sobivad nt mahedad lihad, täislihaviinerid ja hakkliha, või, maitsestamata jogurt, marjad, suhkruta moosid (toormoosi teen ilma suhkruta ja sügavkülma, tavalist 50% suhkrust koosnevat moosi üldse ei tarbi ka ise mitte), ei anna poe maitsestatud jogurteid ja kohupiimakreeme, poekisselle, poemagustoite. Beebiküpsiseid tõesti vaatasin poes - wtf nii palju suhkrut? Eelistan ise süüa teha, aga väljas süües proovin pakkuda oma söögist midagi, kuna laste menüü on kõige haigem ever: friikad ja viinerid või pihvid või lihapallid. Ega mõnest muidugi diabeeti ei saa, aga nõme ikkagi. Küll ta ju jõuab sinnamaani, et sööb ilma minuta asju, mis pole lubatud. Ma ei taha ka paletti rikkuda nn. Jälgin ühesõnaga.
Kaka ja piss meil tulevad endiselt mähkmesse. Pott on pähe panemiseks ja asju saab ka sinna panna sisse. Mul küll olemas sõbrannalt need potitreeningu püksid, aga suvisel ajal olen lihtsalt lasknud palja pepsiga ringi käia ja veega sarnast pissi koristanud. Oli ka üks suurepärane juhus, kus tuli kakuke, mees jõudis poti alla panna - me nimetame seda õnnestunult kaka potti saamiseks. Tegelt me ei treeni veel üldse. Nüüd juba vaikselt aga hakkab tulema infot, et millal kaka tuleb - ise ütleb (katka) ja näitab mähkme peale. Siis tuleb mõnda aega pingutust ja selleks toiminguks ta süveneb kuskil omaette midagi tehes. Potile ei armasta istuda seega üldse. Pigem on pärast vabanemise tunne ja siis silkab ringi, raske on mähet jalast saada. Pissi kohta ei ütle midagi, aga mähkmeid kisub jalast igal võimalusel.
Rinnaga toitmisest ka veel - on olnud erinevaid päevi ja nädalaid, mõni öö on peaaegu et söömisvaba, aga täitsa tühja mähkmega pole veel ärganud. Hommikuti tuleb rinnale, muidu magab päris mõnusalt minu poole seljaga. Päeval saab kindlasti peale hommikusööki, enne lõunaund (kui toas) ning enne ööund, vahepeal ka peale õuest tulekut. Siiski on keerulistemas oludes, eriti kui on valus või palav või tähelepanu vaja (ma räägin kellegagi intensiivselt või vestlen telefonis), vaja võtta ka mujal kui kodus rind välja. Ma harjunud, nüüd saan siiski kanda juba tavalist rinnahoidjat, kuna oskab kenasti sealt ka juba kraami välja saada. Üldiselt saan anda üsna diskreetselt talle süüa ja ise nautida niisama olemist - usun, et see on balansiks kogu ülejäänud ringi rassimisele, mis temaga ülejäänud päev kaasa toob.
Nüüd on ka magamine üldse paremaks läinud - kuigi jäämisega on raskusi, kui pole eriti väsinud. Aga kui juba jääb, siis magab paremini küll. Sõbranna ütles, et nii 1a4k kuskil võiks see juhtuda. Ja tegelt nii ongi - suvel juba oli nii mõnigi kord, kui sain ka telekat vaadata, veidi õues tiksuda, samas ruumis juttu rääkida mehega jne. Meeles on need ajad, kui iga krõps üles äratas. Kellaajad on suviselt segased - ärkab ja läheb magama vastavalt vajadusele, kui on põnev, siis on keerulisem - otsib kaua oma kohta, sööb rinnast 50 korda jne. Telekas ikkagi segab, helid ka. Eks sujustame seda siin.
