Kirjutan siin täitsa ausalt ja südamest, nii et vahel on väga valus kuulata, kui keegi ikka veidi nagu uhkustab oma lapse "edu"sammudega. Ma olen seda meelt, et nii ei peaks. Esiteks iga laps kasvab ju omas tempos ja vanemate tegemine või mittetegemine siin võib, aga ei pruugi mõjutada. Noh et kas võimlen või ei võimle, laulan või ei laula jne. Mõni laps isegi ei keera selles vanuses, kui teine juba istub jne. Ma olen vahel tundnud, et keegi ütleb "meil KÜLL" ja "kas teil IKKA VEEL EI...". Natuke selline mulje jääb, et on kas harimatus või kiidukukendus. Tahaks küsida, aet kas kodus ei õpetatud, et kiitlemine pole ilus? Aga teine asi - karma. Kui liiga palju kired, siis järgmine hetk kuskilt ka põrud. Nii et ma proovin anda ülevaadet ilma võrdluseta, sest mu laps pole kellestki parem, aga ta on parim, kes meil on. Ja ma ise ka ei kavatse teda võrrelda.
Psühholoog ütles, et kui ta midagi saaks soovitada lapsevanematele, siis seda, et nad oma lapsi ei võrdleks. Väga palju hingetraumasid jääks olemata! Noh, et vaata, naabripoiss nii (ilusti, hästi jne) sõidab jalgrattaga, aga sina (oled saamatu, ei oska jne). Selles stiilis. Eeskujuks võib küll tuua, aga väga teadlikult peaks sõnastama.
Lõpetuseks ütleks teistele ka, et kui tundub, et kellelgi on kõrval imelaps, keda ema ainult kiidab küll muinasjutuliselt ise magama jäämise, küll aina kiirema arengu eest (minu laps juba räägib, kuigi tegelt ütleb EMM nagu kõik teised beebid, ja juba loeb, kuigi tegelt võttis niisama raamatu kätte, ja kakab potti, kuigi enne 2 a neil ei ole sellega mingeid seoseid) ja endale jääb aega joogat teha, juuksuris, ripsmetes ja mani-pedis käia, siis uskuge mind - neil on tegelt äkki midagi muud halvasti. Mine tea, äkki on nad lapse saanud kompentsatsiooniks mõnele kompleksile, suhte päästmiseks või et veel ei peaks tööle minema, sest riik ju maksab emapalka. Ning veelgi enam, suur kadedus või mingi muu puudujääk sunnib neid aina kõvema häälega teavitama, kui andekad, ilusad ja targad nende lapsed (või nad ise on, sest noh andekad lapsed sünnivad andekatele vanematele), et keegi kuuleks. Äkki nende mees pole toetav? Võib-olla pole vanavanemaid, kellele laps jätta? Või ehk on unetus ja kurnatus nii suur, et ilma kiitlemata ei tunne, et oled midagi teinud. Ehk on nad stressis, sest nende 3-kuuselt ideaalselt (mis kellele) maganud beebi magab nüüd halvasti nagu meil, või hoopiski loobus tissist, ja sellest on kahju, või siis hoopis on mingi potistreik või mingi muu tagasilöök, mis ema ego murendab. Või on laps järjest haige, ja ta teab, et on tassinud teda teab kuhu, aga ikka on teised süüdi? Ning muidugi, asi võib olla ka selles, et on tehtud "liiga palju lapsi" ehk enda jaoks enam aega pole ja siis on hea teisi süüdistada, kuidas neil on "kerge". Isekeskis oleme arutanud, et kuidas seda üldse võrrelda saab. Et näiteks mitu tervet last on üks puudega laps ja kui raske peab puue olema, et mõni 1+ ehk siis 2-3-4-5 lapse ema sulle aegajalt ei nähvaks et mis sul viga, sul on ju PUHKEKODU! Ma ütleks selle peale, et jah. On küll. Täielik luksus. Ja sul oli ka siis, kui sul ainult üks laps oli. Aga nüüd on sul neid rohkem ja mina selles küll kuidagi süüdi ei ole. Sinu elu, sinu valikud, sinu lapsed ja sinu mees. Ja sinu aastad.
