Tahtsin juba kirjutada mõnda aega tagasi, et meil on kuus kuud täis ja ma juba pool aastat ema olnud! See on möödunud kui vaid nädal. Tundub uskumatu. Aga samas ka kuidagi loomulik juba.
Hetkel tunne on selline, et kuidas sai üldse teistmoodi olla - ilma selle väikse armsa tegelaseta? Ma ei hakka üleliia nunnutama, sest teadagi on igaühe enda laps eriti armas endale ja teiste omad teistele. Aga. Ta on nii nunnu tegelane! Jään lootma, et tast kasvab tore inimene, kes on seltskondlik ja tark. Ja väga tahaks, et ta oleks andekas. Elus aitab see palju kaasa. Me mehega oleme suht mitme andega inimesed ja ma olen nii tänulik nende eest, mis sest et raha need ei teeni! Aga huvitavamaks teevad elu küll. Ja tõesti vahel ka kergemaks.
Pool aastat ja enne seda õppis juba roomama ning tal on 2 hammast suus. Natuke kiire nende asjadega. Täna, siin kirjutades, juba harjutab käputamist - alles mõni päev oli ainult kündmine peaga, tagasild üleval. Nüüd on kätega nipi kätte saanud. Ja istumiseelne asend on ka juba tihti meile esitletud, nii et jah. Kiiresti kasvab.
Söögiga alustasime punkt 6. kuu sünnipäeval ja nagu ma olin ette näinud - kõrvits oli poja esimene toit. Video- ja fotojäädvustus muidugi on ka olemas sellest tähtsast minutist. Kõrvitsat veidi sõi, aga järgmist vilja, suvikõrvitsat, enam mitte niiväga. Juba nagu maitset ei tahtnud. Kõrvits oli uus - aga vähemalt neelas alla. Aga suvikõrvitsa maitse ei sobinud. Vaatame siis, kuidas brokkoli, lillkapsas jm sobivad... peamine toit hetkel ikka rinnapiim.
Hambaid tuleb juurde ja sellega seoses on hetkel unega mure - tihe söömine ja nutuga ärkamine. Seda viimast mõjutavad muidugi ka uued oskused, mida läbi une poja kipub harjutama ja siis ärkab, ise šokis, et kuidas ta voodis tagurpidi ja käpuli on - ikka ajab ju nutma. Seniks, kuni öösiti sööb rinnapiima, aitab tiss edasi magama minna. Samas on ka selliseid öid, kus peab sülle võtma ja ehk isegi paar tundi üleval olema, et siis ta jälle ära väsiks ja saaks magama heita. Tissiga. Seniks, kuni iseteenindusbaar töötab ja laps mul kaisus on, paistab ka see OK. Mõlemad oleme maganud ja rahul.
Ega ma ei kurda. Patt oleks seda tegelikult. Juba praegu meenutan ma, et olid mingid gaasivalud ja segamini uni. Aga ma ei mäleta seda tunnet. Ainult faktid on. Praegu on selline pojaga ühtekasvanud tunne, nii et lähtungi ainult lapsest ja loodan seda veel mõnda aega teha. See ei ole palju, arvestades, et olen elus saanud juba väga palju aastaid enda järgi sättida! Mis see paar (kümme, viisteist) aastat enam siis on.
Mõned eesmärgid said ka täidetud (ma neid poja arengu omasid ei pea täitmiseks, kuna olen laisk lugeja, et mis nädalal ta mida "peab" tegema ja kellest ma "ees" olen - nõmedad võrdlemised!) - näiteks pool aastat ilma haigusteta. Sülitan siinkohal üle õla kolm korda, sest see oli tõesti mul suur eesmärk - ise teha kõik selleks, et laps ei haigestuks. Ja mis siis, et see piiras veidi mu käimisi ja suhtlemisi, see on seda väärt! Kahjuks on ikkagi piisavalt neid juhtusid ümberringi, kus liiga kergekäeliselt ja veel viiruste kõrghetkel käiakse imiku tervisega ringi (ja siinkohal peangi silmas liigset sellesse olukorda panekut, ega keegi siis ju ise oma last ei lähe haigeks tegema).
Nii et kasvab. Jõudsalt. Ja pakub tõesti palju rõõmu.
PS pooleaastase tärmini tähistamiseks lubasin endale ka poolteist tundi lapsest eemalolekut "niisama" ehk emme enda aeg. Arstil jm olen varemgi käinud, aga täitsa oma "lõbuks" polnud seda varem teinud. Nii et juhuu. Siiani ju oma vaba aeg pigem koduste tööde tarbeks, kui sedagi õnnestus. Kodust välja minek aga aitab mõtteid korrastada ja katuse jälle majale tagasi saada!
