Kahene

Täna on siis lapsel sünnipäev number kaks. Kaks oskab öelda küll, kuigi ta tähendusest veel aru ei saa mu meelest - aga juba on vanem laps õpetanud kaks näppu püsti tõstma. Ning kui ma ise loen üüüüks, kaaaks, siis tema ütleb peatselt kolm! Õnnelikult, sest ta teab -. nii käib.

Hetkel siis üldine pilt on selline, et poole aastaga on saanud temast hea seltskond ja kaaslane. Muidugi on elu ka väga huvitavaks muutunud, enda tahtmisi on juurde tulnud ning ideid, mida teha. Ühesõnaga, tunneb palju huvi kõige vastu, küsib pidevalt, mis see on, ja juba on väike mälu tekkinud. See on selline uus asi ja panen seda tähele. Viimase nädala teema on et kui küsida - kumba tahad? Vastab mõlemad. Enne seda oli meil pikalt, nii paar kuud tahan-eitaha mäng: otsustas viissada korda ümber ja lõpuks oli pahane, et ikkagi valisin selle, mis ta ütles. Et teist ei saa. Söögiga on siiani võimeline südamest nutma, kui annab mulle amfu (ampsu tema keeles) ja ma selle siis ära söön - “emme söö ise”. Siis ajaks näpud suhu järgi ja kraabiks ära. Nüüd ma juba tean, võtangi vaid ampsu. Ülejäänud jälle talle. Igapäevaselt on tulnud nüüd juurde neid fantaasiamänge, et autod sõidavad seintel, diivanitel ja minu jalgadel. Et loomad teevad hääli. Et on mingeid protsesse, mida saab järgi teha. Üks lemmikteemasid on, et poistel on noku, aga tüdrukutel pole. Emmel ei ole, aga issil on. Liisul ei ole, aga poiss Martil on. Jne. Siis ta täpsustab, et poiss on onu ja tal on noku, ja tüdruk on tädi ja tal ei ole. Emme on  tüdruk.

Ise periood meil kestab. Ja kõiki jõukohaseid asju teeb meeletu uhkusega, tähtis nägu ees. Kui ei tule välja, on draama. Isegi kui ise komistab oma jalgade otsa, siis refleksist röögatab ISE!, nagu keegi teine oleks äsja tema jalgadega tema eest kõndinud - kõnnib tagasi sinna eelmisse kohta ja astub uuesti. Sileda põranda peal.

Hetkel oskab ise riidesse panna: väliriided nagu müts, (rull)sall ja kerge libeda voodriga jope. Kinnastega veidi probleeme. Tossud saab ise. Saapaid peab aitama, väga meeldib, et ta saab kasutada kingalusikat. SIis on nagu issi. Jalanõud valibki selle järgi, mis jalga saab. Aga pööningule paneb papud, õue tossud ja vahel küsib saapaid. Saab aru, kui ütlen - paneme saapad, muidu on külm. Püksid saab poole peale, aga üle pepu raske tõmmata. Mähku on veel ees. Pluusi saab ise ära, aga ei saa selga - varrukaid ei leia käekesed veel üles.

Ise peseb seebiga, loputab ja kuivatab rätikuga käsi, paneb teekannu keema, seda ei tohi keegi teha isegi peale tema, välja arvatud, kui ta on muus hõives või on luba küsitud eksklusiivselt. Oma trepiga (see IKEA oma) käib mööda elamist ringi ja ronib kuhu vaja. Näiteks kohvi tegema. Külmkapist oskab võtta ja tagasi panna piima. Kui oleks rohkem meeles, siis oskaks ka jäätist võtta, aga seal kapi vahel me tihti pole. Ise paneb välisukse kinni ja kõik muud uksed. Vajutab WC nuppu. Ronib vanni. Teeb kukerpalli, toob ja vaatab raamatuid, viib asju pesumasinasse, käivitab selle, pesumasinaga sama, paneb ukse kinni ja siis vajutab õiget nuppu. Tolmuimejaga on lõpuks sõbraks saanud - selle nupu vajutamisega saab hakkama ja koju tahab ka alati viia (kappi). Ise oskab võtta minu telefonis kaamera režiimi ja pilte teha. Kuna muidu on keeruline tegelane see tele, siis frus kerge tekkima, kui ei saa aru, miks mõnikord saab muusikat ja pilte, aga teinekord mitte. 