Lõunauned on läinud pikemaks - 40 min und tuleb üldiselt juba harva ette, kuid vahel, kui on mingi segaja (naaber, õuest mõni heli, nt müristamine, unehäire ja nutuga ärkamine, autounes mootori seiskumine või liiklusummik, palavus jne), siis ikka tuleb ette. Muidu viimastel päevadel 3h+ ja 1:40-2:40 on keskmine uni. Toas siis. Kärus 1:40 ikka. Taustamüra on kasuks, vihm töötab eriti hästi. Segastel päevadel ja paljude emotsioonide või logistikaprobleemide tõttu on vahel harva ka 2 une päevi, aga proovin neid võimalusel ise mitte esile kutsuda.
Päevad kulgevad meil vähese rutiiniga, kuid omaette toimetamist võiks rohkem olla. Praegu nii kui rind on lähedal, saab sellest ajaveetmise viis. Mitu tundi õe või isaga olles samas on tal väga okei.
Üksi ongi olnud nüüd isa ja õega, vanaemad hetkel rivist väljas tervislikel põhjustel. Koos teiste lastega oleme palju aega veetnud, ent mitte nii, et lapsed ja mind pole. Kõige mõnusam ongi tal õega, seda harjutasime nõnda, et alguses siin kodus, ma olin teises toas, siis juba läksime koos kuskile, ta läks eemale, et mind polnud näha, ja nüüd viimased paar korda on õnnestunud nii teha, et lähme koos juuksurisse, ma jään maha ja ta läheb käruga mänguplatsile paariks tunniks ning pärast kohtume siin/seal.
Alustasime ka lastesõimega tutvumist ja otsime hoidjat (on üks variant), aga sellest eraldi!
Siiani ikka naudin seda lapsevanemaks olemist. Tunnen, et olen pigem kanaema, samas ikka lähtun lapsest. Mingeid meetodeid teadlikult ei kasuta, aga loen ja hoian silma peal moodsatel versioonidel, nopin endale sobivad elemendid välja (rie, montessori, gordon jne). Hetkel olen aru saanud, et liigselt pole vaja end plaanidega stressata, samuti et kõik asjad on eakohased ja et aeg läheb ja asjad lähevad mööda. Ja minu parim praktika ikkagi on olnud, et tuleb investeerida lapsesse aega sh tähelepanu, sest ta nii väga peale seda rahuneb, et üks hea hetk temaga on võrdne 10 korda samapalju tema usaldust (ja mulle aega omaette olla). Töölt sain koondamise, hetkel võtan rahulikult, kuigi emapalk mõnda aega läbi. Ongi ehk aega mõelda ja rahulikult vaadata, kuidas poja harjub aiaga, hoidjaga, kuidas on viiruste hooaja avapauk, viimased reisidki ehk saab teha ilma stressita jne jne. Ma ei kiirusta üldse kuskile ja püüan olla paindlik, avatud jne. Kõige raskemad on mulle päevad, mil ma olen mitu päeva järjest üksi, kui on nii halb ilm, et ei saa värsket õhku lapsele, kui laps ei söö ja seetõttu on viril, aga ei saa ju suruda, ning kui ma olen halvasti maganud või muudel põhjustel ise stressis, siis kohe näha, et ma ei suuda keskenduda talle ja ta saab sellest aru ning omakorda pöördvõrdeliselt mõjub. Oma tassi täidan ma nii, et püüan aegajalt üksi olla, aga niisama pole veel õnnestunud peale juuksuri, maniküüri või nt koristamise. Et lihtsalt olen. Aga nüüd on uni juba parem ja meenutades veel aastataguseid hetki, kus tervis ja toitumine olid põhiprobleemid, siis nüüd on muidugi juba nii palju kergem. Et minu kogemus on - kergemaks läheb. Poiss on mõnus kaaslane :) Vahva laps on meil!
Mida siis praeguses vanuses meil laps teeb?
Hetkel magab ja samas toas saan arvutis olla ning siin blogi kirjutada.
Iga laps on erinev ja me puutume sagedasti ka teiste omavanustega kokku.
