Juba 28 nädalat täis tänase seisuga. Ja laps areneb iga päev, lausa lust vaadata! Kui me alustasime esimesel söögikorral lisatoiduks püreega, siis nüüd olen näputoitumise teed läinud. See termin on üsna uus minu meelest, st ka vanasti anti ju lapsele midagi pihku, et lutsuta ja söö, aga mina ei teadnud, et see nii kontroversiaalne on. Et paljud seda ei tee. Ja et sellel on oma terminid nagu "pinsetihaare" (pincer grip) ja asjad. Ja raamatud. Aga nii on!
Ja seetõttu imestasingi, et kuidas paljud seda loomulikuks ei pea, nähtavasti meie perekonnas ja tuttavate-sõprade seas olen seda piisavalt palju näinud, et sellest mitte eraldi numbrit teha. Mida ma aga arutledes juurde kuulsin ja lugesin ka, et neelamine ja söömine ongi erinev näputades ja püreetades. Et seal on point. Sest see, et laps endale asju kurku võib tõmmata jne - seda pean ju igatahes jälgima. Ja et ei oleks väiksed tükid... see on umbes sama elementaarne, nagu et sa ei anna oma lapsele kilekottidega mängida (kuigi pahatihti annan ka ise mähkmelapipaki kätte).
Nii et jah, ma olen nüüd mitu asja süüa proovida andnud ja nagu me beebiemmede seas ikka armastame korrutada - üks suur pluss on see, et saan ise ka midaghi teha, sellal kui laps on hõivatud. Ja minu jaoks on see olulisem kui vaev, et pean pärast lapse ja põranda ära koristama. Ühtlasi meeldib mulle, et ta saab vaadata, kuidas ma köögis toimetan. Ma loodan, et kunagi ta siis saab aru, et toit ei tule külmkapist ega poest, vaid seda tehakse. Kunagi pole vara alustada seega! Ahjaa. Eeldus on, et laps suudab sirgelt olla toitumise ajal. Seal söögitoolis ta suudab olla ehk siis tugede abil. Ise veel istuda ei suuda ega istuma ajada, aga harjutab!
Oleme nii paar nädalat nüüd on ja off proovinud kõike, peamine eesmärk on siiski maitsetega ja konsistentsiga tutvuda, põhitoiduks veel rinnapiim. Mulle sobib.
Me oleme proovinud kõrvitsat, suvikõrvitsat, brokkolit, türgi uba, lillkapsast, kurki, keedu- ja toorest porgandit, avokaadot, ahjuõuna ja virsikut. Siiani brokkoli, lillkapsas ja suvikõrvits ei meeldinud. Tahaks bataati ja kartulit anda, samuti sparglit köögiviljadest. Peet, tomat ja kaalikas jäävad hiljemaks. Toorest õuna ei anna ka veel ja ploomi ka mitte, aga mõlemad on püreekujul olemas, et kui vaja kõhtu lahtistada, saab sügavkülmast kohe võtta.
Lurr-toitu võime ka ju harjutada millalgi või siis hoopis tükilisemat putru. Sest millalgi peab ta õppima ise ju lusijaga ja kahvliga ka sööma. Ma olen segaduseks valmis :D
Aga lahe on vaadata, et kui laps panna söögitooli, siis ta kohe teab, mis hakkab toimuma! Ja nõuab süüa. Seda ma saan aru valjemast väljendusest. Lusika olen ka kätte andnud, sellega peksab vastu lauda. Aga juba jah oskab jälgida, mis teda huvitab - ma ausalt ei kasuta veel väljendit nõuab. Pigem, et meeldib ja tahaks. Ma ei tea, kas ta oskab nõuda.
Aa ja mina ei ole veel aru saanud, millisesse koolkonda kuulub Eesti, et rinnapiim ette ja siis lisatoit järgi või siis vastupidi, lisatoitu ja siis rinnapiim peale. Mina ise kasutan hoopis varianti et nn vahepeala. Eks kui hakkab päriselt mingeid koguseid sööma, siis saab juba otsustada.
Mis teie kogemus on?
Ja seetõttu imestasingi, et kuidas paljud seda loomulikuks ei pea, nähtavasti meie perekonnas ja tuttavate-sõprade seas olen seda piisavalt palju näinud, et sellest mitte eraldi numbrit teha. Mida ma aga arutledes juurde kuulsin ja lugesin ka, et neelamine ja söömine ongi erinev näputades ja püreetades. Et seal on point. Sest see, et laps endale asju kurku võib tõmmata jne - seda pean ju igatahes jälgima. Ja et ei oleks väiksed tükid... see on umbes sama elementaarne, nagu et sa ei anna oma lapsele kilekottidega mängida (kuigi pahatihti annan ka ise mähkmelapipaki kätte).
Nii et jah, ma olen nüüd mitu asja süüa proovida andnud ja nagu me beebiemmede seas ikka armastame korrutada - üks suur pluss on see, et saan ise ka midaghi teha, sellal kui laps on hõivatud. Ja minu jaoks on see olulisem kui vaev, et pean pärast lapse ja põranda ära koristama. Ühtlasi meeldib mulle, et ta saab vaadata, kuidas ma köögis toimetan. Ma loodan, et kunagi ta siis saab aru, et toit ei tule külmkapist ega poest, vaid seda tehakse. Kunagi pole vara alustada seega! Ahjaa. Eeldus on, et laps suudab sirgelt olla toitumise ajal. Seal söögitoolis ta suudab olla ehk siis tugede abil. Ise veel istuda ei suuda ega istuma ajada, aga harjutab!
Oleme nii paar nädalat nüüd on ja off proovinud kõike, peamine eesmärk on siiski maitsetega ja konsistentsiga tutvuda, põhitoiduks veel rinnapiim. Mulle sobib.
Me oleme proovinud kõrvitsat, suvikõrvitsat, brokkolit, türgi uba, lillkapsast, kurki, keedu- ja toorest porgandit, avokaadot, ahjuõuna ja virsikut. Siiani brokkoli, lillkapsas ja suvikõrvits ei meeldinud. Tahaks bataati ja kartulit anda, samuti sparglit köögiviljadest. Peet, tomat ja kaalikas jäävad hiljemaks. Toorest õuna ei anna ka veel ja ploomi ka mitte, aga mõlemad on püreekujul olemas, et kui vaja kõhtu lahtistada, saab sügavkülmast kohe võtta.
Lurr-toitu võime ka ju harjutada millalgi või siis hoopis tükilisemat putru. Sest millalgi peab ta õppima ise ju lusijaga ja kahvliga ka sööma. Ma olen segaduseks valmis :D
Aga lahe on vaadata, et kui laps panna söögitooli, siis ta kohe teab, mis hakkab toimuma! Ja nõuab süüa. Seda ma saan aru valjemast väljendusest. Lusika olen ka kätte andnud, sellega peksab vastu lauda. Aga juba jah oskab jälgida, mis teda huvitab - ma ausalt ei kasuta veel väljendit nõuab. Pigem, et meeldib ja tahaks. Ma ei tea, kas ta oskab nõuda.
Aa ja mina ei ole veel aru saanud, millisesse koolkonda kuulub Eesti, et rinnapiim ette ja siis lisatoit järgi või siis vastupidi, lisatoitu ja siis rinnapiim peale. Mina ise kasutan hoopis varianti et nn vahepeala. Eks kui hakkab päriselt mingeid koguseid sööma, siis saab juba otsustada.
Mis teie kogemus on?
No comments:
Post a Comment