Poes sõidab autokäruga, aga kui näeb mõnd endasugust, kes istub üleval, siis kohe soovib ka. Poes teab nüüd, kus on mänguasjariiul. Me vahel lähme teisest sissepääsust sisse, siis ei teki kiusatust. Üldiselt siiani pole raske olnud temaga poes käia, eks need ajad on veel ees. Midagi ta ei nõua, ainult tahaks ise umbes 5 pakki piima suure hooga kärusse virutada. Issile võtab alati kaks Coca-Colat. Ja reispass on meil pilumämmu ehk pirukas. Endiselt töötab selgitus tädi oma või onu oma, siis ei tohi võtta. Poes meeldib, see on tema jaoks vaheldus ja rõõmus tegevus. Maksta saab ka, iseteeninduskassas on tal oma ülesanne - skaneerida tooted sisse ja pärast turnida kassa pjedestaalile.

Ise oskab süüa nii suppi, putru kui võileiba, hea meelega aitab neid ka ise teha. Soola paneb alati ise, muna teeb katki ja pannile ning segab suppi, asetab hauduvale pudrule kaane peale ning määrib pasteeti leivale. Uus rõõm on lõikamine, seda peame veel harjutama. Kui on huvi, leiab ka vahendi.

Mängudest oskab nüüd ise nõuda, mis soov on. Näiteks, et tahab joonistada. Ooni! Klotsidega mängida, siis orni. Legodega ehitada, siis lego. Autodega, siis garaažiauto. Pakki. (Pargib). Järsku on avastanud need pehmed loomad ja tassib neid kaasas. Viimasel nädalal on EV100 kohaselt peamiselt mänginud sinise karu ja mustvalge pingviiniga. Kui vanaema kinkis isetehtud tibukese, siis täpsustas: kanatibu. Ja nii saigi too nime. Mitte mingi niisama tibu, neid vedeleb meil siin ju veel.

Raamatuid vaatanb ja kirjeldab ükskikasjalikult. Mitu lemmikut on ja teab, kus need käivad. Autoajakiri on tal ka, kapsaks loetud. Peab uue ostma! Automängud sellised, et kas pargitakse ritta, tehakse ummik või pannakse garaaži või suure auto kasti. Vahel, kui õnnestunud mõni papist kast koju vedada, teeme sellega kaldtee ja renni ja tunneli. Tunnel on suur lemmik endiselt. Uus lemmik on autopesula, kuhu tahaks kogu aeg minna. See protsess on tal nii selge, et mõnikord suvalisel hetkel ütleb mõmmi kaisukaisu, ja see tähendab seda, et talle jälle tuli meelde, kuidas need suured sinised lapatsid autot kuivatavad. Kuidas tuleb on, susistab keemiat autole, siis on rullrull ja suur masin. Ja siis kuivatus ja auto puhas! Mängudest veel, et on tegelane molps ehk lump ehk emme 2 näppu, mis teevad kõikvõimalikku nalja. Kõdi, hoiavad kinni, massaaži jne. Massaaž on muide ka suur lemmik. Siis on robot, kes meil aitab mähkmeid panna ja riideid vahetada. Sageli kujuteldav obo (robot) peab aata (vaatama), kui ta midagi teeb. Üldse üksi veel ei mängi palju, aga mõnikord märkan, et tegutseb ja mõtleb asju välja. Siiski meeldeb ümber emme keerelda. Ma püüan lähtuda sellest, mida ütles üks kolme lapse ema: esimesel aastal mängid lapse eest, teisel aastal mängite koos, kolmandal peab ema kogu aeg vaatama ja sealt edasi siis juba veidi ka omaette. Ma tean, et see aeg möödub kiiresti, ja tegelikult ma iga päev tunnen, et ma tahaks kogu aeg mängida, joonistada jne. Aga eks on mingid täiskasvanute kiiksud, mis takistavad: tähtajad, to do nimekiri, pidevalt midagi koristada jms.