Mina olen piisavalt reisinud, pidutsenud, joonud, tööd teinud ja kasulapse kasvatamises osalenud (veel 3 aastat ja ta on täisealine). Ma arvan, et üks puhkekodu sarnane beebielu kulub mulle väga ära!
Psühholoog ütles, et kui ta midagi saaks soovitada lapsevanematele, siis seda, et nad oma lapsi ei võrdleks. Väga palju hingetraumasid jääks olemata! Noh, et vaata, naabripoiss nii (ilusti, hästi jne) sõidab jalgrattaga, aga sina (oled saamatu, ei oska jne). Selles stiilis. Eeskujuks võib küll tuua, aga väga teadlikult peaks sõnastama.
Lõpetuseks ütleks teistele ka, et kui tundub, et kellelgi on kõrval imelaps, keda ema ainult kiidab küll muinasjutuliselt ise magama jäämise, küll aina kiirema arengu eest (minu laps juba räägib, kuigi tegelt ütleb EMM nagu kõik teised beebid, ja juba loeb, kuigi tegelt võttis niisama raamatu kätte, ja kakab potti, kuigi enne 2 a neil ei ole sellega mingeid seoseid) ja endale jääb aega joogat teha, juuksuris, ripsmetes ja mani-pedis käia, siis uskuge mind - neil on tegelt äkki midagi muud halvasti. Mine tea, äkki on nad lapse saanud kompentsatsiooniks mõnele kompleksile, suhte päästmiseks või et veel ei peaks tööle minema, sest riik ju maksab emapalka. Ning veelgi enam, suur kadedus või mingi muu puudujääk sunnib neid aina kõvema häälega teavitama, kui andekad, ilusad ja targad nende lapsed (või nad ise on, sest noh andekad lapsed sünnivad andekatele vanematele), et keegi kuuleks. Äkki nende mees pole toetav? Võib-olla pole vanavanemaid, kellele laps jätta? Või ehk on unetus ja kurnatus nii suur, et ilma kiitlemata ei tunne, et oled midagi teinud. Ehk on nad stressis, sest nende 3-kuuselt ideaalselt (mis kellele) maganud beebi magab nüüd halvasti nagu meil, või hoopiski loobus tissist, ja sellest on kahju, või siis hoopis on mingi potistreik või mingi muu tagasilöök, mis ema ego murendab. Või on laps järjest haige, ja ta teab, et on tassinud teda teab kuhu, aga ikka on teised süüdi? Ning muidugi, asi võib olla ka selles, et on tehtud "liiga palju lapsi" ehk enda jaoks enam aega pole ja siis on hea teisi süüdistada, kuidas neil on "kerge". Isekeskis oleme arutanud, et kuidas seda üldse võrrelda saab. Et näiteks mitu tervet last on üks puudega laps ja kui raske peab puue olema, et mõni 1+ ehk siis 2-3-4-5 lapse ema sulle aegajalt ei nähvaks et mis sul viga, sul on ju PUHKEKODU! Ma ütleks selle peale, et jah. On küll. Täielik luksus. Ja sul oli ka siis, kui sul ainult üks laps oli. Aga nüüd on sul neid rohkem ja mina selles küll kuidagi süüdi ei ole. Sinu elu, sinu valikud, sinu lapsed ja sinu mees. Ja sinu aastad.
Mina olen piisavalt reisinud, pidutsenud, joonud, tööd teinud ja kasulapse kasvatamises osalenud (veel 3 aastat ja ta on täisealine). Ma arvan, et üks puhkekodu sarnane beebielu kulub mulle väga ära!
No comments:
Post a Comment