Hetkel tunne on selline, et kuidas sai üldse teistmoodi olla - ilma selle väikse armsa tegelaseta? Ma ei hakka üleliia nunnutama, sest teadagi on igaühe enda laps eriti armas endale ja teiste omad teistele. Aga. Ta on nii nunnu tegelane! Jään lootma, et tast kasvab tore inimene, kes on seltskondlik ja tark. Ja väga tahaks, et ta oleks andekas. Elus aitab see palju kaasa. Me mehega oleme suht mitme andega inimesed ja ma olen nii tänulik nende eest, mis sest et raha need ei teeni! Aga huvitavamaks teevad elu küll. Ja tõesti vahel ka kergemaks.
Pool aastat ja enne seda õppis juba roomama ning tal on 2 hammast suus. Natuke kiire nende asjadega. Täna, siin kirjutades, juba harjutab käputamist - alles mõni päev oli ainult kündmine peaga, tagasild üleval. Nüüd on kätega nipi kätte saanud. Ja istumiseelne asend on ka juba tihti meile esitletud, nii et jah. Kiiresti kasvab.
Söögiga alustasime punkt 6. kuu sünnipäeval ja nagu ma olin ette näinud - kõrvits oli poja esimene toit. Video- ja fotojäädvustus muidugi on ka olemas sellest tähtsast minutist. Kõrvitsat veidi sõi, aga järgmist vilja, suvikõrvitsat, enam mitte niiväga. Juba nagu maitset ei tahtnud. Kõrvits oli uus - aga vähemalt neelas alla. Aga suvikõrvitsa maitse ei sobinud. Vaatame siis, kuidas brokkoli, lillkapsas jm sobivad... peamine toit hetkel ikka rinnapiim.
Hambaid tuleb juurde ja sellega seoses on hetkel unega mure - tihe söömine ja nutuga ärkamine. Seda viimast mõjutavad muidugi ka uued oskused, mida läbi une poja kipub harjutama ja siis ärkab, ise šokis, et kuidas ta voodis tagurpidi ja käpuli on - ikka ajab ju nutma. Seniks, kuni öösiti sööb rinnapiima, aitab tiss edasi magama minna. Samas on ka selliseid öid, kus peab sülle võtma ja ehk isegi paar tundi üleval olema, et siis ta jälle ära väsiks ja saaks magama heita. Tissiga. Seniks, kuni iseteenindusbaar töötab ja laps mul kaisus on, paistab ka see OK. Mõlemad oleme maganud ja rahul.
Ega ma ei kurda. Patt oleks seda tegelikult. Juba praegu meenutan ma, et olid mingid gaasivalud ja segamini uni. Aga ma ei mäleta seda tunnet. Ainult faktid on. Praegu on selline pojaga ühtekasvanud tunne, nii et lähtungi ainult lapsest ja loodan seda veel mõnda aega teha. See ei ole palju, arvestades, et olen elus saanud juba väga palju aastaid enda järgi sättida! Mis see paar (kümme, viisteist) aastat enam siis on.
Mõned eesmärgid said ka täidetud (ma neid poja arengu omasid ei pea täitmiseks, kuna olen laisk lugeja, et mis nädalal ta mida "peab" tegema ja kellest ma "ees" olen - nõmedad võrdlemised!) - näiteks pool aastat ilma haigusteta. Sülitan siinkohal üle õla kolm korda, sest see oli tõesti mul suur eesmärk - ise teha kõik selleks, et laps ei haigestuks. Ja mis siis, et see piiras veidi mu käimisi ja suhtlemisi, see on seda väärt! Kahjuks on ikkagi piisavalt neid juhtusid ümberringi, kus liiga kergekäeliselt ja veel viiruste kõrghetkel käiakse imiku tervisega ringi (ja siinkohal peangi silmas liigset sellesse olukorda panekut, ega keegi siis ju ise oma last ei lähe haigeks tegema).
Nii et kasvab. Jõudsalt. Ja pakub tõesti palju rõõmu.
PS pooleaastase tärmini tähistamiseks lubasin endale ka poolteist tundi lapsest eemalolekut "niisama" ehk emme enda aeg. Arstil jm olen varemgi käinud, aga täitsa oma "lõbuks" polnud seda varem teinud. Nii et juhuu. Siiani ju oma vaba aeg pigem koduste tööde tarbeks, kui sedagi õnnestus. Kodust välja minek aga aitab mõtteid korrastada ja katuse jälle majale tagasi saada!
No comments:
Post a Comment