Muidu on jätkuvalt lemmik ujumine, nüüd hea meelega püüab ka selili hakkama saada (kätistega) ja paneb silmad kinni pea vee alla. Basseinis on jalad põhjas (meenus kohe Agu Sihvka lugu - “Kiilike, kurask, jalad põhjas!”, kui ta tiiki kukkus), harjutab nüüd ise kõndimist. Hea meel on, kui saab iseseisvalt tegutseda, ujumistrennis muidugi pole kätiseid kogu aeg, aga preemiaks veidi on. Sügavusest saab nüüd paremini aru, mullivannis on ääre peal, ei astu sügavusse. Veel meeldib sõita trammi, rongi ja bussiga. Suure käru müüsime maha, seda enam ei ole kasutanud mingi paar kuud. Väike käru siiski olemas. Märkan nüüd, kui kasulik on olnud lasta tal omaette kõndida ja tuterdada - tal pole selle vastu midagi. Pole talle kärus meeldinud kunagi. Mõnel teisel isegi probleem, et miks peab ise kõndima ja ei saa olla kärus või süles. Nii nagu pole meil ka lutiga probleeme. Alati on end võinud väljendada sõnade, nutu või kisaga. Abiks on olnud ka rind - märkan nüüd, et kõik on olnud hea eesmärgi nimel. Inimene räägib, seletab, oskab teistmoodi öelda. Rind on olnud kormav, kuid hea. Hetkel veel jätkuv.

Sõnadest rääkides - jutt on muutunud selgemaks ja soravamaks. Uued sõnad on nüüd igapäevased. Mälestuseks võibki kirja panna, et kiikael on kaelkirjak, ole kaka on roheline traktor, kugu on tüdruk (vahel ütleb ka tüluk), anss on oranž, enamasti 2-silbilised sõnad, aga esimene 3ne on autoga. Rõhk naljakalt, aga siiski. Lugesin, et on normaalne, kui ema saab aru selles vanuses, aga teised veel hästi ei saa, peatselt hakkab ka see kujunema. Jutt on ikkagi suht selge.

Ma ei mäleta kas see on kirjas, aga tema esimene 3-sõnaline lause oli maiu oota inni/allu ehk siis ootab oma isa või õde. See oli siis märk sellest, et ta igatseb. Et on mälu.

Kõikide ümberkaudsete inimeste nimesid teab. Ka emmele öeldakse pöördumine sageli koos eesnimega, eriti kui on nõudlik või ärev olukord. 

Pikkadest sõnadest oskab öelda kaskadöör, tuletollaauto, piikabuu, jm liitsõnad. Kõike ütleb järele, palju ei jää veel meelde. Mõnikord lampi ütleb midagi, mis on paar nädalat sahtlis peidus olnud.

Reeglid: kaks läheneb ja telekas on rohkem sõbraks saanud. Telefon ka, sellega on tutvunud. Minu vana iPod on tema omaks saanud, sealt oskab muusikat lasta endale. Aga ma pole radikaalne, hakkabki nüüd vaatama vahel tv, 10 min nt, et õpiks eneseregulatsiooni. Samuti pole pakkunud talle youtube videosid. Sama kehtib magusaga - šokolaadi ja kommi pole saanud, korra vist sattus kogemata ja ei meeldinud. Aga maapähklivõi maitses hirmsasti, sõi lusikaga. Kuidagi nii, et kui on liiga magus, siis ise ei taha. 

Söökidega on küll nii, et kui ikka on nälg, siis sööb ka. Sööb seda, mida meiegi. Ja hetkel ptüi ptüi ptüi pole probleeme. Saab söönuks. Muidugi võivad paljud öelda, et rind ja kompenseerib, sest kogused ei ole veel suured. Aga juba ütleks nii et umbes paar kuud enne 2-aastaseks saamist kogused tõusid kosmiliselt, tema kohta. Kauss putru, suppi või kartulipüreed või makarone pole mingi probleem. Aga eeldus on jah, et kõht tühi. Ise olen ma suht rumala kombe õpetanud, et autos süüakse küpsist. Seda olen ma praktiseerinud eelkõige selle tõttu, et kui on küpsis, siis on huvitav ja ei ole meeles, et on kõht tühi ka. Ja uni tuleb ka paremini. Neid püreesid ma üldiselt üldse enam ei osta, kuigi ma tean, et talle meeldivad: magustoiduks parem pakun mõne ökopüree, kui suhkruga kohupiima vm “tervislikku”. Ja seda märkan ka, et kui ikka on hüpoglükeemia, siis kõik tegevused ajavad närvi, nutma ja tissi soovib tihemini. Ise aga ei märka veel süüa küsida, ei saa söögivajadusest aru, peab meelde tuletama, pakkuma jne. Mõned üksikud korrad on nüüd öelnud, et tahab salamämmu (salatit) või pusilli (fusillisid) või pennemämmu (penne pasta koorekastmes). Siis me teeme. Kartul, hakklihakaste, maksapasteet, vahukoor, banaan, juustusai, kanasupp, herned, porgandid, kodujuust, praemuna, leib, hapukoor jms lähevad alati. Kui neid on läheduses, siis ta nälga ei jää.