Temast on kujunenud väike väle liikuv olend. Lisaks ta õpib praegu meeletu kiirusega uusi sõnu. Siis hakkab vaikselt aru saama, et on tema ja siis teiste asjad. On juba tükk aega aru saanud, et võib öelda "ei taha". Et ta võib ise otsustada ja sellest ka teada anda, kui tõesti ei taha. Häälekalt nõuab süüa. Tänased 2 sõna olid nt putru ja annu (mu venna nimi tema keeles). On avastanud erinevad raamatud, mida ta vaatab omaette oma onnis (onn on ka selge sõna). Kõik asjad tunneb ära raamatus, nimetab neid ja näitab, mis nendega tuleb teha. Hetkel alla tähendab kõiksugu treppe, ronimist, liumäge jne. Beebi tähendab kõike, mis on beebidega seotud - vankrid, riided, pisikesed lapsed jne. Ta ise beebi ei ole. Peeglist vaatab end uue hooga jälle, eputab veidi. Ja me pole suunanud, aga ikka meeldivad põrisevad asjad nagu lennukid, autod, eriti aga lennukid ja mootorrattad ja suured autod ning traktorid. Kõiki asju saadab jooksev kommentaar ja ma pean reageerima sellele. Et ma sain aru - näed, läks mootorratas mööda. Või ädi (tädi). Või et oli puu (puuks) - ise naerab. Armastab väga õues käia, nüüd juba vankrisse küsib, sageli tahab ise lükata (mõned kuud juba) ning rõõmustab iga kord, kui ütleme, et lähme autoga sõitma. Ta muidugi loodab, et saab ise sõita (see on õnnestunud issi süles paar korda, maitse on suus), aga kui piisavalt on tegevust, siis näkside ja mänguasjade abiga nt elab juba pea et tunnise sõidu üle ilma unne jäämata. Ka suurem õde on abiks. Muidu üksi proovin teha max 30 min sõidu, sellest piisab, et lähisugulaste juurde jõua ilma unne jäämata.
Mängudest meeldib peitus, tagaajamine ükskõik kumba pidi, liumäest alla laskmine, mänguatodega mängimine, muusikalaudadel muusika tegemine, veidi juba legosid, natuke uurib pliiatseid ja paberit, siis päris tegevuste tegemine (riputasin talle pesuresti külge nöörid, et ta saab ka mõned sokid sinna panna - vahel veab ka suure rätiku sinna, panen siis pärast selle üles sealt), jälgida, kuidas ma süüa teen, oma toolil, oma väikest tooli ringi nihutada, õppida tundma, kuidas asjad töötavad, ise tassist juua, sest lutipudel on beebidele, asju maha visata, sest need teevad erinevaid hääli, kivide vette loopimine, jooksmine, luurekas (kuidagi jalad kõverdatult kõndimine), äärel käimine, erinevate rataste veeretamine sh spinner, vurr jm, hüppamine on päevakorras, ja igast tegevuste järgi tegemine - eriti naljakad liigutused. Uus asi, mida avastas, on tuttavad näod piltidel. Silmitseme nüüd albumeid, vaatame külmkapi peal fotosid ning riiulil samuti. Kuulab kenasti ettepanekuid ja soove ja teeb, kui õnnestub - paneb ukse kinni, teeb lahti, paneb asju kasti, toob palli vm, veeretab autot, võtab mu jalanõusid ja paneb enda jalga ja käib nendega ringi, aitab marju korjata, poes näitab, mida vaja, nt keefir, ja tahab ka asjalikult tooteid korvi panna, maksab kaardiga (vajutab enterit ja võtab kaardi), ja pallimängud igas formaadis pallidega. Telefonihaigust enam pole, toob telefoni mulle ja ütleb, kelle oma. Need on esimesed 2-sõnalised asjad peale ei taha - oma lõppu. Tädi oma, emme oma, issi oma.