Kommi pole siiani proovinud, nagu mainisin, aga martsipani küll. Ühe makrooni sõi ära, aga jällegi šokolaad oli liiga intensiivne seal vahel. Andis mulle. Teab, et issi sööb komme, aga tõesti, ka mina ise söön vähe. Jäätist sõi suvel, kui oli poolteist - Pärnus. Sealtpeale oskab küsida, aga kuna me tema ees ei söö, siis alati ei tule meelde. Ja meie põhimõte on, et kui ise sööme, siis lapsele ka anname. Ahjaa huvitav info karboniseeritud jookide osas: joob hea meelega vett, mahla (kodust), piima. Aga mullidega vee sülitab välja. Esiteks soolane, teiseks mullid on “teravad”. Ja ma lugesin - see on täitsa hea. Esiteks mõnes mineraalvees on ehk palju soolasid, mida laps veel ei kannata, aga teiseks - mullidega jook vee sees, siis kui sellega harjub, on sealt edasi juba päris kerge minna edasi magusate karastusjookide suunal. Ja seda me tõesti ei soovi.

Mis läheb sisse, tuleb ka välja. Potitreeninguga oleme väga aeglaselt võtnud - pott on meil kodus nina ees, sinna oleme saanud poole aasta jooksul vast 2 kakat ja 3 poolikut pissi, ta teab, mis see on, aga kaka tuleb “suuooga” ehk suure hooga ehk kiiresti, ja siis ta juba seisab kangestunult ja enam potti ei taha. Üldiselt, kui on ilma mähkmeta ja saab poti alla, siis on okei. Aga kui kord mähkmed jalas (ja ta veel küsib ise neid), siis ei soovi mõnd aega peput puhastada. Pissi tunnet ei tunne veel ära, seisab lampi ja tuleb piss, vaatab imestusega- LÄhtungi sellest: kui ei tunne, siis pole veel vaja. Mis on aga tore, et oskab juba nn jupitada oma juga - see on märk, et oskab ju kinni hoida varsti. Nii et mähkmetele pisut kulutame veel, stressi ei aja, ja püüan uunustada ja kõrvust mööda lasta need jutud, kus lastel on potistreik, püksistreik või koguni põiepõletik, mis kogu protsessi regresseerivad.

Rinda saab veel küll. Nüüd on juba märgata, et stressi leevendab hästi, valu jne. söögiks-joogiks pole palju vaja, mõnikord on lihtsalt kiiresti üks lonks saada või seda tunnet ja teadmist, et rind on olemas. Mind see ei sega ja enam üldse ei huvita, kas teisi ka. On lahkeid inimesi, kes “lubavad” (sa võid küll, mul okei) mul rinda anda, (nad ei tea, et ma annaks nagunii), kui ka neid, kes teevad “heatahtlikke” kommentaare stiilis: nii suur poiss juba, mis tiss. Noh nagu oli hiljutine vestlus: kui praegu käib piimabaaris, siis suurena käib ehk vähem baaris ;) jah, tunnen, et varsti olen ise valmis loobuma, aga suvi tuleb ja mugav on rinnaga. Võib-olla mööduvad päevad nii tegusalt, et rind ei tule meeldegi ja jääb näiteks vaid õhtune tiss. Või hommikune. Täitsa võib mõelda ühele neist. Kuna ma suur väljaskäija pole, siis pole ka õhtune probleem. Kuniks muidu magama ei oska/taha jääda, siis miks mitte. Hommikune nosimine on ka mõnus: mina saan veel aeglaselt ärgata, sellal kui noormees ka päevaga alustab. Seega, olen nüüd järsku avastanud need mõnusad momendid. Aga jah, võib vabalt olla 5-6h ilma tissita, midagi ei juhtu, tuleb vaid teistele lisaks endale meenutada, et süüa ja juua pakkuda.

Magamisest ja rutiinist ka. Ma pole kirjutanud kuu ja nädalate kaupa, kuidas meil uned või muu päevakava kujuneb. Näen vaid, et see on nagu tsüklite kaupa, ja kõik möödub. Hetkel võib öelda, et keskmine ärkamine on 8 paiku. Sõltuvalt päevastest tegevustest võib isegi minna nii, et ei tule und. Üldiselt on siis õhtu raske, aga ööunne läheb varakult (mul siis õhtul veidi oma aega, aga ikka tissikauguses). Mul pole veel kella peale minekut igapäevaselt ja suudan sättida lapse järgi. Kui päeval magab, siis tahaks, et ärkaks norm ajal enne und. Ei ole enam vahet, kas magab tund või 3, aga puhanuna on toredam ja energiarohkem. Praegu, kui on viiruste aeg, siis meeldiks, kui organism oleks vähem stressis. Seega puhkus ja uni nii olulised. Lõunaunne ei pane enam kella 4-5 paiku, siis passime ka ise kaua üleval. Pigem siis juba veidi kannatame, aga saame ka ise õigel ajal põhku. Ja seda siis hiljemalt kell 10. Mis on juba hilja. Meeldiks 9. Kui ilma uneta, siis 7-8 vahel läheb.

Haigused. Enne 2-aastaseks saamist on siis poiss põdenud kolme konkreetset haigust, kas diagnoositud ja ise märgatud: roseool ehk 3 päeva palavik (enne poolteist saamist), siis üks hingamisteede viirus, mille peale kirjutati isegi antibiootikumi (Klacid, endale meenutuseks) ja gripp (A, kuna ei olnud nohu, köha), mille peale ka rohi (Tamiflu). See viimane juhtuski kuu enne 2-aastast sünnipäeva, ja palavik 39,7 oli rekord, Nurofeniga tuli vaid 38,6 peale, gripiravi aga aitas. Rohtu võttis hästi, kuigi esimese hooga oksendas kõik välja (tõesti vastiku maitsega). Muidu pole olnud suuri probleeme, nohud vahepeal olnud, ag neidki 3-4, mitte enam. Me ei käigi lasteaias üldse ja ma tahaks talvisel ajal selle traditsiooniga täitsa jätkata. Palun jumalat ja usun, et mõte ka töötab: kui võimalik, ärge saatke mingeid õudseid viiruseid ega baktereid enne, kui ta selleks valmis on. Vaatan kurbusega neid lapsi, kes on pidanud juba väiksena olema kas kopsupõletikuga või mõne muu õudusega päevi ja päevi haiglas; ja mõtlen, et ükskõik milline profülaktika on - see on seda väärt. Pesen käsi, puuvilju jne. Selle alla käib ka stressi vähendamine, et immuunsus ei langeks kriitiliselt, ning piisav uni ja kvaliteetne toit.

Emaelust ka. Kordagi pole veel ööbinud ma ilma lapseta kuskil, ikka arvestan temaga. Ka ei ole ma teinud sellist õhtut, et laps magama ja ise välja, kinno jne. Ikka sätin kellaajad nõnda, et mehe töölt kojutuleku ja poja magamamineku vahele õnnestub oma aeg mahutada. Ma tunnen ajast puudust ka, aga nüüd väärtustan seda juba nõnda, et tahaks midagi sisulist teha, šopata ei oska. Targemad vanemate laste emad on selgitanud, et see tulebki ajaga - oskus taas mitte midagi teha, lihtsalt pea tühjaks saada, meelt lahutada. Vaatame suve poole, kas õnnestub äkki ilusate ilmade ja õhtutega seda veel enam teha! Muidu tundub mulle, et ma olen üsna emaks loodud. Mulle meeldib ema olla, pidevalt midagi mõelda ja teha, pojaga ringi käia, temast lähtuda, jälgida tema arenguid, lugeda selle kohta, näha teisi lapsi ja tunda, et mul on nüüd pere. Imeline tunne. Paljud ütlevad, et see annab elule mõtte. No minu jaoks küll, kuigi olin ennegi juba üsna mitmekülgne ja endale mitte tühine inimene. Aga nüüd on nagu eriti hea olla, sest ma näen, kui rikkaks teeb ka minu elu see väike inimene. Ja ta on juba inimene!