Sõnu on siis selliseid: emme, inni (issi), allu (õe nimi), õde, annu (mu venna nimi), iia (mehe õelapse nimi), liia (naabrilapse nimi), ardi (venna kassi nimi, tähistab kasse), auh (koer), muu (lehm), röh (siga), mää (lammas), pa (lind, part, kajakas, tuvi jms), ädi (tädi), nn (onu), ato (auto), emmep, innip (misiganes meie asjad), emme oma, inni oma, ei taha, mõnnamõnna (sullamulla ehk vann, lomp jne), ilus(ad) (see tuli uute tossudega seoses), plla (pall), piiupiiu (erinevad vilkuritega autod, vilkuv tuli jne), lapa/llpa (lamp), lill, puu (puuks), kroo (krooks, rühitsus või konn), alla (liumägi, trepp, ronimine kuhu iganes), mämm (süüa), juua, õue, anna, tida (seda), tiia (siia), ide (ise), aitäh, õta (võta), ptru (putru), tudu, mõmmi/õmmi (karu, mõmmi jms). Selline omamoodi loba on ka juba.
Reegleid, piiranguid või kombeid on meil ka juba tekkinud. Telekat ei vaata, minul päevläbi TV ei käi. Mees õhtuti vaatab, aga on aru saanud, et unne jäämise eeldus on no TV. Süüa pakun laua taga, aga kui ei söö, siis süles. Lasen ise süüa, kuna ta on selleks võimeline nii lusika kui kahvliga. Kõik riided lähevad pessu, pudipõlle ei soovi. Vahel aitab näppudega ja harva lubab mul toita, aga üldiselt tahab ise. Lasen tal ronida, kuhu vaja, aga mõnda asja ütlen, et üksi ei lähe - kuulab. Siis kutsub kaasa, et ta ikka saaks teha. Lasen alati teha jõukohaseid asju, viimasel ajal annab ise märku, kui ta soovib ise, ja ma ei saa aru, siis solvub ja nutab südamest. Jalanõud on esimene, mis meenub - peab saama ise jalga ja ilma käte abita, otuke. Trepist käib ammu ise, vahel väsib, siis küsib sülle. Istuma läheb ise, st ronib ja vihastab iga asja peale, kui ei õnnestu esimesel korral. Oma autos ei lase ette istuma ega rooli jm mängima, muidu harjubki. Mobiilist asju ei näita niisama, paar korda hädaga on vaja läinud, aga üldiselt ta tahaks siis juba ise näppida, seda ei lase. Lasen erinevaid nuppe vajutada, kui on võimalik (lift, pult, pangaterminal, uksekood jne - juhendan, ütlen, et aita - siis on rahul).
Söökidest on olnud nüüd tänu hammastele (neid ongi juba 16 täis, viimase silmahambaga oli korralik kõhuhäireteralli, kõht nädal aega lahti) erinevaid katsetusi, aga olen tänulik, et veel võtab rinda. See päästis ilmselt hullemast. Hetkel sööb hea meelega kaerahelbeputru, nuudleid, kartulit, herneid, kurki, liha, pasteeti, õrnsoolalõhet, ahjulõhet, hapukurki, porgandeid, õuna, melonit, arbuusi, sinki, banaani, saia, kõrsikuid (grissinisid, vähese suhkruga), leiba, pasteeti, juustu, riisigalette, beebiküpsiseid (ei tea miks seal nii palju suhkrut on?), pizzat, hapukoore-jogurti segu (kuna poe jogurtis palju suhkrut, panen umbes kaks tl 10 tl hapukoore kohta), keefirit, rosoljet, kartulisalatit, kartulipüreed, avastas piima, maitsnud on mu latte pealt piimavahtu, tomatit vähe, viinamarju vähe, mustikaid sõi mingi hetk, nüüd enam mitte, maasikaid sõi, vaarikad ei meeldinud, magusast olen andnud juba jäätist (väheke), mangolassit, erinevate kookide põhja, vähem kreemist osa. Endale kinnitan, et kui saab harva ja minu kontrolli all, on okei. Aga suurem osa ikkagi lisatud suhkruta. Olen proovinud lähtuda sellest, et tema ees ei söö neid asju, mida ma ei taha, et ta tahaks, näeks, sööks. Aga kui on kuskil sünnipäev või palav suveilm ja meie sööme jäätist, siis nüüd olen andnud nii teelusikatäie a la. Muide, ökotuubid lähevad ikka aegajalt, head abilised kiirelt õues janu/nälja leevendamiseks. Vesi läheb alati, mul selle üle hea meel. Mahla olen ka nüüd veega lahjendanud, aga üldiselt ei pea vajalikuks serveerida. Söökidest ei anna viinerit (nüüd hiljuti külas olles sai esimese), püüan mitte anda feikfriikaid, magusaid küpsiseid (kuigi vahel hädaga on aidanud välja, kui miskit muud pole käepärast), väga äädikaseid, soolaseid asju, ketsupit, muid kastmeid peale hapukoore. Sobivad nt mahedad lihad, täislihaviinerid ja hakkliha, või, maitsestamata jogurt, marjad, suhkruta moosid (toormoosi teen ilma suhkruta ja sügavkülma, tavalist 50% suhkrust koosnevat moosi üldse ei tarbi ka ise mitte), ei anna poe maitsestatud jogurteid ja kohupiimakreeme, poekisselle, poemagustoite. Beebiküpsiseid tõesti vaatasin poes - wtf nii palju suhkrut? Eelistan ise süüa teha, aga väljas süües proovin pakkuda oma söögist midagi, kuna laste menüü on kõige haigem ever: friikad ja viinerid või pihvid või lihapallid. Ega mõnest muidugi diabeeti ei saa, aga nõme ikkagi. Küll ta ju jõuab sinnamaani, et sööb ilma minuta asju, mis pole lubatud. Ma ei taha ka paletti rikkuda nn. Jälgin ühesõnaga.
Kaka ja piss meil tulevad endiselt mähkmesse. Pott on pähe panemiseks ja asju saab ka sinna panna sisse. Mul küll olemas sõbrannalt need potitreeningu püksid, aga suvisel ajal olen lihtsalt lasknud palja pepsiga ringi käia ja veega sarnast pissi koristanud. Oli ka üks suurepärane juhus, kus tuli kakuke, mees jõudis poti alla panna - me nimetame seda õnnestunult kaka potti saamiseks. Tegelt me ei treeni veel üldse. Nüüd juba vaikselt aga hakkab tulema infot, et millal kaka tuleb - ise ütleb (katka) ja näitab mähkme peale. Siis tuleb mõnda aega pingutust ja selleks toiminguks ta süveneb kuskil omaette midagi tehes. Potile ei armasta istuda seega üldse. Pigem on pärast vabanemise tunne ja siis silkab ringi, raske on mähet jalast saada. Pissi kohta ei ütle midagi, aga mähkmeid kisub jalast igal võimalusel.
Rinnaga toitmisest ka veel - on olnud erinevaid päevi ja nädalaid, mõni öö on peaaegu et söömisvaba, aga täitsa tühja mähkmega pole veel ärganud. Hommikuti tuleb rinnale, muidu magab päris mõnusalt minu poole seljaga. Päeval saab kindlasti peale hommikusööki, enne lõunaund (kui toas) ning enne ööund, vahepeal ka peale õuest tulekut. Siiski on keerulistemas oludes, eriti kui on valus või palav või tähelepanu vaja (ma räägin kellegagi intensiivselt või vestlen telefonis), vaja võtta ka mujal kui kodus rind välja. Ma harjunud, nüüd saan siiski kanda juba tavalist rinnahoidjat, kuna oskab kenasti sealt ka juba kraami välja saada. Üldiselt saan anda üsna diskreetselt talle süüa ja ise nautida niisama olemist - usun, et see on balansiks kogu ülejäänud ringi rassimisele, mis temaga ülejäänud päev kaasa toob.
Nüüd on ka magamine üldse paremaks läinud - kuigi jäämisega on raskusi, kui pole eriti väsinud. Aga kui juba jääb, siis magab paremini küll. Sõbranna ütles, et nii 1a4k kuskil võiks see juhtuda. Ja tegelt nii ongi - suvel juba oli nii mõnigi kord, kui sain ka telekat vaadata, veidi õues tiksuda, samas ruumis juttu rääkida mehega jne. Meeles on need ajad, kui iga krõps üles äratas. Kellaajad on suviselt segased - ärkab ja läheb magama vastavalt vajadusele, kui on põnev, siis on keerulisem - otsib kaua oma kohta, sööb rinnast 50 korda jne. Telekas ikkagi segab, helid ka. Eks sujustame seda siin.
Lõunauned on läinud pikemaks - 40 min und tuleb üldiselt juba harva ette, kuid vahel, kui on mingi segaja (naaber, õuest mõni heli, nt müristamine, unehäire ja nutuga ärkamine, autounes mootori seiskumine või liiklusummik, palavus jne), siis ikka tuleb ette. Muidu viimastel päevadel 3h+ ja 1:40-2:40 on keskmine uni. Toas siis. Kärus 1:40 ikka. Taustamüra on kasuks, vihm töötab eriti hästi. Segastel päevadel ja paljude emotsioonide või logistikaprobleemide tõttu on vahel harva ka 2 une päevi, aga proovin neid võimalusel ise mitte esile kutsuda.
Päevad kulgevad meil vähese rutiiniga, kuid omaette toimetamist võiks rohkem olla. Praegu nii kui rind on lähedal, saab sellest ajaveetmise viis. Mitu tundi õe või isaga olles samas on tal väga okei.
Üksi ongi olnud nüüd isa ja õega, vanaemad hetkel rivist väljas tervislikel põhjustel. Koos teiste lastega oleme palju aega veetnud, ent mitte nii, et lapsed ja mind pole. Kõige mõnusam ongi tal õega, seda harjutasime nõnda, et alguses siin kodus, ma olin teises toas, siis juba läksime koos kuskile, ta läks eemale, et mind polnud näha, ja nüüd viimased paar korda on õnnestunud nii teha, et lähme koos juuksurisse, ma jään maha ja ta läheb käruga mänguplatsile paariks tunniks ning pärast kohtume siin/seal.
Alustasime ka lastesõimega tutvumist ja otsime hoidjat (on üks variant), aga sellest eraldi!
Siiani ikka naudin seda lapsevanemaks olemist. Tunnen, et olen pigem kanaema, samas ikka lähtun lapsest. Mingeid meetodeid teadlikult ei kasuta, aga loen ja hoian silma peal moodsatel versioonidel, nopin endale sobivad elemendid välja (rie, montessori, gordon jne). Hetkel olen aru saanud, et liigselt pole vaja end plaanidega stressata, samuti et kõik asjad on eakohased ja et aeg läheb ja asjad lähevad mööda. Ja minu parim praktika ikkagi on olnud, et tuleb investeerida lapsesse aega sh tähelepanu, sest ta nii väga peale seda rahuneb, et üks hea hetk temaga on võrdne 10 korda samapalju tema usaldust (ja mulle aega omaette olla). Töölt sain koondamise, hetkel võtan rahulikult, kuigi emapalk mõnda aega läbi. Ongi ehk aega mõelda ja rahulikult vaadata, kuidas poja harjub aiaga, hoidjaga, kuidas on viiruste hooaja avapauk, viimased reisidki ehk saab teha ilma stressita jne jne. Ma ei kiirusta üldse kuskile ja püüan olla paindlik, avatud jne. Kõige raskemad on mulle päevad, mil ma olen mitu päeva järjest üksi, kui on nii halb ilm, et ei saa värsket õhku lapsele, kui laps ei söö ja seetõttu on viril, aga ei saa ju suruda, ning kui ma olen halvasti maganud või muudel põhjustel ise stressis, siis kohe näha, et ma ei suuda keskenduda talle ja ta saab sellest aru ning omakorda pöördvõrdeliselt mõjub. Oma tassi täidan ma nii, et püüan aegajalt üksi olla, aga niisama pole veel õnnestunud peale juuksuri, maniküüri või nt koristamise. Et lihtsalt olen. Aga nüüd on uni juba parem ja meenutades veel aastataguseid hetki, kus tervis ja toitumine olid põhiprobleemid, siis nüüd on muidugi juba nii palju kergem. Et minu kogemus on - kergemaks läheb. Poiss on mõnus kaaslane :) Vahva laps on meil!
No comments:
Post a Comment